Jürgen Aosaar: metsade majandamine ei tohi muutuda tabuteemaks | Arvamus

Tere tulemast, head inimesed! Täna võtame arutluse alla olulise teema – metsade majandamise. Jürgen Aosaar, kes on metsanduse ja keskkonnajuhtimise ekspert, rõhutab, et me ei tohi lasta sellel teemal muutuda tabuteemaks. Metsandus on oluline osa meie majandusest ja keskkonnast ning me peame leidma tasakaalu looduse säilitamise ja metsade majandamise vahel. Tema arvamus on tuline ja tähtis ning meil on palju õppida sellest, kuidas tagada jätkusuutlik metsandus tulevastele põlvkondadele. Loodame, et selle arutelu tulemusena suudame leida uusi ja paremaid viise metsade majandamiseks. Aitäh, et olete siin!

Enne kui saame vastata küsimusele, miks me metsi majandame, peame mõistma, mida üldse tähendab metsade majandamine. Mingi osa ühiskonnast näib uskuvat, et selle sõnapaari taha peidetakse pelgalt lageraie ning et ilusad ja tootlikud metsad on kasvanud omasoodu, inimese vahelesegamiseta. Tegelikkus on hoopis laiem.

Metsade majandamine kätkeb endast mitmeid tegevusvaldkondi. Näiteks puuseemnete varumine, istutusmaterjali kasvatamine ja metsa istutamine, metsade kaitsmine kahjustajate eest, metsade mõõtmine ja majanduskavade koostamine, metsamaa kuivendamine ja metsateede ehitus, metsahoid ja loodusväärtuste hoidmine.

Muidugi kuuluvad majandamise sekka ka raied. Raied noortes ja keskealistes metsades, et valida välja parimate omadustega puud ja parandada nende toitainete kättesaadavuse ja valgustingimusi. Lisaks õigeaegsed raied küpses metsas, et varuda kvaliteetset puitu.

Majanduslik tulu

Metsade majandamise peamine eesmärk on saada majanduslikku tulu. Mets ja sealt saadav puit on meie riigi rikkus, mida saame oma elujärje parandamiseks kasutada, võttes head eeskuju näiteks oma põhjanaabritest. See arusaam ei peaks olema mitte kuidagi põlatud või häbivääristatud, sest mets on taastuv loodusvara, mis meie looduslikes tingimustes kasvab hästi. Me oskame oma metsa hästi kasvatada ja kasutada, oleme teinud seda sajandeid.

Praegu raiumegi metsi, mis pandi või hakkasid kasvama 60–100 aastat tagasi. Vahepealsete kümnendite jooksul on tehtud metsas palju tööd – metsa majandatud –, et saaksime sealt tänapäeval raiuda väärtuslikku puitu. Samuti paneme meie kasvama uued metsad, et aastakümnete möödudes saaksid seal kasvanud puitu kasutada meie järglased. Just sellepärast nimetavadki metsamehed lageraiet uuendusraieks, kuna lisaks puidu varumisele on selle eesmärk ka uue metsapõlve saamine.

On oluline mõista, et metsade majandamisest saab kasu iga ühiskonna liige. Erinevates sõnastustes levib mõte, et metsa raiumisest saavad kasu vaid “metsaärikad” ja “töösturid”, ülejäänud ühiskonnale jäävad tühjaks raiutud langid. See äärmiselt kitsa pilguga kummastav seisukoht ei vasta kuidagi tõele. Eriti veel majandusolukorras, kus avalikus sektoris pole vist valdkonda, mis ei kurdaks kroonilise rahapuuduse üle.

Metsandussektori töötajate osakaal moodustab viimasel kümnendil viis kuni kuus protsenti hõivatute koguarvust, mida peetakse maailma mõistes kõrgeks1. Kaudseid ja kaasnevaid töökohti arvestades pakkus metsa- ja puidusektor 2021. aastal tööd ligi 58 000 inimesele2.

