Toivo Maimets: teeme hästi palju teadust, aga mõtleme liiga vähe | Kultuurisaated

Tere tulemast Eestisse, kus meil on au tutvustada Teile Toivo Maimetsa ja tema põnevat uurimistööd teaduse valdkonnas. Toivo Maimets on tuntud kui silmapaistev teadlane, kuid samas ka kui mõtleja, kes kritiseerib meie ühiskonna suhtumist teadusesse. Tema arvates teeme küll palju teadust, kuid unustame samal ajal tõelise mõtestamise. Kultuurisaade on põnev võimalus avastada sügavamaid teadmisi ja mõtteid Toivo Maimetsa loomingust ning kaasaegsest teadusest üldisemalt. Tunne end oodatuna ja astu sisse meie imelisse maailma!

Tartu Ülikooli keeleteo preemia pälvis Toivo Maimets koos kolleeg Sulev Kuusega eestikeelse kõrgkooliõpiku “Rakubioloogia” kokkupaneku eest. Igapäevaselt töötab rakubioloogia professor nii eesti kui ka inglise keeles – kolleegidega suhtlus ja artiklite kirjutamine käib inglise keeles, üliõpilastega suhtlemine eesti keeles. Terve rida artikleid on ta kirjutanud ka vene keeles.

Kuni II maailmasõjani oli rakubioloogias esimene keel hoopis saksa keel. “Rakubioloogia traditsioon, embrüoloogia, Karl Ernst von Baer ja muud saksa teadlased, see oli esimene keel. Pärast II maailmasõda oli kõik, mis seotud Saksamaaga, mängust väljas ja Ameerika tuli üles. Ameerika teadus, geneetika tuli üles. Kõik, mis oli Ameerikaga seotud, oli number üks, oli selline bioloogiateaduse peatee ja see oli koht, kus saksa keel jäi täiesti kõrvale, kahjuks jäi ka suur osa rakubioloogiast kõrvale,” sõnas Maimets.

Maimets märkis, et tal on juba pikka aega olnud hobi seletada enda või oma töögrupi tegevusi tavalisele inimesele lihtsas keeles. “Ma olen tõesti mõne ingliskeelse artikli, mille olen välismaal avaldanud, pannud eesti keelde ja teinud ka vanaemale mõistetavaks tekstiks. Näiteks ajakirjas Horisont olen ma seda kindlasti teinud, siin-seal veel,” ütles ta.

Esmaavaldused toimuvad küll inglise keeles, sest Maimetsa töö sihtgrupp asub enamasti väljaspool Eestit. Professor tõdes, et sellises teaduslikus inglise keeles keele ilu säilinud ei ole. “Ta on selline asjakohane. Ma olen aastaid Inglismaal elanud, ingliskeelses keskkonnas töötanud ja sul ei ole seda inglise keele ilu seal sees, idioome, sõnamänge. Teadusartikli jaoks on sul võib-olla vaja osata tuhat sõna kui sedagi. Sa teed oma asjad selgeks teisele, edastad informatsiooni, seal on see oluline, mitte keele või mõtte ilu.”

Eestikeelne teadus

Maimetsa sõnul peaksime kindlasti muretsema selle üle, kuhu läheb Eesti kõrghariduse keel, kuidas me seda suudame edendada ja ka järgmistes põlvkondades selle õitsengu tagada. See, et eestikeelsete doktoritööde osakaal on kõigist umbes kolm–neli protsenti ei ole tema meelest kitsaskoht ja selle põhjus on üpris tehniline.

“Meil on ette nähtud avalikud kaitsmised, kus on välisoponent, sest Eestis me oleme nii tihedalt omavahel seotud, et siin tuleb ilmselgelt huvide konflikt tihti situatsiooni ja seetõttu me kutsume välismaalt kolleegi, eriala tippasjatundja oponeerima. Loomulikult siis tuleb teha töö inglise keeles ja kaitsmise protseduur inglise keeles läbi viia. Tõsi, igas dissertatsioonis on ka eestikeelne osa olemas, mis tööd seletab. Selliseid eesti keele võimalusi on seal ka, aga ma ütleks, et see on tehniline mure,” lausus Maimets.

