Kadi Luht-Kallas: ohuteavituse süsteem peab olema võimalikult paindlik | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Täna saame tutvuda ühe põneva inimesega – Kadi Luht-Kallas. Kadi on ohuteavituse süsteemide ekspert, kes usub, et paindlikkus on nende süsteemide võtmeks. Ta peab oluliseks, et süsteemid oleksid võimelised kiirelt kohanduma erinevates olukordades ning pakkuma tõhusat ja kiiret reageerimist ohtudele. Kadi on ka veendunud, et selleks, et tagada turvalisus ja heaolu, on oluline kaasata erinevaid osapooli nende süsteemide arendamisse. Tema arvamus on kahtlemata vääriline tähelepanu ning meil on õnnelik, et saame teda kuulata.

Lähiaastate eesmärk on arendada kiire ohuteavituse süsteemi nii, et see oleks võimalikult paindlik ega sõltuks ainult ühest edastusviisist või kanalist, kirjutab Kadi Luht-Kallas.

Riiklik ohuteavitus EE-ALARM jõudis möödunud aastal SMS-i kujul umbes poole miljoni ohualas viibinud mobiiltelefoni. Neljapäeval said seoses ahelavariiga telefonile ohuteavituse ligi 350 000 inimest.

Suurõppusel CREVEX kuulsid tuhanded inimesed riiklike sireenide heli ning kümned tuhanded televaatajad nägid ETV ja ETV+ ekraanile teavitusribana ilmunud ning Vikerraadios ja Klassikaraadios kuvatud ohuteavituse teksti.

Ka enne 2023. aastat on Eestis räägitud avalikkuse teavitamisest ja teavitamiskohustusest, mis valdavalt on tähendanud riigi otsuste elanikkonnani viimist või avalikkuse teadmisvajaduse tagamist. Ohuteavitus on oma olemuselt oluliselt konkreetsem, sest see on informatsioon, mis on mõeldud otseselt ohustatud inimestele nende elu ja vara ohustava sündmuse tagajärgede leevendamiseks.

Enamasti on ohuteavitus kas kiire ja lühike alarmeerimine (näiteks sireen) või selge ja sisulise hoiatussõnumi (näiteks SMS või TV teavitusriba) edastamine, mõnikord ka mõlemad koos.

Kes meist ei oleks kuulnud näiteks tulekahjuhäiret või suitsuanduri signaali? Aga see, kui õigesti ja asjakohaselt nendele helidele reageeritakse, on seotud otseselt iga inimese vastuvõtuvõimega (kuulmine, nägemine jmt), heli tähenduse mõistmise, ohu tõsiselt võtmise ja endaga seostamisega.

Kohustuslik ohuteavitus Euroopas

Riikliku ohuteavituse süsteemi planeerimisega alustati 2018. aastal. Sama aasta lõpus kehtestati Euroopa elektroonilise side seadustikus muudatus (artikkel 110), milles seati liikmesriikidele kohustus luua 2022. aasta suveks mobiilside teenusel töötavad üldsuse hoiatamise süsteemid. Need lahendused on asukohapõhine lühisõnum (location-based SMS) ja võrgukärjepõhine teavitus (cell-broadcast).

Algusest peale on olnud selge, et üks teavituskanal kõigile inimestele ei sobi. Igal juhul peab olema ohuteavitus mitmekülgne, kuid millestki tuleb alustada. Mobiilsidepõhise lahendusena on Eestis kasutusele võetud asukohapõhine lühisõnum. Pole just kõige moodsam lahendus, aga seda täiesti teadlikult, sest lühisõnumi võimekus on olemas kõigis mobiiltelefonides, ka vanades nuputelefonides. Eesti elanikkonnast iga viienda vanus on 65 või rohkem eluaastat ja umbes sama paljudel on nuputelefonid.

Võrgukärjepõhise ohuteavituse standardid ja tehnilised arendused on veel üsna uued. See toimib igapäevasest telefoni kasutamises hoopis teistmoodi ning väiksema digipädevusega inimesel võib olla seda keeruline mõista, eriti kui sellist teavitust tehakse väga harva. Eestis saadetakse ohualasse lühisõnum vaid äärmuslikes olukordades, kus on otsene oht inimeste elule või tervisele (vt joonis 2 tabeli ülemised kaks taset).