Riigieelarvesse laekub metsanduses teenitav raha läbi maksude. Mida edukamad on meie metsandusettevõtted, seda rohkem maksutulu laekub. 2021. aastal tekkis metsa- ja puidusektoris koos kaasnevate ja kaudsete mõjudega maksutulu 787 miljonit eurot, kogu sektori lisandväärtus samal aastal oli 2,8 miljardit eurot2. See on aga raha, mis jõuab ringiga tagasi ühiskonda. Võrdluseks: 2024. aasta riigieelarves on kaitsekulutustele ette nähtud natuke üle 1,1 miljardi euro3.

Oluline on seegi, et müüme oma puittooteid suures osas välismaale, mis toob ühiskonnale raha sisse. Mida kõrgema lisandväärtuse anname puidule enne selle eksportimist Eestis, seda kasulikum kogu riigile. Selleks, et puitu töötlevad ettevõtted saaksid toota kõrge lisandväärtusega kaupa ning olla ekspordis edukad, peab nende jaoks jaguma kvaliteetset puitu. Selle eeldus ongi metsade teadlik majandamine.

Mõelgem korraks, kui paljud tooted, mida me igapäevaselt kasutame, on toodetud mujal kui Eestis. Miks see oluline on? Sest kõigi nende enesestmõistetavate ja ühiskonna toimimiseks vajalike välismaiste kaupade, mida me ise ei tooda (telefonid, arvutid, autod, kütused, ravimid, riigikaitse vahendid, riided, suur osa toidust jne) ostmiseks peame kuidagi raha teenima. Riiki saab raha lisanduda vaid mingit kaupa või teenust riigist välja müües.

Metsandusega seotud töökohad ja metsast teenitav tulu panustab ka otseselt riigikaitsesse. Töökohad maapiirkondades ja hõivatud kodanike moraal loovad sotsiaalset turvatunnet. Maksutulud riigieelarvesse panustavad kaitsevõime tugevdamisse.

Milline oleks elu ilma puiduta?

Juba sada aastat tagasi kirjutas Eesti metsateaduse üks rajajaid professor Oskar Daniel: “Ükski tehnika võit pole suutnud senini metsa tähtsust kahandada: kivisüsi, maaõlid, aur ja elekter ei ole teinud metsa üleliigseks, küll aga on nad selleks kaasa aidanud, et metsasaaduste tarvitamine on ikka mitmekülgsemaks arenenud.”4 See lause on jätkuvalt täiesti asjakohane ja paikapidav.

Kui vaadata metsades toimetamisele ratsionaalselt, siis mõistame, et majandatavate metsade kasvu teadlikust ja selgeplaanilisest suunamisest saame kasu me kõik. Me kõik vajame ja kasutame igapäevaselt puidust tooteid. On selleks siis puidust ehitatud maja, sild, mööbel, raamat, tualett- või kontoripaber ja veel palju muudki.

Üle ega ümber ei saa meie kliimavöötmes puidust kui energiaallikast. Mõni aeg tagasi nautisime nädalapäevad kestnud külmalainet. Harjumatult külm oli õues, kuid paljudel inimestel ka toas. Ja talv pole veel kaugeltki läbi. Statistikaameti andmetel pärineb viimastel aastatel ligi kaks kolmandikku toodetud soojusenergiast just puidust. Puidu suurt rolli meie soojamajanduses toob välja ka Tallinna Tehnikaülikooli uuring5. Kas keegi kujutaks ette, et me ei tohi enam Eestis puudega ahju või kaminat kütta, nagu viitas hiljuti riigikogu liige Liisa Pakosta6.

Kaasajal kasutame ka üha enam sellised tooted, mida esialgu ei oskagi puiduga seostada. Seni näiteks naftast toodetud asju oskame üha enam valmistada taastuvast ja loodussõbralikust puidust. Näiteks kasutatakse puitu rõivaste, plastiku, akude, päikesepaneelide, aknaklaaside ja muu tootmiseks. Hiljuti avaldati uudis Rootsis püstitatud puidust tuulegeneraatorist7.

