Madis Somelar: aeg on usaldada õpetajaskonna nägemust | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Madis Somelar on tuntud haridusmõtleja ja hariduspoliitika ekspert, kes on end tõestanud kui juhtiv arvamusliider Eesti haridusmaastikul. Tema viimane artikkel “Aeg on usaldada õpetajaskonna nägemust” käsitleb olulist teemat: kuidas õpetajaid ja nende teadmisi enam väärtustada ning kaasata otsustusprotsessidesse. Läbi põhjaliku analüüsi ja selge sõnastuse kutsub Somelar üles muutma suhtumist õpetajatesse ning usaldama nende professionaalsust. See artikkel on oluline lugemine kõigile, kes hoolivad Eesti haridussüsteemi arengust ja õpetajate rollist selles.

Hariduskriisi kese seisneb olukorras, kus üldhariduskoolides väheneb aasta-aastalt täistööajaga panustavate kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate osakaal. Õpetajaskonna keskmine vanus tõuseb ning väljaõpet omavate õpetajate järelkasvus valitseb põud.

Kujunenud olukord sunnib koolijuhte palkama juhuslikke inimesi ja tulemuseks on kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate vastutuskoormuse kasv ning õppijate raskus saavutada õpitulemusi. Süsteemi üritatakse parandada, aktsepteerides ühe enam juhuslikkust töös õppijatega, vähendades ootusi uutele õpetajatele nende teadmiste ja pädevuste osas ning püüdes kaotada või lihtsustada valitsuse kehtestatud riiklike õppekava õpitulemuste saavutamise välishindamist.

Nimetatud asjaolud ei lahenda põhjuseid, vaid pisendavad tulemuse tegelikkust. Eesti lastele pakutava hariduse kvaliteet muutub aastatega üha tagasihoidlikumaks.

Haridusministri roll

Töötades välja kvaliteetse õpetajate karjääri- ja palgamudeli, motiveerime koolis jätkama õpetajatööl inimesi, kes omavad pädevust ja kutsumust ning loome perspektiivi noortele, valimaks endale õpetaja elukutset. Õpetajate alampalga tõus on oluline, et võimekad noored üldse kaaluksid tööd õpetajana.

Kuna kõneleme Eesti õppijate hariduse kvaliteedi ja laiemalt Eesti riigi kestlikkusest, on vaja, et haridus- ja teadusministrist kujuneks võtmeisik hariduskriisi lahendamisel. Valdkonna ministril peab olema visioon, ühtlasi peab ta olema reformide eestvedaja. Paljud haridusvaldkonna inimesed tajuvad, et Kristina Kallasel on see võimekus ja valmisolek olemas. Selle rolli kannaks välja ka Tõnis Lukas ja Jevgeni Ossinovski. Seetõttu on oluline eelnevate tugevate ministrite tugi praegustele.

Riigieelarve koostab valitsus ning seetõttu on peaministri, rahandusministri ning teiste valitsuse liikmete tugi haridus- ja teadusministrile ülioluline. Seadusloomes vajab minister kitsamalt riigikogu kultuurikomisjoni ja laiemalt kogu riigikogu kaasamõtlemist ning panustamist. Oluline on kaasata ka opositsiooni, sest nende hulgas on haridusvaldkonda väga hästi tundvaid inimesi ning ühine tegemine suurendab ka vastutust tulemuse ees ning hoiab järjepidevust.

Oluline on luua riiklik õpetajate karjääri- ja palgamudel. Eesti on unitaarne riik, riiklikud õppekavad kehtestab valitsus, õppekava elluviimist rahastab riik, hariduse andmine on riigi järelevalve all. Kogemus näitab, et vaja on keskset institutsiooni (loe haridus- ja teadusministrit), kes alustab hariduskriisi lahendamist. Ja mida kaotaks üldsuses sellest, kui hariduskriisi lahendamine toimuks koordineeritult ja konkreetse institutsiooni vastutusalas?

Avalikus ruumis on kõlanud sõnumeid, et omavalitsused, koolid, koolijuhid ja õpetajad vajavad suuremat autonoomiat. Minu silmis käib selle sõna ümber mäng. Autonoomia tähendab osalist iseseisvust.

