Vaade lõimumisele: Eesti pass ei tähenda kohe eestimeelsust | Eesti

Tere tulemast Eestisse, kus identiteet ja kuuluvus on keerulisemad kui esmapilgul võib tunduda. Eesti pass võib tähendada füüsilist kuuluvust, kuid see ei garanteeri automaatselt eestimeelsust. Lõimumine on protsess, mis nõuab avatust, lugupidamist ja vastastikust mõistmist. Artiklis “Vaade lõimumisele: Eesti pass ei tähenda kohe eestimeelsust” uurime, kuidas erinevad kultuurid ja taustad saavad koos eksisteerida ja rikastada meie ühiskonda. Liitudes meiega selle teekonna jälgimisel, saate paremini mõista Eesti mitmekesisust ja avastada uusi perspektiive. Aitäh, et olete siin!

“Värske uuringu aktsendid on olnud mõjutatud olukorrast, et Eestis on tekkinud pingeline piiririigi situatsioon, mis mõjutab õhkkonda kogu ühiskonnas. Saime uuringusse panna küsimusi, mis oleksid varem olnud ebakorrektsed, sest need puudutavad poliitilisi valikuid. Seoses sõjaga Ukrainas tõime lõimimisele sisse poliitilise vaate,” rääkis Lauristin.

Uuring koosneb püsielanikkonna kvantitatiivuuringust, uussisserändajate kvantitatiivuuringust ja kvalitatiivne meediauuring, kus käsitleti seda, kuidas on Venemaa sõda Ukrainas mõjutanud meediavalikuid.

“Miks öeldakse, et Eestis ei ole lõimumist, et see ei lähe. Kui alustasime ligi 30 aastat tagasi selle teemaga, siis tuli viia inimesteni teadmine, et Eesti venekeelne elanikkond kuskile ei kao ja tuleks hakata sellega tegelema. Meie esimene projekt oli “Palju häid inimesi”: Jaan ja Vanja vaatasid üksteisele otsa: see oli esimene integratsiooni samm. 26 aastat on sellest möödas ja oleme nüüd määratult teises olukorras ja sellepärast tundub, et asi ei arene,” rääkis Lauristin.

“Kõige esimene, mis on tähtis: täielik üksmeel on selles, et Eestis ei ole vägivaldseid konflikte rahvuse teemal. Me peame seda väga hindama, et Eesti on turvaline ja sõbralik elupaik. See on oluline ka Eesti kui investeerimiskeskkonna seisukohalt,” sõnas Lauristin.

Lauristin tõi veel positiivsena välja, et esimest korda on eesti keele oskus venekeelsete hulgas kõrgem kui nende eestlaste arv, kes valdavad vene keelt. “Nende muukeelsete arv, kes ütle “tere” ka eesti keeles on alla nelja protsendi. See on kardinaalselt teine olukord kui 30 aastat tagasi. Kui minnakse üle eestikeelsele haridusele ja kui need lapsed saavad 12 aasta pärast kätte keskhariduse, siis meil on absoluutselt vabalt eesti keelt valdav põlvkond ja see protsess kiireneb veelgi,” ütles Lauristin.

N-ö halli passi omanike ehk kodakondsuseta isikute hulk on kuue aastaga vähenenud 10 000 inimese võrra ja Eesti kodanikke on sama ajaga juurde tulnud 60 000.

Tööturul lõimumine hästi ei edene

Rääkides meediast märkis Lauristin, et esimest korda üle aastate on nii, et Vene meedia mõju on taandunud. “Põhjus pole Vene meedia kättesaadavuses. Olukord on tõsiselt muutumas. Rõõmustav on see, et Eesti venekeelsete ajakirjanike jõupingutused teha kvaliteetset venekeelset tele- ja raadio- ja kirjutavat ajakirjandust on kandnud vilja. Venekeelne eesti meedia on tugevalt eestimeelsuse kandja Eesti venekeelsete inimeste hulgas. Meile on selline olukord väga kasulik,” sõnas Lauristin.

