Tavast: keeletüliga tuleb õppida elama, sest lahendust sellele pole | Eesti

Eestis, nagu ka paljudes teistes riikides, on keeleküsimus alati olnud tundlik teema. Tavast on üha olulisem õppida elama keeletülidest tingitud pingetega, sest pole olemas ühtset lahendust, mis rahuldaks kõiki osapooli. Erinevad arusaamad, traditsioonid ja kultuurid võivad tekitada pingeid, kuid oluline on leida viis, kuidas rahumeelselt koos eksisteerida ja ühiselt arendada oma riiki. Keel võib olla nii ühendav kui ka eraldav jõud, oluline on mõista selle jõudu ja kasutada seda konstruktiivselt.

Emakeelepäev jõuab kätte järgmisel nädalal, aga ettevalmistused juba käivad ja ka mina olen juba entusiastlikult lahendanud ühe e-etteütluse. Aga miks räägitakse emakeelepäeva kontekstis peamiselt või isegi ainult õigekirjast? Kas õigekiri ja selle valdamine on emakeele kõige tähtsamad komponendid?

Õigekiri on keele kõige lihtsam komponent. Selle kohta on olemas kindlad reeglid, mida on võimalik mõistliku jõupingutusega ära õppida ja järgida. Edukaks eneseväljenduseks on aga vaja palju rohkemat kui õigekiri – alates oma mõtete selgeksmõtlemisest kuni lugeja tundmise ja tema ootustega arvestamiseni. Õigekiri on üksnes elementaarne baastase, see loomulikult peab olema, aga sellest üksi ei piisa kaugeltki. Kõik huvitav keeles ja suhtluses tuleb pärast õigekirja omandamist ja on väga palju keerulisem. Ja eks keerulistest asjadest olegi raskem rääkida, ka emakeelepäeval.

Teleseriaalis “ENSV” on tegelane emakeeleõpetaja Marju, kes pidevalt parandab teiste tegelaste argist keelekasutust. Kuivõrd peame igapäevaselt meeles hoidma, kuidas räägime, ja kas oleks targem üldse ütlemata jätta, kui ei tea, kuidas korrektselt öelda kartuses, et saame muidu Marjult sugeda?

Ütlemata jätmine ehk enesetsensuur olekski kõige hullem tagajärg, mis niisugusel parandamisel võiks olla. Keele elujõu jaoks on tarvis täpselt vastupidist – et kõigist asjadest ja igal pool saaks ja tahetaks rääkida eesti keeles. Mitte piirata ega kontrollida ei ole vaja eesti keele kasutust, vaid just julgustada ja laiendada.

Eesti keeleteadlased on väitnud, et eesti keele tervis on väga hea, võibolla isegi ajalooliselt kõige parem, kuid tavalisel inimesel on seda raske uskuda. Miks siis Eesti inimestele tundub, et eesti keel on pidevas ohus?

Iga elava keele kõnelejate hulgas on alati neid, kes tajuvad ohtu oma keelele. Nii on tundunud alati, ja mitte ainult meile, vaid ka kõigi teiste keelte kõnelejatele. Tänapäeva noorte inglise või prantsuse keel on täpselt samamoodi hukas võrreldes saja aasta tagusega.

Uskumus, et kunagi oli ideaalkeel, mis kogu teadaoleva ajaloo jooksul on pidevalt alla käinud, on visa kaduma hoolimata ilmsest vastuolust (keele)ajaloo ja keelte arengu üldiste seaduspäradega. Praeguste teadmiste kohaselt on inimkeel alguse saanud meie eellaste lihtsatest häälitsustest ja sealt alates arenenud koos aju kognitiivsete võimetega just keerukuse, nüansirikkuse ja väljendusvõime kasvu, mitte kahanemise suunas. Sama jätkub ka praegu, kusjuures üha kiirenevas tempos. Sellepärast tulebki metafoorsele tädi Maalile asju (meie jaoks) hästi lihtsas keeles seletada, ja sellesama pärast on meil endil mõnikord raske mõista teismeliste kõnet. Muidugi on mul ebamugav endale tunnistada, et mina olengi onu Arvi, kellele tuleb asju seletada lihtsas keeles. Aga keelele endale sellest mingit ohtu ei tule.

Pigem isegi vastupidi. Ladina on hea näide keelest, mis on muutumatu, ühtlane, selge, kõigile ühtmoodi mõistetav, ehk lühidalt öeldes surnud. Elaval keelel on kõnelejad, kes elavad selle kaudu, kes otsivad oma kohta muutuvas maailmas, ka keeleliselt, ja kes rakendavad kogu oma loovuse uute lahenduste leidmiseks, ka keeles. Kaugeltki mitte kõik uus ei lähe käibele, ja just see ongi mehhanism, millega ühiskond sõelub juhusliku müra hulgast välja enda jaoks vajalikud ja kasulikud uuendused.

