Vallo Toomla: mulle tundub, et võõrandume tasapisi elust endast | Film

Tere tulemast Eestisse! Vallo Toomla on loov ja andekas Eesti filmirežissöör, kelle looming kõneleb sügavalt inimese ja tema ümbritseva maailma suhetest. Tema filmid on tuntud oma teravate sotsiaalsete kommentaaride ja emotsionaalse sügavuse poolest. Uusim film “Mulle tundub, et võõrandume tasapisi elust endast” on kui peegel meie kaasaegsele ühiskonnale, mis kajastab meie kaotatud kontakti iseendaga. Vallo Toomla suudab puudutada vaatajaid sügavalt ja inspireerida neid mõtlema oma elu ja suhete üle.

Sinu uus dokfilm “Nii ta on” jõuab umbes nädala pärast kinno. Kas praegu võib juba õnne soovida või käib alles peenhäälestamine?

Ikka võib õnne soovida. Film on juba mõnda aega valmis, praegu pean andma mõned intervjuud ja on erinevad kohtumised, nagu ikka enne filmi kinno jõudmist, see käib töö juurde. Aga film ise on juba mitu kuud valmis.

Kas enne ametlikku esilinastust on sinu jaoks ärev või pigem rahulik aeg?

Siis, kui ma intervjuud annan, on ärev, aga muidu ei ole tegelikult (naerdes).

Saad rahulikult magada?

Absoluutselt. Ärevust on ka, aga see on hoopis mingite teiste teemadega seotud. Filmi enda pärast ma praegu ei muretse, tema on valmis ja ma ei saa midagi enam muuta, kuidas filmi vastu võetakse või ei võeta. See ei ole enam minu teha.

Aga kas see, kuidas sinu film vastu võetakse – või nagu sa ütlesid, vastu ei võeta – on üldse miski, mille peale sa mõtled?

Ikka mõtlen. Film on ju nagu minu lapsuke ja ikka soovid olla mõistetud ja armastatud (naerdes).

Seega mõtlen ikka, mitte nüüd kramplikult, aga mulle teeks lihtsalt heameelt, kui inimesed jõuaksid seda filmi kõige muu keskelt kinno vaatama, sest eelkõige on ta ikkagi mõeldud kino jaoks. Ma tean, kinno jõudmine ei pruugi olla lihtne ja tihti ka mitte vajalik.

Sinu filmi puhul on vajalik?

Minu filmi puhul on väga vajalik, et just nimelt kinno minna seda vaatama (naerdes). See on ikkagi selle mõttega tehtud.

Sinu eelmisest filmist “Marju Lepajõe. Päevade sõnad” on pea viis aastat möödas. Kas värske dokumentaal oli kogu selle aja töös?

Peaaegu küll, sest me hakkasime seda vahetult enne koroona-aega arendama. Ehk siis veidi üle nelja aasta tagasi. Mingeid asju oleks võib-olla saanud kiiremini teha, aga antud juhul oligi see koroona-aeg ka.

Koroona lõi siis katkestuse sisse?

Mingil määral jah. Aga teisest küljest ma olengi võib-olla aeglane ja dokfilmi puhul lihtsalt on ka vaja aega, et tegelasteni jõuda ja nende erinevaid eluetappe välja joonistada. Endal on ka vaja aega seda seda materjali setitada.

See on ka film, mis tegelikult sündis päris suures osas montaaži kaudu. Mingisugused algsed ideed, mis olid, lendasid üle parda ja ma hakkasin seda filmi mõnuga avastama materjali kaudu läbi montaaži. See lihtsalt on ajamahukas töö.

Selles valguses võib öelda, et ühe projektiga pikalt tegelemine on sinu jaoks privileeg, mitte pole tunnet, et tahaks juba kaelast ära saada?

Ei, seda tunnet selle filmiga küll ei olnud, et tahaks kaelast ära saada. Muidugi on vahepeal mõõnaperioodi ka selle aja jooksul, kui ühe filmiga nii pikalt tegeled, vahel on tunne, et oled ummikseisus, aga see käib asja juurde, sa tead, et see alati juhtub.

Siis ongi vaja kuu või paar filmist puhata, et näha uuesti asju värske pilguga. Seega on mul olnud ikkagi suur privileeg, et mul on olnud aega selle filmi jaoks.

2021. aastal said Ela ja Sära stipendiumi. Kas võib öelda, et see mängis “Nii ta on” juures suurt rolli?

Stipendium määras mingeid minu otsuseid küll, tänu sellele stipendiumile ma julgesin loobuda mitmest tööst, mida ma muidu oleksin pidanud tegema ja ma olen sellest ajast saadik keskendunud ainult filmitööle, ma ei ole kõrvalt teinud ühtegi teist asja. Näis, kaua see võimalik on, aga see on kindlasti toonud tulemust ja ma olen ise oma sisemuses on tänu nendele otsustele rahulikum ja püsin joonel.

Samas ma ei taha neid teisi töid kuidagi pisendada, töötasin näiteks viis aastat ülikoolis õppejõuna ja tegin päris huvitavaid projekte selle kõrvalt, aga see vaimne energia, mis nendele kõrvaltöödele läheb, on ikkagi ootamatult suur ja kuidagi ei aita põhitööle ja unistusele kaasa.

