Tartu 2024 loovjuht Kati Torp: see on suurim Lõuna-Eesti koostööprojekt | kultuur

2229663h506et24

Tere tulemast Tartusse, kus toimub Lõuna-Eesti suurim koostööprojekt – Tartu 2024. Loovjuht Kati Torp on pühendunud sellele, et meie linn saaks olla kultuuri südameks aastal 2024. See projekt toob kokku kohaliku kogukonna, kunstnikud, ettevõtjad ja kultuuriarmastajad, et luua midagi erakordset ja unikaalset. Tartu 2024 on kahtlemata sündmus, mida ei tohiks maha magada – see avab uksi uutele võimalustele ja avastustele ning toob rikkaliku kultuuripärandi kogu maailma tähelepanu alla.

Kuidas tekkis “Ellujäämise kunstide” loovkontseptsioon?

Need on teadmised ja oskused, mis meil on olemas ja mida me tahame juurde õppida ning edasi arendada, et meil oleks ka tulevikus hea elada. Selle mõtles Tartu 2024 kandidatuuri meeskond välja juba enne seda, kui kultuuripealinna tiitel ametlikult 2019. aastal saadi. Pealkirja sõnastas Berk Vaher. 

Kui mina 2021. aasta augustis tööle asusin, siis sain selle kontseptsiooni valmiskujul. Mulle tundus see toona väga kaasaegne ja ajakohane. Alguses sai see sõnastatud enne koroonat ja sõda Ukrainas. Ellujäämine tegeles toona pigem suuremate planeeti puudutavate küsimustega. Kliimadiskussioonil oli sellele kindlasti oma mõju. Meie regioonist tulenevalt oli see ellujäämine suunatud äärealade ja väiksemate piirkondade keelte ja kultuuride ellujäämisele. Pärast tiitlivõitu 2019. aastal on viimased viis aastat lisanud kontseptsioonile uusi kihistusi. 

Millised kihistused kontseptsioonile pärast 2022. aasta 24. veebruari lisandusid?

Praegune loovkontseptsioon peakski kõige rohkem vastama sellele sõjale, see on esimene asi, millega ellujäämist seostatakse. Oleme alates Ukraina sõja algusest mõelnud, kuidas kaasata Ukraina loovisikuid, kuidas neid teemasid adresseerida. 

Programmiliselt tooksin välja dokumentaalfilmide programmi “Ukraina läbimurde aastad”. See on filmiprogramm, mis toimub Eesti Rahva Muuseumis 25.–27. veebruaril. Seal on fookuses Ukraina dokumentalistide filmid, mis annavad pikema plaani poliitilisest olukorrast, st vaatavad sellele, mis nende arenguteni viis. Filmiprogrammi idee tekkis puhtalt äratundmisest, et nendele teemadele oleks vaja head presentatsioonivõimalust. 

Oleme oma programmi eelkõige sisustanud projektidega, mida oleme otsinud läbi taotlusvoorude. Aga lisaks sellele tegime väikeprojektidele eraldi taotlusvooru, kust saime näiteks toreda projekti Tartu Ukraina Majalt. Nendega koos tuleb projekt “Emotsioonide kaleidoskoop”, mis võtab varjevõrgu kujundi ja pöörab selle ümber. Erinevalt tavalistest varjevõrkudest on see antikamuflaaž: suur värviline võrk, mis tähelepanu peitmise asemel toob Ukraina teemad linnaruumis nähtavale. Kogukond tuleb seda linnaruumi installatsiooni koos meisterdama. 

Lisaks osalevad meie programmis Ukraina loovisikud residentuurides. Meie jaoks on oluline anda ukrainlastele n-ö eetriaega ja teiseks otsida koos nende endiga paremaid lahendusi, kuidas nad saaksid ise nendest teemadest rääkida. 

Mis on need teised ellujäämise kunstid?

Oleme programmi ehitanud nelja temaatilise programmiliini kaudu. Näiteks elu ja keskkonna programmiliin vaatab looduse, planeedi ja keskkonnaga seotud arenguid, aga ka näiteks tänavakunsti, mis on osa linnaökoloogiast. 

Inimese ja oskuste liin vaatleb ühest küljest traditsioonilisi ja käelisi oskusi, mida on põlvest põlve edasi antud, aga ka liikumist ja vaimset tervist, mida on 21. sajandil vaja. Jääda ellu näiteks selle läbi, et tead, milliseid taimi korjata, kuidas teha tuld. Need on kindlasti sellised oskused, mida oleme aastasadu edasi andnud. 

