Ülo Mattheus: hullus Kremlis ja Kapitooliumi mäel | Arvamus

2060390h6d14t24

Tere tulemast! Täna arutleme Ülo Mattheuse arvamust hullusest nii Kremlis kui Kaipitooliumi mäel. Kui ta väidab, et need kaks poliitilist jõudu on kaotanud sideme reaalsusega, tekitab see kindlasti palju kõneainet. Mattheus on tuntud oma teravate arvamuste poolest ning tema analüüs poliitilistest sündmustest on alati kaasahaarav ja mõtlemapanev. Kui soovid saada uusi sissevaateid maailma poliitikasse, siis jää kuulama, sest Ülo Mattheus viib meid tänases arvamusloos põnevale teekonnale nii Venemaa kui ka Ameerika Ühendriikide poliitmaastikule.

Selleks aastaks Ukrainale edu ei ennustata. Kõneldakse Ukraina strateegilisest kaitsest, Venemaa ründetegevuse hoogustumisest ja ettevalmistumisest uueks suureks rünnakuks suvel. USA abi Ukrainale on vabariiklaste tegevuse tõttu blokeeritud ja Valge Maja hinnangul võib Venemaa võita sõja mõne nädala või hiljemalt mõne kuuga, juhul kui Kongress ei anna juba lähipäevil luba Ukrainale sõjalise lisaabi andmiseks. Valge Maja teatel on Ukraina nii õhutõrje- kui ka suurtükiväe laskemoonavaru otsakorral.1

Arvestades lääne toetuse ebakindlust, kõneldakse aina sagedamini sellest, et lääs hakkab sundima Ukrainale peale ebamugavaid kokkuleppeid ega arvesta julgeolekuriski, mis kaasneb Venemaa võiduga.

Teiselt poolt võtavad sõna need, kelle arvates paisub sõda millekski suuremaks ja et tegelikult ongi juba käimas kolmas või ka neljas maailmasõda (kui lugeda maailmasõjaks ka külm sõda), millega ühel hetkel kaasneb tuumarelva kasutamine ja viimaks maailma lõpp. Konstateeritakse, et aeg on ebamäärane, lääne liidrid nõrgad suurte otsuste tegemiseks, nende tool seoses valimistega kõigub või piirab nende julgemat tegutsemist sisepoliitika.

Ollakse ühel meelel, et see ebakindlus kestab vähemasti kuni USA presidendi valimiste lõpuni. Ühtlasi arvatakse, et Donald Trumpi võidu korral võib olukord minna veelgi halvemaks.

Sellesse pilti asetub ka Eesti kaitseväe juhataja kindral Martin Heremi otsus panna selle aasta suvel amet maha. Kindral viitab ohuhinnangutele, mis “annavad alust arvata, et Eesti-vastast agressiooni ei toimu järgmise aasta või kahe jooksul” 2. Ta märgib samas, et selle aja jooksul saab uus kaitseväe juhataja kaitseväge ohu ilmnemiseks ette valmistada ja on parem, kui juhtimisotsused tehakse nüüd ja kohe. Herem toob põhjuseks ka oma väsimuse.

Spekulatsioonid Heremile seoses tema tagasiastumisega ei meeldi, kuid paratamatult asetub see suuremale taustale, mida temal ei sobigi kommenteerida või selles osas vähemasti mingit pessimismi üles näidata.

Küsimus taandub ju lõpuks sellele, kas Venemaa ründab millalgi Eestit ja kas Eesti on siis koos oma NATO-liitlastega võimeline end kaitsma. Pole liiast arvata, et Venemaa võimaliku rünnakuga arvestades saab Eesti kaitseväge juhtida vaid see, kes on selleks valmis. Selles on Heremil õigus, et oma rolli kasvamise aeg tuleb uuele kaitseväejuhatajale anda ja pole õige, et kaitseväe juhataja vahetub siis, kui Heremi ametiaeg otsa saab ja oht on juba ukse ees.