Põhimõte on sama kui geneetikas. Üksikuna vaadates on mutatsioonid harva meeldivad, aga sellele protsessile, et mutatsioonid on võimalikud ja ellu jäävad neist vaid vähesed, võlgneme tänu kogu eluslooduse, sealhulgas inimliigi olemasolu eest.

Millises etapis on praegu Eestis 2020. aastal lahvatanud nn keelekriis, kus peamiselt emakeeleõpetajad ja keeletoimetajad heidavad EKI-le ette, et see soovib kirjakeele normi võrdsustada ühiskeelega ja keelekorraldus lastakse isevoolu teed?

ÕSi ja EKI teatmiku tegevuskavast lähtuvatest teavitusüritustest järjekordne toimus just möödunud reedel. Ettekanded olid ÕS-i kasutajatelt, koostajatelt ja keeleteadlastelt ning päev lõppes vestlusringiga. Seminari järel Eesti Keelenõukoguga selle järeldusi arutades tõdesime, et lisaks senikasutatud vormidele keelekorralduse põhimõtete selgitamisel oleks mõtet seada sisse praktilisemad koostööseminarid.

Ühe esineja ja 400 (nagu reedel) teatristiilis paigutatud kuulaja asemel soovime istuda päriselt ümber laua ja teha koos tööd. Sellisel seminaril osalejad saaksid päriselt kurssi ÕS-i koostamise tegelike igapäevaste probleemidega, millele lahendusi päriselt ei ole teada. Siis ei peaks piirduma kümnekonna plakatlikuks lihtsustatud näitega, millel pealegi on ilmne lahendus olemas. Kuigi see meile mõningast lisatööd tähendab niigi kiirel ilmumiseelsel ajal, on lootused seoses selle koostöövormiga kõrgel.

Kuivõrd see keelekriis või -tüli on olnud produktiivne? Kas nendes vaidlustes on sündinud häid ideid või on nende vaidluste põhjused kusagil mujal ja seega ei saagi neist keelekorraldusele mingit kasu sündida?

Tülides öeldakse nende tegelikke põhjusi harva välja. Pole põhjust oletada, et see siingi teisiti on. Reaktsioonide tugevuse järgi otsustades on mängus midagi palju sügavamat kui väljaöeldud erialane eriarvamus.

Pealegi ei ole väljaöeldus sisulisi erimeelsusi – kõigile osalistele on eesti keel, selle püsimine ja areng äärmiselt oluline, kõigi jaoks on eesti keele eest hoolitsemine nende põhitöö või vähemalt selle keskne osa, kõik on juba aastakümneid suuresti missioonitundest pingutanud, et eesti keelesse panustada, kõik viitavad oma tegevuse alusena põhiseadusele, keeleseadusele, kirjakeele normi kehtestamise korrale ja eesti keele arengukavale.

Erimeelsusi praktiliselt pole isegi detailides. Kohati on vaidlejate väited lausa täht-tähelt samad. Näiteks arutasime reedese seminari järel ühe hea kolleegiga ÕS-i sihtrühma. Tema soovis mulle öelda, et ÕS-il on erinevate vajadustega kasutajaid. Mina soovisin talle öelda täpselt sedasama. Kummalegi oli see väide tähtis, ja kummalegi tundus, et teine ei saanud esimesel ütlemiskorral aru.

Ega teise sisse ei näe. Endagi süviti analüüsimise oskus tuleb alles vanusega ja väga tasapisi. Aga mingi sügavam põhjus sellisel lihtsal möödarääkimisel olema ju peab, olgu vaidlejad ise sellest teadlikud või mitte.

See põhjus ei saa olla teadmiste tasemel. Näiteks ÕS-i kasutajate vajaduste väljaselgitamine on lihtne empiiriline küsimus, mille üle ei ole mingit mõtet vaielda. Korraldame uuringu ja saamegi teada. Kaks sellist uuringut olemegi just viimaste kuude jooksul korraldanud. Vaidlemise vajadus peab olema vähemalt uskumuste või hoiakute tasemel, võibolla ka vaidlejate enesekohaste uskumuste või identiteedi tasemel.

Kas just häid ideid, aga järelemõtlemise kohti ja tasapisi mõistmisi on sellest protsessist vähemalt minu jaoks tulnud küll, eriti just inimeste ja inimsuhete teemal. Keelel aga on niisugustest vaidlustest täiesti ükskõik, nad ei too talle mitte mingit kasu ega kahju. Eks veidi ole kasvanud halvustava kõnepruugi näidiste hulk ajakirjandustekstide hulgas, mõjutades seeläbi hästi natukene ka nende tekstide lugejaid halvustamist keeles normaalseks pidama, aga pakuksin et üldisest foonist selle tüli materjalid väga ei eristu ja see mõju on kaduvväike.