Mida sa oma uue filmiga otsima läksid?

Filmi idee sai alguse tegelikult hoopis teisest kohast. Enne koroona-aega ma läksin ühe sõbra kutsel Kalevi poksiklubisse trenni. Käisin seal umbes pool aastat kuni koroona-ajani ja selle aja sees küpses kiiresti mõte teha film just nimelt meestest ja nende hingeelust. Algselt see mõte keerles poksi ja võitluskunstide ümber. Erinevad mehed erinevatest ühiskonnakihtidest poksimas, tänavatel või ööklubides võitlemas ja nii edasi. Mehed, ühiskond ja agressiivsus.

Mõte tiirles selle ümber ehk sa jõudsid ka midagi filmida juba? Või see oli ainult sinu peas?

See oli ainult minu peas. Aga siis me Kaie-Ene Rääguga, kes on filmi produtsent ja monteerija, arutasime neid teemasid ning kuidagi ikkagi eemaldusime sellest esimesest mõttest. Jõudsime hoopis Eesti kultuuri alglätete juurde ehk meeskoorideni, et äkki leida hoopis meeskooride kaudu ühendav punane niit.

Aga mida ma otsima läksin? Neid asju on erinevaid. Ühelt poolt läksin otsima vastuseid iseendas tekkinud küsimustele või tahes ennetada mingeid küsimusi. Tol hetkel, kui ma seda filmi alustasin, olin 36-aastane ning on teada-tuntud fakt, et umbes 40-aastasena hakkab keskeakriis vaikselt kogunema, sa saad aru oma surelikkusest ja ajalikkusest.

Sa üritasid selle filmiga keskeakriisi ära hoida?

Mingis mõttes jah, kas just ära hoida, aga hakata nendele küsimustele ennetavalt mõtlema. Võib-olla nendel meestel, keda ma lähen intervjueerima ja filmima, on häid vastuseid, mis mind aitavad. Seega hästi isiklik ja lihtne lähtepunkt.

Lisaks mind huvitas ka elu lihtsus, kuidas näha elu lihtsalt või elu lihtsustada. See on muutunud aina olulisemaks ja tulnud rohkem päevakorda. Samuti see, kuidas leppida paratamatusega nimega argipäev ehk kuidas argipäeva ning oma ideaale ja unistusi ühele põrandale kokku tuua. Või siis küsida, kas neid on üldse võimalik kokku tuua.

Kust tuli filmi pealkiri “Nii ta on”?

Tegelikult oli filmile mõeldud alguses teine pealkiri, aga kuidagi kujunes nii, et need mehed ütlevad filmis mitmel puhul “nii ta on” või “ega ta nii on”. See jäi nii sügavale sisse, et hakkasime selle üle isa ka nalja tegema ja tihtipeale ka ise “nii ta on” ütlema.

Seega pealkiri jäi ise filmile külge, ma kaalusin veel erinevaid variante, proovisime, panime tiitritesse erinevaid sõnastusi. Jändasime selle pealkirjaga kokku mitu kuud, aga esimene variant “Nii ta on” tundus kõige parem, ehedam ja ausam, kuna iseloomustab neid tegelaskujusid väga hästi.

Kes need mehed on? Kust te nad leidsite?

Need mehed on pärit erinevatest meeskooridest. Alguses oli plaanis kasutada rohkem mehi, aga lõpuks me jäime kuue peategelase juurde. Eesmärk oli leida need mehed väljaspool Tallinna, sest tahtsime näidata just seda osa Eesti elust, mis ei toimu Tallinnas. Seega need mehed on Avinurmest, Tartu lähistelt Haaslava meeskoorist ja Võru lähistel Lasva meeskoorist.

Need kolm koori jäid meile eeltöö tulemusena silma, käisime nende proovides, kus jäi pilk peale mõningatele meestele, kellega tegin intervjuud ja proovifilmimised ja sealt tuli juba täpsem valik, keda ma filmi kindlasti tahan.

Kui lihtne on panna keskealist eesti meest kaamera ees avanema?

Ma ei oska öelda, kas lihtne või raske, sest mul ei olnud varem sellist kogemust. Mul pole millegagi võrrelda. Aga ma ei läinud neid mehi ka lahti kangutama. mistõttu ei tulnud see, mida filmis näha saab, minu jaoks väga raskelt. See juhtus tänu sellele, et ma käisin nendega enne võtteperioodi suhtlemas, nendega koos pidudel ja juttu rääkimas. Ma sain teada, milline nende maailm on, millest nad mõtlevad, kuidas nad mõtlevad ja mis nende elukäigud on.

Tänu sellele ei pidanud nad filmis valetama või ennast hakkama lahti murdma. Mõnega oli muidugi keerulisem ja teistega lihtsam, mõni inimene on eos avatum ja mõni kinnisem, aga samas ma jätsin ikkagi ruumi neile kõigile, et nad said olla sellised, nagu nad päriselt on.