Mis on praeguses süsteemis keskvõimu poolt määratud? Osa õppeasutuste pidaja on riik (samal ajal on pidajaid palju rohkem), õppekavad on kehtestanud valitsus, välishindamine on riiklik, kaasava hariduse jõustamine on riiklik, õpetajate tasemekoolitus toimub riigi tellimusel avalikes-õiguslikes ülikoolides.

Viimane aspekt on väga oluline. Õppekavades peegeldub rahvusvaheline kogemus ning meie ühiskondlik kokkulepe, ühtluskooli püsimine. Välishindamine toetab õppekavade (sh muutunud õpikäsituse) realiseerumist, annab sisendit õpetajate täiendkoolitusele (mis omakorda toetab muutunud õpikäsituse jõustumist), kinnitab meie õpilaste hariduse kvaliteeti rahvusvaheliselt. Kõige selle realiseerimiseks on vaja ka keskvõimu rahastust.

Autonoomia väljendub omavalitsuse õiguses luua ja kehtestada omavalitsuse arengusuunad (sh hariduse valdkonnas), otsustada kooli pidamise üle ja valida haridusasutusele sobilik juht.

“Kuna piirkondlik eripära on väärtus, siis peab ka kohalik omavalitsus toetama lisandväärtuse loomist oma ressurssidega.”

Valitsuse määrusega kehtestatud õppekavad on n-ö kokkuleppelised miinimumnõuded. Igal koolil on koostöös omavalitsusega õigus luua omanäoline ja kohalikku kultuuriruumi arvestav kool. Kuna piirkondlik eripära on väärtus, siis peab ka kohalik omavalitsus toetama lisandväärtuse loomist oma ressurssidega.

Kooli arengusuunad lepitakse kokku kogukonna enda välja töötatud kooli arengukavas. Sama kehtib kooli õppekava disainimises: koolikogukond saab seada valdkondlikud rõhuasetused (milliseid ainetunde on koolis enam), rikastada õppekava vastavalt pedagoogilisele nägemusele ning kohalikule komberuumile.

Eesti õpetaja autonoomsus väljendub õpetaja võimaluses panustada omavalitsuse arengusse, võimaluses osaleda kooli arengukava väljatöötamises ja sisehindamises (valides seejuures oma koolile olulised eesmärgid ja mõõdikud), võimaluses osaleda kooli õppekava väljatöötamises ja/või arendustegevuses ning õiguses valida õpitulemusteni jõudmiseks just see õppematerjal ning metoodika, mis on parim võimalik valik konkreetsete õppijatega töötamiseks.

Õpitulemuste hindamises osas on samuti suur autonoomia: õpetajal saab otsustada, kas teha seda paberkandjal, rühmatööna, suuliselt, e-testina jne. Ka põhikooli õpitulemuste välishindamisel antakse tagasisidet miinimumnõuete täitmisest. Lähtudes kooli õppekava rõhuasetusest saab põhikooli lõpetaja valida endale sobiliku valikeksami, kas siis enam sotsiaal- või loodusteaduslike ainete või võõrkeelte valdkonnast.

Gümnaasiumiastmes on koolide autonoomia kordades suurem. Õppekava mahtu on võimalik koolil disainida pea ühe kolmandiku osas, välishindamisel tuleb saada kolmes õppeaines sajast punktist üks punkt.

Keskvõimu loobumine vastutuse kandmisest

2013. aastal kaotas toonane haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo seni toimiva õpetajate karjääri- ja palgamudeli ning loobus seekaudu ka riiklikust vastutusest õpetajatele perspektiivi loomise eest. Loobuti põhimõttest, et kvaliteetsema töö eest saab õpetaja kõrgemat tunnitasu.

Sel veal on olnud oluline mõju õpetajate motiveerimisele ning õpetajate järelkasvule. Kuigi hakati rääkima kontakttundide asemel õpetaja ametikohast, on rahastusmudeli aluseks jätkuvalt 21 kontakttundi, teatud õpilaste arv klassis ning regionaalpoliitikat ja ühtluskooli püsimist toetavad piirkondlikud koefitsiendid. Samuti paigutati klassijuhatajatöö õpetajate ametikoha sisse (kuigi rahastusmudeli aluseks jäeti 21 kontakttundi).

