Vaiko Eplik: Eesti muusikas on õitsengu aeg | Muusika

Tere tulemast Eestisse! Vaiko Eplik on üks Eesti muusika andekamaid ja mitmekülgsemaid artiste. Tema looming ulatub popist ja rokist klassikalise ja jazzi suunas. Viimastel aastatel on Eesti muusikamaastikul tõepoolest õitsengu aeg ning Vaiko Eplik on olnud üks selle arengu eestvedajaid. Tema kirglik esinemisstiil ja sügavad sõnad panevad kuulajad mõtlema ning tundma. Kui otsite midagi unikaalset ja erilist Eesti muusikast, siis Vaiko Epliku looming on kindlasti avastamist väärt.

Alustame möödunud neljapäeval aset leidnud Eesti muusikaauhindadest, kus said ka sina taas ühe auhinna. Milline su enda suhe on meie levimuusika aastaüritusega on?

Ma saan aru, et see oli vist minu üheteistkümnes Eesti muusikaauhind, siis on patt nuriseda või öelda, et see ei tähenda mitte midagi. Ikka on tore. Natukene on kahju, et see on ainult žüriipõhine ja seal muid andmeid ei ole, aga ma saan sellest ka aru. Tänapäeval on muidugi müügiandmeid aluseks võtta väga keeruline. Kuigi kuldset plaati ju jagatakse ka füüsilise müügi numbrite järgi, siis tänapäeva digikeskkonnast on väga raske mingit reaalset numbrit aluseks võtta.

Ka Reket avaldas aasta lõpus selle üle muret, et puudub reaalne ja ametlik ülevaade muusikamaastikul toimuvast ning tegelikku statistikat ei teata. Kas sellest on puudus?

Ma arvan küll. Tean, et hiljuti oli ka hoogtööpäevak sel teemal. Need jutud käivad tegelikult aastaid, et Eesti Autorite Ühing (EAÜ) ja Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) võiksid panna rahad kokku ja tekitada adekvaatse tabeli. Seni, ma saan aru, on see jäänud selle taha, et ei suudeta kokku leppida, kes selle eest maksab. Mingi ajani ilmus Eesti Ekspressis mingi tabel, mille eest maksis vist kohalik Universal Music.

Laias laastus võibki jagada Eesti artistid kaheks. Artistid, kes on rahvusvaheliste plaadifirmade filiaalide artistid ja siis kõik teised. Ega tegelikult see, kui keegi väljaspool Sony või Universali artiste satub Eesti digistriimide esikümnesse, on ikkagi sündmus. Seal ongi ainult 5miinust ja teised artistid nendest tallidest.

See on ju kõigi ühistes huvides tegelikult. Mingis mõttes oleks loogiline, kui EFÜ seda kõike korraldab, liidab fonogrammitootjaid, siis ma arvan küll, et nad võiksid kamba kokku panna ja teha, aga ma saan aru, et see on üsna kulukas.

Mida see meie popmuusikamaastikule lisaks?

Esiteks annaks see paljudele motivatsiooni. Teiseks – kui tõsiselt võetav popimaastik meil siis on, kui meil pole edetabelit? Nagunii vajub igalt poolt muusikateematika välja. Ei ilmu enam arvustusi ja nii edasi. Võiks siis olla vähemalt edetabel, millel näppu peal hoida. Kunagi on ju huvitav vaadata, kes olid meie ajal läbivad. Kasvõi et saaks lolli testi teha – vaata, kes oli sinu sünnihetkel number üks.

Siis, kui veel füüsilist plaati müüdi, oli seda lihtne teha. Paarikümne plaadipoe müügiandmed kokku koguda ja tabel kokku panna ei olnud väga keeruline. Aga tänapäeval ei ole lihtne kõikidelt eri platvormidel need andmed kätte saada. Kõigepealt tuleks eristada sealt Eesti artistid. Mille põhjal sa seda teed? See ei ole mõeldav. Kui olekski, et EAÜ-l ja EFÜ-l oleks vähemalt teada millised teosed on registreeritud, siis kasvõi selle põhjal otsida sealt platvormidelt ja vaadata, mida kui palju kuulatud on.

See oleks veel üks viis, kuidas popielu elavdada. Ma arvan, et see on normaalne, et iga nädal on edetabel. Meil on juba aastaid olukord, kus seda ei ole ja siis ongi nii, et võid juhtida edetabeleid, aga ühel hetkel saab sinule mõeldud nominatsiooni ikkagi Vaiko Eplik, sest need 160 inimest, kes muusikaauhindade žüriisse on kokku aetud ja kes ise muusikaga seotud olla ei saa, Eplikku nagu teavad, aga sulle millegipärast ei pane seda linnukest.

Mingisugune süntees võiks olla žürii ja andmete vahel. See võiks põhineda mingilgi infol. Ma olen aru saanud, et praegu moodustavad selle žürii suures osas ajakirjanikud ja kõikvõimalikud produktsioonifirmade või reklaamitööstuse kontingendid. Mul oli väga naljakas leida ennast aasta meesartisti kategoorias ühes NÖEPi ja Riho Sibulaga. See on natukene veider ikkagi. Jumal tänatud, et NÖEP võitis. Super!

Sa ei olnud siis enda arvates piisavalt aktuaalne, et seal kategoorias nomineeritud olla?

Ma olin aktuaalne küll, aga mitte selle konkreetse albumiga, vaid miljoni erineva asjaga, mis ma tegin. Kui panna ühte äärmusesse NÖEP ja teise Riho Sibul, siis jääb päris pikk maa vahele. Samal ajal seal digitabelites ei figureerinud ei mina ega Riho. Ilmus küll nii minu kui tema plaat, aga alla 1000 eksemplari ja kuulamisi vaadates oleks seal arvatavasti olnud kümneid artiste, kes oleksid võinud olla meesartisti nominendid enne meid. Aga kogu see žüriindus on siuke imelik asi. Lõppude lõpuks oleks ka suur erinevus, kui see žürii oleks palju väiksem.