Võrgukärjepõhine teavitus on kasutusel paljudes riikides (nt Hollandis, Kreekas) ning telefon käitub vastavalt ohutasemele erinevalt: näiteks tugev heli, vilkuv valgus ja tekst kohe ekraanil (vt joonis 2). Mõned madalama taseme hoiatused saab sellisel juhul telefonis eraldi välja või sisse lülitada.

Ohualasse saadetakse lühisõnum vaid äärmuslikes olukordades, kus on otsene oht inimeste elule või tervisele (vt tabeli ülemised kaks taset). Mõnes riigis edastatakse võrgukärjepõhised ohuteavitusi sadu või isegi tuhandeid kordi aastas (nt maavärinad, tugev tuul, ohtlikud metsloomad).

Neis riikides on põhjustanud elanikes pahameelt, kui ilma äärmusliku ohuta teavitusi edastatakse kõrgeima ohutasemega. On täheldatud, et kui on võimalus see teavitus välja lülitada, siis iga kord üks inimene miljonist seda ka teeb.

Eesti SMS-id, sireenid ja tulevikuplaanid

Eestis kasutati asukohapõhist lühisõnumit inimeste teavitamiseks mullu kuuel sündmusel, millest märkimisväärsemad näiteks Suur-Sõjamäe põleng ja Kuressaare joogivee saastumine. Senise praktika põhjal oleme saanud kinnitust, et peame koostöös ohusündmustele reageerivate asutustega harjutama teavitusega kaetava ala suuruse määramist.

Oluline on, et SMS-i saaksid inimesed, kellele on see oluline. Samal ajal tuleb vältida teavitusega koormamisest neid, kes ohus ei ole. Samuti peab SMS-i tekst olema lühike ja hästi arusaadav. Lähiaja eesmärk on täiendada süsteemi nii, et Eesti SIM-kaardi kasutajad saaksid ohuteavituse telefoninumbri omaniku eelistatud keeles.

Sireenid on ohuteavitusena olnud Eestis viimastel aastakümnetel aktiivselt kasutuses ainult suurõnnetuse ohuga ettevõtetes. Riiklik sireenivõrk ohuteavituse ühe osana on hetkel välja ehitamisel. Eriti oluliseks kujuneb arenduse käigus elanikkonna harimine, et igaüks meist teaks, et riikliku sireeni heli kuuldes tuleb siseruumidesse varjuda ja ohutus kohas täiendavat infot oodata. Selle aasta lõpuks peaks sireenivõrgustik katma 22 asulat Eestis.

Kindlasti peab ohuteavitus jõudma ka nende inimesteni, kelleni sireenide alarm ei ulatu. Kas aga saab selleks olema täiendatud sireenivõrk, alarmeeriv teavitus mobiiltelefoni, teleri ekraani, raadio või avaliku digiekraani vahendusel või hoopis kõik eelmainitud ja mõni veelgi uuem tehnoloogia lisaks, näitavad lähiaastad.

Kiireimaks lahenduseks on täiendada juba olemasolevat mobiilirakendust Ole Valmis, et ohuteavituse märgatavust parandada (nt heli- ja valgusteavitus olenemata telefoni seadetest) ja anda lisainfot (nt kaardipilt). Kuid nagu näitab ka teiste riikide kogemus, ei saa inimesi sundida rakendust alla laadima ja seda kasutama. Võimaluse selleks saame luua, aga kindlasti ei saa mobiilirakenduse põhised lahendused olla põhiliseks teavitusviisiks, kuna need ei taga kogu elanikkonna teavitamist.

Ohuteavituse arendamise lähiaastate väljakutse on leida ja arendada lahendused teate edastamiseks eri kanalite ja tehnoloogiate abil, et ohuteavitus oleks kiire ega sõltuks vaid ühest edastusviisist.

Overall, Kadi Luht-Kallas’ opinion on the flexibility of the crisis management system in Estonia is thought-provoking. It is important to acknowledge the need for adaptability in the face of unforeseen challenges, as demonstrated by the COVID-19 pandemic. By advocating for a more flexible approach to risk awareness and crisis management, Luht-Kallas has highlighted the need for a system that can quickly and effectively respond to changing circumstances. Ultimately, her perspective serves as a valuable reminder of the importance of being prepared for the unexpected in order to ensure the safety and well-being of the citizens of Estonia.