Mööda ei saa minna ka möödunud suvel heaks kiidetud NATO uutest kaitseplaanidest, mida uuel juhatajal tuleb hakata jõuliselt liitlastega koordineerima ja ellu viima. Nende kohaselt asutakse Balti riike kaitsma kohe, alates esimesest sõjahetkest. Eelmise plaani puhul nähti ette NATO sekkumine kuuekuulise ajavaruga, mis tähendanuks Balti riikide jätmist Venemaa meelevalda.

Kuid ka uute kaitseplaanide puhul tuleb arvestada, et need ei realiseeru mitte kohe, ei aasta ega ka paari jooksul, mis näib olevat meile antud hingetõmbeaeg. Mis tahes NATO liikmesriigi väeüksuste ümberpaigutamine, selleks vajaliku logistika tagamine, puuduliku relvastuse ja laskemoonavaru täiendamine võtab palju rohkem aega.

Soovimata siin ilmutada liigset pessimismi Eesti valmisoleku teemal, tuleb siiski tunnistada reaalsust, mida Vene sõjapidamine endast kujutab ja et meil tuleb võib-olla ühel hetkel sellega silmitsi seista.

Vene sõjapidamise meetodid

Ukraina on uute sõjapidamisviiside katsepolügoon, mis on esile toonud sõjapidamise uued tehnoloogilised võimalused, kuid näidanud ära ka selle, missuguste jõhkrate meetoditega Venemaa sõdib. See on metoodiline terrorism, rünnakud tsiviilelanikkonna ja -taristu vastu, tervete linnade muutmine rusudeks, inimsusevastased ja sõjakuriteod.

Reaktiivmürsud, droonid, tiib- ja ballistilised raketid ning koos sellega ka õud ja häving on Ukrainas igapäevane asi. Suur osa rünnetest toimub seejuures Venemaa territooriumilt ja õhuruumist sadade ja isegi enam kui tuhande kilomeetri kauguselt Kaspia mere kohalt. See näitab ära mastaabid, millises ulatuses tuleb Venemaaga lahinguid pidada ka tulevastes sõdades, kui need peaksid vallanduma.

Sisuliselt tähendab see seda, et kui rünnataks Balti riike või Poolat, peaksid vastulöögid haarama vähemasti kogu Venemaa Euroopa-osa. See ei ole lokaalne sõda ühe või teise riigi territooriumil, vaid mastaapne sõda Euraasias. Kas NATO on selleks valmis – poliitiliselt, sõjaliselt?

“Isegi kui NATO suudab tõrjuda Vene väed Eesti piirest välja, on tegemist ikkagi Eesti linnade ja taristu totaalse hävinguga.”

Praeguse seisuga okupeerib Venemaa Ukraina territooriumist umbes viiendikku, mis on pindalalt suurem kui kaks Eestit. Paljudest Ukraina linnadest on järele jäänud vaid varemed ja põldudest saanud auklikud miiniväljad. Selline sõjapidamine tähendaks Eestile seda, et kogu maa muudetakse lühikese ajaga elamiskõlbmatuks. Isegi kui NATO suudab tõrjuda Vene väed Eesti piirest välja, on tegemist ikkagi Eesti linnade ja taristu totaalse hävinguga. Ja seda ka uute NATO kaitseplaanide korral.

Eesti ülisuur sõjaline abi Ukrainale ja ka meie poliitikute retoorika näitab, et tegelikult loodame me ennekõike Ukraina peale: Ukraina on meie püha Jüri, kes alistab Vene lohemao. Maailma majandusfoorumil Davosis kutsus Ukraina president Volodõmõr Zelenski otsustavalt panustama Ukraina võitu ja mitte lasta sõda külmutada praeguses seisus, sest, nagu ta märkis, Putin on kiskja, kes ei lepi külmutatud toodetega.