Märkisite, et eesti keelega tegelejate asetsemine keeletülis on identiteedipõhine. Millised identiteedid on siin esindatud ja kuidas on need kujunenud?

Keel on üldse inimese enesetajus tähtsal kohal. Juba liigina eristame end teistest loomadest keele olemasolu alusel. Rahvuse määratlemisel on kõneldav keel sageli piiride tõmbamise aluseks, eestlaste puhul veel eriti. Erinevaid identiteete leidub ühe rahvuse seeski. Eesti keele piirkondlike kujude rikkus suudeti möödunud sajandil pea täielikult hävitada, aga siiski on säilinud erijooni, mille kaudu samast kandist pärit inimesed üksteist ära tunnevad ja omaks peavad. Praeguses tüliski on korduvalt argumendina kasutatud, et keeleoskuse järgi võime ära tunda inimese haridustaseme. Saab aga veelgi peenemaks: emakeel on kõigepealt ikkagi ema keel. Ja ema on inimesele oluline.

Lisaks keelelisele identiteedile määratleme end paljudel muudelgi viisidel, näiteks ametite järgi. Praeguses tülis aga tundub mulle, et veelahe läheb mööda enese määratlemist oma peamise erialase tugevuse alusel.

Üks võimalus on määratleda ennast eksperdina. Ma olen märkimisväärselt panustanud haridusse, mul on pikk töökogemus, ma olen näinud kõikvõimalikke erinevaid olukordi, ja ma tean asju. Ma saan inimesi aidata oma teadmiste jagamisega, et neilgi oleks parem ja lihtsam.

Väga teistmoodi tunne on määratleda ennast teadlasena (sarnased on ka disaineri ja iduettevõtja enesemääratlused). Ma olen uudishimulik ja õppimisvõimeline, julgen tunnistada oma vigu, talun teadmatust ja ebakindlust. Seisan küll hiiglaste õlgadel, aga olen uute faktide ilmnemisel kohe valmis vigaseks osutunud seisukohtadest loobuma. Julgen mõelda mõtteid ja võtta ette asju, mida teised ei julge. Inimestele saan kasulik olla uute teadmiste ja lahenduste loomisega ja vanadest vigade leidmisega.

Kumbki on oma tugeva külje üle õigusega uhke ning on oma elu üles ehitanud selle rakendamisele, millest võib sõltuda isegi tema majanduslik toimetulek. Igal juhul aga sõltub teistele vajalik olemisest tema emotsionaalne heaolu ja eneseteostus. Selle kõige kahtluse alla seadmine oleks arusaadavalt katastroof. Ainuüksi teistsuguse identiteediga inimeste olemasolu võib näida ohtlik ja õigustada jõulisi preventiivseid meetmeid.

Kuidas seda olukorda siis lahendada? Kes peaks seda tegema?

Kui lahendamisega pidada silmas seda, et vastuolu kaoks, siis see ei ole kahjuks või õnneks võimalik. Sotsiaalpsühholoogiast on kahjuks teada, et sellised vaenutsevad grupid üksteist ümber ei veena niikuinii, pigem kipuvad seisukohad tüli käigus just polariseeruma ehk omavahel veelgi kaugenema. Samas õnneks ei ela me enam maailmas, kus lahendusena tuleks kõne alla ühe või teise grupi hävitamine või vaikima sundimine. Seega on ainus lahendus selle olukorraga elama õppida. Alati leidub neid, kellele meie töö ei meeldi, aga sellest pole midagi. Palju on ka neid, kellele meeldib. Tunneme tülitsemise asemel parem sellest rõõmu.

Rääkides keelekorraldusest, siis selles vallas haaras 2023. aastal ohjad toonane haridusminister Tõnis Lukas (Isamaa) ja palus Eesti Keele Instituudilt konkreetselt tegevuskava ÕS-i ja EKI teatmiku edasiseks väljaandmiseks, et jätkuks konservatiivne keelekorraldus. Kas teie hinnangul on õige, et keeleteemasse sekkuvad poliitikud?

Tõnis Lukas on natuke erijuhtum, sest olime temaga tööalaselt varemgi kokku puutunud ja side seega olemas. Mulle väga meeldis, kui hästi ta ministrina tajus oma pädevuse piire ja neist kinni pidas. Kordagi ei üritanud ta näiteks sekkuda ÕS-i sisusse ega koostamise protsessi. Tegevuskavad on aga avaliku sektori tavaline töövorm, mistõttu oli pigem imelik, et meil nii olulise teema jaoks seda varem polnud. Pärast tegevuskava vastuvõtmist on EKI-l sellest märkimisväärselt kasu olnud ja olen Tõnisele selle algatamise eest siiralt tänulik. Aga et üks Isamaa poliitik avaldab ajakirjanduses konservatiivseid arvamusi, selles ei ole ju ometi midagi ei üllatavat ega sobimatut.

