Ukraina suursaadik: see sõda on mõlema poole jaoks ellujäämise küsimus | Välismaa

Tere tulemast Eestisse! Ukraina suursaadik on hoiatanud, et praegune sõda Ukrainas on oluline mitte ainult selle riigi tuleviku, vaid ka kogu Euroopa jaoks. Konflikt mõjutab mõlemaid osapooli ja nende ellujäämist. Olles siin, peaksime mõtlema, kuidas saame toetada rahu ja stabiilsust selles konfliktis ning tagada, et kogu regioon jääks turvaliseks. See teema pakub meile võimaluse mõelda suuremalt ja tegutseda vastavalt sellele, et aidata kaasa rahu säilitamisele.

Lisaks on intervjuus juttu sellest, millisena näeb Kiiev lääneriikide Ukraina abistamise strateegiat; kas paus vaenutegevuses on võimalik; millises faasis on läbirääkimised Ukraina liitumise üle EL-i ja NATO-ga või kuidas võivad eelseisvad USA presidendivalimised sõda mõjutada? Kononenko andis ERR-ile intervjuu Venemaa täiemahulise sissetungi teise aastapäeva eel.

Teie eelkäija Mariana Betsa saabus Eestisse enne täiemahulise sõja algust ja oli enda sõnul sunnitud pärast 24. veebruari 2022 oma töös olulisi korrektiive tegema. Teie tulite Eestisse eelmisel aastal, kui sõda juba käis. Millised ülesanded Ukraina juhtkond teile andis? 

Jah, sõda on sundinud meid kõiki oma töös olulisi korrektiive tegema, kuigi tegelikult on sõda kestnud juba 2014. aastast saadik, mil Krimm okupeeriti ja sõda algas Donbassis. Venemaa täiemahuline sissetung 24. veebruaril 2022 sundis meid oma prioriteete muutma. Minu prioriteete suursaadikuna dikteerivad sõda ja Ukraina huvid. Peamine on see sõda võita ja selleks on vaja võimalikult palju kaasaegseid relvi ja laskemoona. Jah, Eesti võimalused siin on piiratud, kuigi teie otsus kõik oma 152 mm ja 155 mm haubitsad meile üle anda läheb ajalukku. Kuid sama oluline on juhtroll, mida te rahvusvaheliste koalitsioonide ülesehitamisel näitate. Seega näen ma ühe peamise ülesandena selle juhtrolli toetamist ja uute formaatide loomist, mis aitaksid Ukrainal võita. Samuti mõistame, et selle võidu jaoks peame käivitama oma relvastuse, laskemoona ja robotsüsteemide tootmise. Ja siin on meil suur koostööruum Eestiga.

Teine oluline suund on uute sanktsioonipakettide rakendamine ja nendest möödahiilimise võimaluste kaotamine, sest Venemaa otsib kõikvõimalikke lünki, et hankida uusimaid lääne tehnoloogiaid ning nende abil ehitada oma droone ja rakette. See on teine ​​valdkond, kus teeme Eestiga väga tihedat koostööd. Ja loomulikult tähendab see meie poliitilise dialoogi toetamist kõrgeimal võimalikul tasemel ja Eesti kaasamist president Volodõmõr Zelenski esitatud rahuvalemi elluviimisse. Ma usun, et Ukraina presidendi hiljutine visiit Eestisse on selge tõend, et suudame kahepoolse dialoogi sellisel tasemel hoida.

Mainisite president Zelenski hiljutist visiiti meie riiki. Siis ta vastas minu küsimusele vaenutegevuse võimaliku peatamise kohta eitavalt, öeldes, et selline paus tuleb kasuks ainult Venemaale. Kas kuulete sarnaseid küsimusi ka oma lääne partneritelt? Kas nad tõstatavad teema võimalikest läbirääkimistest Venemaaga?

