Uku Toom: jutu riigikogu suurest töökoormusest võib küll kõrvale jätta | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Uku Toom, riigikogu liige ja reformierakondlane, on öelnud, et riigikogu suur töökoormus on liialdus. See avaldus on tekitanud palju arutelu ja vastukaja üle kogu riigi. Toom on korranud, et tema ja teised parlamendiliikmed on küll hõivatud, kuid see ei tähenda, et nad oleksid ülekoormatud. See teema on oluline, kuna see mõjutab Eesti poliitikat ja inimeste usaldust valitsuse vastu. Jätkake lugemist, et saada rohkem teavet selle väite ja sellega seotud küsimuste kohta!

Selle aasta nelja töönädala jooksul on valitsus andnud riigikogus menetlusse seitse seaduseelnõu ja jutu riigikogu suurest töökoormusest võib praegu kõrvale jätta. Aga riigikogus on muidki tegemisi, mis ei edene, kirjutab Uku Toom.

Vaadates riigikogu tööd tekib küsimus, millega parlament tegeleks, kui poleks EKRE eelnõusid, olgu need siis kasvõi kevadel sisse antud sisutühjad ettepanekud obstruktsiooni korraldamise käigus.

Parim näide on eelmine nädal. Riigikogu päevakorras oli 23 eelnõud. Mis te arvate, mitu neist oli EKRE esitatud. Õige vastus on 21. Valitsuselt oli üks eelnõu, mis puudutas kaitseressursside ameti määratud sunniraha ja rahatrahvide sissenõudmist, teine rahanduskomisjonilt Eesti Panga nõukogu muutmise kohta. See viimane oligi teisipäeval ainus päevakorrapunkt ja oligi istung kümne minutiga läbi.

Selle aasta nelja töönädala jooksul on valitsus andnud riigikogus menetlusse seitse seaduseelnõu, kusjuures nende hulgas mitu rahvusvahelisi suhteid puudutavat seadust, mille menetlemine suures saalis reeglina väga palju aega ei võta.

On selge, et jutu riigikogu suurest töökoormusest võib praegu kõrvale jätta. Pealegi töötatakse suurel määral resultaadita, sest EKRE eelnõud hääletatakse ju enamuses välja. Tõsi, algav nädal on veidi teist laadi ja huvitavam, sest suurde saali jõuab ka vaidlus vaidlus automaksu teemal.

Aga riigikogus on muidki tegemisi, mis ei edene. Kuue liikme lahkumine Keskerakonna fraktsioonist avaldab organisatsioonilisele tööle mõju praeguseni. Sellest, et Keskfraktsioon ei ole suutnud kuu ajaga valida uut esimeest, on palju räägitud. Vähem on tähelepanu pälvinud asjaolu, et kui üldlevinud tava kohaselt juhib parlamendikomisjoni koalitsiooni liige ja aseesimees on opositsioonist, siis rahanduskomisjoni juhivad eelmainitud sündmustest peale kaks koalitsiooni liiget: esimees reformierakondlane Annely Akkermann ja aseesimees sotside ridadesse läinud Jaak Aab.

Põhjusi, miks muudatusi pole tehtud, on mitmeid, kuid fakt jääb faktiks. Nii-öelda aknaaluste arv erinevates komisjonides tekitab üldse komplikatsioone. Samas rahanduskomisjonis olid keskerakondlastest varem Kersti Sarapuu ja Jaak Aab. Nüüd, kui nad kumbki enam Keskerakonnas pole, suunas fraktsioon sinna Andrei Korobeiniku, aga Aab ja Sarapuu on ikka alles, vähemalt esialgu. Nüüd on komisjonis 13 liiget, kui teistes on neid reeglina kümme.

Üks teema, millest saab rääkida märtsi lõpuni, on riigikogu juhatus ja teise aseesimehe koht. Nüüd, kui Jüri Ratas on Keskerakonnast lahkunud Isamaasse, on asjaolud mõnevõrra muutunud, aga mitte palju. Ratas esindab endiselt opositsiooni ja mitte selle suurimat parlamendifraktsiooni.

Siin-seal avaldatakse veendumust, et Ratas säilitab oma koha juhatuses. See on muidugi võimalik, aga palju võimalikum, on, et ei säilita. Vaatame häälte jagunemist. EKRE esitab oma kandidaadi, kelle taga on 17 häält, ja on enam kui võimalik, et neid toetab ka kuus keskerakondlast, kes ei soovi Ratasele midagi head. Isamaal on pärast Mölderi juhtumit kümme häält.

Kui loota, et Ratasele annavad oma hääle ka kuus keskerakonnast lahkunud liiget, mis ei ole kindel, jääb ikka seitse puudu. Need peaksid tulema koalitsioonist. Ratast pole mingit põhjust armastada ei Reformierakonnal ega sotsidel, kuhu ta minemata jättis. Erakonda Eesti 200 ei kujuta ma üldse ette mingeid mänge mängimas.

Ainus põhjus Ratasele hääli anda võiks olla soov takistada Martin Helmet juhatusse pahandusi tegema pääsemast. See võiks kõne alla tulla ainult siis, kui lähemal ajal tekib uus suur tüli. Kui aga kõik püsib rahulik, nagu aasta algusest on püsinud, või kui EKRE esitab juhatusse hoopis mõne muu kandidaadi, Henn Põlluaasa või kelle iganes, võtab see koalitsiooni kombineerimisisu vähemaks, sest Reformierakonna stiil on üldiselt olnud oma aseesimehele maksimaalselt palju hääli koguda. Mäng käib, praegu ei ole veel miski selge.

In conclusion, Uku Toom’s perspective on the workload of the Estonian parliament may be controversial, but it is important to consider the wider context of the situation. While some may argue that the workload is manageable, others may feel overwhelmed by the demanding nature of the job. It is crucial for the parliament to take into account the well-being of its members and ensure that they are adequately supported in their roles. Ultimately, a balance must be struck to ensure that the parliament can effectively carry out its responsibilities without unduly burdening its members.