Veredoonoreid on jäänud vähemaks | Eesti

Viimastel aastatel on Eestis muret tekitavalt vähenenud veredoonoreid, mis on oluline osa elupäästvast meditsiinist. Kuigi Eesti peab end rahvusvaheliselt doonorlusel edukaks, on see trend murettekitav. Vere doonimine on kriitilise tähtsusega erinevate meditsiiniliste protseduuride ja operatsioonide läbiviimisel ning doonorite vähesus võib tähendada elupäästvate ressursside nappust. On oluline, et rohkem inimesi astuksid samm edasi ja annaksid verd, et tagada meie tervishoiusüsteemi tugevus ja jätkusuutlikkus.

Eestis on veredoonoreid jäänud aastatega vähemaks. Üks põhjus võib olla see, et haiglates on muutunud verekasutuse põhimõtted, kuid statistika näitab, et varasemast vähem annavad verd noored inimesed.

Agnes annab verd umbes kord kvartalis. “Hea tunne jääb. Saab inimesi aidata,” põhjendas ta.

Mari teeb seda kaks korda aastas. “Annan jaanipäevade ja jõulude paiku. /…/ Suvel on teadupoolest väga palju avariisid ja verd võib vaja minna. Ja jõuludel teen kellelegi kingituse,” selgitas ta.

Eesti elanike seas on kõige rohkem A positiivse ja O positiivse veregrupiga inimesi ja nende veregruppide verd ka annetatakse kõige rohkem.

Kuid kui kümme aastat tagasi oli Eestis veredoonoreid rohkem kui 36 000 aastas, siis eelmisel aastal andis verd ligi 8000 inimest vähem ehk veidi enam kui 28 000 inimest. Aastatega on vähenenud ka vereloovutuste arv.

Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) verekeskuse juhi Ave Lellepi sõnul võib üks põhjus olla selles, et verekasutuse põhimõtted on haiglates muutunud ja verd ei taheta nii-öelda üle koguda. Statistika näitab aga ka seda, et aina vähem tulevad verd andma noored inimesed.

“Just 18- kuni 24- ja alla 30-aastaste inimeste osakaal doonorite kogukonnas on märkimisväärselt vähenenud, üle poole. Meie doonorid nii-öelda vananevad ehk vanemate, üle keskea doonorite osakaal seevastu jälle on kasvanud,” rääkis Lellep.

Pärnu haigla hinnangul võib doonorite vähenemine olla seotud ka koroonapandeemiaga. Samuti tehakse vähem suuri verekogumise aktsioone ja pigem käiakse verd kogumas konkreetsetes asutustes.

Ka Pärnu verekeskuse juhataja Pille Muliin tõdes, et noori doonoreid on jäänud vähemaks.

“Me küll käime kenasti gümnaasiumides ja ka kutsehariduskeskuses, politseikoolis verd kogumas. Loovutavad oma kooliajal üks või kaks või ka viis korda verd ära ja siis nad meie jaoks kaovad, sest nad jätkavad oma õpinguid Tallinnas või Tartus,” selgitas Muliin.

Lellepi hinnangul teevad verekeskused ise palju ära, et inimesed tuleksid verd andma, kuid vereandmise tähtsus võiks olla laiemalt teadvustatud ja toetatud.

“Muidugi oleks äärmiselt tore, kui riik toetaks kõiki neid kampaaniaid. Võib-olla peaks rohkem ka koolis ja kooliprogrammi seda teemat kaasama,” sõnas ta.

Sotsiaalministeerium teatas, et toetab igal aastal doonorluse populariseerimist rahaliselt, kuid on kursis, et viimastel aastatel on doonoreid jäänud vähemaks. Ministeeriumi teatel kavatsevad nad koos verekeskustega arutada, kas ja kuidas peaks riik veel probleemi lahendamisse panustama.

Kokkuvõttes võib öelda, et Eestis on veredoonorlus oluline, kuid viimastel aastatel on inimeste arv, kes seda vabatahtlikku teenust pakuvad, vähenenud. See on murettekitav trend, kuna doonoriverest sõltuvad paljud elupäästvad protseduurid ning õnnetused võivad juhtuda igal ajal. On oluline, et ühiskondlik teadlikkus ja toetus doonorlusele suureneks, et tagada piisav verevaru ja aidata neid, kes seda kõige rohkem vajavad. Jätkuvad kampaaniad ja teavitustöö on hädavajalikud, et julgustada rohkem inimesi saama doonoriks ja seeläbi päästa elusid.