Zelenski sõnul on igas kohutavas vastasseisus punkt, kus katastroofi saab peatada. Ja see võimalus on just praegu.3 USA järgmine president vannutatakse ametisse 2025. aasta 20. jaanuaril ja kuna Trumpi valimisvõidu korral on ennustatud, et sellega võib Ukraina kaotada USA toetuse, siis küllap tuleneb sellest USA võimalikust rollimuutusest ka Zelenski üleskutse aidata Ukrainal sõda võita just nüüd ja praegu, enne kui poliitiline ebakindlus veelgi kasvab.

Loe rohkem:  Helin Puksand: eesti (õige)keelest | Arvamus

Trumpi lahendus

Teatud hulk musta ja kurba huumorit sisaldub Andrei Piontkovski4 ettekujutuses, kuidas lahendaks Donald Trump presidendiks valituks osutumise korral Ukraina sõja küsimuse. Piontkovski osutab, et Trump pole taganenud plaanist viia USA NATO-st välja ega ole lahtunud ka ta viha Euroopa vastu, kuna seal koheldi teda ta esimesel ametiajal halvasti.

Nii käib ka äärmusvabariiklaste Ukraina abistamisplaanide saboteerimine ja Ukraina rinde paigalpüsimine igati kokku Trumpi edasiste kavatsustega. Kui ta astub aasta pärast Valge Maja ovaalkabinetti, siis avaneb talle ka võimalus välja käia oma rahuplaan, millega ta lahendab Ukraina sõja koos oma sõbra Putiniga ära 24 tunniga, nagu ta on lubanud.

Piontkovski stsenaariumi kohaselt alustab Venemaa kohe pärast Trumpi võimuletulekut provokatsioone ja piirikonflikte Balti riikides. Narva ilmuvad rohelised mehikesed ja igal pool toimub naljakaid sündmusi, nagu nähti 2014. aastal Krimmis ja hiljem Ida-Ukrainas. Balti riigid koos Poolaga nõuavad vastavalt Põhja-Atlandi lepingu 4. artiklile konsultatsioone lepingu osalistega ja artikkel 5 käivitamist, kuid NATO vaikib, sest NATO juhtriik USA eesotsas president Donald Trumpiga on otsustanud NATO tasalülitada.

Kui kaos on paisunud piisavalt suureks, teatab Trump, et sõidab Moskvasse Putiniga kohtuma. Seal tervitab teda Ameerika lippudega ehitud Vene lennueskadrill. Kremli Georgi saalis sõlmitakse Putiniga kiiresti vajalikud lepingud, mille järel Trump lendab tagasi Washingtoni ja teatab ajakirjanikele, et tema päästis Euroopa ja kogu maailma katastroofist. Sõlmitud kokkulepetega tunnustab USA Venemaa terviklikkust selle konstitutsioonilistes piirides, kuhu kuuluvad ka osaliselt vallutatud Ukraina oblastid. Leppe kohaselt lubatakse Venemaale Narva linn koos seda ümbritsevate aladega ja Suwałki koridor Leedus.

Selle stsenaariumi ärahoidmiseks on Piontkovski sõnul kolm võimalust: 1) vabariiklaste eelvalimised võidab Nikki Haley, 2) Trumpi kandideerimise keelab ära USA kohtusüsteem, arvestades Trumpi puudutavaid kohtuprotsesse ja tema tegevust Kapitooliumi mässu õhutamisel, 3) lääs relvastab Ukrainat vajalikul määral, et tagada Ukraina võit sel aastal.5

Trump omalt poolt on ähvardanud kaosega kogu Ameerikat, kui USA ülemkohus jätab jõusse Colorado ülemkohtu otsuse, millega Trumpi kandidatuur Colorado osariigis diskvalifitseeritakse ja millega tunnistatakse Trumpi taandamine õiguspäraseks. Selle tõttu vallanduvat Trumpi advokaatide sõnul hullus kogu Ameerikas, kuna suur osa ameeriklastest jääb ilma õigusest hääletada oma kandidaadi poolt. Praeguse seisuga on peale Colorado otsustanud Trumpi presidendivalimiste eelvalimiste nimekirjast välja jätta Maine’i osariik.