Üks minu filmi lähtepunktidest oli ka see, et ma ei lähe tegelema inimeste traumadega. Mul ei olnud soovi nende minevikust välja meelitada lugusid, millest nad tegelikult ei taha rääkida. Mind ei huvitanud mitte niivõrd nende minevik, vaid ikkagi see, mis on siin ja praegu, millega nad praegu rinda pistavad, mis on nende probleemid, mõtteviisid ja hoiakud just praegusel hetkel.

Mitmed meestest, keda sa oled filminud, on kaamera ees väga avatud, aga kui palju oli tegelikult nende jaoks protsessi käigus hetki, kus nad tundsid, et sa lähed neile liiga lähedale?

Kahe mehega oli neid hetki küll. Ühe mehe puhul ma läksingi veidi surkima minevikku ja selle koha peal ta sulgus, mis on täiesti mõistetav. Kuna ma ei tegelikult ei tahtnud teha nende meeste minevikust või lapsepõlvest filmi, siis oli ka ebavajalik sinna minna sel hetkel ja ta tajus seda.

Teisel mehel oli takistusi siis, kui ta pidi oma tööst rääkima, sellega seoses olid mõned vastuolulised teemad, kuid mis tegelikult ei puudutanud filmi, aga ma tundsin lihtsalt huvi tema tegemiste vastu laiemalt. See takistus aga ei vaevanud mind absoluutselt, sest ma teadsin, et see ei ole filmi teema.

Ega ma ei ole nende meeste endiga nüüd pikalt rääkinud, kuidas nemad seda üldse tajusid.

On nad filmi näinud juba?

Ei ole.

Tulevad esilinastusele?

Nad tulevad esilinastusele ja näevad seal, siis saame esilinastusel rääkida, mida nemad kogesid ja filmis nägid, mis neile meeldis ja mis üldse ei meeldinud. See kõik on suur avastamine ja väga põnev, kuidas nad seda asja näevad.

Tegelikult peaks neilt küsima, kas ma meelitasin neist midagi välja, mida nad ei tahtnud rääkida. Mulle endale tundus, et see kõik oli päris vaba suhtlemine, mis õnnestus kuidagi saavutada.

Asi ei ole ka ainult minu suhtes nendesse, vaid see on kogu võttegrupi teema. Me hoidsime võttegrupi kogu aeg ühtsena, me ei vahetanud inimesi võttegrupis. Seega kui me läksime nende meestega kohtuma, siis nad juba teadsid, keda oodata ja millised need inimesed on. Me olime tuttav punt, keda nad said usaldada.

Mulle tunduski vaatamise ajal, et operaator Erik Põllumaal oli ka väga suur roll üldse filmi kujundamise juures. Kui suurt rolli ta tegelikult mängis?

Selles osas, kuidas ta filmis, andsin talle päris vabad käed. Põhiline minupoolne soov oli olla näljane ja otsida kaadreid, lihtsalt olla kohal. Ma ei tahtnud ka, et see film oleks esteetilises mõttes liiga väljapeetud, ma soovisin, et see oleks veidikene toores, et ta käiks kuidagimoodi nende maameestega ühte jalga.

Me oleme Erikuga teinud koos kolm filmi, me loeme üksteist päris hästi. Tema roll on alati minu filmide juures väga tähtis.

Kas sa oled pärast seda pikka protsessi parem mees? Või vähemalt oskad olla parem mees?

Ma ei oska sellele küsimusele hästi vastata, sest ma tegelikult ei tea, mis see mees olemine tähendab. Või kas sellel on mingisugune kindel vastus olemas.

Kui ma vastaksin hoopis küsimusele, kas ma oskan olla parem Vallo Toomla või inimene tervikuna, siis kindlasti. Ma õppisin filmi kaudu isaks olemist, lisaks õppisin ära tundma lihtsat olemise viisi, mida ma igatsesin. Kui ma hakkan endaga puntrasse minema, siis mõtlen mõne mehe peale, kuidas tema mõtleks või vaataks asju. See aitab mind.

Ma ei tea, kas see selle filmiga tingimata seotud on, see on võib-olla seotud ka lihtsalt sellega, et saan vanemaks ja elutargemaks. Nooremana oli tung üle oma varju hüpata. Nüüd teadvustan oma varju ning vaikselt nügin oma piire. Aga kuidagi lihtsam on olla küll, võib-olla olen parem ka.

Mõte lihtsast elust on meie jutust korduvalt läbi käinud. Kas sa arvad, et seda lihtsat elu jääb meie ümber pidevalt vähemaks?

Mulle tundub küll, et seda jääb vähemaks. Süsteemid muutuvad aina keerukamaks ja elu elamise tunnet jääb aina vähemaks. Me oleme kogu aeg seotud atribuutikate ja sellest lähtuvalt ka kohustustega, mis tegelikult ei ole ilmtingimata isegi loomulikud. Me loome endale kogu aeg juurde süsteeme, mis justkui teeksid meie elu mugavamaks ja paremaks, aga samal ajal tekitab see hoopis keerukust ja ebavajalikke pingeid.