Võrdluseks võin ma öelda, et osalesin Eesti Laulu eelžüriis, kuigi ma igasugustes žüriides osalemist olen vältinud päris edukalt üks tosin aastat, sest mulle ei sobi see formaat. Iseenesest on väga tore vaadata, et nii vinge – nii suur žürii valis, aga lõpuks mulle tundub, et žüriid on seda paremad, mida väiksem on koosseis.

Kui muusikaauhindadest kaugemale vaadata, siis kas võib öelda, et levimuusika on meil pahapoiss, kellele päris täisväärtuslikuna otsa ei vaadata?

Seda ma ei usu. Pigem on võib-olla isegi vastupidi, arvestades, et meil on ka n-ö suured kalad kohalikult esindatud ja toimetavad. Selles mõttes on see üldiselt ikkagi tõsiseltvõetav kultuuriväli.

Nii et olukord on pigem hea?

Ma arvan küll jah. Alati võib ju vigiseda, aga need on tegelikult nii väikesed asjad. Mis puudutab popmuusikat, siis ma usun täiesti siiralt, et suur osa inimestest, kes selles vallas tegutseb, teevadki seda ennekõike muusika enese pärast. Nad on ammu leppinud sellega, et neil on ka päevatöö ja nad peavad ka muid asju tegema, et lubada endale sellist luksust nagu oma kodu, perekond ja lapsed ja nii edasi. Muusikud on väga vapper ja asjalik rahvas.

Veel on veebruar, siis pole ehk liiga piinlik veel möödunud muusika-aastale tagasi vaadata. Ilmus nii palju eesti muusikat, et ei jõudnud kõigel isegi silma peal hoida. Mis sulle endale seda jälgides silma ja meelde jäi?

Üldiselt on väga põnevad ajad. Võib-olla ongi kõige põnevamad ajad. Just selles mõttes, et muusikat on nii palju ja nii eriilmelist. Ma ise püüan just eeskätt eesti muusikal silma peal hoida. Kui ka kohati on see raske, siis vähemalt eestikeelsel muusikal. Podiseb nii palju ja mul on tunne, et ka mõnus põlvkonnavahetus on aset leidmas või juba aset leidnud. Ei tahaks väga erinevaid inimesi ühte potti panna, aga mulle tundub, et peale kasvanud noorte põlvkonnas on väga huvitavaid inimesi, kes on väga vabad ja iroonilised, ei pelga segada huumorit ja muusikat. Sellest on tohutu rõõm. Tõesti võib olla uhke, et iga kuu pakub elamusi. Kui mitte iga nädal. Mõne asja avastad alles hiljem.

Välismaa muusikat ma väga pingsalt ei jälgi. Selleks ei jää lihtsalt aega, sest eestimaist muusikat on nii palju. Ma võin ju kuulata André 3000 plaadi läbi, mis ei huvitaks mitte kedagi, kui see poleks tema tehtud, mis oli (nii kultuuriportaalis kui Areenis, toim.) aasta album ja see on tore, aga noh tegelikult… tüütu. (naerab)

Jah, mul oli see sama teooria, kuigi ta mulle sellegipoolest meeldib.

See ei ole teooria. See on fakt. See on new age muusika. Täiesti tavaline new age jura, aga selle tegi üks tüüp, kes oli 15 aastat tagasi üks planeedi lahedamaid räppareid. Ja kõik. Mitte midagi muud siin ei ole. Vilista mulle palun ühte meloodiat sealt plaadilt.

Mul üks on isegi meeles.

Siis sul on rohkem meeles kui mul. (naerab)

Ütlesid, et oled aktiivselt žüriitööst eemale hoidnud. Kas ise ka looja olles on see kuidagi keerulisem?

Ei. Lihtsalt sellepärast, et ilmselgelt tean ju ainult mina kõige paremini, kuidas peaksid asjad olema. Kui seal tekib mingisuguseid vastupidiseid arvamusi, siis häda neile inimestele. Ma võin olla üsna sõge. Ma kujutan endale asju ette – et ma tean muusikast rohkem kui teised. (naerab) Ja siis lihtsalt pole mõtet.

Albumi “Klišeed” ilmumise aegu ütlesid, et sa tunned artistina puudust kriitikast ja eksisteerid juba sellest justkui väljaspool.

Mingis mõttes on ju tore, kui sa oled mingi raja nii sisse tallanud, et sind võetakse selles kui omaette nähtust. Aga ega see mind minu töös kuidagi ei aita. Mäletan, et omal ajal on mind väga aidanud mingisugused kriitilised arvustused, mis mulle Claire’s Birthday ajal veel omaks said, aga sellist päris negatiivset arvustust ma olen oodanud aastaid ja ei ole seni jõudnud ära oodata.

Võib-olla olen ma ise ka selles natukene süüdi, teen liiga turvalisi plaate, olen liiga välja kujunenud, aga ma enda arvates olen vähemalt püüdnud teha ka väga teistsugust muusikat. Lõpuks see retseptsioon on ikka sama – üks kolmandik on sissejuhatus Eplikust kui nähtusest, siis kirjeldatakse natukene oma muljeid seoses muusikaga ja siis on mingi kokkuvõte. Analüüsi ma ei ole ammu saanud.

Mis analüüsidesse puutub, siis mul on pigem olnud huvitav lugeda koolitöid, mis inimesed mulle saatnud on. Kus keegi on teinud näiteks minu laulutekstide analüüsi. Pahatihti on ka kõige huvitavamad arvustused olnud asjaarmastajate kirjutised mingisugustes koolilehtedes või ülikooli blogides.