Maimetsa jaoks on tema teadus ta hobi ja kutsumus. Ta populariseerib enda teadusvaldkonda eesti keeles, sest tahab, et ka teised saaksid sellest osa. “See on ühest küljest selline missioonitunne, vajadus teisi õpetada, juba mu vanaema oli kooliõpetaja ja isa õpetas Tartu Ülikoolis, nii et võib-olla meil on selline õpetajageen ka sees. Tagantjärele olen ma aru saanud, et siin on võib-olla midagi rohkemat. Siin on ka see, et sa korrastad oma mõtteid selles keeles, mis sulle kõige lähedamal on,” ütles ta.

Aastaid on Maimets töötanud Inglismaal, näinud isegi und inglise keeles, kuid on veendunud, et tema mõtlemine käib alati eesti keeles. “Ma tsiteeriksin Marju Lepajõed, kes ülekohtuselt vara meie hulgast lahkus ja keda me siit saatestki mäletame. Tema on ühes intervjuus öelnud, et asi on selles, et on olemas suhtlemise keel, mida võib inimesel palju olla, ja tunnetuse keel, mis on tavaliselt tema enda emakeel. See on see keel, milles suudetakse kõige nüansirikkamalt ja detailsemalt mõelda ja ka seda kirja panna. Tema kirjutab küll humanitaarteadustesse, aga ma olen täiesti nõus, ka bioloogiateaduses on see täpselt sama oluline. Ma olen vene keeles kirjutanud artikleid, inglise keeles, seda mõttenõtkust saavutad ikkagi oma emakeeles ja seda ei tohi kaotsi lasta,” rääkis professor.

Maimets on artiklite eest ajakirjas Akadeemia saanud mitu korda naturalia valdkonna preemia. Tema sõnul saavad artiklid alguse sellest, et ta mõtestab läbi, kus bioloogiateadus praegu on. “Kus oli rakubioloogia, miks ta jäi unarusse 20. sajandi jooksul, kust tuli geneetika, millised probleemid tõi geneetika sisse. Need ei ole sellised asjad, mida sa võtad ja loed abstraktis ära, see on nii ja nii. Tegelikult sa pead tunnetama seda,” oli ta kindel.

Bioloogia mõtestamisele aitab kaasa ka tema magistrikursus “Bioloogilise mõtte areng”. “Need on need kohad, kus on vaja mõtestada, miks me teeme bioloogiat täna nii, nagu me teeme. Miks me teistmoodi ei tee? Ja kas need on õiged küsimused, mida me üleüldse küsime. Minu meelest on see nii oluline. Sa võid teha tohutult palju teadustööd, aga kui sa vales suunas liigud, siis sa teed ju kahju. Võib-olla kõlab see natuke ülbena, aga mul on tunne, et kogu maailmas, mitte ainult Eestis, me teeme hästi palju teadust, aga me mõtleme liiga vähe,” tõdes Maimets.

Elu algus

Üks oluline küsimus, mida bioloogia uurib, on seotud elu algusega – kumb siis oli enne, kas muna või kana. Maimets nentis, et sellel küsimusel on hästi mitu kihti. “Kui mõtleme sellist mütoloogilist kihti, siis paljudel rahvastel tuli kõigepealt lind, kes munes muna ja sellest sai rahvas. Selline bioloogi tavavastus on, et muna oli enne. Muna oli seepärast enne, et roomajatel olid juba munad, linnud on palju hilisemad, linnud on viimased järele jäänud dinosaurused, nii et muna oli enne.”

Maimets on kaks korda kümneaastase vahega kirjutanud läbi artikli teemal “Millest algab inimese elu?”. Teada on, et esimesed elu märgid ilmusid 3,8 miljardit aastat tagasi ja me kõik oleme selle elu järglased, kuid kuidas elu tekkis, selle osas mingit kindlat teadmist pole. “Selle kohta on väga palju teooriaid, aga me oleme kõik püsiva, pideva eluliini järglased,” ütles Maimets.