Mulle tundub küll, et me võõrandume tasapisi elust endast. Seetõttu ma isiklikult aina rohkem igatsen elu lihtsust, aga see, et elu saaks lihtne olla, tähendab kontakti maailma ja loodusega ning ka seda, et inimsuhtlus oleks vahetum ja otsene.

Ütlesid, et igatsed seda lihtsat elu ehk sa tunned, et ei suuda ise piisavalt lihtsalt elada?

Ei suuda, kindlasti ei suuda. Oma elukaaslasega aeg-ajalt arutame seda, et võib-olla peaks linnast ära kolima, aga samas me kardame ikkagi suuri muutusi ja tundmatust. Maale kolimine muidugi elu kohe ilmtingimata lihtsamaks ei muuda, kuid vahel tundub, et elutempo muutus aegluse suunas aitaks ennast ning ümbritsevat paremini märgata ja lihtsamini kohal olla. Eks ma siis püüan kuidagi balansseerida normaalse keerukuse ja normaalse lihtsuse vahel. 

Meie kõigi elu lihtsust ja muretust pärsib meist mitte väga kaugel käiv sõda. Kui palju see sind mõjutanud on?

Inimesena ikkagi on mõjutanud. Seda teemat ma filmi sisse ei toonud, kuigi korraks tundub, et võib-olla oleks see ajakohane, aga samas sain kohe aru, et sel teemal tehakse väga palju filme praegu. Ja kui ma hakkasin ka meestega sõjast rääkima, siis ega nad sellest väga rääkida ei tahtnud. See on kõiki nii muserdav teema, kaasa arvatud minu puhul, ma mõtlen selle peale iga päev ja loen pidevalt uudiseid, isegi kui ma sellest iga päev oma sõprade või lähedastega ei räägi, siis kuskil all sisimas on see pidevalt olemas, sest me kõik ootame, et see lõppeks juba ja lõppeks Ukraina võiduga.

See tekitab kindlasti lisapinget, stressi ja küsimusi sellest, mis saab meist, meie riigist, meie inimestest ja oma perest. Samal ajal üks asi on see, mis puudutab meid, aga tegelikult üle 100 000 inimese on täiesti asjatult võikal kombel surma saanud ja miljonid inimesed on aastakümnetest tugevalt kahjustada saanud ilma ratsionaalset põhjuseta. See on kohutavalt absurdne ja seda on väga raske seedida.

Oled teinud nukufilmi, mängufilmi ja nüüd kaks dokumentaali. Kas tunned praeguseks, et oled leidnud filmitegijana suuna, mida mööda edasi minna?

Seda tunnet mul ei ole. Pidevalt on liikumine filmist filmini, kogu see teekond on olnud seni üsna ettearvamatu ja ma kujutan ette, et saab olema nii ka edaspidi. Oletades, et sellel dokfilmil läheb hästi ja ma saan järgmist dokfilmi teha, praegu ma valmistan ette ka mängufilmi ning oletades, et ka sellel mängufilmil läheb hästi, siis mingit kindlust või suunda ma ikkagi praegu ette näha ei oska.

Sa naudid juhuslikkust filmitöö juures?

Küllap siis naudin, et ma seda teen. Muidugi see teadmatus on ka väsitav ja paneb vahel kõhklema, kas üldse valitud tee on õige või peaks tegema kannapöörde ja leidma kindla töökoha ja eluviisi, mis maandab argipäeva pingeid ka.

Samas mind paelub loomingu juures ikkagi teatav risk ja teadmatus, see, et sa ei tea, kuhu see töö sind viib ja kuidas seda tööd vastu võetakse ning mõtestatakse. See on põnev ja lõputult arendav.

Juhuslikkus on sinu karjääri alati kandnud, sest kõrvaltvaatajana tundub juba see täiesti ootamatu, et pärast BFM-i lõpetamist hakkasid sa tegema hoopis nukufilmi “Limonaadi lugu”.

Tegelikult see juhtus juba BFM-i ajal, ma ei olnud veel filmikooli lõpetanud, kui ma nukufilmi läksin tegema. See oli minu jaoks täiesti see ootamatu juhus.

See oli nii, et meile andis animatsiooniloengut Riho Unt, talle me kirjutasime pisikesi stsenaariumeid ning ta lihtsalt ühel päeval tuli mu juurde, et kuule, ma annan su lookese Nukufilmi, kas sulle sobib. Ma ütlesin, et olgu peale, jõudsin selle vahepeal juba ära unustada, aga siis mõni kuu hiljem tuli telefonikõne ja küsiti, et kas ma tahaksin seda filmi teha. Nii ta läks.

Ma ei olnud tol hetkel veel ülikooli lõpetanud ja seetõttu mul ka see lõpetamine natukene venis.

Ehk siis sul ei olnud tegelikult kunagi ambitsiooni teha nukufilmi?

Otsest ambitsiooni ei olnud jah. Pärast seda ma küll mõtlesin mitu aastat, et äkki võiks veel kätt proovida. Ma ei ole seda mõtet täielikult maha visanud, aga ma otseselt ei mõtle selle peale nii, et tahan ilmtingimata teha.