See lähenemine ei ole end õigustanud ning üldhariduskoolides väheneb aasta-aastalt täistööajaga panustavate kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate osakaal ning õppijatele pakutav vaimne õpiruum muutub järjest tagasihoidlikumaks.

Keskvõimu loobumine vastutuse kandmisest andis võimaluse eneseteostuseks koolipidajatele ja koolijuhtidele. Seega on kümme aastat koolipidajatel ja koolijuhtidel olnud aega välja töötada ja rakendada õpetajate karjääri- ja palgamudelit.

Kuigi 2014. aastal käivitunud õpetajate kutsehindamine andis võimaluse kasutada kutseeksami sooritamist töötasu diferentseerimise alusena, ei ole suurem osa pidajaid ning koolijuhte seda teinud. Põhjuseid on mitmeid. Visiooniga haridusvaldkonna juhte on omavalitsuste ametkonnas ülivähe. Pigem on tegu ametkonnaga, mis aitab teostada avalikku haldust, mitte ei mõtesta tööd õppijatega. Visiooni omamise vastutus on antud koolijuhile.

Kahtlema leidub väga võimekaid koolijuhte, kelle nägemusega on võimalik tutvuda meedia vahendusel ja konverentsidel. Suurem osa koolijuhte kasutab aga keskvõimu antavat õpetajate töötasu diferentseerimise rahastust lisatööde eest tasumisel. Koolijuhte, kes maksavad õpetajale kvaliteetse töö eest õppijatega ainetunnis kõrgemat tasu, on ülivähe.

Koolijuhtide tegevuse õigustamiseks tuleb tõdeda, et palju töötasuks mõeldud rahast kulub ka kaasava hariduse põhimõtete juurutamiseks. Samuti on näha, et paljud koolijuhid soovivad kanda vastutust üksnes oma kooli edenemise eest, mitte tasuda oma kooli eelarvest (mis tuleb küll riigieelarvest) meisterõpetajatele, kes lisaks oma kooli ja õppijatesse panustamisele edendavad ka Eesti hariduselu. Seetõttu peabki õpetaja karjääri- ja palgamudel olema riiklik.

Samal ajal peab koolijuhtidele jääma vabadus palgafondi osas, millest tasuda täiendavate tööülesannete eest, mis õpetaja põhitöö sisse ei mahu. Väärib rõhutamist, et seniste tööülesannete loetelu saab vähendada. Näiteks võiks järeltööde sooritamise vajaduse üle otsustada õpetaja, loobuda võiks põhikooli loovtöödest. Loobuda võiks õpetajaskonnale pealesunnitud e-eksamite ja e-testide arendustegevusest, sest need on igas mõttes kulukad ega toeta õpitulemuste saavutamist, mis eeldavad analüüsioksust.

Riikliku mudeli lähtealuseks peab olema arusaamine, et õpetajate töötasu peab erinema, sest ka tehtava töö kvaliteet on erinev. Kvaliteedi erinevus peab olema objektiivselt mõõdetav. Karjäärimudel peab olema seotud palgamudeliga. Keskmes peab olema õpetaja töö õppijatega nii ainetunnis kui ka kooli ühisüritustel, õppekäikudel jne.

Õppijakesksus väljendub ka õpetaja panuses õpiruumi kujundamisel (näiteks kooli arengukava ja õppekava väljatöötamisel). Oluline on töö tulemuslikkus, mitte koos kulgemine. Iga tore tegevus ei ole õppimine. Õppetöö peab olema mõtestatud, eesmärgiga. Tulemuslikkuse mõõdupuu on erinev, kuna õpetajad töötavad õppijatega, kelle võimekus on erinev. Austust peab väärima nii töö õpiraskustes õppijaga kui ka töö andekatega.

2013. aastani kehtinud mudeli kritiseerijate põhisõnum oli, et tippõpetajad pidid palju panustama oma koolist väljapoole. Vastab tõele: praktikantide juhendamine, õppematerjalide väljatöötamine, riiklike õpilasvõistluste korraldamine, aineühenduse juhtimine ning kolleegide koolitamine oli suunatud oma koolist välja.

Enim oli üle pingutatud kolleegide koolitamise nõue 60 tunni ulatuses. Võis tekkida olukord, et tippõpetaja tund tuli asendada, kuna õpetaja ise oli kolleege koolitamas. Reeglina olid need õpetajad korraldanud töö nii, et sel päeval toimusid kontrolltööd, mille juures ei pidanud õpetaja ise viibima. Seega tuli oma tööd oskuslikult planeerida.