Teine pool selles küsimuses, mis on inimene, on tema sõnul palju keerulisem. “Ma olen ikka öelnud, et üks suuremaid imesid, mida ma üldse maailmas tean, on see, kuidas ühest ainsast viljastatud munarakust tekib inimene. See on üks rakk ja meiesugusel inimesel on umbes 40 triljonit rakku. Kõigepealt see tohutu rakuhulk, mis seal tekib ja need rakud on kõik erinevad, nad täidavad erinevaid funktsioone, me näeme, kuuleme, liigutame, kõik need rakud on ühest ainsast rakus pärit. Kui palju asju võib minna valesti ja ometi tuleb ühest rakust välja inimene. Kui imesid tahate teada, siis see on ime,” märkis ta.

Maimetsa eriala on eelkõige vähirakkude bioloogia. Huvitaval kombel on vähirakud mitme omaduse poolest väga lähedased embrüonaalsete tüvirakkudega. “Nende rakkudega, mis me olime vanuses miinus üheksa kuud ja neli-viis päeva. Seal on väga palju sarnasusi ja ma olen neid uurinud. Neid mehhanisme me teame nagu ühe raamatu peatükke, aga need peatükid ei ole omavahel veel väga hästi sidustatud. Nad ei saa omavahel veel kokku,” lausus Maimets.

“Nii kaua, kui ma olen kasvajate bioloogiaga tegelenud, on mu mõte olnud alati see, et kui me saame täpselt teada need normaalsed naturaalsed kontrollimehhanismid, mis varajases arengus hakkavad tööle, siis me saame neid hakata ka aastakümneid hiljem kasutama selleks, et kui on kontrolli alt ära läinud, saame nende kõige naturaalsemate vahenditega uuesti kontrolli alla,” selgitas Maimets.

Küsimusele, kuidas need kontrollmehhanismid töötavad, praegu vastust otsitaksegi. “Seda küsimust, kuidas tammetõru teab, et ta peab tammepuuks saama, küsis Aristoteles tublisti üle 2000 aasta tagasi. Laiem küsimus on, kus on peidus tulevase organismi vorm ja mis seda suunab. Miks saab tammetõru tammeks, mitte näiteks kasvajaks. Ja seal on vastamata küsimusi palju. On selge, mingi suund sellel arengul on, kuskil mingisugune teadmine on olemas. Tükk aega arvati, et kui me DNA järjestuse saame teada, siis me saamegi teada, kus see vorm on. Täna me teame, et väga palju seal DNA sees ei ole, väga olulised on justnimelt arenguprotsessid, see sama üheksa kuud ema kehas, need võivad mõjutada üht- ja teistmoodi, aga see üldine suund millegi arenguks on olemas,” sõnas Maimets.

Elusolendeid eristab tema sõnul eluta olenditest see, et neil on agentsus, võime toimetada ja see tuleneb mingist huvist või suunast. “Selleks, et agentsust omada, ei pea üldse mõtlemisvõimet omama. Ka tavaline rakk, bakterirakk, kui tal on valida, kas ta läheb toitainete poole või sealt eemale, siis ta teeb otsuse, et ta läheb toitainete poole, sooja kätte, külma kätte,” ütles professor.

Darwini evolutsiooniõpetus vapustas oma kaasaegseid sellega, et kõik liigid on loodusliku valiku tulemus ja mingit sisemist eesmärki või sihti loodusel pole. Maimets ütleb, et see on olemuslik sihiseade – liigume sinna, kus on kasulikum, aga kasulik tähendab huvide olemasolu ja agentsuse tekkimist. “Kas see saab päris juhuslik olla? Ei, Karl Ernst von Baer kirjutas raamatu “Darwini õpetusest”, mis ilmus tema surma-aastal, kui ta Peterburi akadeemiast tuli ja Eestisse pensionile jäi. Seal ta eelkõige kritiseerib seda kohta Darwinis, ta ütleb, et juhus ei saa midagi luua. Juhus võib ainult lammutada,” rääkis Maimets.