Samas ma näen, et meil on animatsioonis väga häid ja huvitavaid tegijaid, et ma ei pea sinna tingimata trügima. Kui ühel päeval tekib väga selge mõte animatsiooni vallas, mida ma tahan teha, siis ilmselt pöörduksin näiteks Nukufilmi poole, aga praegu ma seda ette ei näe.

Kui nukufilm tuli sinu jaoks üsna ootamatult, siis kas sa filmikooli ajal nägid ennast dokumentalisti või mängufilmirežissöörina?

Täiesti läbi ja lõhki mängufilmirežissöörina. Dokfilm on tuli minu juurde tänu Kaie-Ene Räägile, kes ilmselt nägi minus kõrvalt potentsiaali, hakkas minuga sellest rääkima ja nüüd ma olen oma vaateid tänu sellele kogemusele muutnud. Kindlasti tahan teha nii dokumentaal- kui ka mängufilme, need on väga erinevad filmitegemise viisid, aga üks ei välista teist.

Kui sa ühe projektiga tegeled, siis kas sa mõtled sel ajal juba ette ka, mida järgmiseks teha? Arendad dokumentaali ajal näiteks juba mängufilmi?

Sellest intervjuust tuleb väga selgelt välja, et ma olen väga kehv enda tuleviku kujundaja. Ma ei tea, miks, aga ma ei mõtle tegelikult üldse selliste asjade peale, pigem vaatan lihtsalt, kuidas asjad lähevad (naerdes).

Praegu ma arendan mängufilmi ja see ka kuidagi tuli minu juurde. Mul on olnud mitmeid pakkumisi mängufilmi osas, olen neist kõigist kas ära öelnud või ääri-veeri tasapisi kõrvale hiilinud, aga nüüd üks filmiidee, mis mind käivitas, on minuga kaks aastat elanud ja sellega ma olen doki kõrvalt tegelenud.

Eks ta nii on, et ma pean end õpetama mõtlema ka nii, et kui ma mängufilmi tegemist jätkan, siis ma pean hakkama mõtlema tasapisi ka järgmistele asjadele, mida edasi teha. Mul mingid plaanid on, et ennast ära polsterdada ja ära turvata, ideed kirja panna ja hakata vaikselt raha küsima nende asjadega, millega pärast käesolevat mängufilmi tegeleda. Lisaks ma tegelikult ei tea, millal see mängufilm võttesse läheb.

Selle uue filmi aluseks on sinu stsenaarium?

Ei, see ei ole minu stsenaarium, ma pole siiani iseseisvalt mängufilmi stsenaariumit kirjutanud. See film on Eesti näitekirjaniku ja stsenaristi Siret Campbelli näidendi “Beatrice” ainetel, stsenaariumi kirjutab poola stsenarist Malgorzata Pilacinska. Tegemist on lähitulevikus toimuva ulmelise draamafilmiga.

Me arendame seda lugu veel, oleme saanud Eestist juba tootmisraha kinnituse, kuid see film on üsna suur ja vajab tootmistoetust ka välisriikidest. Kaua see protsess täpselt aega võtab, seda ma veel ei tea. Võib-olla ma ootan seda filmivõtet veel mitu aastat, võib-olla aasta, ma ei tea seda ette. Paratamatult pean mõtlema mingile teisele variandile, millist filmi teha või millal.

Lisaks mõtlen ma aina tõsisemalt ka sellele, et proovida kätt teatris. Tasapisi otsin materjali, et pöörduda mõne teatri poole ja ehk nad lasevad mind lavastama.

Aga mis pilguga sa oma seniseid töid vaatad? Kas ajalise ja kogemusliku distantsiga tekib mingi võõristus nende suhtes või sa hindad neid endiselt?

Ega ma oma filme ei vaata.

Sa tead, et nad on olemas?

Ma tean, et nad on olemas ja miks nad on sellised, kui ma nad tegin. Mind ei ole väga huvitanud, kuidas nad praegu mulle mõjuvad. Võib-olla see mingil hetkel muutub oluliseks, aga iga film on tehtud omas ajas, kõneleb omas ajas ja ma jätan nad mingis mõttes maha, nad elavad seal iseseisvat elu.

Ilmselt ma ühel hetkel vaatan “Teesklejad” jälle üle ja sealt tuleb mulle meelde üht-teist kasulikku ning samas näen ka vigu, mida vältida. “Marju Lepajõe. Päevade sõnasid” ma ei ole päris valmis uuesti vaatama, sest mul on lihtsalt väga kahju sellest, et Marju lahkus. Samas ma tean, mis seal filmis on, mul on selle filmiga selge mälestus. Paratamatult, kui sa filmi teed, siis sa näed näed seda filmi erinevates variatsioonides väga-väga palju kordi ja sa lihtsalt väsid sellest ära. Siis ühel hetkel ta saab valmis ja jääb sinna nii nagu ta on.

Siis lased sellest filmist lahti?

Lasen lahti jah.

Praegu uuest filmist veel ei ole lahti lasknud, tuleb veel mulle ja teistelegi mõni intervjuu anda?

Ei, ma tahan teda ikkagi korra suurel ekraanil näha koos publikuga, et tajuda, kuidas publik vastu võtab. Eks publikud on ka erinevad, oleneb kohast, kus seda filmi vaadatakse.