Aga ma arvan, et siin Eestis januneme me kõik kvaliteetse kriitika järgi ja asjaliku ning asjatundliku kriitika järgi. Ma ei ole seda lootust veel kaotanud. Mitte, et peaks otseselt nüüd nii negatiivne olema, aga lihtsalt, et endal oleks huvitavam. Enamasti need kirjutised on ikka kuidagi etteaimatavad. Äkki siis minu plaadid ka…

Kohalikul tasandil ongi negatiivne muusikaarvustus peaaegu kadunud asi. Samas võib mõelda nii, et kui meil Eestis juba midagi kasvab ja on tehtud, siis milleks sellel trampida. Umbes selline olukord, et kui enda väike sugulane või laps laulab, siis ütled igal juhul, et väga kena ja tubli. Või võib selline poputamine mõjuda pikemas perspektiivis halvasti?

Võiks ikka vastupidi olla. Olles ka ise saanud omal ajal karmi kriitikat ja võtnud seda alguses väga südamesse, kandnud seda endaga kaasas, siis hakanud aru saama mingitest asjadest ja siis leppinud, püüdnud midagi muuta, et mitte enam sellises olukorras olla. See on tegelikult oluline. Mine tea – kui mul ei oleks neid kogemusi olnud, siis võib-olla ei oleks ma ka ise välja töötanud meetodit, mis minu enda jaoks annab alati tulemuse alla mille ma endale esitust lubada ei saa.

Otseselt hellitama kedagi ei pea. Ma arvan, et kui ma ise muusikakriitikuna tegutseksin, siis kipuksin ka kirjutama asjadest, mis väga meeldivad, mitte vastupidi. Samas kohati tunnen puudust sellest. Nullindate alguses oli täiesti omaette žanr sarja “Kutse tantsule” plaatide arvustused. Neid salvestati peamiselt Linnahalli stuudios ja mingi aeg kirjutas neid peamiselt vist Margus Kiis. Need olid välja lõigatuna kõik selle sama stuudio seinal, kus plaadid sündinud olid. Alati, kui oli vabam hetk, siis see oli nii lõbus lugemine. Hüsteeriliselt naljakas.

Mingis mõttes ei ole küsimus selles, et millist kriitikat meil vaja on, vaid pigem selles kas meil üldse seda vaja on. Kui ilmub Areeni aasta albumite edetabel ja sealt sisuliselt kolmandikku ei ole seal varem arvustatud, siis mis nagu toimub? Siis on ju toimetuse enda inimesed nii pikalt sellest väljaandest ees, et järelikult lugeja ei saa mingit adekvaatset pilti, kui seal ilmub ainult üks arvustus nädalas. Kui sedagi. Isegi võiduplaadist ei olnud retsensiooni ilmunud. Kust siis peaks saama seda infot?

Teisest küljest, kui kuldajast mõni ajakiri kätte satub, siis sealt võib siiamaani leida mõne kuulamissoovituse. Või millegi puhul intrigeerib kasvõi hävitav hinnang. Selline artist on saanud sellise hinnangu – peaks üle kuulama, mis seal toimub.

Rääkimata sellest, et viimastest aastatest on väga palju näiteid sellest, kuidas teatri vallas kirjutab äsja või kohe lavale tulevast tükist inimene, kes on otseselt trupiga seotud. Ning mingit sisuturunduse viidet seal juures ei ole. See on tegelikult jabur. Kriitikaväli on meil hägustunud.

Mida on võita järjepidevamast, tihedamast ja kvaliteetsemast muusikakriitikast inimestel, kes pole muusikaajakirjanikud või muusikud?

Muusika jaoks millegipärast ruumi ei ole, aga samas ilmub seda rohkem kui kunagi varem ja on mingis mõttes huvitavam kui kunagi varem. Siis on ju tobe, et me sellises olukorras elame. Ma saan aru, et see ei ole kuidagi rentaabel ja ei too sisse, aga seda enam tuleb hinnata iga tegu selles vallas.

Võib-olla on asi ka selles, et muusikakriitika tase on olnud nagu ta on. Meil on ka inimesi, kes on aastakümneid muusikakriitikaga tegelenud, aga ei ole ennast elementaarteooriaga kurssi viinud. Enamasti ei suudaks nad ära tunda helistikuvahetust või taktimõõduvahetust. Kui sa seda ära ei kuule, siis ei oska sa seda ka hinnata.

Hea arvustus peaks siis põhinema solfedžol?

Mitte otseselt solfedžol, aga kui miski sind huvitab ja sa oled sellega tegelnud ja saanud selle eest raha, siis võiksid ühel hetkel natuke ka midagi teada sellest. Kui mind miski huvitab, siis viin ma ennast sellega kurssi. Vaatan näiteks YouTube’ist mingeid õpetusi paar päeva. Selle aja oleks võinud leida. Need, kes on kõrgelt haritud ja muusikateoreetikud, ilmselgelt ei tegele ju popmuusikaga. Samas oleks väga huvitav kuulda, mida nad arvaksid kohtumisel kaasaaegse eesti muusikaga.

Kas see poleks siis peaaegu juba teine muusikakriitika žanr? Muusika eksisteerib ju ka väljaspool taktimõõtu ja helistikuvahetust.

Jah, aga on suur erinevus, kas sa kirjeldad oma assotsiatsioone ja muljet või analüüsid midagi. Analüüsist on ikkagi suur puudus. Oli ka juba siis, kui kriitikat ilmus laiemalt.

Kui oled juba, nagu sa ütlesid, oma raja nii sisse tallanud, siis kas see tähendab, et sul ei ole enam soovi üllatada või kuhugi suunda 90-kraadine pööre teha?

