“Välisilm”: Vene majandusest räägitakse üha enam kui sõjamajandusest | Välismaa

Tere tulemast Eestisse! “Välisilm” on murettekitav ja põnev uudis, mis räägib Vene majandusest ja selle olulisest mõjust rahvusvahelisel tasandil. Viimasel ajal on räägitud üha enam Vene majandusest kui sõjamajandusest ning see pakub huvitavaid väljakutseid ja võimalusi nii Eestile kui ka teistele välisriikidele. Käesolev artikkel avab uksed Vene majanduse dünaamilisele maailmale ning paneb meid mõtlema selle mõju üle meie enda majandusele ja poliitikale. Tutvumine selle teemaga aitab paremini mõista ja ette valmistuda muutusteks maailma majandusmaastikul.

Venemaa selle aasta eelarve tulu on eelduslikult 35 ja kulu 36 triljonit rubla. Vene valitsus prognoosib majanduskasvuks 3,5 protsenti. Arvestades märtsi planeeritud presidendivalimisi, siis muud sõnumit, kui et majandusel läheb aina paremini, ei saa Kreml saatagi. Kuna aga kolmandik eelarvest kulub sõjatööstusele, siis räägitakse Vene majandusest üha rohkem kui sõjamajandusest.

Eelarve näitab, et sõda Ukrainas on Venemaa jaoks prioriteet number üks, olles samal ajal ka Vene majanduskasvu mootor. Esimest korda lähiajaloos ületavad kaitsekulutused sotsiaalkulutusi ehk vastavalt kuus ja viis protsenti SKT-st. Samas ei tasuks neid numbreid üleliia tõsiselt võtta, sest valitsus muudab neid aastas vastavalt vajadusele, ütles Venemaa sõjalisi kulutusi detailsemalt uurinud Pavel Luzin.

“Peaksime vaatama varasemaid kogemusi eelmise kahe aasta jooksul. Vene valitsus ja Venemaa keskpank lihtsalt lõid triljoneid uusi rublasid mitte kusagilt, justkui printerist. Nad võivad kasutada kõiki vahendeid. Nad suurendavad makse ja nõuavad lisatasusid. Näiteks üksikmaksed ettevõtetelt. Valitsus kutsub suurkorporatsiooni kohale ja ütleb, et meil on vaja kaks triljonit rubla, palun leidke. Endiselt on alles võimalus, ja selle võimaluse tõenäosus praegu kasvab, et kehtestatakse täielikult administratiivne majandusmudel ehk plaanimajandus,” rääkis Luzin.

Pavel Luzini ja Aleksandra Prokopenko hinnang näitas, et kaitsekulutused kasvavad aastases võrdluses kaks korda. Aga kasvu põhjus peitub muus, kui tootmise kasvatamises.

“Arvestada tuleb ka fakti, et Vene sõjatööstuskompleks tekitab sadu miljardeid puhaskahjumit igal aastal. Isegi enne 2022. aastat oli kahjum 200-300 miljardit rubla igal aastal. Ja alates 2022. aastast on kahjum suurenenud. Kõige olulisem osa riiklikust kaitse-eelarvest on mõeldud selle kahjumi kompenseerimiseks. Nad proovivad kompenseerida kahjumeid 2021. aastast, niisamuti 2022. ja 2020. aastast,” lausus Luzin.

“Ja lisaks sõjatööstusettevõtete kahjumile ka inimeste kaotus, sest valitsus peab maksma raha iga tapetud sõduri eest. Paljud tapetud sõdurid tuleb veel ametlikult hukkunuks tunnistada. Sel aastal tuleb teha väljamakseid 2022. aastal ja 2023. aastal hukkunute eest,” lisas Luzin.

Kui kaua siis võiks Vene majandus sõda käimas hoida? Pavel Luzini hinnangul sõltub sõja jätkamine pigem venelaste tahtest, mitte niivõrd palju rahast.

Ajaloolane Igor Kopõtin asetab majanduse vastupidavuse totaalsõja kontseptsiooni, tuues näiteks Saksamaa maailmasõdades.

“Esimese maailmasõja tulemusel oli selge, et Saksamaad tegelikult justkui sõjaliselt ei ole suudetud purustada, aga ta kurnati välja. Ehk siis Saksamaa varises kokku riigina ennekõike majanduslikel põhjustel. Kõige suurem mure on olnud see, et neil ei olnud piisavalt toorainet tööstuse jaoks. Blitzkrieg oli üles ehitatud just nimelt sellel põhimõttel, et vältida Saksa riigi sattumist kurnamissõtta. Ja kuna see ebaõnnestus, siis Saksamaa ka kaotas Teise maailmasõja,” ütles Kopõtin.

