Tiit Maran: meil kipub olema valge mehe upsakust | Kultuurisaated

Tervist kõigile! Tiit Maran, tunnustatud Eesti bioloog ja loodusuurija, on tuntud oma kriitiliste ja teravmeelsete vaadetega. Tema uus saade “Kultuurisaated” paneb paljastavalt näpuga haava, tuues esile valge mehe üleoleku ja upsakuse meie ühiskonnas. Marani teravmeelsed kommentaarid ja analüüsid annavad meile uue vaatenurga Eesti kultuurile ja ühiskonnale ning panevad meid mõtlema meie endi käitumise üle. Ärge jätke seda saadet vaatamata, sest see võib muuta teie maailmavaadet!

Katrin Viirpalu kultuurisaates “Elamus” oli sel nädalal külas zooloog ja riigikogu liige Tiit Maran, kelle elamused on talle õpetanud, et maailm on hoopis huvitavam ja kirevam, kui talle koolipingis õpetati.

Teater

Kuigi Maran ennast suureks etenduskunstide nautijaks ei pea, siis müstilise elamusena toob ta välja Peeter Jalaka heinaküünis toimunud lavastuse “Eesti ballaadid”. Maran läks enda sõnul etendust vaatama valge lehena ning sai kiiresti aru, et talle pakutakse heas mõttes kultuurilist illusiooni. “Seal suudeti luue selline illusoorne ja teistsugune maailm. See oli väga mõjus. Sügav kummardus neile, kes selle tegid. Mina sain fantastilise elamuse,” sõnas Maran ning lisas, et korduda sel tema hinnangul võimalik ei ole.

Kirjandus

Raamatuelamusena tõi Maran välja ameeriklase Jared Diamondi teose “Collapse: How Societies Choose to Fail or Survive”. “Diamond hakkas vaatama, miks mõningad tsivilisatsioonid jäävad püsima ja teised hävivad. Teadlasena võttis ta teatud parameetrid ja proovis sealt tõesed välja sekeldada. Ta leidis, et üks asi, mis vastuvaidlematult toob kaasa tsivilisatsiooni hävimise on see, kui osata keskkonnaga õiges vahekorras hakkama saada,” sõnas Maran.

Marani sõnul ei saa inimesed tahta kogu aeg kasvada ja suureneda, vaid tuleb elada keskkonna ette antud piirides. “See paneb hoopis teistmoodi mõtlema asjade peale. Kui vaadata progressi mudelit, mille puhul kogu aeg räägime, kuidas areneme suuremateks, paremateks ja paraku ka ümaramateks, siis sinna juurde tuleks küsida, kas see maailmavaade on ikka kõige õigem.

Maran toob välja cree põlisrahva, kelle hulgas räägiti haigusest nimega wetiko, mis tähendas isekust ja mida tuli ravida. “Teiste indiaanlaste hulgas oli seda, et kui keegi kütt tuli väga suure saakloomaga, siis teda hakati aasima, et tal ei tekiks tunnet, kui tubli ta oli,” sõnas Maran, lisades, et näiteid, kuidas varasemates kultuurides on üritatud isekust vaos hoida, on veel.

Teise autorina toob Maran välja Charles Manni ja tema teose “1491: New Revelations of the Americas Before Columbus”. “Pealkiri tuleneb sellest, et Kolumbus avastas 1492. aastal ameerika. Nii see päris ei ole, aga meie kultuuri jaoks on. Meile raiutakse seda aastaarvu koolis. Mann on tegelenud sellega, et kui varem kirjutati uuest maailmast nii, et seal elasid mingid metslased ja naljakad tegelased, kes tegid “uhhuu” ja lasid vibudega. Olid ka väikesed kultuurid, aga need olid sellised pentsikud ja neist saadi paarisaja mehega jagu,” selgitas Maran.

“See raamat kirjutab lahti teadaolevate andmete põhjal kui väge see kultuur seal oli. See oli selline vau-efekt. Meil kipub olema seda valgemehe upsakust, et meie kultuur on ikka kõige parem. Siis järsku avastad, kui rikas on see kultuur olnud teistes kohtades, mis ühel ja teisel põhjusel ära on kadunud,” nentis Maran.

Muusika

Muusikalise elamusena võttis Maran Vikerraadio stuudiosse kaasa Bob Marley, kes on Marani sõnul hea-tuju-artist. “See lõunamaa rütm ja selline elu, kus ei pea muretsema igasuguste keeruliste asjade pärast. Mitte sellepärast, et elu ei oleks keeruline, aga see sõltub väga suurel määral sellest, kuidas ellu suhtud ja seda vaatad,” tõdes Maran.

Marani sõnul kipume elu ise enda jaoks keeruliseks mõtlema ja tegema. “Minu jaoks on küsimus, et mida me ikkagi tahame. Mis see on, mis annab meile tunde, et oleme nüüd kõik saanud? Me räägime majanduskasvust, majandus peab kogu aeg kasvama, loomulikult. Aga küsimus on see, et mis hetkel on sellest küllalt? Millal ütleme, et nüüd oleme kõigega rahul, nüüd me oleme õnnelikud,” selgitas Maran.

Inimene ja loom

Ühe erialase elamusena tõi Maran välja kogemuse, kui ta nägi nõukogude ajal loomaaias kuidas kanada ajakirjaniku laps ja noor simpanš koos mängisid. “Siis toimus tõeline metamorfoos. Kui enne olid inimene ja loom, siis järsku olid kaks võrdset. Ütleme nagu eesti ja inglise või eesti ja vene laps. Üksteise kõnekeelt nad ei osanud, aga mingitel hoomamatutel põhjustel said üksteisest aru,” selgitas Maran.

“See jäi mulle kuhugi kuklasse ja ühel hetkel hakkas mulle tooma arusaamist ja andis väga hea peegelduse sellest, kui sarnased me tegelikult oleme,” lisas ta.

Lõpetuseks võib öelda, et Tiit Maran on tabavalt tõstatanud olulise teema Eesti ühiskonnas – valge mehe upsakus. Tema kriitiline pilk kultuuri- ja meelelahutusmaailma on värskendav ning paneb meid kõiki mõtlema meie enda eelarvamustele ja eelistustele. Marani käsitlus kultuurisaates oli terav ja aus, kuid samas ka huumoriga vürtsitatud. See saade julgustab meid proovima mõista teiste perspektiive ning väärtustama mitmekesisust meie ühiskonnas. Tiit Marani teravmeelsed kommentaarid jäävad kindlasti kauaks meie mõtetesse kõlama.