Ma olen seda tegelikult teinud, aga seda väga ei märgatud. Üks mu lemmik albumeid enda plaatidest on “Uus karjäär, uues linnas”, kus ma tegin algusest peale kõike teisiti kui tavaliselt. See oli just see hetk, kui ma Veokiplika nime all elektroonikaga tegelesin ja püüdsin oma tavalisest meetodist sünteesida muusikat, kus ma vältisin kitarri, kirjutasin kõik klahvpillidel, kus lood ei sündinud nii nagu tavaliselt, vaid kõikide lugude aluseks olid mingisugused pikad elektroonilised improvisatsioonid, mis ma kuidagi kokku lükkasin ja sellest tulenevalt kõik muu tuletasin, nägin vaeva.

Aga see ujus nagu radari alt läbi. Ma sain aru, et see ei olnud ka midagi minu tavalisele kuulajale.

Huvitav miks?

Ma ei tea. Võib-olla ma ei oska turundada. Me elame ikkagi turunduskümnendil, ärme unusta.

Minu peas ei uju see liiga kaugele näiteks “Kosmoseodüsseiast”.

Seda küll. Aga tegelikult on see eksperimentaalne album. Minu vaade eksperimentaalsele muusikale on ka äraspidine. Minu jaoks ei ole kunagi eesmärk kõlada eksperimentaalselt. Oluline on see, et protsess oleks eksperimentaalne. Lõpptulemusena mulle tundub, et sellest plaadist ei saadud aru.

Samas kui ma peale seda andsin välja viimase kolme albumi jääkidest koosneva kogumiku “Sireleis”, siis see oli nagu jackpot ja läks väga hästi. See oli nagu more of the same. Nii et mingis mõttes on paratamatu, et ükskõik, mida ma katsun vigurdada või välja mõelda, siis lõpuks tulemus on ikkagi “Eplik” ja see on juba inimeste jaoks konkreetselt paigas asi.

Kui ta ühest küljest “Kosmoseodüsseiast” liiga palju ei erine, siis teisest küljest ikka erineb küll. Nii tekstide temaatika kui instrumentatsioon olid täiesti teistsugused. Ka kogu kontseptsioon, mis algas Bowie surmaga ja lõppes häirivate uudistega inimeste peatsest kolimisest marsile. Võin ükskõik mida teha, aga ma ei ole siin linnas kunagi uus. Ei õnnestu üllatada isegi, kui ma kangesti pingutan selle nimel. Ise arvasin, et pöörasin lehekülje edasi, aga pöörasin lõpuks hoopis tagasi.

Mind on ka kritiseeritud, et ma Veokiplika projekti ei jätkanud ja sellega välja ei tulnud. Aga ühel hetkel sain aru, et Veokiplika värk kasvaski välja albumiks “Uus karjäär, uues linnas”. Ma ei näinud mingit mõtet selles, et ma hakkan tegema techno‘t ja house’i, mis on huvitav ainult sellepärast, et selle on teinud Vaiko Eplik. Täpselt sama olukord, mis oli André 3000 värske plaadiga. Ma ei ole ju idioot. Ma saan väga hästi aru, et inimesed teevad palju paremat techno‘t ja house’i, kui mina kunagi teha oskan. Milleks siis pakkuda teile plaaditäit sellist joga. See ei tundunud väga mõttekas.

Nii et “Klišeed” tundus loogiline lahendus sellele kõigele. Tegin albumi, kus ma ei keelanud endal ennast korrata.

Kas see ei tekita mingit trotsi enda loodud asjade vastu? Kui tõmbad kitarril akordi, kuulad seda ja – jälle “Eplik”.

“Klišeed” oligi nagu leppimine sellega. Miks mitte siis teha üks järjekordne “Epliku” plaat, näha sellega vaeva ja teha nii hea plaat, kui ma oskan. Kui on mingid võtted ja mingisugune stiil, mis seostub minuga ja mida ka mõned teised kasutavad, siis miks mina olen see ainuke loll, kes ei või nende elementidega mängida.

Nii et pigem jätab mind, jah, külmaks see pidev üllatamise soov. Ka paljude enda lemmikute puhul ei oleks mul olnud midagi selle vastu, kui nad oleksid jäänud igavaks ja iseendaks. Üks Elvise heliinsener nägi teda vahetult enne tema lahkumist Las Vegases suure orkestriga ja sädelevas ülikonnas. Tema kommentaar oli siis see, et kui ma saaksin ta ainult kuradi kahe kutiga panna stuudiosse kinni, natuke slap echo‘t, lihtsalt kitarr ja kontrabass – ma tahaks veel seda. Mingis mõttes olen sellega nõus. Ma ei taha, et mu lemmikud oleksid ootamatult ilmtingimata keegi teine.

Mida teatrimuusikaga töötamine sulle pakub, mida sa muidu kätte ei saa?

Ennekõike pakub teatritöö tööd inimestega. Sooloalbumid on enamasti sündinud üksinda stuudiotes istudes ja nende kallal nokkides. Selles mõttes on teatritöö väga mõnus ja huvitav, et saab paar kuud käia inimeste seas.

Muusikaauhindadel mainisid ka uut projekti, kus sa tegeled Betti Alveri tekstidega.

Hetkel on mul kaks sellist suuremat plaani. Üks on minu sooloplaat, mis peaks olema esimene täiesti instrumentaalne album. Paralleelselt oleme kohe alustamas tööd plaadiga, mis valmib koos ansambliga Eliit. Viimati olin ma bändiga stuudios aastal 2003. Nii et 21 aastat hiljem naasen kuriteopaigale. Väga ootan seda. Kuna me oleme juba 12–13 aastat koos mänginud, siis tundub, et oleks aeg ka lõpuks koos Sten Šeripovi, Kostja Tsõbulevski ja Kallervo Karuga stuudiosse minna.