Vaidlus Darwini ja Baeri teeside vahel käib Maimetsa sõnul siiani, lihtsalt nimed seal taga on teised. Professori arvates ei pea tingimata pooli valima, vaid mõlemaid seisukohti palju selgemalt analüüsima.

Rakkude maailm

Geenid ei ole ainus pärandamise aine. Lisaks geenidele on olemas epigeneetiline pärilikkus, struktuurne pärilikkus. “Epigeneetikal on kaks mõistet, üks on lihtne DNA modifikatsioonide muster, mida antakse järglastele kaasa, aga teine on kõik see, mis on DNA järjestusest eemal olev, ja see on tõesti kuni kasvatuseni, kuni õpetamiseni ja kõige muuni välja. Samuti me teame, et lisaks meie oma DNA-le saavad lapsed ema käest sünni ajal terve hulga baktereid, mis moodustavad lapse osa. Laps ei saa emapiimast paljusid asju omastadagi, kui tal ei ole vastavaid baktereid olemas, kes mõned molekulid tema jaoks söödavaks teevad ehk ka selline mikrobioomi pärilikkus,” sõnas professor.

Maimetsa sõnutsi oleme tänu DNA revolutsioonile saanud palju targemaks selles osas, mis selle sees asub, aga ka selles osas, mida seal ei ole. “Hea kolleeg ja Tartu Ülikooli audoktor Scott Gilbert ütleb selle kohta, et te võite lehma DNA-d uurida nii palju kui te tahate, aga seda lihtsat asja, et ta suudab heina süüa te sealt ei leia, sest selleks on tal maos bakterid. Lehma DNA-s ei ole seda omadust heina süüa ja nii on paljude asjadega,” lisas ta.

Maimets ütleb, et ei ole mingit probleemi muuta rakku igavesti kestvaks, ent siis tuleb temast teha kasvajarakk, mis pooldub rakukultuuris lõpmatult. “Seda me ju ei taha. Nii need paradoksid on. Praegu on 1950. aastatest Henrietta Lacksilt tekitatud rakuliin HeLa, mis kasvab paljudes laborites üle maailma, ka meil. See on nagu ühine katseobjekt, kus erinevates laborites tehakse katseid ja siis saab neid võrrelda. Henrietta Lacks lahkus 1950ndatel, aga neid rakke me saame paljundada ja paljundada. Aga kui me võtame enda fibroplasti siit naha alt, minu vanuselisel inimesel võib-olla 20 korda pooldub ja siis jääb seisma. Päris väiksel lapsel 40 korda. Teatud kell, mis tiksub, on sees olemas. Selle hind on kasvajarakk,” tõdes Maimets.

Tartu Ülikooli molekulaarbioloogia laborisse sattus Maimets esimest korda veel lõpuklassi poisina, 50 aastat tagasi. Ta meenutas, et mõned aastad varem, 1971 oli president Nixon palunud Ameerika kongressil välja kuulutada rahvuslik programm, mille nimi oli “Sõda kasvajate vastu” ja eesmärgiks likvideerida vähk kui haigus kümne aastaga, aastaks 1981.

“Nii suur oli see usk, me teadsime nii palju. Tuleme kogu selle DNA juurde tagasi, molekulaarbioloogia põhiavastused olid selleks ajaks ära tehtud, nii kindel oli see usk, et me saame sellest lahti nagu mõnest nakkushaigusest. Kui ma kümme aastat hiljem, 1984 kaitsesin teaduste kandidaadi kraadi Moskva ülikooli juures, sest Eestis meil sellist komisjoni veel ei olnud, molekulaarbioloogia oli nii noor aine, siis ma mõtlesin, et nüüd on nii palju aega mööda läinud, tohutu hulk raha, parimad pead läksid seda kasvajat ründama, ikka pole saadud, peaks ise ka minema ja saaks selle asja ära lahendatud üks kord. See oli 40 aastat tagasi,” nentis Maimets.