Tegelikult tekkis selline paus mürskude ja ressursside nappuse tõttu – seda hoolimata Ukraina poole soovist. Ja me näeme, kuidas Venemaa seda pausi ära kasutas. Selle asemel, et püüda kuidagi läbirääkimiste teel lahendust saavutada, koondas Vene Föderatsioon oma jõupingutused ja alustas rünnakut sisuliselt viiel rindelõigul. Tegelikult kaotasime selle kunstliku pausi tõttu Avdijivka, mida olime suutnud kaitsta viimased kümme aastat. Jah, Venemaa kandis märkimisväärseid kaotusi, umbes 47 000 hukkunut ja haavatut, üle 300 tanki, viis lennukit – kuid iga selline paus, viivitus tarnetes annab Venemaale võimaluse koondada jõupingutusi oma agressiivse poliitika jätkamiseks Ukraina suhtes.

Seoses läbirääkimistega meenutan teile, et meil on juba laialdased kogemused läbirääkimistest Vene Föderatsiooniga. Võib meenutada Normandia formaati, kolmepoolset kontaktrühma (selles osalesid Ukraina, Venemaa ning Euroopa poolt Saksamaa ja Prantsusmaa liidrid – toim.) Minski lepingute raames. Nendel läbirääkimistel peeti üle 200 vooru, umbes 20 korral jõuti relvarahukokkulepeteni – ja Vene Föderatsioon rikkus neid kõiki peaaegu kohe. Meil on kogemus läbirääkimistest Venemaaga ka sellest ajast, kui toimus juba täiemahuline sissetung meie territooriumile. Need läbirääkimised peatati sündmuste tõttu Butšas, Borodjankas ja Izjumis, kus Venemaa korraldas tegelikult genotsiidi.

Kuid lisaks kõigele eelnevale on probleem ka läbirääkimiste sisus. Vene Föderatsioon ei ole kunagi pidanud Ukrainaga läbirääkimisi heas usus. Venemaa rääkis ultimaatumite keeles, millega Ukraina ei nõustu. Me ei kauple oma territooriumi ja inimeste üle. Ja iga kord, kui tegemist on selliste läbirääkimistega, tahan ma esitada kaks küsimust. Esiteks, kui suurest osast oma territooriumist olete teie valmis Venemaa rahustamiseks loobuma? Millise linna, alevi või küla teie oma riigist ära lõikaksite? Ja teine ​​küsimus – kuidas te vaatate otsa neile inimestele, kes jäävad okupeeritud aladele, kes tapetakse, vägistatakse või sunniviisiliselt armeesse kutsutakse? Need ei ole triviaalsed küsimused, neile tuleb vastata iga kord, kui juttu tuleb läbirääkimistest.

Ja tuletan ka meelde, et Vene-Ukraina sõda on eksistentsiaalne sõda, see on sõda ellujäämise nimel. Venemaa ei tunnusta Ukraina riiki rahvusriigina, ei tunnusta Ukraina rahva õigust iseseisvusele ja sõltumatusele. Ta tahab meid hävitada, muutes meid “õigeteks” venelasteks, kes räägivad “õiget” vene keelt ja kes sulavad Venemaaga kokku ühtseks liiduks. Me anname endale aru, et kui Venemaa võidab, pole Ukrainal võimalust ellu jääda.

​Aga Venemaa?

Sama moodi on Venemaa jaoks see sõda eksistentsiaalne, kuna Venemaa on valinud neoimperiaalse arenguparadigma ja ta ei saa uut impeeriumi üles ehitada ilma Ukrainata, sest ilma Ukraina ajaloota taandub Venemaa ajalugu 200-300 aastale. Ilma Kiievita ei saa Venemaa väita, et ta on õigeusu häll. Ilma Ukrainata väheneb Venemaa panus globaalsesse kultuurikonteksti oluliselt. Ta ei saa oma tööstust üles ehitada ilma Dnipro, Harkivi ja teiste Ukraina tööstuspiirkondadeta. Seetõttu on see sõda eksistentsiaalne.