Identiteedi teemast rääkides märkis Lauristin, et 11 protsenti eestlastest ei tunne ennast Eesti ühiskonna liikmena. “See on väga palju. Muust rahvusest elanikkonnas on see 25 protsenti – vahe eestlastega polegi nii suur. See näitab midagi meie ühiskonna kohta, mille üle peaksime mõtlema. Positiivne on see, et 75 protsenti tunneb ennast ühiskonna liikmena – see ongi integreerituse tunne laias mõttes. Samasuse tunne on väga tugev eestlaste hulgas – üle 70 protsendil – ja muust rahvusest 40 protsendil,” rääkis Lauristin.

“Kõrvutame Euroopaga – väga tugevat seost Euroopaga tunnevad vähe nii eestlased kui ka muust rahvusest elanikud ja tugevat seost tunneb natuke alla poole eestlastest. See räägib midagi mitte meeldivat meie hariduse kohta, meie arusaamised Euroopa ajaloost peaksid jõudma meieni paremini,” sõnas Lauristin.

Vastuses küsimusele, kas sa toetad seda, et Eesti toetab Ukrainat nii palju, kui ta toetab, on suur vahe eestlaste ja muust rahvusest elanike vahel. “Eestlastel on see toetus väga tugev ja muust rahvusest on kuskil 40 protsenti toetamas. See 40 protsenti on number, mis tuleb välja ka teistest valdkondadest ja see tähendab, et 42-44 protsenti on poliitilises mõttes tugevalt lõimunuid,” sõnas Lauristin.

Lauristin märkis, et mis puudutab tööturgu, siis selles Eestis lõimumine nii hästi ei lähe. “Venelased on samas olukorras kui naised, sest palgalõhe ei lähe vähemaks. Üheks põhjuseks on siin erialaline tööturu stagneerumine: me ei saa sellest nii kergesti üle. Siin on üheks põhjuseks ka keeleteema, mida peaks muutma haridusreform, millelt eestlased ootavad lausa imesid. Kindlasti ei lahene haridusreformiga kõik lõimumisprobleemid, aga väga paljud saavad leevendust või ka päriselt lahenevad, ja erialaline segregatsioon nende hulgas,” sõnas Lauristin.

Veerand muust rahvusest elanikke täielikult lõimunud

Lõimumise klasteranalüüs jagas muust rahvusest vastajad hoiakuliste-käitumuslike joonte järgi viide klastrisse.

“18 protsenti (A) muust rahvusest elanikke on täielikult lõimunud, kuid seal on natuke juhust sees, sest valim oli piisavalt väike. Ütleme nii, et viiendik on neid, kes on täielikult lõimunud. Kui meie kolleeg on sellest klastrist, siis ütleme tema kohta, et tal on küll vene nimi, aga ta on nagu eestlane,” sõnas Lauristin.

“See 20 protsenti on tegelikult väga palju – kuskil 70-80 000 inimest. Nad on eestikeelsed, neile on eesti kultuur tuttav – see on tegelikult suur võit. Sinna klastrisse ei kuulu ainult venekeelsed vaid ka ukrainlased, valgevenelased, soomlased. Kui vaadata uussisserändajate uuringuid, siis on näha, et need, kes on hiljem tulnud, on paremini lõimunud,” rääkis Lauristin.

23 protsenti (B) on lokaalselt lõimunud patrioote – nad on sarnaste hoiakutega, aga nemad ei suhtle igapäevaselt eesti keeles ja kohalik vene meedia on neile äärmiselt oluline. 17 protsenti (C) on pragmaatiliselt lõimunud elanikke: nad on hästi kohanenud ja osaliselt lõimunud.

Huvitava segmendina tõi Lauristin välja 15-protsendilise (D) nõrgalt lõimunud, kuid aktiivse ja kriitilise grupi, kelle hulgas on kõige rohkem Eesti kodanikke, kellel on kõige parem keeleoskus, kuid kellel on kõige suurem huvi Vene telekanalite suhtes, kõige suurem Eesti riigi vastasus ja Ukraina toetamise vastasus.