Omapära ja Euroopa programm kujutab endas tihedat dialoogi Euroopa keelte ja kultuuride vahel. Kõige olulisem on, et kui vaatame kultuuripealinna regiooni peale (Tartu linn ning 19 omavalitsust), siis sellel alal on palju erinevaid keeli (võru, setu jne), see kultuur on hästi mitmekesine. Aga mida kaugemale Tartust äärealale minna, siis seda rohkem on tunda, et Euroopa puhul ei mõelda iseendast Euroopana, vaid Euroopa on ikkagi Brüssel, Pariis või mingi muu metropol kuskil Lääne-Euroopas. Ma arvan, et väga oluline on ka siinsete inimeste ja kultuurikandjate identiteedi ülesehitamine osana Euroopa identiteedist. Et setu keel on ka üks Euroopa keeltest saksa, prantsuse ja inglise keele kõrval. Kunstid ja kultuuriline koostöö ning mõttevahetus, ellujäämine, kandes oma identiteeti selle keskel – need on kõik hästi euroopalikud väärtused. 

Kas on mingeid üritusi, mis kuidagi eriti hästi seda regionaalset identiteeti Euroopa omaga ühendavad?

Omapära ja Euroopa programmiliinis on kõige rohkem projekte – järelikult on need teemad väga kõnekad. Näiteks mulle endale tundub tohutult intrigeeriv Ellujäämise Kunstide Dokprogramm. Seal tuleb näitamisele kaheksast lühidokist koosnev kassett, mis avab selle piirkonna ja ellujäämise kunstide lugu (neli filmi kohalikelt ja neli rahvusvaheliselt). Huvitav on vaadata, kuidas filmitegijad mujalt seda piirkonda näevad. Näiteks Peipsi-äärne ja vanausuliste kultuur on paljusid filmitegijaid kõnetanud. Tervikpilt on väga tähtis, üks lugu ei jutustagi kõike ära, selleks ongi vaja lugude paljusust. 

Kultuuripealinna aasta tähtsündmusteks on avalikkuses kujunenud suurkontserdid, Sting, kes jõuab sama tuuriga juba teist korda Eestisse, on juba välja müüdud, Bryan Adamsi kontsert alles avalikustati. Kuidas need kontserdid sinu hinnangul euroopalikke väärtuseid edasi kannavad? Kas suured välisesinajad olid algusest peale osa kultuuriaasta plaanist?

Nii Stingi kui ka Bryan Adamsi puhul on Tartu 2024 programmiga seotusest ehk olulisemgi see, et need kontserdid toimuvad just Tartus. Ehk siis Tartu võiks olla rohkem koht, kuhu jõuab erisugust kultuuri, sealhulgas nii elavaid legende kui ka alles tõusvaid tähti, nagu näiteks Jacob Collier. Usun, et Euroopa kultuuripealinn aitab sellele arengule kaasa.

Kuivõrd palju üritusi hinnanguliselt toimuvad Tartu piiridest väljas (näiteks Valgas, Võrus, Põlvas)? Kuidas seda koordineerida, et programmi koordineerimine ei läheks liiga laialivalguvaks?

Põhiprogramm koos lisaprogrammiga annab kokku umbes 300 projekti, mis omakorda annab 1000 sündmust. Põhiprogrammi me rahastame, aga lisaprogrammi asju aitame lihtsalt turundada meie programmis, meie ise neid üritusi ei koordineeri. 

Piltlikult on üritustega kaetud terve Lõuna-Eesti. Loomulikult on Tartu linnas ja suuremates keskustes see programm kõige tihedam. Oleme ühest küljest lähtunud sellest, et igal pool oleks midagi, aga teisalt ka sellest, et kõik kultuurimeediumid (kirjandus, muusika, toidukultuur, teater) oleksid esindatud. Näiteks on Otepääl ja Peipsi ääres palju toidukultuuri. 

Loe rohkem:  Taavi Tõnisson: Tartu 2024 avamise suurlavastus Emajõel kõneleb ühtehoidmisest | kultuur

Igas omavalitsuses toimub midagi, aga väga selgelt joonistub välja ka see, et mida jõukam kohalik omavalitsus, seda rohkem on raha ja seda rohkem on ka sündmusi. Väga oluline oligi programmi kokkupanekul võtta aluseks konkreetse kohaliku omavalitsuse (rahaline) suutlikkus ja mõelda selle järgi. 

Tõesti, üritusi on väga palju, aga kõike ju külastada ei jõua. Milliseid üritusi sina kui loovjuht kindlasti näha soovitad? 

See muidugi oleneb inimesest – kes tahab kõrgkultuuri, kes folkloori, kes tänavakunsti ja kes tahab tulla perega, et oleks lastega midagi teha. Kindlasti on filmisõbrale kasulik eelmainitud Ellujäämise Kunstide dokprogramm ja veebruari lõpus seal toimuv Ukraina filmieri. Need filmid on loodetavasti ka pika järeleluga ning lähevad pärast festivalidele edasi. 

Filmi kõrval tooksin veel välja Ryoji Ikeda isikunäituse, mis kuulub teaduse ja tehnoloogia programmi tähtede hulka. Ikeda on jaapani päritolu heli- ja visuaalkunstnik, tema praktika on hästi teaduspõhine. Mina olen temaga varem koostööd teinud Kumus 2015.–2016. aastal, kui kureerisin tema isikunäitust “Supersümmeetria”. Kogemuslikult oli see kõiki meeli hõlmav ruumi-installatsioon. Me kutsusime Ikeda teadlikult Tartusse, et ta tegeleks siinse teaduspärandiga. 

Kas Kumu näitus ja sinu varasem kontakt oli selle koostöö alus?

Kumu näitus oli aluseks, et kutsuda Ikeda Tartusse. Selle mõtte käis tiim välja juba enne minu tulekut, aga kuna minul oli temaga koostöö all, siis lähenesin talle. Me pakkusime Ikedale Tartu Ülikooli genoomika instituuti, millest tema valis biopanga suuna. Kunstnik on seal otseühenduses biopanga teadlase Kristiina Tambetsiga. Selle koostöö põhjal valmib näitusele üks uus teos. 

Teine Ikeda enda suur soov oli teha koostööd Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. See heli, mida nad seal esitavad, tuleb mingil kujul ka näitusesaali, aga seda koostööd kantakse ka Eesti Rahva Muuseumis ette. Ikeda näitused pakuvad ühest küljest hästi vahetut kogemust ning need, kes tahavad süvitsi minna, saavad ka seda teha. 

Kas Tartust väljas on sul ka mingeid häid põhiprogrammi soovitusi anda?

Ma tooksin välja Setomaal Treskis toimuva inspiratsiooni konverentsi. See on selline TEDx-iline üritus, mis toob kokku eri intrigeerivatel teemadel sõna võtvad inimesed. 

Jätkates Ikeda ja eelmainitud Kumu lainel: oled varem olnud kuraator Kumus. Kuidas kuraatorikogemus loovjuhi rollis kaasa mängib? Kuidas see erineb loovjuhi tööst? Mis aspektid Tartu 2024 tiimiga liitumisel üllatusena tulid, millised asjad on erinevad?

Jah, ma töötasin väga pikalt Kumus kaasaegse kunsti kuraatorina, pea kümme aastat. Sarnasusi on palju, erinevusi on ilmselt veelgi rohkem. 

Kumus ma tegelesin ikkagi väga kitsalt visuaalkultuuri ja kaasaegse kunstiga, vähem tegelesin teiste valdkondadega. Põhiline erinevus on see, et siin Tartus ma ei kureeri otseselt. Ikeda juures ma olen ehk õrnalt kuraatori rollis, aga muidu on projektidel erinevad programmijuhid ja kuraatorid. Ma kureerin üldpilti, aga teha paar näitust aastas versus tagada see, et on umbes 1000 sündmuse jagu projekte, siin on selge, et nende kõikide projektidega ei saa tegeleda sama tähelepanuastmega. 

Mõnega ma olen tihedamalt seotud, mõned toimetavad nii, et ma ei puutugi kokku. Eks see eesmärk on ka erinev, siin on selgelt üks aasta, üks piirkond, ühe loovkontseptsiooni all. Neid lugusid võib selle laia kontseptsiooni all väga erinevalt rääkida, aga võib-olla on kaasaegse kunsti kuraator isikunäituse ajal rohkem kunstniku ja tema teemadega seotud, või kui on teemanäitus, siis see on palju kitsamalt ära raamistatud. Tartus on mu peamine töö ikkagi tiimi juhtimine ja sisulise poole arendamisega nii palju tegeleda ei saa.

Kattuvus on see, et Kumus tegin väga palju selliseid näitusi, mis polnud rangelt kunstiga seotud. Näiteks ühe projekti tegin koos Rick Owensi ja Tommy Cashiga. Ühest küljest pole kumbki neist kunstnik selle sõna esmases tähenduses, aga mõlemad on kindlasti loovisikud, kes on absoluutsed tipud selles, mida nad teevad. Väga huvitav oli nendega näituse formaadis tegeleda. Ühest küljest sain ma kogemuse, kuidas manageerida suuri artiste, teisalt õppisin ka seda, kuidas näidata mingeid asju tavaformaadist erinevalt. Ka siin Tartu 2024 projektides on läbiv küsimus, kuidas millelegi osutada selle tavapärasest raamist väljas. 

Kas kogu Tartu 2024 programmi hõlmamine on raskem või kergem kui üksikasjadesse süvenemine, mida Kumus teha tuli?