“Kui me nüüd vaatame Venemaad praeguses konfliktis, siis on selge, et Venemaa peab kurnamissõda. Seejuures peab mõistma, et välja kurnata vaenlast ilma otsustava lahinguta või operatsioonita on väga raske. Selleks, et võita sõda, on vaja otsustavat rünnakut või otsustavat lahingut, seda teab iga mõistlik sõjaväelane. Nii et Venemaa ei saa võita seda sõda ainult sellisel moel, et ta lihtsalt kurnab välja vaenlase,” sõnas ta.

“Samamoodi kui me nüüd räägime nüüd Venemaast, siis Venemaal on palju maavarasid, on olemas tooraine, on olemas tööstuslik potentsiaal, aga mida neil napib, on tehnoloogia. Teise maailmasõja ajal pidas ka Nõukogude Liit kurnamissõda või totaalsõda Saksamaa vastu. Kuid Teises maailmasõjas tehnoloogilist mahajäämust korvas lend lease ehk siis lääneriikide abi. Praegu me näeme, et Venemaa saab sõjatehnoloogilist abi Hiinalt ja Iraanilt. Nii et kokkuvõttes võib arvata, et nõnda võib Venemaa veel üsna pikalt pidada kurnamissõda,” rääkis Kopõtin.

Kurnamissõda teisisõnu on materjalilahing, kus tehased peavad tootma materjali, millega sõdida. Venemaa kuulutab, et tootmine on meeletult kasvanud ja tehased huugavad. Pavel Luzin võrdles eelnevaid aastaid.

Näiteks aastatel 2017 kuni 2020 toodeti 200 tanki aastas. Aastail 2021 kuni 2022 langetati tootmistaset 100 tankile aastas ning nüüd on tootmistaset taas tõstetud 200 tankile aastas. Ja siis kuulutatakse, et tõsteti tootmisvõimekust kaks korda, kuigi sisuliselt ei suurendatud tootmisvõimekust, vaid jõuti tagasi varasema taseme juurde. Jah, nad proovivad rohkem relvi toota, kuid ei suuda seda teha. Seepärast kasutavad nad ka nõukogudeaegseid relvi. Nad korraldavad konserveerimist. Nad kannibaliseerivad suurtükke, lahingutanke, soomusmasinaid jne. Venemaa ei suuda toota piisavalt torusid lahingtankidele. Hiljuti said ukrainlased enda kätte T-90 M ehk kõige moodsama Vene tanki, millel oli 1992. aastal toodetud toru. Sellel torul oli peal tempel – toodetud 1992,” lausus Luzin.

Igor Kopõtin ütles, et sisuliselt me näeme Venemaa-Ukraina sõjas sarnaseid ressursilahinguid, nagu oli 1916. aastal toimunud Verduni lahing Saksamaa ja Prantsuse vägede vahel.

“Sisuliselt oli tegemist suure hakklihamasinaga, kuhu suunati kogu armee ja riigi inimjõud, relvastus ning laskemoon. Pingestati mõlema riigi majandust ja vaadati, kui kaua üks osapool suudab vastu pidada. Ja lõpuks see lahing kestis peaaegu aasta aega ja kaotused mõlemal poolel olid miljon sõjaväelast, aga lõpptulemust või lõpplahendust sõjale see ei toonud. Seetõttu praegu ilma selleta, et meil oleks ühel või teisel sõdival osapoolel vastav sõjalise operatsiooni kontseptsioon, kuidas saavutada edu lahinguväljal, ei tohiks selliseid materjalilahinguid pidada, sest nad lihtsalt ei too edu,” ütles Kopõtin.

Overall, the article “Välisilm”: Vene majandusest räägitakse üha enam kui sõjamajandusest | Välismaa” highlights the increasing focus on the Russian economy over its military activities. This shift in attention reflects the growing importance of economic relations with Russia for Estonia and the wider international community. It also illustrates the recognition of Russia’s potential as a key economic player, despite existing tensions and conflicts. As Estonia continues to navigate its relationship with its eastern neighbor, understanding and engaging with the complexities of the Russian economy will be essential for shaping future diplomatic and economic strategies.