28 protsenti (E) ehk kõige suurem segment on lõimumata passiivselt vastanduvad muukeelsed elanikud. “Ilmajäetuse sündroom iseloomustab neid. Nad on suur hall kivi elujõe põhjas, osa ei võta ja ei liigu. Siin on tugev huvi nõukapärandi vastu, suur Vene meedia ja filmide tarbimine,” selgitas Lauristin.

Lojaalsus sõltub südamest ja toimetulekust

Klastreid kommenteerides nentis Lauristin, et kodakondsus pole üheselt seotud lõimimise kvaliteediga. “Kodakondsus ei tähenda, et oled lojaalselt sidunud end Eesti riigiga, vaid oled praktiliselt põhjustel sidunud. Lojaalsus tuleb südamest,” sõnas Lauristin.

Kuid ta lisas ka, et majanduslik toimetulek on otse seotud sellega, kui lõimunud on inimene psühholoogiliselt. “Ametite järgi võttes, siis spetsialist on rohkem lõimunud kui lihttöölised. Lõimumine ei tule ainult läbi hinge, vaid tuleb ka läbi majandusliku ja tööalase kogemuse,” sõnas Lauristin.

Ta rõhutas, et kodakondsus ja keeleoskus on väga tähtsad olnud, aga praegu pole nad piisavad ega ainumäärava tähtsusega ja ei tähenda automaatselt eestimeeslust.

“Ärme räägime, et meil on mingi müstiline venekeelne kogukond, kus kõik on niisugused. Sellist asja ei ole ka olemas, nagu ei ole olemas ka ühtset Eesti kogukonda, kus kõik on niisugused. Sisuliselt on tegemist tasakaalus olekuga: A ja B kokku ehk tugevalt lõimunud seltskond on võrdne tõrjutud olekuga seltskonnaga ehk D ja E-ga. Vahe on selles, et A ja B on ressursirohkemad ja nad mõjutavad ühiskonda tugevamalt. Seal keskel on pragmaatiline seltskond, keda mõjutab olukord: nii see, kuhu saab õppima minna, ja kuidas saab äri teha ja see lükkab seda klastrit A-le ja B-le lähemale. Lõimine ei sõltu paberist taskus, vaid lõimimine on usalduse loomise protsess. Positiivsete suhete kujundamise protsess eestlaste ja Eestis elavate muude rahvuste vahel, mille tulemuseks on sidus ühiskond, mis on oluline praeguses julgeolekuolukorras,” ütles Lauristin.

Ta lisas, et Eesti on lõimumises jõudnud paremasse seisu ja uude järku. “Lõimumine on toimumas venekeelse kogukonnas sees, kus aktiivsed rühmad tegelevad lõimimisega horisontaalset. Peaksime loobuma ettekujutusest, et meie lõimime neid – vaid peaksime ütlema, et meie lõimume,” sõnas Lauristin.

Esimene Eesti integratsiooni monitooring viidi läbi 2000. aastal. Käesolev on juba üheksas monitooring. Uuring analüüsis Eesti ühiskonna kohanemis- ja lõimumisprotsesse, et mõista kultuuriliselt mitmekesise Eesti arengut, selle iseärasusi ja väljakutseid. 2023. aasta uuringu viis läbi Kantar Emor.

Tutvu uuringuga SIIN.

Kokkuvõttes võib öelda, et Eestis on lõimumise küsimus endiselt aktuaalne ja keeruline teema. Ainuüksi Eesti passi omamine ei taga automaatselt eestimeelsust ega sügavamat sidet kohaliku kultuuri ja ühiskonnaga. Oluline on soodustada avatud ja toetavat keskkonda kõigile elanikele, et nad saaksid tunda end osana Eesti ühiskonnast. Lõimumisprotsess peaks olema vastastikune ja kaasav, kus kõik osapooled panustavad ühise eesmärgi saavutamisse – mitmekultuurilise ning salliva Eesti loomiseni.