Mõistlike vabariiklaste sõjaplaan

Trumpi kirgi kütva kampaania ja vaimuhaigusele viitavate kõlavate seisukohtade kõrval on hoopis tähelepanuta jäänud vabariiklaste ratsionaalse tiiva kolme juhtiva poliitiku esitatud plaan tagamaks Ukraina võitu6 Sellega tulid välja USA esindajatekoja väliskomisjoni esimees Mike McCaul, relvajõudude komisjoni esimees Mike Rogers ja alalise luurekomisjoni esimees Mike Turner.

Kritiseerides praeguse presidendi Joe Bideni kõhklevat poliitikat Ukraina abistamisel, osutavad kolme komisjoni esimehed, et Ukraina võiduks on vaja 1) anda neile kriitilise tähtsusega relvi asjakohase ajagraafikuga, 2) karmistada sanktsioone Putini režiimi vastu ja 3) kanda Ukrainale üle umbes 300 miljardi dollari väärtuses USAs külmutatud Venemaa varasid.

Relvastuse osas märgitakse, et Ukrainas on vaja suurima laskeulatusega rakette ATACMS, hävitajaid F-16, suuremas koguses kassettlahingumoona, suurtükke, õhukaitsesüsteeme ja soomukeid, et saavutada võitlusväljal ülekaal.

Nagu eespool osutatud, ei vasta see plaan paraku Trumpi nägemusele ja seetõttu pole see ka kõlapinda leidnud. See mõistlike vabariiklaste plaan võiks pinnale kerkida ja ehk ka teoks saada juhul, kui vabariiklaste presidendikandidaadiks ja presidendiks saab Nikki Haley, kes on jäänud eelvalimistel ainsana Trumpiga konkureerima.

Kremli müsteeriumid

Sama otsustav osa globaalses julgeolekus on ka Venemaa lähenevatel presidendivalimistel, millega seoses on enamasti arvatud, et Putini võidus pole mingit kahtlust. Moskva kremli telgitagustest kostab siiski ka teistsuguseid hääli. Tõsi, need hääled tuginevad enamasti allikatele, mille usaldusvääruses ei saa kindel olla või siis kipuvad need arvamised kalduma konspiroloogia valdkonda.

Üks tuntumaid ja huvipakkuvamaid Kremli asjatundjaid on ajaloolane, publitsist ja propagandameister Valeri Solovei. Usutav tema teooriates on kindlasti see, et mitte kõik Venemaa hallid kardinalid ei ole rahul asjade senise käiguga ja Putini jätkamisega võimul. Nagu Solovei on väljendanud, ollakse Putinist totaalselt tüdinud. Ent kuna võimu ümber on koondunud vähemasti kolm grupeeringut, kellel kõigil on suur mõju, siis polevat Solovei sõnul ka selgust, milliseks võimu jaotus tegelikult kujuneb.

Mõnevõrra detailsemalt esitas Solovei oma vaate hiljuti intervjuus Dmõtro Gordonile.7 Solovei pole taganenud oma väidetest, et Putini asemel on võimul tema teisik, õige nimega Jevgeni Vassiljevitš, ja et tegelikult juhib riiki julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev.

Putini teisik olevat päritolult valgevenelane, sündinud Magiljovis, ameti poolest neljanda kategooria puusepp, teeninud merejalaväes Krimmis ja on Putini teisiku rollis olnud nüüd juba kolm või neli aastat. Solovei väitel on võimu taga seisev nn poliitbüroo kokku leppinud, et Putini teisik viiakse küll võimule, kuid paika on pandud ka tema taandumise üksikasjad.