Praegu ma Eliidiga plaati nummerdada ei ole plaaninud. See on ikkagi nii erakordne. See tuleb jälle üle pika aja Vaiko Epliku ja Eliidi plaat, aga ilma numbrita, sest ega need kolm esimest plaati, mis selle nime alt tulid, olid ka sooloplaadid. Ma ei olnud lihtsalt psühholoogilselt valmis puhtalt enda nime alt välja tulema ja plaatidel oli palju külalisi. See, mida me nüüd Eliidiga plaanime, on midagi täiesti muud. Algusest peale töötame nende arranžeeringutega kambakesi ja igaüks ise annab oma panuse.

Aga olles ise tekstide kirjutamisest väga võõrdunud, siis ma praegu olen tõesti töötanud väga mitme Betti Alveri tekstiga. Kas tuleb teisi autoreid ka, seda ma ei tea, aga tean, et mul on kuus Alveri teksti, mis on viisistatud. Ei tea, mis seal lõpuks kokku tuleb, aga ma loodan, et õnnestub midagi sarnast nagu omal ajal albumiga “Varielu”, kus mul olid mingisugused Andres Ehini tekstid, mis tingisid ka ülejäänud plaadi tonaalsuse. Ma loodan, et ma siis ära ei käkerda seda palli, mis ma kätte olen saanud.

Hakkasin ühel hetkel otsima naisautorit, keda viisistada, sest ma sain aru, et ma peale Ellen Niidu ei olegi naiste tekstidele väga muusikat kirjutanud. Mind hakkas nagu vaevama, et ma olen ainult mehi viisistanud. Hakkasin otsima ja see tõstatab ka küsimuse, et kas on olemas selline asi nagu naisluule. Otsisin, mis ma otsisin, aga Alver on Alver.

Ning lõppkokkuvõttes mulle ikkagi tundub, et ei ole olemas. Jah, seal on mingid omad probleemid, aga ma olen ka viisistanud Hando Runneli luuletuse “Virgumine”, kus minategelane on tegelikult naine ja ma ei näinud selles probleemi, et laulda sellest, kuidas ma olen väsinud mehest, kellele vandusin truudust. Mul ei olnud vahet, mis soost Runnel on, kui seda viisistasin. Seda enam mind huvitas see, et otsida tekste, kus ei ole vahet, kes need kirjutas. Sama võtmega lähenen ma ka Alverile.

Kas laualt käis veel keegi peale Alveri läbi?

Jaa, väga palju. Käib tegelikult regulaarselt siiamaani. Just enne intervjuule tulemist põikasin Raamatukoist läbi ja ostsin Mari Vallisoo kolm luulekogu.

Mis Alveri tekstides sellist oli, et neid juba kuus on?

Mulle meeldib see, kui karm Alveri luule võib olla. Samas ta võib olla ekstaatiline ja seal on kõik olemas. Teine asi on rütm. Alveri luules on laitmatu rütm. Ta oli suur Puškini kummardaja ja tema luules on rütm juba nii sugestiivne, et seal ei ole väga palju küsimust, kuidas seda viisistada. Kui neid tekste mõttega lugeda, siis on paratamatu, et sa selle viisistad ja teed seda juba tegelikult lugedes.

Kui enda kirjutatud sõnad on isiklikumad, peegeldavad midagi enda elust ja selle ümber loodud muusika seda isiklikkust veel kuidagi rõhutab, siis kas teiste tekstide ümber heli luues elad sa pigem kuidagi originaalse autori rolli sisse või kannad teksti endale üle?

Ma ikkagi lähtun tekstist. Tekst on minu jaoks suletud tervik. Täpselt samamoodi töötan ma ka oma albumitega. Minu jaoks on alati laul kõige tähtsam. Kõigega, mis ma teen, ma proovin teenindada laulu vajadusi, sõltumata sellest, kas see on minu enda kirjutatud või kellegi teise tekst. See kehtib ka teisi artiste produtseerides. Ma proovin sekkuda nii vähe kui võimalik. Eesmärk on alati võimendada olemasolevat.

Hea näide on koostöö Trad! Attackiga. Ma ei kirjutanud sinna ühtegi nooti, mida seal enne ei olnud. Lihtsalt ehitasin mingi kaanoni ja see on võte, mida ma väga tihti kasutan – leida materjalist endast see, mida ta sulle välja pakub, kuhu ta ise tahab minna. See pole konkreetne kreedo, aga märkan, et teen seda iga kord. Sama kehtib ka Mari Jürjensi muusikale, mille ta kirjutas etendusele “Frideberta”. Mari demodes olid kõik elemendid olemas, lihtsalt tuli seal midagi konkreetselt paigutada. Mööblit toas ümber tõsta.

See on minu jaoks ka palju suurem väljakutse, sest ma ei ole kunagi olnud inimene, kes rõõmustab vabade käte üle. Sul on täiesti vabad käed! Tee, mida tahad! See on kõige raskem ülesanne. Mida rohkem on piiranguid ja kitsendusi, mida kindlamaid omatingimusi materjal seab, seda paremini ma ennast tunnen. See on huvitav ja väljakutsuv. Kui istuda maha ja teha “mida iganes!”, siis tulemus ongi enamasti “midaiganes”. Siit kumab läbi ka varasem põhimõte, et eksperimenteerides ei ole eesmärk kõlada eksperimentaalselt. Seda on niigi palju. Ma olen pigem alati tulemusele orienteeritud. (naerab)

Kas ühiseks stuudiotööks bändiga on žüriitöö aidanud ette valmistuda? Või koos bändiga stuudios olles sa ei karda oma n-ö sõgedust?