Milline on teie suhtlus praeguse haridusministri Kristina Kallasega? On tema ka teile nõu andnud?

Olen oma lühikese ametiaja jooksul näinud juba viit teadus- ja haridusministrit ja nende stiilid on olnud üsna erinevad. Kontakt Kristina Kallasega toimib meil hästi HTM-i vastava valdkonna töötajate kaudu.

ÕS pidi ilmuma aastal 2023, siis viidi ilmumistähtaeg aastasse 2025. Miks?

Pikem tähtaeg sai tegevuskavasse kokku lepitud tulemuse kvaliteeti silmas pidades. ÕS-i autorite arv on küll kasvanud, aga neil on ööpäevas siiski lõplik arv tunde ja teha on veel väga palju. Nagu ka varasemate ÕS-ide puhul, koostamise töö pärast ÕS 2025 ilmumist muidugi jätkub. Koostajatele on siiski oluline saada suuremad tööd ilmumise ajaks valmis, eriti kuna need tööd on loetletud ka ÕS-i ja EKI teatmiku tegevuskavas, mis sellise ilmumisaja sätestab.

Miks on oluline, et ÕS ilmuks paberil? Ja kas need hakkavad ilmuma igal aastal?

Kuigi kasutajaid on paberversioonil vähe, värskeima uuringu järgi kolm protsenti vastanutest, on sellel raamatul paljude jaoks sümboli väärtus, mis lihtsalt peab olema olemas, kasutatagu teda või mitte. Paberversiooni ilmumissagedus, nagu ka maht, koosseis ja staatus, on pigem juriidiline ja majanduslik küsimus ega ole seetõttu ainuüksi EKI määrata, vaid suhtleme sel teemal aktiivselt HTM-iga.

Igal juhul lähtume ÕS-i koostades jätkuvalt Eesti keelekorralduses juba pea pool sajandit kehtinud põhimõttest, et varasemaid norminguid ei kuulutata kunagi kehtetuks. Seetõttu on alati ohutu lähtuda ka vanematest paberversioonidest, näiteks riigieksamitel, kus suure eksemplaride arvu vajaduse tõttu on laudadel praegu veel näha isegi ÕS 1976.

Milline see 2025. aasta ÕS siis tuleb? Milliseid muudatusi soovite sinna teie ja kas see ka õnnestub?

Üks põhimõtteline uuendus on juba tehtud – nimelt käib eesti keele sõnaraamatu ÕS 2025 koostamine esimest korda täiesti avalikult. Iga päeva töö on juba järgmisel päeval keeleportaalis Sõnaveeb näha. Sealsamas on juba praegu näha ka ÕS-i kasv nii märksõnade arvu kui ka iga märksõna kohta antava info põhjalikkuse mõttes. Eks see avalikkus ole ka praeguse kriitika üks võimaldajaid – varasemaid õigekeelsussõnaraamatuid on kritiseerima asutud alles pärast nende ilmumist.

Kuidas kommenteerite õiguskantsler Ülle Madise neljapäeval avaldatud märguannet, et ÕS-i loojad peaksid lähtuma keeleseaduse nõuetest?

Tõepoolest, keeleseadus ja selle rakendusmäärus on kesksed õigusaktid, millest EKI oma töös juhindub, koos ühest küljest eesti keele arengukava ja teisest küljest Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega. Loomulikult jätkame kõigi meile rakenduvate õigusaktide täitmist ka edaspidi.

Teie ametiaeg EKI juhina saab järgmisel aastal läbi. Kas kandideerite uuesti?

Esimene ametiaeg on olnud põnev ja õppimist täis. Igavust esialgu kuskilt ei paista ja ka tegemist vajavate tööde loend on veel pikk.

Keeletüli on alati olnud osa tavast ning seda ei saa alati vältida. Oluline on õppida sellest elama ja leida viise, kuidas seda konstruktiivselt lahendada, mitte seda ignoreerida või allasuruda. Olles väikeriik, kus on mitu ametlikku keelt, on oluline leida tasakaal ning austada kõigi keelte ja kultuuride tähtsust. Vaid läbi avatud suhtluse, mõistmise ja kompromisside saab luua rahumeelse keskkonna, kus kõik saavad end täisväärtuslikult tunda. Tavast: keeletüliga tuleb õppida elama, sest lahendust sellele pole, kuid koos saame luua harmoonilise ühiskonna.