Nii peaks Putin (s.t tema teisik) pärast presidendiks valimist nimetama ametisse uue valitsuse, kus peaministri tool läheb Nikolai Patruševi pojale Dmitri Patruševile. Umbes kolme kuu pärast, vastavalt võimuvahetuse stsenaariumile, teatab president, et lahkub ametist (nii nagu Jeltsin omal ajal), ning sellega läheb võim Venemaa konstitutsiooni kohaselt ajutiselt üle ametis olevale peaministrile ehk Dmitri Patruševile. Seejärel korraldatakse erakorralised presidendivalimised ja Dmitri Patrušev valitakse presidendiks.

Loe rohkem:  Harri Tiido: nostalgia oli, on ja jääb | Arvamus

Selles olevat poliitbüroo kokku leppinud juba möödunud aasta novembris, kuid Solovei kahtleb, kas seda lepet ka tegelikult täidetakse, kuna poliitbüroo liikmed peavad Nikolai Patruševi endale liiga ohtlikuks, et lasta võimul täielikult tema kätte koonduda.

Solovei ei välista, et valimised võivad lõppeda ootamatu krahhiga või tekib mingi turbulents juba enne valimisi. Näiteks tehakse teatavaks, et päris Putin on tegelikult surnud. Solovei kinnitusel kuuluvad umbes kahekümne liikmega poliitbüroosse peale Nikolai Patruševi ja Sergei Šoigu sellised tegelased nagu Sergei Tšemezov, Aleksandr Portnikov, Sergei Koroljov, Anton Vaino, Arkadi Rotenberg, Boris Rotenberg, Juri Kovaltšuk ja Dmitri Kotšnev.8 See on siiski vaid osa nimedest, mis Soloveile intervjuud andes meenuvad või mida ta tahab nimetada.

Ühele osale sellest poliitbüroost tugineb Solovei kinnitusel ka tema julgeolek: elab ta ju Moskvas ja omab teatud puutumatust. Solovei sõnul soovib see grupp Putini režiimi välja vahetada ja kardinaalselt Venemaa poliitikat muuta. Solovei väitel on see osa poliitbüroost erinevalt Nikolai Patruševist valmis minema Ukrainaga laiaulatuslikule kompromissile.

“Patruševi juhtimisel üritataks Solovei sõnul survestada Ukrainat sõlmima rahu jätkuvalt vaid Venemaa tingimustel.”

Solovei puhul on kõneldud ka sellest, et tema eesmärk (vastavalt oma Kremli patroonidele) on vastu töötada Patruševi võimuhaaramise plaanidele ja näidata, mis nende plaanide õnnestumise korral kogu maailma ees ootab. Patruševi juhtimisel üritataks Solovei sõnul survestada Ukrainat sõlmima rahu jätkuvalt vaid Venemaa tingimustel. Selleks suurendab Venemaa ühelt poolt sõjalisi aktsioone Ukrainas, kuid selleks, et NATO riikide ja ennekõike USA tähelepanu Ukrainalt kõrvale juhtida, alustab ühtlasi hübriidsõda Balti riikides, ennekõike Lätis, ning initsieerib konflikte ka Lähis-Idas, Aafrikas ja mujal Euroopas.

Solovei sõnul on Patruševi juhitud Venemaa eesmärk korralda maailmas tõeline põrgu, et sundida lääs Ukraina toetamisest loobuma ja Ukraina nõustuma Venemaa tingimustega. Solovei hinnangul, nagu ta räägib intervjuus Julia Latõninale, võib esimene Venemaa mahitatud terroriakt Euroopas toimuda juba lähikuudel. Selleks võib olla näiteks islamistlik terroritegu Prantsusmaal, et paika panna Ukrainat toetav president Emmanuel Macron. Niisuguste aktsioonide korraldamiseks on Vene luureorganeil Solovei kinnitusel suured kogemused.9

Isegi kui jätta kõrvale Putini teisiku teooria, pole põhjust kahelda, et võimu jagamine tekitab kremlis pingeid ja et isikud, kellel on võimalus selles kaasa rääkida, on vähemasti osaliselt just need, keda on nimetanud Solovei. Elades Moskvas ja kõneldes Putinist kui laibast külmikus peab Solovei selja taga seisma väga mõjuvõimas grupeering, kes teda kaitseb.