Ja täna pole ühtegi läbirääkimisplatvormi, mis selle eksistentsiaalse konflikti kogu sügavuse vastu peaks. Täna teeb Ukraina sellise platvormi loomiseks kõik endast oleneva. See on president Zelenski rahuvalemi eesmärk, milles tehakse konsultatsioonide, läbirääkimiste, erinevate formaatide, ümarlaudade kaudu ettepanek algatada ülemaailmne rahutippkohtumine, töötada välja selge ja arusaadav plaan Ukrainas rahu saavutamiseks, et teisel ülemaailmsel tippkohtumisel juba Venemaaga rääkida ja rahumeelse lahenduseni jõuda.

Aga praegu paistab president Zelenski rahuplaan Venemaa alistumise nõudena ja see on veel kaugel. Kuidas saame sundida Venemaad president Zelenski rahuplaani tõsiselt võtma? Millise strateegia peaks lääs selleks valima?

Ainus viis sundida Venemaad mistahes plaani üle läbi rääkima, on ta lahinguväljal sõjaliselt alistada ning Ukraina teeb kõik, et selline lüüasaamine tekitada. Täna tunneme suurt puudust mürskudest ja moodsatest relvadest.

Ma leian, et läänemaailm peab otsustama oma strateegia seoses Ukraina ja seal toimuvaga. Väga sageli kuuleme sõnu, et toetame Ukrainat seni, kuni ta seda vajab. See on väga hea ja me hindame seda toetust. Kuid see ei ole strateegia, õigemini – see on strateegia, mille eesmärk on luua hall tsoon, tekitada külmunud konflikt Euroopa keskel. See on strateegia, mis venitab sõja aastatepikkuseks, samal ajal kui Ukraina kaotab selles oma parimaid võitlejaid.

Me tõesti tahame, et Lääs teeks oma strateegia osas otsuse ja et see oleks Ukraina jaoks strateegia Vene Föderatsiooni alistamiseks lahinguväljal. Ja kui Lääs valib selle strateegia, peavad meie partnerid meile selle eesmärgi saavutamiseks ka vajalikke relvi vajalikus koguses andma.

Näeme, et lääs ei suuda rahuldada Ukraina vajadusi relvade ja laskemoona järele. Oleme juba kuulnud “mürsukoalitsioonist”, mille raames pidi Ukraina oma liitlastelt saama [aasta jooksul] miljon mürsku. Nüüd kuuleme “droonikoalitsioonist” – jällegi miljoni drooni tarnimisest. Aga vabandust, millisest “droonikoalitsioonist” saame rääkida, kui oleme teile ka veel mürske võlgu? Kas oskate öelda, kui palju Ukrainale lubatust oleme me teile – lääs tervikuna – veel võlgu? Ja millal on lubatud teile see võlg tasuda?

Sellele küsimusele on numbritega raske vastata, sest me ei saa hinnata, kui palju maksab Ukraina sõdurite veri lahinguväljal või kui palju maksab hävitustöö Ukraina linnades ja tsiviilisikute mõrvamine. Me mõistame ainult ühte – et oleme valmis võitlema oma vabaduse ja iseseisvuse eest. Me vajame relvastust, vajame mürske. Ukraina hindab väga kõrgelt meie välispartnerite sellealaseid jõupingutusi. Probleem pole mitte selles, et meie liitlased teevad vähe, vaid selles, et Ukrainas täna toimuva ulatus on tohutu. Ja see nõuab täiendavat mobiliseerumist ja täiendavaid jõupingutusi. Liitlased, kes on otsustanud toetada Ukraina võidustrateegiat, peavad töötama oma kaitse- ja tööstussektoriga, sest nad ei saa jätkata nii nagu sõda polekski. Meie – pean silmas nii Ukrainat ennast kui ka meie liitlasi – peame selles sõjas võidu saavutamiseks koostööd tegema. Peame mõistma, et sõjaolukorra nõuded on olulisemad kui business as usual (e.k.: tavapärane äri).

