Tsahkna kaitses personaalse riigi kontseptsiooni | Eesti

Tänased sündmused Eestis on pannud poliitikud ja kodanikud mõtlema riigi kaitse üle. Üks selline mõtleja on Marko Mihkelson, kes kirjutab oma artiklis “Tsahkna kaitses personaalse riigi kontseptsiooni | Eesti” isiklikust riigist kui võimalusest tugevdada Eesti julgeolekut ja suveräänsust. Tsahkna väidab, et personaalne riik oleks vastus kasvavatele sise- ja välisohule ning aidata kaasa kodanike enda kaasatusele riigi kaitsevaldkonnas. See põnev kontseptsioon kutsub üles mõtlema uudsetele viisidele, kuidas tagada Eesti turvalisus ja jätkusuutlikkus tulevikus.

Millal hakkab valitsus arutama personaalse riigi algatust, mis on ka koalitsioonileppes sees?

Valitsus arutas personaalse riigi kontseptsiooni juba siis kui me koalitsioonilepingut koostasime, aga ka eelmise nädala teisipäeval, kui ühte Eesti 200 ettepanekut kuidasmoodi me saaksime paremini, efektiivsemalt teenuseid osutada inimestele, just neid teenuseid, mida inimesed tahavad, mitte neid teenuseid, mida nad ei taha, aga riik ikka osutab. Ja teine asi on ka see, et kuidas me kasutame maksumaksja raha.

Täna on meie teenused väga jäigad, eriti sotsiaalvaldkonnas, aga ka paljudes muudes kohtades. Läbi personaalse riigi lahenduse, mida Eesti 200 on välja käinud ja Tiit Riisalo ka tehnilise baasi ja kontseptsiooni välja arendanud, saavadki inimesed efektiivsemalt seda teenust, mis nad tahavad. Ja ma arvan, et mingit mõju avaldab see ka riigieelarvele, positiivses võtmes.

Esialgu vist küll negatiivses võtmes, sest 200 miljonit on päris suur summa ikkagi.

Kui me räägime nüüd investeeringutest, mida on vaja teha Eesti riigi IT-võimekusse ja ka selleks, et hankida lahendusi, siis see nõuabki investeeringud. See on olnud selline varjatud saladus, et meie IT-edu täna on suuresti põhinenud Euroopa Liidu projektide rahadele. Ja esimest korda Tiit Riisalo ja Eesti
200 suutsid nüüd käesoleva aasta eelarvesse IT-arengusse mõeldud raha üldse välja võidelda.

Kui me tahame hüpata järgmisele tasemele, kuhu me peame minema ja kus ma näen, et meie koalitsioonipartnerid on samal seisukohal, siis on vaja investeeringuid. Aga need investeeringud toovad ennast väga oluliselt tagasi
justnimelt läbi selle, et riik muutub paindlikuks, inimesekeskseks, inimesed saavad seda teenust, mis nad tahavad ja maksumaksjad näevad ka, kuhu nende raha läheb. Kokkuvõttes nii-öelda investeering, mis toob kasu.

Mis aastal siis võiks olla ta juba eelarves sees, et tuleb personaalne riik sellisel kujul nagu teda on mõeldud?

Juba käesoleva aasta eelarves on vastavad vahendid olemas, juba erinevaid teenuseid läheb üle personaalse riigi kontseptsioonile. Mobiililahendusi tutvustatakse juba selle aasta suvel. Väga palju tööd on tehtud, see platvorm saab siis ka kõigile ka erasektori teenusepakkujatele kasutatavaks. See on nagu Tallinna linn kokkuvõttes, mis võib-olla kunagi lõplikult valmis ei saa, aga tähtis on see, et me oleme suutnud üheksa kuuga välja töötada kontseptsiooni, mida siis läbi nulleelarve protsessi suured ministeeriumid, näiteks sotsiaalministeerium, täna ellu viivad.

See on põhimõtteline riigi haldamise muutus, täiesti uuele tasemele viimine. Aga tulevikus inimesed saavad sellest kasu. Näiteks üks konkreetne teema, mis tuleb valitsusse lähinädalatel, et kuidas inimesed ei peaks enam pidevalt avaldusi erinevatesse asutustesse esitama, vaid tegelikult need andmed on olemas ja inimesed peavad nõustuma teenusega, mitte enam kirjutama paberi peal
või kasvõi e-mailiga mingit avaldust. See lahendus juba tuleb paari nädala pärast. Nii et siin on palju tegevusi, aga suund on vääramatu.

Nüüd räägitakse selle tarbeks 200 miljoni laenamisest.

Me räägime sellest, mis on meie riigieelarve seis. Ja me räägime sellest, et Eesti riik on võtnud lihtsalt jooksvate kulude jaoks jõhkralt laenu. Ka käesoleval aastal
üle pooleteise miljardi lihtsalt makstakse teenuseid kinni, mis isegi ei tee inimesi kuidagimoodi õnnelikumaks. Personaalse riigi rakendamisega me hoiame oluliselt kokku vahendeid, mis täna lähevad isegi sinna, kuhu me ei tea, vaid lähevad siis inimeste teenustesse personaalselt.