Tippõpetajad tõid aga oma koolile tuntust, lisasid õpetajaskonnale autoriteeti ning mis peamine: tippõpetaja metoodiline repertuaar oli suurem ja seega võitsid sellest palju just selle õpetaja õpilased. Õpetajate karjääri- ja palgamudelis on vaja väärtustada ka Eesti Vabariigi kui terviku edenemist, millesse vanemõpetajad ja meisterõpetajad panustavad rohkem.

Ametnikel jääb puudu õpetajatöö tunnetamisest

Haridus- ja teadusministeeriumi ametkond on jooksnud õpetajate karjääri- ja palgamudeliga ummikusse. 2023. aasta sügisel alustas tööd kantsleri kinnitatud pea 20 inimesest koosnev töörühm, mis tagasihoidliku juhtimiskvaliteedi tõttu kujunes ideekorjeks ning 31. jaanuariks 2024, mil töörühm lõpetas, ühelegi sisulisele kokkuleppele ei jõudnud.

Praegu on olemas üksnes ministeeriumi ühe grupi ametnike nägemus, mille järgi näiteks õpetajate karjäärimudel ja palgamudel ei ole omavahel seotud ning klassijuhatajatöö eest, mis on õpetajatöö igapäevane osa, ei tuleks lisatasu maksta.

Enim tekitab õpetajate hulgas võõristust asjaolu, et mida meisterlikumaks saab õpetaja, seda vähem peaks tal olema kontakti õppijatega. Isegi peaminister Kaja Kallas küsis, kuidas selline lähenemine aitab lahendada olukorda, kus kvalifikatsiooninõuetele vastavaid õpetajaid jääb üha vähemaks. Liikvel on nali, et ministeeriumi ametnikud näevad ise karjääri haridusvaldkonnas selles, et pääsesid tööst õppijatega.

Ametkonnal jääb puudu õpetajatöö tunnetamisest, kujunenud on teatud hirmud ja dogmad ning kramplikult üritatakse kinni hoida õpetaja ametikoha põhimõttest ja kutsesüsteemist.

Kutsumusega, hea ainesisu valdajana ning rikkalikku metoodilist repertuaari omav õpetaja naudib tööd õppijatega. See ongi see keskne põhjus, miks paljud inimesed on õpetajaks õppinud.

Väide, et 2013. aastani kehtinud süsteem takistas õpikäsituse uuenemist, ei pea paika. Eelkõige toetab muutunud õpikäsituse mõtestamist ja juurutamist õppekava arendustegevus, õppematerjalide uuenemine ning õpetajate taseme- ja täiendkoolitus. Konverentside ja seminaride korraldamine, õppematerjalide väljaandmine jne on vorm, muutunud õpikäsitus on õppimise mõtestamise muutus. Suured muutused toimuvad vaid ühistes sünergiapõhistes aruteludes.

2013. aastani kehtinud õpetajate karjääri- ja palgamudeli lammutamine on pedagoogilist diskussiooni ning koostööd oluliselt lammutanud. Dogmaatiline on ametnikkonna väide, et kuni 2013. aastani lugesid õpetajatöös vaid kontakttunnid. Eesti eriilmeliste koolide ajalugu tõestab vastupidist. Kõik ootused ja täiendavad tööülesanded olid ka kuni 2013. aastani kirjas ametijuhendites.

“Vanemõpetaja ning meisterõpetaja kutseeksami sooritamiseks on vaja esitada väga mahukas e-portfoolio, mille valmimine on väga-väga pikk protsess.”

2014. aastal rakendunud õpetajate kutsesüsteemi suurimaks väärtuseks on enese töö analüüsimine kompetentside kaupa. Seetõttu on oluline, et õpetajakoolituse tudengid ning karjäärivahetajad sooritaksid kutseeksami. Kutsestandardist lähtub ka õpetajate tasemekoolituse sisu. Vanemõpetaja ning meisterõpetaja kutseeksami sooritamiseks on vaja esitada väga mahukas e-portfoolio, mille valmimine on väga-väga pikk protsess.