Seega päris lahti kohe veel ei lase, aga ma usun, et lähiajal see juhtub. Kui esilinastus on möödas, siis mul on ka päris palju publikuga kohtumisi erinevates Eesti linnades ja kinodes, aga kui see teekond on läbi saanud, siis ilmselt lasen lahti küll.

Kui “Teesklejad” välja tuli, siis sa ütlesid ühes intervjuus, et teie BFM-i lendu võib nimetada Eesti filmi uueks laineks, samas sa rõhutasid, et on vaja veel aega, et selles väites veenduda. Nüüd on mõned aastad mööda läinud, kas tundub, et sinu väide peab paika?

Nojah, päris prohvetlikud sõnad need vist ei olnud. Kas ma tõesti ütlesin nii? Aga see on tingitud ka Eesti väiksusest ja sellest, et me ei jõua riigina nii palju filme toota kui filmitegijad ise tahaksid. Et kõigil loojatel oleks kogu aeg tööd ja neil oleks ka loomulik arengukaar. Meie bakalauruse kursuselt on režissööridest teinud kaks mängufilmi Triin Ruumet, mina olen endiselt ühe peal, Kaur Kokk on ühe peal. Marta Pulk lõpetas kooli monteerijana, aga temast sai hoopis dokfilmi režissöör.

Kindlasti Eesti filmimaastikku on kujundanud Sten-Johan Lill operaatorina, tema tööd on olnud alati huvitavad. Kohe esilinastub Marko Raadi “Biwa järve 8 nägu”, kus Sten-Johan Lill on jälle operaator, lisaks Eeva Mägi “Mo Mamma”. Matis Rei on väga hinnatud helirežissöör, Hendrik Mägar monteeris näiteks “Savvusanna sõsarad” ja mitu muud väga head Eesti dokfilmi ning ka PÖFF-i võitnud mängufilmi.

Selles mõttes on meie kursuselt mitu head tegijat välja kasvanud, aga liiga suursugune on seda nimetada uueks laineks.

Kas saame praegu üldse Eesti filmis rääkida uuest lainest?

(Mõtleb pikalt). Ma ei tea, ma arvan, et ei saa, sest sellest ei räägita (naerdes).

Eesti filmiga on selles mõttes hästi, et meil on endiselt vanemad tegijad, kes tegutsevad, ja samal ajal on peale kasvanud või peale kasvatatud nooremaid tegijaid. Meil on päris hea balanss erinevatest põlvkondadest, seega väga tugevat ühe näoga lainet meil küll ei ole

Ilmselt ei olegi seda lainet hetkel ka vaja, sest kui oleks väga vaja, siis see võib-olla tekiks. Samas jällegi meie maailm on palju killustatum – uued lained olid ju 1960ndatel-1970ndatel –, enam pole sellele lihtsalt pinnast.

Kas Eestis üldse on võimalik filmitegijana ära elada?

Ma ei tea, sest ma ei ole teiste režissööride palganumbri vastu väga tugevalt huvi tundnud. Kui ma elaksin ainult filmitegemisest, siis kindlasti mitte. Minu puhul on ka see faktor, et mul on kolm last ehk päris suur pere. Paljudel filmitegijatel nii suurt peret ei ole või pole üldse peret, mis määrab ka ära, millised su vajadused on. Seega vahepeal on vaja midagi kõrvale teha küll.

Aga filmitegemist sa pead ikkagi enda põhitööks ja muid asju teed sinna kõrvale?

Jah, ikka põhitööks. Vahepeal aitavadki kultuurkapitali või kinoliidu toetused, samamoodi ka see Ela ja Sära stipendium, mis aitas toime tulla ning koroona-ajal oli miinimumsissetulek olemas. Seega sellised asjad aitavad väga palju.

Küsime siis teistpidi: kas peaks üldse olema võimalik ainult filmitegemisest ära elada?

Ma arvan, et ikka peaks. Filmitegijaid on ka erinevaid, ma räägin praegu režissööride eest. Kindlasti on filmitegijaid, kes elavad hästi ja kellel on järjepidevalt palju tööd. Režissööride töö iseloom on lihtsalt selline, et sul ilmtingimata ei ole nii, et ühe tööga lõpetad ja teisega alustad. Režissööritöös on väga loomulik, et sul tekivad lüngad.

Siis olekski hea, et need palgad oleksid vähemalt nii suured, et sa saad oma ala spetsialistina vähemalt Eesti keskmist palka ja et oleks ka puhvertsoon, et kui töö ühe filmiga saab läbi, siis oleks võimalust puhkuseks ning aega uue töö jaoks vajaliku inspiratsiooni kogumiseks.

Režissööri palk sõltub filmi eelarve suurusest, see varieerub, kuid ainult filmi eest saadavast tulust ei ole tervet tootmisperioodi võimalik tihtilugu üle elada. Ma saan aru muidugi, et me oleme ise need valikud teinud. See ongi selline töö ja Eesti kontekstis ei tasu unistada, et keegi selle tööga rikkaks saab või isegi väga hästi elab.