Kuigi enamjaolt nii tavalised ning kõikjal nähtavad, ei taha või ei oska paljud inimesed puidust saadusi enda ümber märgata või siis teadvustada, kuidas kõik need vajalikud esemed meieni jõuavad. Triviaalne tõde, kuid selleks, et puidust tooteid luua, peab metsas puud maha saagima ja seejärel puitu õigesti töötlema. See võib kõlada koledalt, kuid teisiti pole tõepoolest võimalik.

Seega, kes pole nõus metsade raiumisega, peaks loobuma puidust toodete ja puidust tuleva energia kasutamisest. Oleks huvitav selle eksperimendi kulgu jälgida. Sellega seostub levinud paradoks, kus ühelt poolt räägitakse üha valjemalt vajadusest elada loodussäästlikumalt, kuid vähe leidub neid, kes on nõus harjumuspärastest materiaalsetest hüvedest ja mugavustest loobuma.

Miks just lageraie?

Nüüd jõuame järgmise küsimuseni, mis on ühiskondlikus metsadebatis üks läbivaid: miks metsas peab tegema just lageraiet?

Võiks ju langetada ainult suuremad ja ilusamad puud, ülejäänud võiksid edasi kasvada ja mets ei saaks looduslikult uuenedes kunagi otsa. Sellisel viisil tehtavaid raieid nimetatakse valikraieteks või ka püsimetsanduseks. Tõepoolest, mõte tundub väga ilus ning heaperemehelik. Kuid paraku näitavad pikaajaline praktika ja teadustulemused, et n-ö natukese haaval või mõne puu kaupa metsa raiudes on selles kohas uue metsa kasvama minek vaevaline või suisa puudulik.

“Pikas plaanis teeme nõnda majandades metsadele karuteene, sest noorte puude kasvu pärsib tugevalt suuremate puude juurestik ning nende poolt heidetav vari.”

Raiudes metsa üksikute puude või väga väikeste laigukestena kahjustame alles jäävaid puid, muudame metsad hõredamaks ja vastuvõtlikumaks häiringutele nagu seenhaigused, tormid ja teised. Pikas plaanis teeme nõnda majandades metsadele karuteene, sest noorte puude kasvu pärsib tugevalt suuremate puude juurestik ning nende poolt heidetav vari.

Igaüks saab metsas vaadelda, kuidas kasvavad suurte puude all noored puud. Mõni kuuseke seal vast vindub, kuid temagi kõrguskasv on nigel. Võrdluseks võib hinnata noorte puude kasvu hiljutisel lageraielangil, kus suurte puude konkurents puudub. Noorte puude kasv räägib enda eest. Nii langeb metsa tootlikkus ehk võime puitu kasvatada ja pikemas vaates meie võimalused puitu kasutada.

Soome teadlaste mudel8 näitab, et majandamise piiramine ja metsade täiendav kaitse alla võtmine vähendab pikaajaliselt sealsetes metsades kasvava puidu kogust. Samuti on leitud9, et pärast valikraielt lageraiega majandamisele üleminekut on Põhjamaade metsade kasvukiirus, puidu tagavara ja metsadesse seotud süsiniku hulk viimastel aastakümnetel märkimisväärselt tõusnud.

Just sellel ökoloogilisel tõel, et noored puud vajavad edukaks kasvamiseks valgust ja väikest juurkonkurentsi, põhineb Põhjamaade metsade majandamine. Teadusuuringud10;11 näitavad, et metsa süsinikusidumise võime sõltub suuresti just puude kasvukiirusest. Jõudsalt kasvav mets seob tõhusalt süsinikku ja aitab meil natukenegi panustada kliimamuutuste leevendamisse.

Majandame ja kaitseme metsi

Mõistan, et siinsele kommentaarile saab heita ette ühekülgset lähenemist metsale. Räägib see ju vaid metsast kui puiduallikast, justkui muid väärtusi metsal ei oleks. Loomulikult on mets palju enamat kui puit ning seda ei sea kahtluse alla ükski metsateadlane ega metsamajandaja. On selge, et metsamajandus peab arvestama ka metsa ökoloogiliste ja sotsiaalsete funktsioonidega.