Usaldan neid inimesi juba nii kaua. Meil on sellest juttu olnud aastaid. Lõpuks oli aeg küps, et ma raatsin kontrolli käest anda. Ja ausalt öeldes ega ma neid sooloplaate olen ka teinud juba 12 tükki ja mitte et ma enam ei viitsiks, teen ju paratamatult veel ühte, aga see ei ole olnud eesmärk omaette. Kuigi mingi aeg võib-olla oli. Kujutasin ette, et tahan olla nagu R. Stevie Moore ja mul on surres üle 400 albumi. Lõpuks võib tekkida ka selline n-ö panfilovi-efekt, kus kvaliteet ja kvantiteet on küll väga heas korrelatsioonis omavahel, aga ühel hetkel ei jaksa sellele lihtsalt enam kaasa elada. Ise tunnen küll, et tänapäeval on muusikat nii palju, et ma ikka mõtlen tükk aega enne, kui midagi välja annan.

Teine äärmus ongi Moore, kes on andnud välja iga noodi, mis ta kunagi salvestanud on. Mul on siin ka juba aastaid töös kaks uut kogumikku. Üks on Eliidi improvisatsioonide kogumik, kus on 15 aasta jooksul kogunenud materjal, mis on selline töö, et ma ei tea, millal see lõpuks valmis saab. Äkki kui ma 50 saan, siis saab välja anda. Aga meil on mingi eelvalik tehtud – mingi 97 lugu. Aga samas see on üle viie tunni materjali. Kellel on aega selleks?

Teine on avaldamata jäänud instrumentaalide kogumik. Selle otsas ma istun ka ja selle pikkuseks on praegu viis tundi ja 50 minutit. Samamoodi üle 90 loo. Ühel hetkel nad tulevad.

Oled sa muidu tugeva rutiiniga looja?

Ma ei ole kunagi olnud see, kes ärkab hommikul üles ja töötab kolm–neli tundi ühe asja kallal ja nii edasi. Pigem vastupidi. Olen see, kes tuleb õhtul kohale ja lahkub kuskil nelja paiku hommikul. Mulle meeldib hoogu minna ja ennast ära unustada. Aga ma olen süsteemne, mul on omad tabelid. Muud moodi ei ole võimalik lihtsalt.

Veel eelmisesse aastasse minnes, siis miks sa möödunud kevadel otsustasid EAÜ juhatusest lahkuda?

Ma ei otsustanud sealt lahkuda, ma lihtsalt ei kandideerinud uuesti. Kogu meie eelmise EAÜ juhatuse ametisse saamine tõukus sellest, et autorite ühingus ei olnud 20 aasta jooksul sisuliselt mitte mingit muudatust olnud. Oleks olnud ka päris tobe, kui ma ise nüüd sinna 20 aastaks jään. Otsustasin üsna alguses, et teen oma kolm aastat täie energiaga ja siis ma ei kandideeri uuesti, sest see oli kogu asja mõte – et kõik saaksid proovida. Nii ongi. Ma olen sellega väga rahul ja minu meelest on väga hea uus juhatus. Täielikult usaldan seda seltskonda, kes seal toimetab.

Kui palju sa enda hinnangul kolme aasta jooksul neid auke, millele varem tähelepanu juhtisid, lappida jõudsid?

Selle, mis minu jaoks oluline oli, jõudsin suures osas ära teha. See on ka põhjus, miks ma sain rahuliku südamega mitte kandideerida. Muidugi on mingid protsessid, mis venivad aastaid, aga see, et me enam Eesti riigiga kohut ei käi on juba nii suur asi, et tuleb olla iga päev tänulik.

Üks esimesi suuri võite, ja ka kõige olulisem ning kõrvetavam, oligi see erakopeerimise vaidlus. Inimesed väitsid, et see on tohutu ülekohus, kui nad peavad nutiseadet ostes maksma mõned eurod juurde, mis lähevad siis jagamisele erinevate Eesti kultuuriinstantside vahel. Vist juba esimesel aastal oli see summa üle kahe miljoni euro. Selle juures oli veel palju liite ja ühinguid, kes ongi kõik sealt iga aasta konkreetset raha saanud. Meil sellist tasu ei korjatud tänu IT-sektori lobile. Isegi Putini Venemaal on selline tululiik autoritele alati olemas olnud. See oli päris suur samm ja kollektiivne pingutus, millest mul oli rõõm osa olla.

Kas võib öelda, et meie suuremad muusikainstantsid nagu EAÜ, EFÜ ja Music Estonia, võitlevad ühist võitlust, mitte ei aja igaüks oma nurgas oma asja?

Eestis ongi võimalik vajadusel ka ühiselt asju teha. Kusagil mujal maailmas sellist olukorda ei näe, kus autoriõiguste valdajad ja esinejad on ühe asja eest väljas. See on Eesti ilu. Eestis on võimalik kõik ühe laua äärde saada ja vähemalt teoreetiliselt on võimalik kõike arutada. See oli ka väga tore kogemus. Võib ükskõik kellega maha istuda. Me käisime ju ka kõik fraktsioonid läbi ja nii edasi. Selles mõttes oli see väga põnev. Väiksus on miski, mida me kogu aeg kirume, aga sellel on ka võrratuid eeliseid.

Muusika bürokraatiline külg sul tuju ära ei rikkunud?

Ei rikkunud. See on paratamatu. Kui sa nendele asjadele õigel ajal tähelepanu ei pööra, mida ma olen ka elus teinud, siis võib sattuda väga suurde kitsikusse. Olen ise noorpõlves mingitele valedele paberitele alla kirjutanud ja pidanud võitlema oma loomingu kasutamise eest, seega ma tean, mis tunne see on. Ainult tänu nendele traumeerivatele noorpõlve kogemustele ma üldse kandideerisin ja tänu sellele olen kursis nende asjadega. Kui kõik töötaks laitmatult ja oleks õiglane, siis ei oleks ju vaja sellest midagi teada.