Rääkisime teie eelkäija Mariana Betsaga eelmise suve alguses. Sel ajal olid peamisteks teemadeks eelseisev NATO tippkohtumine ja Euroopa Liidu oodatav otsus alustada läbirääkimisi Ukraina liitumise üle. Tänaseks on need sündmused seljataga. Milliste väljakutsetega te praegu diplomaatilisel rindel silmitsi seisate?

Nii Euroopa kui ka Euro-Atlandi integratsioon jäävad päevakorda ja on Ukraina diplomaatia prioriteedid. Oleme sõna otseses mõttes tiivustatud edust, mille saavutasime koos oma partneritega eelmise aasta detsembris, kui Euroopa Ülemkogu otsustas ametlikult alustada läbirääkimisi Ukrainaga. Samas mõistame, et see otsus tuleb ellu viia ja see nõuab meilt lisapingutusi. Jätkame kodutööd. Jätkame koostööd Euroopa Komisjoni ja üksikute liikmesriikidega, et alustada võimalikult kiiresti Ukraina õigusaktide vastavuse kontrollimist EL-i õigusega. Jätkame tööd selle nimel, et Euroopa Komisjon annaks positiivse hinnangu eelmise aasta novembris meile laekunud ülesannete täitmisele. Töötame selle nimel, et lähiajal toimuks tippkohtumine, see tähendab valitsustevaheline konverents, mis tegelikult läbirääkimisprotsessi käivitab. Ootame Euroopa Liidult läbirääkimiste raamistikku, kuid samal ajal jätkame omalt poolt tööd nende küsimustega.

Aga kuidas on NATO liikmesuse teemaga?

NATO jääb meie välispoliitiliseks prioriteediks. Olgem ausad – julgeoleku seisukohast pole Ukraina NATO-ga liitumisele alternatiivi. Ukraina tugevdaks Põhja-Atlandi allianssi, selle idatiiba. Meil on ainulaadne kogemus lahinguoperatsioonide läbiviimisel vaenlase vastu, kellel on nii arvuline ülekaal kui ka eelis tehnika ja relvastuse vallas. See kogemus on täiesti ainulaadne ja oleme valmis seda oma liitlastega jagama. Meie liitlased peavad mõistma, et meid üks kord NATO-sse vastu võtta on palju odavam kui iga kord meile uut sõjalist või rahalist abi pakkuda. Sellega seoses on meil ambitsioonikas eesmärk – saada NATO tippkohtumisel Washingtonis selle aasta juulis kutse liituda alliansiga. Teeme selleks kõik, mis võimalik, kuid üksi me seda tulemust saavutada ei suuda. Selleks vajame oma sõpru ja liitlasi, kes mõistavad, mis täna kaalul on. Ja Eesti on üks neist liitlastest.

Selgitage, miks on Ukraina praegu NATO-sse vastuvõtmine alliansile kasulikum kui talle regulaarne sõjalise ja rahalise abi andmine?

Täna me ei räägi sellest, et Ukraina saab homme automaatselt NATO liikmeks. Meie eesmärk on saada juulis Washingtonis toimuval tippkohtumisel kutse NATO-ga liitumiseks. Selline kutse iseenesest annab Ukraina rahvale, Ukraina sõduritele ja meie vaenlastele – Venemaa Föderatsioonile – väga olulise signaali, et Ukraina on osa läänemaailmast, et NATO liikmesriigid tajuvad Ukrainat juba praegu tulevase NATO liikmena. Muidugi, küsimus Ukraina tegelikust NATO-sse astumisest lahendatakse pikemas perspektiivis. Kuid kutse võib käivitada need NATO mehhanismid, mis juba täna toetavad Ukrainat tema võitluses.

