Teenetemärgi pälvinud Regina Lukk-Toompere: pigem on mul ikka ajapuudus | Kunst

Regina Lukk-Toompere, tunnustatud eesti kunstnik, on pälvinud teenetemärgi oma silmapaistva panuse eest kunsti valdkonnas. Tema tööd on tuntud ja hinnatud üle kogu Eesti ning ka rahvusvaheliselt. Oma pühendumuse ja andekusega on ta jõudnud kaugele, kuid ei pea enda saavutusi veel piisavateks. Lukk-Toompere tunnistab, et pigem on tal ikka ajapuudus, et teostada kõike seda, mida ta sooviks kunstivaldkonnas korda saata. Ta on eeskujuks paljudele noortele kunstnikele ning jätkab enda loomingu ja panuse täiustamist kunstimaailmas.

President tunnustas kolmapäeval Valgetähe V klassi teenetemärgiga illustraator Regina Lukk-Toomperet, kes ütles ERR-ile antud intervjuus, et kogu oma karjääri on ta teinud aastas umbes kaks-kolm raamatut ning sama tempo jätkub praegugi.

Regina Lukk-Toompere on tänaseks on teinud üle saja erineva töö illustraatorina, nende hulgas nii õpikud kui ka raamatute kaaned. Tema diplomitööks Eesti Kunstiinsituudis oli Ernst Enno armastatud lasteraamat “Üks rohutirts läks kõndima”, mis oli toona innovaatiline kõvade kaante ja läikega papiraamat, mida autor ise loeb suureks õnnestumiseks. Lukk-Toomere on jätkuvalt ka loominguliselt aktiivne.

Kuidas teile nüüd 100 erinevat illustratsiooni hiljem tundub, kas ameti valik oli teie jaoks õige?

Absoluutselt! Just selle ameti valik oli minu jaoks õige. Üldiselt ma siiski arvan, et see, kellel on oma stiil ja fantaasia olemas, oma teatud mõtteviis, kuidas illustreerida, siis sul jätkub ka tööd. Pigem on mul ikka ajapuudus.

Need sada erinevat tööd on ju tekkinud aja jooksul. Vanasti oli nii, et kui olid kirjastuse juures koosseisuline kunstnik, siis pidi olema tehtud vähemalt kaks-kolm raamatu aastast ja nii on praegugi, teen kaks raamatut aastas. Ma teen veel käsitsi oma töid, mitte arvutis. Kui on mõned väga mahukad tööd, nagu viimasel aastal oli üks suurem raamat Saksamaale, siis ma teen ühe raamatu aastas.

Kirjastajad on ise öelnud, et lasteraamatut tasub välja anda küll, aga kahjuks ostetakse neid peamiselt enne jõule. Ja kunstnik on seepärast ju suvel kohutavalt hõivatud, et jõuluks on vaja raamatud valmis saada. Praegu on meil Eestis tegijaid parasjagu, noorem põlvkond on peale tulnud, isikupäraseid tegijaid on meil küll.

Mis teid oma töös inspireerib?

Inimesele peab see olema olemas sees, et ta soovib tekstidele pilti teha. Mõni inimene oskab ilma tekstita lugusid luua, näiteks Kertu Sillaste on meil Eestis selline looja. Mina arvan, et nendel inimestel on aju ehitus teistmoodi, kes soovivad ise lugusid luua. Mina olen sellest põlvkonnas, kus mindi ja õpiti seda kunsti kõrgkoolis mitu aastat.

Tahe oli mul väga suur illustraatoriks saada, ma soovisin õppima minna. Mind inspireerib ümbrus, tekst, mida ma loen. Kui loen saadetud teksti, tulevad mul juba pildid silmade ette… Vahel mõtlen, et kas ma ikka saan sellega uue tekstiga hakkama. Tundub, et tänaseni olen saanud küll.

Millised tööd on teie jaoks olnud läbi aja erilisemad?

Olen teinud palju koostööd Leelo Tungaga. Temaga koos tehtud jõuluraamat “Lumemees Ludigi õnn” oli teistsugune ja meeldejääv jõululugu, see kuidagi jutustas ennast ise. Ka Aapo Ilvesega koostöös valminud “Muinasjutud suurtele ja väikestele” kasutasin teistsugust kollaaži tehnikat, oli samuti populaarne raamat.

Hästi palju oleneb sisust. Kui on teistmoodi tekst siis tulevad ka pildid huvitavamalt. Koolibri kirjastusega koostöös ilmusid 2015. aastal Eesti rahva muistendite raamatud “100 saarelehte ja Tuhat toomelehte” ja “Marjakobar”. Väikeses formaadis, aga hästi toredad sisud. Leidsin täiesti uue lähenemise oma töödele. Need tekstid on meie rahvuslikud teemad ja motiivid, samas kuidagi kohutavalt kurjad muinasjutud. Selles töös avastasin, et saab ka must-valgelt joonistad nii, et tulemus oleks värviline.

Nüüd viimastel aastatel on õnnestunud teha töid välismaale. Eriliselt tõstaksin esile koostööd Hollandi kirjaniku Toon Tellegeniga, tema raamatus on kokku kogutud erinevaid loomade lühijutte. Seda oli tore teha ja tekst on väga ilus. Hollandis on ilmunud tema teistele raamatutele ka kaanekujundused. Lisaks ka Davide Cali ka loomade lugudest sügavama mõttega lasteraamat “Kes on süüdi?”, mis on tõlgitud tänaseks lisaks eesti keelele ka itaalia, jaapani, korea, prantsuse ja hollandi keeltes.

Nüüd on maailm ju lahti, kõike saab läbi erinevate kanalite näha. Nö silma-infot on nii palju, uskumatu, kui ilusaid raamatuid maailmas tehakse.  

Paar aastat on möödas teie viimasest näitusest, kas on oodata teilt veel mõnda näitust? Millised raamatud on käsil?

Ma tahaksin teha nüüd hoopis näitust koos ruumikujundajaga n-ö spetsiaalse ruumi loomisega, kuhu laps saaks lausa kui ruumilisse raamatusse sisse minna.

Lõpetasin just Doris Kareva esimeste noortele suunatud luuletuste illustratsioonid, mis peaks ilmuma kevadel. Need on sügavad luuletused, eeldavad ka sõnade taha peidetu mõistmist. See on mul täiesti teistmoodi tehnikas lahendatud töö, kasutasin kollaaže ja joonistusi.

Regina Lukk-Toompere on teenetemärgi pälvinud kunstnik, kelle looming on olnud oluline osa Eesti kunstimaastikul. Tema sõnad ajapuudusest illustreerivad pühendumust ja kirge oma töö vastu. Kuigi tema loometöö võtab palju aega, on see jätnud sügava jälje nii kunsti kui ka ühiskonna mõttemaailma. Lukk-Toompere teenetemärk on tunnustus tema pühendumusele ja panusele Eesti kunsti arengusse. Tema elutöö on kindlasti inspireeriv paljudele noortele kunstnikele ning jätab olulise pärandi Eesti kultuuripärandisse.