Ma loodan, et see olukord kunagi tekib. Et sirgub põlvkond Eesti autoreid, kes ei pea nende asjade pärast muretsema, sest kõik on nii hästi.

Ise oled selle kunagi läbi teinud, aga kuidas sa vaatad täna noorte artistide püüdlustele pääseda kuskile tundmatusse ja kaugesse tippu? Milliseks sa neid šansse hindad?

See on igapäevane reaalsus. See on võimalik ja see toimib ja neid artiste on ju palju. Lihtsalt keegi võib-olla ei uskunud mingil hetkel, et see on eestikeelne muusika. See on suur muutus, mis on aset leidnud. Kui meil on sellised artistid nagu Duo Ruut, Puuluup ja Mari Kalkun, kes esinevad ikkagi palju rohkem välismaal kui Eestis ja nad kõik on eestikeelsed artistid, mõni isegi laulab murdes, siis olime lihtsalt kõik keskendunud valedele asjadele.

1990. aastatest saadik meil alati otsiti seda kõige suurema tõenäosusega läbilööjat oma klassist. Just selle Lääne analoogia vallas – kes on kõige rohkem nagu Lääne artist. Mis oli ka Claire’s Birthday tohutu edu saladus Eestis, et see kõlab nagu Lääne bänd. Sa ei arvaks elusees, et see on kuradi Kohila bänd! Ja nii edasi, aga nüüd aastakümneid hiljem tuleb tõdeda, et Läänes kõike seda juba on. Läänes otsitakse just seda, mis on meile ainuomane ja unikaalne.

Ning selles vallas meil alles huvitavaks läheb. Rahvusvahelise haardega manager’id, promootorid ja esimesed kirjastajad on alles viimase viie aasta teema. Kui nii võtta, siis meil on õitsengu aeg. Midagi pole teha. Jõudsime ära oodata. Mul on hea meele nende noorte pärast, kellel ongi see reaalne võimalus. Mina omal ajal oleksin võinud ükskõik mida ette võtta ja ükskõik millele alla kirjutada, aga see šanss läbi murda oli tegelikult null. See ei olnud võimalik.

Alati on erandeid, eks ole. Alati on Röövel Ööbik, kes annab talongiajal Peeli sessiooni ja nii edasi. Õnnelikud hetked, kus tähed on õiges asendis ja õiged inimesed on õigel ajal õiges kohas. Aga me ei räägi sellest, vaid teadlikust tööst maailma vallutamise suunal. See on praegu palju tõenäolisem ja palju lihtsam.

Mis see “miski” võiks olla, mis eestikeelsetel artistidel üle piiri minnes alles jääb ning mujal maailmas samamoodi ellu ärkab?

Mingi regionaalne eripära, autentsus. Autentsus on ju popmuusika püha graal. Autentsuse ümber käib ju suur osa hip-hop’ist ja “kas sa oled õige metal’i mees või ei ole”. Kas sul on street cred’i? Ma lähen su hood’i, kas keegi teab sind ka seal üldse? Selles mõttes on nimetatud artistides seda autentsust kuhjaga. Kui suuta enda identiteeti autentselt, aga samas kaasaegselt edasi anda, siis sellega on võimalik samastuda ükskõik kellel ja ükskõik kus. Kõik mis on puhas või sündinud puhtast eneseväljendusest, on kõik ka mingite tingimuste täitmise korral ka väga tugeva samastumisvõimega, liitva võimega.

Mäletan, kui ma ise käisin esimesel loovtööstusseminaril Inglismaal. See oli aastal 2008, kui “Kosmoseodüsseia” oli just välja tulnud ja siis ma läksin kaheks nädalaks Inglismaale. Seal tehti mulle ka pakkumine. Mingi kirjastaja ütles, et kuule, tule meile tööle ja hakka kirjutama. Aga ma olin just eesti keeles kirjutamise enda jaoks avastanud ja see oli viimane asi, mis ma teha tahtsin. Inglismaal viibides sain ma aru, et ega seal polnud midagi erinevat Eestist. Seal käis tol ajal tänavatel täpselt samasugune lumpen ringi nagu meil ja olid täpselt samamoodi The Suni lugejad, nagu meil on Sky Plusi kuulajad. Ma olin noor anglofiil olnud ja selleks hetkeks sellele kõigele selja keeranud ja ei kahetse midagi.

Kas eeskujudest välja kasvamine on kuidagi valulik ka?

See on valulik, aga ka vajalik. Sa pead oma iidolid tapma. On ju jabur unistada sellest, et olla sama hea kui keegi. Tahad ju olla parem. Eeskujud on muidugi olulised ja aitavad leida iseennast, sest lõppkokkuvõttes on igasugune kunst ikkagi suhtlus ja see, kui suur osa sõnumist läbi esteetilise kohale jõuab, sõltub vastuvõtjast. Kui palju sul on ühist dekodeerijaga. Mina ju sisuliselt kodeerin oma sõnumit sõnadesse ja helidesse ning see, kuidas see kuulajat tabab, sõltub sellest, kui palju mul on temaga ühisosa. See on võib-olla ka mu enda viimase paarikümne aasta suur õppetund. Et ei maksa karta oma kuulajat.

Suur osa suhtest minu kuulajatega põhineb sellel, et ma ei ole nende eest väga midagi varjanud. See on julge mäng. Kui julged seda teha, siis see toob ka kuhjaga tagasi. Ja ma ei räägi siin ainult konfessionaalsest lauljast-laulukirjutajast nagu Joni Mitchell jne. Vaid üldisemalt. See mehhanism on igasuguse kunsti taga. Meil on mingisugune sõnum, sisuliselt loobime kirju pudelisse ja üksikult saarelt merre ning siis sõltub kõik sellest, kelle kätte see satub. Kui seda ühisosa ei ole, siis ei saa ju ka see sõnum kuidagi töötada. Või kui see on sulle vastuvõetamatus esteetilises vormis esitatud, aga teretulnud sõnum. Seda ei saa sealt lihtsalt kätte. Siin on aspektid, mis tundub, et toimivad niikaua kui inimestel on kõrvad peas.