Ameerika Ühendriikides toimuvad novembris presidendivalimised. Juba praegu blokeerivad Donald Trumpi toetajad Kongressis Ukrainale abi andmist. Kui Trump võidab, mida te teete? Kas teil on mingisugune plaan B juhuks, kui USA toetus Ukrainale lõppeb või väheneb?

Hindame väga parteideülest toetust, mis Ukrainal täna Ameerika Ühendriikides on. Oleme veendunud, et see toetus on olnud ja jääb, sest see on mõlema partei huvi. USA jaoks on see riiklike huvide küsimus. Arvestame ja loodame väga sellele toetusele. Mõistame, et täna on otsustusprotsessis teatud raskused ja kahjuks sunnib iga sellise pausi päev, selline viivitus, meid kaotama oma inimesi ja territooriume. Kuid me usume, et Ukraina teema peaks ühendama mõlemad osapooled, mitte neid lahutama. Ja me oleme ülimalt tänulikud president Joe Bidenile, tema administratsioonile, kongressi mõlemale osapoolele ja kogu Ameerika rahvale toetuse eest, mida on juba antud Vene-Ukraina sõja kahe aasta jooksul ning juhtrolli eest, mida president Biden on näidanud läänemaailma mobiliseerimisel Ukraina toetuseks.

Samas tahan meelde tuletada, et Donald Trumpi presidendiks oleku ajal tehti samuti Ukraina jaoks väga olulisi otsuseid. Näiteks esimesed Javelinid saadeti Ukrainasse Trumpi ametiajal. Mäletame, et Trumpi ajal võeti vastu olulised otsused kaatrite Marck-6 ja Island üleandmiseks Ukrainale. Mäletame, et võeti vastu Krimmi deklaratsioon, mis sisuliselt fikseeris Krimmi annekteerimise mittetunnustamise poliitika. Me mäletame seda kõike hästi.

Ja ikkagi, kummaga neist – Trumpi või Bideniga – oleks teil mugavam töötada?

Võin vaid öelda, et Ameerika Ühendriikide presidendi valimine on Ameerika rahva asi. Ja Ukraina teeb koostööd iga selle riigi seaduslikult valitud presidendiga. Loodame väga USA jätkuvale juhtrollile, sest mõistame, et hoolimata sellest, kui palju USA praegu Ukraina toetamiseks kulutab, on see ikkagi odavam, kui Venemaa potentsiaalse võidu järel tekkiva kaose ja tulekahju kustutamine – siis saaksid kõik maailma diktaatorlikud ja despootlikud režiimid selge signaali, et nad võivad teha, mida tahavad, hävitada rahvusvahelist õiguskorda oma äranägemise järgi ja adekvaatset vastust ei tule.

Ukrainas räägitakse palju ühtsuse vajalikkusest agressiooniga silmitsi seistes. Kuid hiljutised muudatused armee juhtimises, Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Valeri Zalužnõi tagasiastumine näivad olevat märgid sellise ühtsuse puudumisest riigi juhtkonnas. Miks oli just nüüd vaja sõjaväe kõrgemat juhti vahetada, mis on selle mõte?

Antud juhul ma ei otsiks musta kassi pimedast toast, eriti kui teda seal pole. Demokraatlikus riigis on normaalne, kui sõjaväejuhtide ja riigivõimu esindajate vahel on eriarvamusi. See on märk normaalsest demokraatlikust riigist, kui igaühel on oma seisukoht, mida ollakse valmis väljendama või kaitsma. Küsimus on vastutuses. Ja vastutust rindel ning riigis tervikuna toimuva eest kannab president Zelenski. Tema arvates vajasid Ukraina armee ja sõjaväe juhtkond hetkel lisatõuget, uut lähenemist selle kampaania läbiviimiseks. Ja vastavalt sellele tegi ta otsuse. Ja ma tahan juhtida teie tähelepanu tõsiasjale, et esiteks ei vahetatud välja mitte ainult Ukraina relvajõudude ülemjuhataja, vaid muutused puudutasid kogu sõjalist blokki. See tähendab, et see oli terviklik lahendus. Ametisse tulid täiesti professionaalsed ja väärt inimesed, kes on Ukrainat Venemaa agressiooni eest kaitsnud juba alates 2014. aastast. Seega arvan, et igasugune spekuleerimine selles küsimuses on kohatu.