Loomingulises valdkonnas on sissetulekud olnud alati pigem väikesed kui suured. Me oleme ise selle tee valinud, selles mõttes ei ole ka midagi nuriseda. Ise peabki seega tihtilugu rohkem vaeva nägema, et leib lauale tuua, aga see pole alati lihtne ja vahel tundub see elu ka seetõttu ummikus.

Sa oled selles ummikus palju olnud?

Mina väga palju ei ole, sest mul on olnud päris palju õnne ja mulle on tööd pakutud. Nagu ma juba mainisin, on abiks olnud toetused, mis on rasketel aegadel nendest ummikseisudest välja aidanud. Ma tean, et need on aidanud ka teisi Eesti filmitegijaid, kes on olnud samamoodi valiku ees, kas hakata filmitegemisest mõtlema kui hobist ja minna püsitöökohaga kuskile mujale, aga toetused on sellest hädast välja aidanud.

Mind on aidanud kindlasti ka minu elukaaslane. Režissööre tihtilugu aitabki kinomaastikul püsida see, kui neil on pärandus; vanemad, kes nooremast peast aitavad jalul püsida või siis on mõistvad abikaasad-elukaaslased, kes aitavad majanduslikult hakkama saada. 

Seega seda mõtet pole veel pähe tulnud, et et peaksid hobifilmitegijaks hakkama?

Ei, praegu küll mitte, hetkel mul seda seda küsimust ei ole. Aga kui ma mõtlen pikema perspektiivi peale, siis teadmatus on ikkagi suur. Kui nüüd see film saab valmis ja teen ka järgmise ära, siis ma olen ikkagi suure teadmatuse ees. Tulevikku ette ei näe niimoodi.

Ei taha rääkida jälle sellest, et raha ei ole, aga see on probleem, et Eesti filmis on liiga vähe raha. Praegu ambitsioonikamat mängufilmi ainult kultuurkapitali ja EFI rahadega pole võimalik teha, on vaja ilmtingimata leida kaastootjad mujalt, mis ei pruugi halb olla, aga see kindlasti seab täiendavad väljakutseid nii loomingulises kui ka produtseerimise mõttes, mis samas jällegi ei pruugi filmile kasuks tulla. Oleneb filmist ja loost muidugi.

Meil on ühelt poolt BFM, kes toodab uusi režissööre juurde, aga teiselt poolt raha, mille eest need inimesed filme teha saaksid, eriti juurde ei tule. Kas me siis võime selle pinnalt öelda, et ühiskondlikku tellimust nende uute tegijate vastu enam ei ole?

Igal juhul see on tähtis, et filmitegijaid peale tuleks ja neid koolitataks, ilma selleta ka ei saa. Eks seda küsimust küsitakse ka teiste loomevaldkondade puhul, et kas meil on vaja nii palju kujutavaid kunstnikke, tantsijaid või näitlejaid, seda saab iga valdkonna puhul küsida, aga minu arvates neid on ikkagi vaja koolitada, et terad sõkaldest eraldada.

Pole midagi parata, see on karm, aga me ei saa eeldada, et ülikool teeb elu inimese eest ära. Pole nii, et lõpetad ülikooli, siis sul on garanteeritud töökoht elu lõpuni. See lihtsalt on tänapäeva maailmas niimoodi ja sellega tuleb arvestada, seda tuleb noorel inimesel teadvustada. Läbilöök sõltub töökusest, andest, aga ka õnnest ning vahel jääb õnnest puudu. Sellest on väga kahju, kui sa näed, et inimene mõtleb huvitavalt ja tal on suur potentsiaal, aga ta jääb kõrvale ja ootab oma korda väga pikalt ning võib lihtsalt ära väsida.

See on väga keeruline küsimus ja sellele on raske vastata. Ma ei tea, kas tellimus nüüd puudub Eesti inimeste poolt. Mulle tundub, et inimesed vaatavad kodumaiseid filme ja lähevad hea meelega kinno, lihtsalt küsimus on laiemas filmihariduses ja filmide vaatamise harjumustes.

Sa arvad, et see on probleem?

Ma arvan küll. Me tahame, et Eesti inimene vaataks mitmekesisemalt filmi, mitte ainult lihtsamaid menukeid, vaid ka kunstilisemat filmi. Aga ka mitte ainult Eesti kunstilist filmi, vaid ka seda tahame, et Euroopa ja maailma parem kino jõuaks vaatajateni. Kui vaadataks ja mõistetaks laiemalt maailmakino, siis mõistetaks paremini ka meie oma autorifilme ja kunstilisemat kino.

Aga kuidas seda saavutada? Meil on suurepärane näide PÖFF-i näol, kus kinosaalid on kogu aeg välja müüdud, aga kui vaadata neid numbreid, mis puudutab Euroopa arthouse’i paremikku, siis need numbrid on väga väikesed. Neid filme üldjuhul väga ei vaadata.

Kahel nädalal aastas on lahe käia vaatamas kunstkino, aga pärast seda mitte nii väga.

Jah, nii ta on.

Aga millist elu elab sinu arvates praegu Eesti film?