Samas mulle ei ole kunagi meeldinud see, et valada oma kuulajale mingid pinged kaela ja jätta nad selle sisse marineerima. On väga oluline saada kuulaja endaga kaasa, aga väga oluline on ta ka sellest maailmast välja lasta.

Kuulaja on siis sinuga alati kuidagimoodi kaasas?

Ma ise olen muidugi see esimene kuulaja. Ega ma ju kokkuvõttes teen seda musa ikkagi enda jaoks ja kui see poleks mitte kunagi mitte kellelegi meeldima hakanud, siis võimalusel oleksin ma seda ikka edasi teinud. See ongi õige asi. Mul on nii raske aru saada sellest, kuidas on võimalik olla helilooja, kes istub kodus ja ootab tellimust. Kuidas see käib? Persetad seal ja siis ühel hetkel on mingi kirikupüha või ma-ei-tea-mille jaoks midagi vaja ja siis sind tabab inspiratsioon. Ei!

Samamoodi teeb mulle pidevalt nalja, et juba aastaid tegutsenud kuulsad artistid tulevad välja oma debüütalbumiga. Mida sa oled teinud kõik see aeg? Kas sa teed tõesti aastas ühe loo või? Kes sa oled? Ma ei saa sellest aru. Kui mul aasta või kaks pole midagi ilmunud, siis mul on imelik olla. Ma mõtlen, et kes kurat ma olen. Ma ei saa aru, kes ma olen. See tegevus defineerib mind. See pole nui neljaks ja ma saan aru, et paljude kuulajate jaoks poleks ka hullu, kui ma enam ühtegi nooti ei avaldaks, aga ma ise ei saa sellega veel leppida.

Muidugi meetodid ja produktiivsus on erinevad. On ka žanreid, kus sa terve elu teed EP-sid või singleid, tantsumuusikas on see väga tavaline ja võid olla väga edukas artist. Neid näiteid pole vähe, kes ongi alles peale 15 aastat esimese albumiga välja tulnud. Aga kergelt ikkagi selline olukord, et kus sa olnud oled, mida sa teinud oled ja miks?

Aga mina muidugi võib-olla hindan ka albumit üle. Album on ikkagi see lakmuspaber. Kui kannad täispika albumi välja ja seda on võimalik algusest lõpuni kuulata, siis see näitab midagi. See on meie žanri klassikaline vorm.

On sul mõni viimase aja tore kogemus või soovitus kaasa anda?

Ma soovitan inimestele kõike, mis jääb väljapoole väikeseid kandilisi ekraane. Viimasel ajal tundub, et nii ammendunud on see sotsiaalmeedia või kõik see, mis ekraani sees toimub. Väga tore on olla informeeritud, aga see supp jääb aina lahjemaks, mida enam lusikaid sinna sisse pistetakse. Arvestades, et meil on taskus kõigil rohkem arvutusvõimsust kui kunagi varem, siis on nagu tobe seda kasutada ainult selleks, et vaadata, kuidas keegi teeb midagi rasvast või teeb midagi köögis või mis mõne loomaga naljakat juhtub. See hoiab meid infoväljas, aga sellest on kasu ainult siis, kui sa ühel hetkel paned selle kõrvale ja lähed kohale ning saad osa. Kui miski huvitab, siis ma soovitan minna kohale. Mine vaata, mis toimub.

Mul endal see suur eelis, et mul on nuppudega telefon. Küll on mul mitu arvutit ja tahvel, et ma saaks autos juhiseid ja raadiosaateid kuulata ja nii edasi. Aga lõpuks ma kasutan neid ikkagi asjade jaoks, mida ma olen alati tarbinud, aga lihtsalt muul viisil. Olen üritanud tegelikult tehnoloogiliselt võimalikult alaarenenuna püsida. Selleni välja, et ma olen 16–17 aasta jooksul kaks korda stuudios tarkvara uuendanud. Ja mul on ka kõik eelnevad masinad alles. Saan alati taastada set-up’i, mis mul oli aastal 2008 või 2005 ja ilma selleta poleks need pikad kogumikud võimalikud.

Võiksin ka luulet soovitada. Seda ma olen viimasel ajal palju lugenud. Kahjuks palju vähem olen lugenud ilukirjandust, peale seda, kui ma pandeemia ajal lugesin läbi kogu Tammsaare ja kogu Vilde romaaniloomingu. See oli vinge. Vilde oli täielik avastus minu jaoks. See kõlab nüüd küll väga lollilt, aga lihtsalt kogu see massiiv. Võtta need üksteise otsa ja nädalaid järjest. See oli väga põnev.

Aa! Muidugi – lugege kultuurilehti. Väga huvitav maailm. Minust on saanud regulaarne Loomingu lugeja. Alati on midagi huvitavat. Olen seal enda jaoks väga häid kaasaegseid luuletajaid leidnud.

In conclusion, Vaiko Eplik’s perspective on the flourishing of Estonian music is both insightful and optimistic. His belief in the current renaissance of Estonian music is a testament to the creativity and talent of the country’s musicians. Eplik’s words serve as a reminder of the importance of supporting and celebrating the arts in Estonia. With a wealth of musical talent and a supportive community, the future certainly looks bright for Estonian music. Eplik’s belief in the potential of Estonian music is inspiring, and it speaks to the vibrancy and innovation of the country’s musical landscape.