Kuigi kutsehindajate pädevus on väga kõrge ning eksamil saadav tagasiside kohane, eeldab see pühendunud õpetajalt põhjalikku eneseanalüüsi õhtusel ajal, nädalavahetusel ning puhkuse ajal.

Kui soovime võtta õpetajate karjääri- ja palgamudeli aluseks kutsesüsteemi, siis peame looma õpetajale võimaluse analüüsida oma kompetentse tööaja raames. Kui õpetajaid napib ning nad on ülekoormatud, ei ole see mõistlik.

Õpetajate ühenduste võrgustik pooldab lisaks meie pakutud õpetajate karjääri- ja palgamudelile kutseeksamite arvestamist palgaastmestikus, sest see tooks süsteemi paindlikkust, rikastaks valikut, kuidas enda väärtust õpetajana tõestada ning toetaks nende õpetajate edenemist, kellesse kooli juhtkond mingil põhjusel piisavalt ei panusta. Kahjuks oli 2013. aastani kehtinud karjääri- ja palgamudeli nõrkuseks asjaolu, et osadel juhtudel kooli juhtkond pärssis õpetaja edenemist ning ei tagasisidestanud õpetaja tööd objektiivselt. Selliste olukordade kujunemine tuleb uues süsteemis välistada.

Kõike eelnevat arvestades on õpetajate ühenduste võrgustik loonud õpetajate karjääri- ja palgamudeli, mille keskmes on õpetaja panus õppijatesse (näiteks töö klassijuhatajana, HEV-õppijate toetamine, osalemine õppijatega õpirändes) ning panustamine oma haridusasutusse (osalemine kooli arengukava väljatöötamises, sisehindamises, õppekava arendustegevuses, panustades töörühmadesse, kolleegide koostöösse jne). Meisterõpetajalt oodatakse suuremat panustamist metoodilisse töösse.

Väga olulisel kohal on kaasatus õpetajate ühenduste töösse (näiteks panustamine oma ainevaldkonna ühendusse) ning vastutuse võtmine õpetajate järelkasvu osas. Õpetajate ühenduste võrgustik peab oluliseks, et teatud osas mõjustaks õpetaja töötasu ka staaž.

Kokkuvõte

Haridus- ja teadusministrist peab kujunema õpetajate riikliku palga- ja karjäärimudeli eestkõneleja. Seotud partnerid peavad teda selles toetama, sest meil on ühtluskool ning ootused õpetaja pädevusele on unitaarriigis ühesugused.

Vaatamata tekkinud võimalusele ei ole kümne aasta vältel suur osa omavalitsustest koolipidajaid ja koolijuhte õpetajate pädevust arvestavat karjääri- ja palgamudelit välja töötanud.

Haridus- ja teadusministeeriumi ametnikkonna kümme aastat jõustatud poliitika õpetaja ametikohast on ebaõnnestunud. Aeg on usaldada õpetajaskonna nägemust. Kuna riiklikku õppekava rikastatakse piirkondlikust eripärast lähtudes, siis oleks aus, et kohalik omavalitsus toetaks üldhariduskooli õpetajate järelkasvu kujunemist ja õpetajatöö väärtustamist oma ressurssidega.

Karjäärimudeli keskmes peab olema õpetaja panus õppijasse ja oma haridusasutusse. Oluliselt enam tuleb väärtustada tööd klassijuhatajana. Meisterõpetajaid vajame, sest tippõpetajad veavad muutunud õpikäsituse mõtestamist ning loovad metoodilisi materjale ja jagavad oma metoodilist repertuaari ehk edendavad Eesti Vabariigi hariduselu riiklikul tasandil.

Kokkuvõttes võib öelda, et Madis Somelar tõstatas olulise teema, rõhutades õpetajate rolli haridussüsteemis. Tema seisukoht, et õpetajaskonna nägemust tuleks rohkem usaldada, on tõepoolest oluline, kuna õpetajad on haridusvaldkonnas võtmetähtsusega. Nende kogemus ja teadmised peaksid olema aluseks otsustele, mis puudutavad kooliõppekava ja -metoodikat. Samuti peab riik tagama õpetajatele vajalikud ressursid ja toetuse, et nad saaksid oma tööd teha parimal moel. Somelari seisukohad pakuvad väärtuslikku perspektiivi hariduspoliitika kujundamisel Eestis.