Aga selle arenguhüppe tegemiseks, kui on vaja investeeringute raha ja seda näiteks riigieelarvest ei suudeta leida, siis selle peale on mõtet laenu võtta, kuna see laen tuuakse tagasi justnimelt seeläbi ka maksumaksjatele nii, et meie teenused muutuvad paremaks. Me räägime laenu võtmisest mitte lihtsalt selle jaoks midagi teha, vaid kui üldse on vaja millegi jaoks laenu võtta, siis Eesti 200 on nõus võtma laenu investeeringute jaoks. Ja digihüppe investeering on see, mis toob oluliselt tagasi informatiivsuse võtmes ja inimeste teenuste kvaliteedi parandamise võtmes.

Loetud päevad tagasi, paistis, et on võimatu leida 10 miljonit eurot õpetajate palkadeks ja nüüd räägime 200 miljonist.

Kui me vaatame riigi eelarvestrateegiasse sisse ja need vaidlused tulevad koalitsioonis väga teravad, siis me näeme seal miljardi suurust auku, mis ei too mitte mingit arenguhüpet. Ka selle jaoks täna ei ole lahendust olemas, ei ole kokku lepitud. Eesti 200 on välja pakkunud, et me peame ära tegema justnimelt selle digitaalse hüppe, me peame reformima oma teenuseid nii, et inimesed saaksid ikkagi neid teenuseid, mida nad tahavad. Ja kui, selleks on vaja teha investeeringuid, siis see on eraldi investeeringute programm. Kui me räägime püsikuludest, milleks on täna raha puudu, siis seal hetkel lahendust ei ole. Eesti 200 on valmis võtma laenu, et investeerida sellesse reformi, mis toob hiljem inimestele palju rohkem tagasi.

Kuidas teie koalitsioonipartnerid vaatavad täiendavale laenu võtmisele?

Tähelepanu läheb täiesti valesse kohta, kuna Eesti 200 on välja pakkunud koalitsioonilepingusse ja see on ka kokku lepitud, et me teeme ära kaks olulist sammu, mis käivad koos. Esiteks kogu Eesti riigileelarve revisjoni, ehk nulleelarve. Kogu pilt ministeeriumite, ametite, erinevate asutuste kaupa, kuhu raha läheb. Piinlik on öelda, et Eesti riik aastal 2024 ei tea tegelikult, kuhu meie maksumaksja raha läheb. Nüüd, kui me selle pildi ette võtame ja viime ellu
personaalse riigi reformid, siis me kasutame seda raha palju säästlikumalt, palju efektiivsemalt, sealt tuleb tegelikult riigieelarve kokkuhoid.

Millisteks investeeringuteks konkreetselt see 200 miljonit personaalse riigi kontekstis peaks minema?

Majandus ja IT-ministeerium on kogu selle arengukava detailselt läbi käinud ja need on erinevad investeeringute vajaduse kohad alates sellest, et meil on vaja tegelikult uuendada Eesti IT-riistvara, meil on vaja uuendada neid programme. Meil on vaja tellida võib-olla ka rahvusvahelisel tasemel, aga ka Eesti ettevõtjate käest võimalikud tööd, mis on vaja arendamisteks teha. Ja lisaks sellele me peame ka investeerima küberturvalisusesse veelgi rohkem. Nii et kogu see pilt on ministeeriumis olemas täpselt aastate kaupa, kui palju, kuhu, mida on vaja investeerida.

Sinna juurde käib siis ka riigi mobiilirakenduse loomine, mRiik?

Käesoleva aasta eelarvest juba tehakse päris palju asju ja selle aasta suvel mobiilirakendust juba tutvustatakse ka avalikult. Aga see on platvorm, mille peale tuleb veel hakata esitama erinevaid teenuseid. See on väga suur, ma arvan, et üks suurimaid reforme üldse, mida viimase aastakümne jooksul Eesti avalike teenuste võtmes on üldse tehtud.

Kas te oskate selgitada, mis asjus ministeeriumi korraldatud personaalse riigi üritusel esines Nortali esindaja Andres Raieste? Nortal on teadupärast ettevõte, mis on ka seotud Eesti 200-ga. Nortali juht Priit Alamäe on Eesti 200 üks asutajatest ning Eesti 200 liige on ka Andres Raieste.

Nortal ei ole kuidagi seotud Eesti 200-ga peale selle, et kindlasti on seal päris palju Eesti 200 liikmeid nagu ka paljudes teistes Eesti ettevõtetes. Nortal on kindlasti üks nendest ettevõtetest, kes läbi infotehnoloogia liidu on ju olnud Eesti e-riigi arendajad, nii et miks ta konkreetsel üritusel on, seda tuleb küsida
ürituse korraldajalt, mida mina ei ole.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et Tsahkna visioon personaalse riigi kontseptsioonist on põnev ja mõtlemapanev. Ta rõhutas inimeste individuaalset vabadust ja vastutust ning pidas oluliseks, et riik oleks oma kodanike ja nende vajaduste ja õiguste eest seismiseks olemas. Samas tuleks ka meeles pidada, et üksikisiku vabadused ja riigi kohustused peavad olema tasakaalus ning tagama kõigi ühiskonnaliikmete heaolu. On oluline jätkata arutelu selle teema üle, et leida parim võimalik lahendus Eesti riigi ja ühiskonna arenguks.