On spekuleeritud, et Solovei tegevus on kuidagi kasulik Putinile endale või et tegelik niiditõmbaja selles loos on kremli klouniks tituleeritud Dmitri Medvedev, kes väidetavalt seisvat ka Valeri Solovei ja Putini laibamüüti propageeriva kanali General SVR taga. Selliste väidetega tuli välja Telegrami kanal Kremljovskaja Tabakerka, kuid esitatud väited vajavad kanali kinnitusel veel tõestamist. Ka annab kanal teada Kremli suitsetamisnurkades levivatest kuulujuttudest, et Putin on raskesti haige ja et ta sureb veel enne suve.

Kremljovskaja Tabakerka väidetav allikas FSBst põhjendab Medvedevi arvatavat osalust Putini laibamüüdis nii: “Medvedev näib olevat väsinud klouni rollist, kes sõimab läänt ja ähvardab NATO-t tuumamalakaga. Ta usub, et on veel piisavalt noor ja perspektiivikas ning võib presidendiametisse naasta. Ta ei saa otseselt minna Vladimir Vladimirovitši vastu, kuid vaikselt sigadusi korda saatma on ta üsna võimekas. Pealegi teavad kõik, et Medvedevil on talitsematu fantaasia.”10

Solovei on rääkinud ka sellest, et Putini surnuks kuulutamine või selle fakti avalikustamine pärast presidendivalimisi on üks Nikolai Patruševi võimalikest plaanidest, millega võim läheb üle tema peaministrist pojale Dmitri Patruševile, kusjuures Putini teisikule olevat lubatud sel juhul head elu kuskil Ladina-Ameerikas. Teise stsenaariumi korral, mille kohaselt astub Putin (s.t tema teisik) presidendiametist tagasi, antakse talle mõni soe ja mõttetu koht kuskil Venemaa kõrgema võimuešeloni struktuurides, kus ta kedagi ei sega.

Kogu sellest müsteeriumist poleks mõtet rääkida, kui see ei meenutaks Vene tsaaririigi ja tsaariperekonna viimaseid aastaid rasputinlike müstifikatsioonide meelevallas. Teatavasti lõppes see kurvalt nii Rasputinile endale, tsaariperekonnale kui ka kogu Vene riigile. Mingisugune hullus levib Venemaa võimuladvikus ka nüüd. Aeg näitab, mis edasi saab.

4 Andrei Piontkovski, Ameerika Ühendriikides elav Vene poliitik, politoloog ja publitsist, on sage esineja Youtube’i kanalites.

8 Sergei Tšemezov on Vene poliitik ja miljardär, FSB kindralpolkovnik, Ühtse Venemaa juhatuse liige, Venemaa korporatsiooni Rosteh peadirektor; Aleksandr Portnikov on FSB direktor, armeekindral; Sergei Koroljov on FSB direktori esimene asetäitja, armeekindral; Anton Vaino on Venemaa presidendi administratsiooni juht; Arkadi Rotenberg on Vene miljardär, president Vladimir Putini lähikondne; Boriss Rotenberg on eelmise vend, Putini lähedane sõber; Juri Kovaltšuk on Venemaa miljardär, Bank Rossija juhatuse esimees ja suurim aktsionär; Dmitri Kotšnev on Vene Föderaalse Valveteenistuse (FSO) juht.

In conclusion, Ülo Mattheus’ article “Hullus Kremlis ja Kapitooliumi mäel” provides a thought-provoking analysis of the current political climate in both Russia and the United States. His comparisons between the two countries’ leadership and the challenges they face shed light on the similarities and differences between the two superpowers. Mattheus offers valuable insights into the power dynamics and potential future developments in both nations. Overall, his piece encourages readers to critically assess the state of global politics and the impact it may have on Estonia and the rest of the world.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga