Uus kaardistus vähendas Eesti pindala nelja ruutkilomeetri võrra | Eesti

Tere tulemast Eestisse! Hiljutine uus kaardistus vähendas meie kauni maa pindala nelja ruutkilomeetri võrra. See täpsustatud kaardistus aitab meil paremini mõista meie looduskeskkonda ja maastikku. Eesti on põnev ja mitmekesine riik, kus saab nautida nii lopsakaid metsi kui ka kauneid rannikulinna. Uus kaardistus annab meile võimaluse avastada veelgi rohkem selle maa imelisust. Olge valmis avastama Eesti maastiku ilu ja mitmekülgsust!

Maa-amet kaardistab iga kaheksa aasta möödudes Läänemere ja suurte järvede kaldajoone, mille tulemusel kasvas Eesti meresaarte arv 95 võrra, ent Eesti uus pindala on 45 335 ruutkilomeetrit ehk neli ruutkilomeetrit varasemast väiksem.

Kaldajoone kaardistuse aluseks olid 2020. aastal maa-ameti lennukiga kogutud aeropildid ja aerolaserskaneerimise andmed, millega täpsustus meresaarte arv ja ka Eesti pindala. Uue kaardistuse kohaselt kasvas meresaarte arv 2222 saarelt 2317 saareni.

“Läänemere kaldajoon on pidevas muutumises. Kaldajoont mõjutavad jääajajärgne maatõus, mille tulemusena maapind tõuseb, aga ka pidevad ranniku kulutus- ja kuhjeprotsessid, mis on eriti intensiivsed tormidega. Seetõttu tuleb aeg-ajalt kaldajoon uuesti kaardistada,” selgitas maa-ameti ruumiandmete osakonna juhataja Lea Pauts.

Uue kaardistusega täpsustus ka Eesti pindala, mis on nüüd 45 335 ruutkilomeetrit, seega vähenes pindala 4 ruutkilomeetri võrra.

“Eelmine täpne ja kaasaegne kaardistus 2012. aastal andis meile teadmise, et pikalt kasutuses olnud pindala 45 225 ruutkilomeetrit on oluliselt väiksem kui tegelikkus ja 2012. aastal mõõdeti Eesti pindalaks 45 339 ruutkilomeetrit. Nüüd on Eesti pindala 4 ruutkilomeetrit väiksem kui senistes teatmeteostes kirjas ja tuleb harjuda uute ametlike numbritega,” rääkis Pauts, kelle sõnul võib pindala nii väikese erinevuse selgituseks olla täpsem kaardistus ja veelgi parem lähteandmestik.

Uus Eesti pindala ja saarte arv muudetakse teatmeteostes, Vikipeedias ja mujal.

Meresaared kaardistatakse alates pindalast 100 ruutmeetrit, seisu- ja vooluveekogu saarte miinimummõõt on 20 ruutmeetrit. Uued saared on enamasti laiud, mida lisandub madalas rannikulähedases meres. Uued saared kohe endale kohanime ei saa.

“Kas ja kuidas neid nimetama hakatakse, sõltub nende püsivusest, omapärast ja sellest, kas inimestel on vaja neid nimetada – näiteks sõpradele selgitada, kus käidi suvel kanuumatkal või talvel uisuretkel,” sõnas Pauts.

Kaldajoon märgib pikaajalise keskmise veetaseme asukohta. Kahe kaardistuse vahel  (2012 ja 2020) muutus Eesti kõrgussüsteem, Eesti liikus Kroonlinna nullilt Amsterdami nullile, kuid kõrgussüsteemi vahetus ei mõjuta kaldajoone asukohta. Siiski erinevalt eelmisest kaardistusest olid seekord kasutada täpsemad lähteandmed, sest merevee taset mõõtvad rannikujaamad on automatiseeritud ning kaasatud Eesti kõrgusvõrku. 

Parem veetasemete aegrea andmestik võimaldas maa-ametil kaardistada kaldajoont arvestades  paikkondlikke erinevusi, nii näiteks erineb keskmine veetase Narva-Jõesuus ja Hiiumaal pea kaheksa cm.

Kokkuvõttes on uus kaardistus aidanud täpsustada Eesti pindala, vähendades seda nelja ruutkilomeetri võrra. See täpsustamine on oluline nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, kuna see mõjutab territooriumi kasutamist, keskkonnakaitset ja ka riikidevahelisi suhteid. Uue kaardistuse tulemused aitavad parandada planeerimist ja ressursikasutust ning annavad täpsema ülevaate Eesti territooriumist. See omakorda võib kaasa aidata paremale keskkonnakaitsele ning maakasutuse planeerimisele. Uus kaardistus on selge näide sellest, kuidas täpne geoinfo võib aidata kaasa paremale ja jätkusuutlikumale tulevikule.