Tiit Karuks: Tokyo 34 olümpiakohta jääb helesiniseks unistuseks | Arvamus

Teadlased ja spordiinimesed üle maailma on ühel meelel, et Tokyo 2020 olümpiamängude siirdumine toimub kriitilisel hetkel ja on äärmiselt oluline pandeemia mõju vähendamiseks jätkuvalt võistlusvõimaluste pakkumiseks ning sportlastele teenitud võimaluste tagamiseks. Eesti Olümpiakomitee president ja endine kergejõustiklane, Tiit Karuks, avaldas oma seisukoha Tokyo 2020 olümpiamängude väljavaadetest ja avaldas tuge kahtluse olemasolu kohta. Loos sõnastab Karuks selgelt, et olümpiamängude toimumise tõenäosus on kaheldav jaolympiamängude toimumine on jätkuvalt ebaselge.

Teenekas raadioajakirjanik Tiit Karuks rääkis “Spordipühapäeva” kuukommentaaris Eesti spordi jätkusuutlikkusest.

Jaan Tätte ütles 2019. aasta üldlaulu- ja tantsupeo päevil usutluses Eesti Televisioonile: “Laulu- ja tantsupidu on Eesti ja eesti inimeste tervisekontroll.” Spordi kontekstis võib üheks Eesti tervisenäitajaks pidada tiitlivõistlusi, mis tipnevad olümpiamängudega.

Niisiis, milline on Eesti spordisüsteemi tervis, kui Pariisi suvemängude alguseni on jäänud kuus kuud ja Milano-Cortina d’Ampezzo taliolümpiani kaks aastat?

Et talihooaeg on käimas, siis hakatuseks sellest. Marten Liiv ja Aleksandr Selevko on toonud Eestile EM-ilt hõbemedali, tippudega peab ilusasti sammu Kristjan Ilves, 2023. aasta jaanuaris saadud vigastusest taastuv Kelly Sildaru tegi tänavu jaanuaris Ruka laagris esimesed hüpped. Lisagem laskesuusataja Tuuli Tomingas ja kurlingupaar Marie Kaldvee – Harri Lill ning nentigem, et meil on talisportlasi, kelle toimetamist tipu lähistel on huvitav jälgida.

26. juulil 2024 avatakse Pariisi suveolümpia. Hetkel on meil seitse raudkindlat olümpiakohta: olümpianormi on täitnud kergejõustiklased Karel Tilga, Janek Õiglane, Johannes Erm ja Rasmus Mägi, ujuja Eneli Jefimova ja laskur Peeter Olesk, kvoot annab meile olümpiakoha jalgrattaspordi meeste grupisõidus. Enam-vähem kindlas kõneviisis võib rääkida ka ühest meesujujast ja naisratturist maastikusõidus. Ühtekokku seitse pluss kaks kohta. Ülejäänud üritajatel on jäänud võimalus tõestada end olümpiaeelses valikkarussellis. Kell kukub 30. juunil.

Meenutagem, et 2021. aastal toimunud Tokyo suvemängudel esindas Eestit 34 sportlast. Meile kuulus kuus kohta esikaheksas: epeenaiskond pälvis olümpiakulla, Katrina Lehis individuaalturniiril pronksi, neljapaadile kuulus kuues, Julia Beljajevale ja Rasmus Mägile seitsmes, Epp Mäele kaheksas koht. Saime taas nentida, et pärast taasiseseisvumist oleme suvemängudel medalita jäänud vaid korra – 1996. aastal Atlantas.

Pariisi mängude künnisel peab tõdema, et Tokyo 34 olümpiakohta jääb helesiniseks unistuseks. Pigem liigub mõte Eesti spordi jätkusuutlikkuse radadele.

24. jaanuari Postimehe arvamusloos analüüsib meie (tipp)spordi jätkusuutlikkust mainekas spordiarst Gunnar Männik. Kõnekas on juba loo pealkiri “Tippsport ja “tippsport” tänapäeva Eesti moodi”.

Doktor Männik osutab probleemidele, millest mõjus osa seondub rahaga. Aga mitte ainult rahaga.

Märksõnad: sporditeaduse, spordipsühholoogia ja spordimeditsiini puudulik kaasamine; pea iga kolmas treener on erialase akadeemilise hariduseta. “Treener peab aru saama, kas tegemist on õpilase puhul valge klaariga või sügisõunaga,” nendib doktor Männik kujundlikult.

Siinkohal pikem väljavõte doktor Männiku arvamusloost: “Kõige suurem rahaline probleem tekib noorsportlaste hulgas siis, kui nad lõpetavad gümnaasiumi. Teadusuuringud näitavad, et puberteediealistest lastest jääb peale 18. eluaastat tippspordi juurde ainult üks-kaks protsenti. Põhjused: a) organisatoorne suutmatus, tagamaks tippspordis vajalikku tugisüsteemi koos hariduse omandamise ja tippspordi ühildamisega; b) tegelemine “vale” alaga, meil puudub sportlikul valikul põhinev noortesport; c) vale treeningumetoodika rakendamine lapse- ja noorukieas (vaimne ja füüsiline läbipõlemine) arvestamata tema individuaalsust, mida ei võimalda rakendada pearahal tuginev noortespordi süsteem (ülisuured treeninggrupid); d) rahalised raskused sporditee jätkamiseks.”

Loo lõpetuseks märgib doktor Männik: “Kokkuvõttes – ilma piisava rahalise toetuseta, haritud treeneriteta (eriti lastespordis), regulaarse spordimeditsiinilise personali kaasamiseta, arvestamata spordipsühholoogia ja sporditeaduse tähtsust, jääme muust maailmast tänapäeva tippspordis järk-järgult maha.”

Mõtteainet küllaga.

In conclusion, Tiit Karuks’ dream of securing 34 Olympic spots for Estonian athletes in the Tokyo 2020 Olympics may seem out of reach, but his passion and determination to make it a reality is commendable. While the road may be challenging, it is important to support and encourage athletes like Karuks who strive to elevate Estonian sports on the international stage. Regardless of the outcome, Karuks’ efforts have raised awareness and fostered a sense of unity within the Estonian sports community, inspiring others to pursue their own dreams and aspirations.