See on selline kahe näoga elu. Ühest küljest on meil häid filmitegijaid ja ka rahvusvahelises mõttes väga heal tasemel filme on tulnud igal aastal välja, väga huvitavaid ja kõrgel kunstilisel tasemel filme on tulnud välja. Meedia kaudu jõuab film Eesti inimeseni väga positiivses kuvandis, mis on suurepärane, sest see on ka põhjendatud.

Teisest küljest on filmitegijad ikkagi oma tuleviku pärast mures. Eriti viimane aasta on väga keeruline olnud, sest inflatsioon mõjutanud tugevalt ka filmieelarveid. Mu sõber on aastaid plaaninud üht mikroeelarvelist filmi produtseerida, esialgu pidi eelarve olema 300 000 eurot – vähe võttepäevi ja film toimuks sisuliselt ühes lokatsioonis ehk siis minimaalsete vahenditega tehtav film –, aga nüüd on see eelarve liikumas miljoni euro juurde, mis on ka maksimum, mida filmi instituut suudab praegu pakkuda.

Kui sina filmimaastikule sisenesid, siis Eestis kommertsfilmist veel rääkida ei saanud, nüüd on see aga igati reaalsuseks saanud. Kas see on positiivne tendents?

Ma arvan, et see on positiivne tendents, sest seda kino on ka vaja. Kindlasti on vaja kommertskino, kindlasti on vaja erarahastuse poolt toodetud kino. Ma arvan, et see kommertskino, mis on mõned aastad suures osas valitsenud, pean silmas Apollo poolt toodetud filme, ajab ikkagi Eesti kultuuri ja kino asja. Samuti on see arenemisvõimeline kino.

Võib-olla ühel hetkel ka kunstilisema taotlusega filmirežissöörid julgevad nendega koostööd teha. Näiteks Jaak Kilmi, tal tuleb Apolloga koostöös film välja. Andekas režissöör Helen Takkin tegi oma debüüdi Apolloga. Seega ka nende filmid muutuvad üha huvitavamaks ja mitmekesisemaks. 

Samal ajal on siiamaani olnud probleem, et Apollo toodetud filmid võtavad väga palju ekraaniaega ära, sest sisuliselt on neil kinomaastikul monopoli seisus. Eesti filmitegijatele ja kinokultuurile tervikuna on väga oluline, et ka Eesti Filmi Instituudi rahastatud filmid saaksid kinodes rohkem seansse, mida nad väärivad.

Sinu uus film on kohe kinodesse jõudmas, peagi sa lased sellest filmist lahti. Ütlesid, et ega sa väga tulevikuplaanide peale ei mõtle, aga on sul filmitegijana mingid unistused ka?

(Mõtleb pikalt).

Sa ei julge vastata, et ei ole?

Kindlasti mul on unistused, aga ma ei julge neid välja öelda, sest ma olen ebausklik ega taha ka narrina kõlada. Reaalsus on siiski see, et ma töötan filmist filmini ning elu näitab, kas unistused saavad teoks või protsessi käigus hoopis unistused muutuvad.

Ma arvan, et inimene elu jooksul muutub, me ise muudame ennast, elu muudab meid ja ka unistused ei ole kivisse raiutud.

Aga millal me uuesti intervjuud teha saame? Pean silmas, et millal sinu järgmine film ilmub?

Ma väga loodan, et see intervjuu võiks uuesti toimuda 2026. või 2027. aastal. Ikkagi kahe-kolme aasta pärast on see plaan praegu. Saab näha, kas see niimoodi läheb.

Inimestele meeldib ikka teada, mida filmitegijad ise vaatavad. Seega lõpetuseks: millise filmi puhul tundsid ise viimati, et oleksid tahtnud ise selle filmi teha?

Muidugi minu filmide vaatamine ei ole olnud väga intensiivne viimastel aastatel just pisipere tõttu. Mul ei ole aega lihtsalt kinos käia, seega ma pean mõtlema, kas mulle kinos on midagi sellist silma jäänud…

Kohe niimoodi, mida ma oleksin võinud ise teha?

Niisama soovitust oleks liiga lihtne anda.

(Mõtleb pikalt.) On üks 2008. aastal valminud Jaapani film “The Clone Returns Home”, mille režissöör Kanji Nakajima on teinud ainult kolm filmi ning see jäi millegipärast tema viimaseks. Minu arvates on see väga ilus, õrn ja omapärane ulmefilm, mis läks mulle vaatamise ajal väga korda. Ulme kontekstis soovitaksin seda küll vaadata, kes ei ole näinud.

Aitäh! Edu sulle ja sinu uuele filmile, paari aasta pärast räägime siis jälle.

Okei, teeme nii.

Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.

Vallo Toomla’s film provides a thought-provoking exploration of the ways in which we may be disconnecting from life itself. Through intimate and introspective moments, Toomla invites audiences to reflect on their own relationships with the world around them. As we navigate the complexities of modernity, it is crucial to pause and consider the impact of our actions on our environment, society, and ultimately, ourselves. Toomla’s work serves as a poignant reminder to cherish the present moment and to strive for a deeper connection with the world we inhabit.