“Me oleme palju targemaks saanud, meil on vähiravi võimalused laienenud, meil on prognoosid läinud positiivsemaks, aga lahti pole me sellest veel kaugeltki saanud. Tööd on veel teha, on võimalik midagi huvitavat ja kasulikku teha. See on pikk lugu ja ilmselt mina seda lugu ei lõpeta, aga see viib tagasi kõikide nende põhiliste asjadeni, millest me ka rääkisime. Teatud eluetapis oli vähk meie lahutamatu osa. Me võime küsida, kas me üldse oma lahutamatust osast lahti saame või see ongi ühe mündi kaks külge,” rääkis Maimets.

Omamoodi fenomen on paastumine – bioloogiline organism töötab endale teatud mõttes vastu ja loobub toidust mingi vaimse hüve kasuks. Maimets selgitab seda looduse hierarhia tasemetega. “See algab DNA ja geenide tasemelt, siis on rakud, koed, organismid, ökosüsteemid ja lõpuks on sotsiokultuuriline tase. Ja need valikud käivad igal tasandil, aga need tasandid võivad omavahel konflikti minna. Täiesti selgelt võib üks tasand teisest üle käia. Need samad huvid, mis on ühel tasandil selged, võivad teisel tasandil olla hoopis teistpidi. Kõige ehtsam näide on minu meelest see, et inimene on ainuke liik, kes võib otsustada, et ta ei taha lapsi saada. Kogu looduslik valik on selle peal käinud, kes saab rohkem lapsi ja nüüd tuleb inimene, kes ei taha lapsi saada. Sest see sotsiokultuuriline hierarhia tase käib kõikidest nendest bioloogilistest tasanditest üle. See on ka evolutsiooni koht,” sõnas professor.

Lisaks bioloogiale huvitub Maimets ka kultuurist. Ta mängib klaverit, kogub kunsti ja tema tütar on uurinud Arvo Pärdi muusika kasutamist filmides. “Ma olen vilets klaverimängija olnud viimasel ajal, aga ma laulan, käin Tartu džässkooris laulmas, see annab päris kindlasti tööpäevast absoluutse puhkamisvõimaluse. Oled väsinud õhtul, lähed proovi ja tuled sealt ära täiesti uuesti sündinuna. Muusika on midagi müstilist ja minu üle võimu alati omanud,” ütles ta.

Kultuurisoovitus. “Minu kultuurisoovitus tulebki muusikast. Tegelikult on see üsna üldine: käige klassikalise muusika kontsertidel. See, millisel tasemel on meil täna orkestrid, koorid, interpreedid, heliloojad siin Eestis, see on erakordselt kõrge tase. Ma ei suuda seda ei geneetika ega epigeneetikaga ära seletada. Kvaliteet on ääretult hea. Ma isegi ei nimeta ühtegi kollektiivi, sest see nimekiri on nii pikk ja ma ei taha kedagi vahele jätta. Need toredad inimesed vajavad teid kontserdil ja te kindlasti saate sealt midagi,” soovitas Maimets.

Kokkuvõttes võib öelda, et Toivo Maimetsi kriitika teaduse valdkonnas on oluline ja vajalik. Ta tõstatas olulised küsimused teadlaste mõtlemisviisi ning teadustegevuse efektiivsuse kohta. Maimetsi arvates peaksid teadlased rohkem mõtlema ja analüüsima ning mitte ainult jäljendama teisi. Samuti rõhutas ta, et teadustegevus peaks põhinema tõenditel ja faktilisel informatsioonil. See artikkel kutsub üles teadlasi süvenema oma töösse ja mõtlema kriitiliselt, et saavutada paremaid tulemusi ja positiivset mõju ühiskonnale.