Võite meenutada ülemjuhataja Zalužnõile Ukraina kangelase tiitli andmise tseremooniat, meenutage, millises soojas õhkkonnas see toimus. Ja president Zelenski kutsus teda oma meeskonda jääma, et kasutada tema teadmisi, professionaalsust ja kogemusi valdkonnas, mis oleks kasulik Ukrainale. Nii et eriarvamused demokraatlikus riigis on normaalsed, aga normaalne on ka see, kui riigipea võtab vastutuse ja teeb otsuseid nii nagu tema hinnangul Ukrainale kõige parem on.

Meie viimase reisi ajal Ukrainasse oli seal kõige kuumem teema mobilisatsioon. Paljud tagalas olevad mehed kardavad mobilisatsiooni ja kaevikus olevad sõdurid tahavad aru saada, millised on nende võimalused puhkusele minna või üldse armeest lahkuda ilma rinnet tühjaks jätmata. Kes võtab selle ebapopulaarse, kuid samas vajaliku sammu eest vastutuse? President, kaitseminister, relvajõudude ülemjuhataja?

Tõepoolest, mobilisatsiooni teema on Ukraina ühiskonna jaoks äärmiselt delikaatne ja tundlik. Sõda on aeg, mil tehakse ebapopulaarseid, kuid vastutustundlikke otsuseid. Mobilisatsiooniprobleemil on palju aspekte, ennekõike moraalne – igal teenistusealisel Ukraina kodanikul on moraalne kohustus võidelda oma kodumaa eest ja kaitsta Ukraina riiki. Ei ole valikuid, ei ole mingeid agasid. Samuti on Ukraina kodanikel moraalne kohustus töötada ja panustada riigi majanduslikku heaolusse ning maksta makse. Nii toetavad nad meie rindesõdureid, kes täna meie riiki kaitsevad. Kuid samal ajal on sellel teemal ka juriidiline aspekt ja kuna Ukraina on demokraatlik õigusriik, siis peame sellest lähtuma.

Demokraatia on riigis kehtivate protseduuride ja reeglite austamine. Ja selline otsus nagu lisamobilisatsioon nõuab ka teatud protseduuri. Peab olema seadusandliku algatuse subjekt – antud juhul kaitseministeerium –, kes esitab selle ettepaneku parlamendile läbivaatamiseks, selle allkirjastab pärast parlamendi heakskiitu president ja rakendab valitsus. Tänase seisuga on kaitseministeerium oma ettepanekud teinud ning demokraatliku arutelu protsess on käimas. Tegemist on olulise ja kõikehõlmava algatusega – see hõlmab rotatsiooniküsimusi, puhkust ja sisaldab ka palju uuendusi, mis põhinevad kaheaastase täiemahulise sõja jooksul saadud kogemustel. Kui see seadus on vastu võetud ja president selle allkirjastanud, algab selle rakendamine. Ja selles etapis saame aru, kui palju inimesi ja kuidas on vaja mobiliseerida. Üldiselt on mobiliseerimine keeruline logistiline ja majanduslik protsess.

Üks asi on sõduri sõjaväkke kutsumine. Aga ta tuleb ka kindlustada vormiriietuse ja relvadega – me just rääkisime relvapuudusest. Sõdur vajab veel ka väljaõpet, sest erinevalt venelastest, kes heidavad oma värvatud kahuriliha otse rindele, Ukraina seda ei tee. Hindame oma sõdurite elu ja kui nad lähevad lahingusse, peavad nad olema korralikult varustatud ja ette valmistatud. Kõik see nõuab samme selle seaduse rakendamiseks ja kui me seda teeme, kui näeme, et vajame tõesti täiendavaid mobilisatsiooniressursse, siis me pöördume selle vestluse juurde tagasi. Kuid seni on sedalaadi arutelud ennatlikud.

See tähendab, et kuni mobilisatsiooniseaduse uus redaktsioon pole vastu võetud – see on parlamendis läbinud alles esimese lugemise – jätame selle küsimuse parlamendisaadikutele?

Olen veendunud, et iga riigiorgan oma pädevuse piires vastutab Ukraina riigi püsimajäämise ja heaolu eest ning Ukraina parlamendisaadikud teevad olukorda tervikuna arvestades õige otsuse. Pärast selle vastuvõtmist hakkame seda täidesaatval tasemel rakendama, viime selle ellu ning selles etapis saame teada, milliseid lisaressursse me vajame või ei vaja, keda ja kuidas suudame varustada vormiriietuse ja relvadega jne jne. Seepärast soovitaksin keskenduda Ukraina tänastele tegelikele vajadustele. See on kaasaegsete lääne relvade hankimine piisavas koguses, vajalike mürskude ja varustuse ning täiendavate rahaliste vahendite saamine võitluse jätkamiseks.

Ukrainas presidendivalimisi ei toimu, sest riigis on sõjaseisukord. Venemaal toimuvad märtsis presidendivalimised ja mulle tundub, et me mõlemad teame, kes need võidab. Kas näete väljavaadet sõda lõpetada, kuni Venemaal on võimul Vladimir Putin?

Niinimetatud “märtsivalimised” Venemaal on samasugune näitemäng nagu “referendumid”, mida nad korraldasid Ukraina okupeeritud aladel. Tulemus on juba ilmne, selle korraldavad Kremli poliitilised strateegid ja see metslane valitakse uueks ametiajaks tagasi. Olen veendunud, et selle protsessi peaksid hukka mõistma kõik riigid, kes austavad demokraatiat, õigusriigi ja inimõiguste põhimõtteid. Tsiviliseeritud maailm ei peaks nende “valimiste” tulemusi tunnustama. Me ei tohiks Putinit nende valimiste rahvusvahelise tunnustamise kaudu legitimeerida.

Mis puutub sõja lõpetamist, siis ma ei taandaks seda teemat ainult Putini tagasivalimisele või mittevalimisele. Kahjuks pole Putin igas Venemaa tankis, mis täna Ukraina positsioone tulistab. Putin ei juhi isiklikult iga lennukit, mis täna Ukraina linnu pommitab, ja mitte Putin isiklikult ei lase Ukraina tsiviiltaristu pihta rakette ja droone. Sõnastaksin selle nii: see pole Putini Venemaa, vaid Venemaa Putin. Kuna Putin on Venemaa süvariigi (deep state), Venemaa ühiskonna süvakihtide produkt, mida ei karistatud ei Teise maailmasõja ajal toime pandud julmuste ega ka Nõukogude režiimi poolt endise Nõukogude Liidu territooriumil toime pandud metsikuste eest. Venemaa süvariik, mis elas raskustega üle külmas sõjas saadud kaotuse, on absoluutselt šovinistlik ja täis revanšistlikke kavatsusi. Ja täna on see süvaühiskond leidnud oma kehastuse oma juhi, Putini, kujus.

Seetõttu on sõja lõpp minu sügava veendumuse kohaselt seotud Vene Föderatsiooni lüüasaamisega lahinguväljal. Alles pärast sellist lüüasaamist, kui kohtu ette tuuakse need, kes andsid käsu inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude ja genotsiidiaktide toimepanekuks, kui Venemaa hüvitab Ukrainale kõik tekitatud kaotused ja kahjud – muide, täna juba läheneme Venemaa külmutatud varade konfiskeerimisele – alles siis saame öelda, et sõda on läbi. Ilma õigluse taastamiseta ei too vaenutegevuse lihtne lõpetamine või vaherahu Euroopa maailmajakku tõelist, püsivat ja pikaajalist rahu.