Käesoleva jutu keskendumist puidule tõukavad tagant ühiskondlikud suundumused, mis just metsa puidutootmise funktsiooni püüavad tahaplaanile lükata või suisa tühistada. Hoolimata sellest, et puit on meile kõigile ülivajalik taastuv ja süsinikuneutraalne tooraine, mis on üks peamisi ressursse puhtama keskkonna poole püüdlevas biomajanduses.

Pahatahtlik on õhutada ühiskonda lõhestavat konflikti justkui jätab metsade raiumine meile vaid hävitatud looduse, kaotades seeläbi kõik muud metsa hüved. Elurikkuse, puhkamise, koriluse ja muude oluliste metsahüvede jaoks on meie maal ruumi küllaldaselt.

Statistilise metsainventuuri andmetel12 kaitsealuste metsade pindala üha suureneb: kui 2002. aastal oli kaitse all 511 000 hektarit, siis 2021. aastal juba 706 000 tuhat hektarit ehk üks kolmandik meie metsadest. Ligi viiendik metsi on sellise kaitse all, et seal ei tohi teha mitte ühtegi majandustegevust.

RMK hallatavast riigimetsast on majandamisest täiesti väljas ligi üks kolmandik, kokku on riigimetsa kaitse all üle 40 protsendi metsadest ehk 486 000 hektarit. Ja pealegi on ka majandatavad metsad toimivad ökosüsteemid, pakkudes looduskaitsealuste metsade kõrval samuti ruumi elustikule ja puhkamis- ning korilusvõimalusi inimestele. Kaitse alla võetakse praegu metsi, mis varasemalt olid majandatavad metsad.

Eestis on metsi raiutud aastasadu, sealhulgas lageraiega. Otsa pole lõppenud ei mets, puhas õhk ega marjad-seened. Metsa majandamise tõttu on meie metsad küll pidevas muutuses, kuid otsa Eestis mets ei saa. Teame ju, et Eestis oli näiteks sada aastat tagasi ligikaudu poole vähem metsa kui praegu. Lisaks statistikale kinnitavad seda ka vanad fotod. Muutuv maastikupilt on aegade algusest toimunud normaalne ja paratamatu protsess.

Raiutud metsa asemele kasvab uus, kui seda just ei raadata, ehk sinna ei rajata elamurajooni, maanteed või muud taristuobjekti. Metsa jääb vähemaks ka looduskaitselistel eesmärkidel raadamise tõttu. See tähendab, et mets kaotatakse soo või niidu tekkeks. Keskkonnaagentuuri andmetel on aastatel 2010-2020 looduskaitselistel eesmärkidel metsi raadatud ligi 18 000 hektaril. Plaan näeb ette muuta veel kümneid tuhandeid hektareid metsa sooks13.

Pilt Ruhnu metsast, kus lageraieid teha ei tohi. Kohalike sõnul raiuti siit viis aastat tagasi umbes kümmekond mändi, kännud ja raiejäätmed on seni näha. Kahtlemata väga kaunis mets, aga vana metsa all ei kasva ühtegi elujõulist noort puud. Ja niipea neid ka ei tule, kuna mullas on suur juurkonkurents ja maapinnal vähe valgust. Mändidest madalamad kuused, mida nimetame metsas teiseks rindeks, on juba päris vanad ja nende kasvukiirus tagasihoidlik.

4 O. Daniel. Metsakasutus, 1923

Jürgen Aosaar on toonud esile olulise teema metsanduse majandamisel Eestis. Tema arvamusartikkel rõhutab, et metsade majandamine ei tohiks olla tabuteema ning vajab avatud ja ausat arutelu. Aosaar juhib tähelepanu sellele, kuidas metsade majandamise süsteemi tuleks täiustada, et tagada nende säilimine tulevaste põlvkondade jaoks. Tema artikkel annab olulise panuse metsanduse valdkonnas ning kutsub üles põhjalikumale läbimõtlemisele ja arutelule. On oluline, et selle teema üle arutletaks avatult ja ettevõtlikult, et tagada metsade kestlik kasutamine ja kaitse.