Kuid kas see on võimalik seni, kuni Putin jääb Kremlisse? Või tuleb oodata Venemaa uut juhtkonda, kellega oleks võimalik milleski kokku leppida?

Olen veendunud, et me peame tegema kõik võimaliku, et hävitada Venemaa süvariik, hävitada süsteem, mis sünnitas sellise nähtuse nagu Vladimir Putin. Te teate meie seisukohta, Ukraina riigi seisukohta läbirääkimiste suhtes Vladimir Putiniga – see on ausalt öeldes negatiivne. Pärast seda, mis juhtus Butšas, Borodjankas, Irpenis, Izjumis, Hersonis, kus loodi sõna otseses mõttes piinakambrid, kus Ukraina rahva suhtes pandi toime genotsiid, ei saa me endale lubada läbirääkimiste pidamist selle inimesega. Rahvusvaheline Kriminaalkohus andis selle inimese suhtes välja vahistamismääruse sellise jälgi kuriteo eest nagu on Ukraina laste röövimine ja riigist väljasaatmine.

Inimesega, kellele ei sobi kätt anda, on lubamatu istuda läbirääkimiste laua taha. Probleem on selles, et Putini valitsemisajal moodustatud Venemaa juhtkond on samasugune – kätlemist välistav – kui Venemaa president ise. Järelikult on selleks, et saavutada tõeline rahu, pidada läbirääkimisi heas usus ja leida mõlemale poolele vastuvõetav lahendus, vaja Vene Föderatsioonis endas sügavaid globaalseid muutusi. Ja ma loodan, et need muutused toimuvad.

Kuni viimase hetkeni oli selliste võimalike muudatuste sümboliks Aleksei Navalnõi. Ma tean, et paljude ukrainlaste jaoks pole niinimetatud “häid venelasi” olemas. Kuidas teie suhtute Aleksei Navlanõi isiksusse? Mida teie arvates tähendab tema surm või mõrv Venemaa vanglas?

President Zelenski andis Müncheni julgeolekukonverentsil sellele faktile selge hinnangu. Vaieldamatult on Navalnõi mõrv ülemaailmne sündmus, mis rõhutab veel kord Putini režiimi, selle süsteemi inimsööjalikku olemust. Nn “heade venelaste” probleem seisneb selles, et nad usuvad jätkuvalt võimalusse saavutada muutused Venemaal vägivallatute vahenditega. See on väga taimetoiduline poliitika ja see ei too edu. Sest süsteemi tuum, see Stalini ajal tekkinud süvariik pole kuhugi kadunud. Ja seda saab murda ainult jõuga, relvastatud vastupanu abil. Seega olen ma veendunud, et Venemaa opositsiooni eduks, eesmärkide saavutamiseks on vaja radikaalselt muuta oma taktikat ja võidelda nende eesmärkide eest, mille nad on endale seadnud.

Ukraina suursaadiku sõnad rõhutavad olulisust rahumeelse lahenduse leidmisel ja sõja lõpetamisel, sest see mõjutab otseselt mõlema riigi tulevikku ja ellujäämist. Konflikti kahjulik mõju ulatub kaugemale sõja otsestest tagajärgedest, mõjutades majandust, inimeste heaolu ja suhteid rahvusvahelisel tasandil. On oluline, et rahvusvaheline kogukond tegutseks koos, et leida kestev ja rahumeelne lahendus Ukraina ja Venemaa vahelisele konfliktile ning toetaks Ukraina territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust. Ainult läbi dialoogi ja koostöö saavad mõlemad riigid tagada oma tuleviku ja ellujäämise.