See töö siin on kindlasti raskem. Intensiivsuse aste on täiesti teine. Mõlemat on huvitav teha, mõlemal on omad plussid ja miinused. Siin ma kõigi programmis olevate projektidega sidet ei tunne. On neid, mis on teise sihtgrupi jaoks ja see on okei, sest sellise mastaabiga projekt peab tagama selle, et väga erinevatel inimestel oleks midagi leida. Kumus oli mu enda käekiri selgem. 

Sellele küsimusele on raske vastata: ühest küljest on detailidesse hea minna, aga samas on hea näha ka seda n-ö helikopteri vaadet. 

Kumus valmis sinu käe all reivikultuuri näitus, kultuuripealinna aasta raames avatakse ERM-is ööelu näitus. Kui sarnased need näitused on? Kas ERM-i näitus on mõtteline jätk Kumu väljapanekule?

“Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel” oli tõepoolest minu kuraatoriprojekt, mis toimus (pärast mitmekordset pandeemiast tulenevat edasilükkamist) 2021. aastal Kumus. ERM-i  “Kellele kuulub öö?” näitusega mul kuraatorina seost ei ole – see on ikkagi ERM-i enda suurprojekt. Küll aga panustas ERM-i näituse kuraator Karin Leivategija minu Kumu näituse kataloogi – seega saab öelda, et ööelu puudutavad teemad on juba mõnda aega huviorbiidis olnud. Ootan näitust suure huviga ja mul on väga hea meel, et see avatakse 26. jaanuari öösel

Loe rohkem:  Vaata uuesti: Euroopa kultuuripealinna tiitliaasta avamine Tartus | kultuur

Mis võiks kogu sellest projektist kõlama jääda? Või mis on sulle isiklikult nende projektide elluviimisel kõige meeldejäävam olnud?

Väga suur väljakutse on panna kogu suur territoorium omavahel koostööd tegema. Selline järjepidev ühisosa leidmine ja iseenda, oma tiimi ja partnerite motiveerimine sellel pikal teekonnal on kindlasti olnud väljakutse, aga ma ei tee seda üksinda. See teekond on konkreetselt kestnud juba viis aastat, käesolev aasta on lihtsalt selline intensiivsem lõppvaatus. Selle käigus olen ma kõige rohkem iseenesestki mõista õppinud selle piirkonna, aga ka selle kohta, kuidas hoida koostööd.

Tartu 2024 on seni suurim Lõuna-Eesti ülene koostöö. Ma loodan, et kõik need kohalikud omavalitsused, nende juhid ja inimesed, kes on selle projektiga seotud, et nad kuidagi esiteks oskavad seda võimalust veel paremini ära kasutada. Siit jääb maha ka teadmine, et see on võimalik. Mul on tunne, et sellist koostöövalmidust ja ühise keele leidmist on ühiskonnas vähe.

Kas see võiks olla ka viis, kuidas tagada see, et aasta lõpuks ei vaibuks kõik Lõuna-Eestis ära ja tehtaks paremini koostööd? Ja kõik ei koonduks jälle Tallinnasse.

Jah, see äratundmine peaks jääma maha. Oleme teinud põhimõttelisi otsuseid raha kasutuse kohta ja üks asi, mida on süsteemselt otsustatud on see, et me ei rahasta infrastruktuure ega hooneid, vaid programme. Ja programmi läbi inimesi. Väga suur rõhk on olnud info, teadmiste, oskuste vahendamisel, võrgustiku loomisel. Need ressursid on läinud inimeste võimestamisse. Ka nende puhul on programm vahend, kuidas ise oma töös edasi areneda. 

See võiks tagada selle, et kui meie 2024. aasta lõpus lõpetame, siis nendel inimestel, kes on nüüd kogemuse võrra rikkamad, on suutlikkus teha koostööd, küsida raha eri kohtadest, sealhulgas Euroopa fondidest. Väga palju on meie projektid saanud endale lisaraha Euroopa fondidest. Kindlasti on mainimist väärt see, et on tekkinud uus koostöö nii asutuste kui ka kultuurikorraldajate vahel ning need kontaktid jäävad püsima. 

Mulle vähemalt tundub, et on toimunud hüppeline suutlikkuse kasv. See võiks anda selle, et kultuurielu üldpilt ja positiivne muutus Lõuna-Eestis rakendub.

Kas see koostöövõime on siis Põhja-Eestis siiani tugevam olnud?

Ma arvan, et see võrdlus on jah Tallinna ja kõige muu vahel. Aga ka Tartu linn ja Lõuna-Eesti on väga erinevad. Tartu linnas on probleemid väga erinevad sellest, millised nad on Valgas, Võrus, Setumaal või Peipsi ääres. Probleemidest pole keegi vaba, Tallinn ka mitte. Kuna ma tulin Kumust, siis mul on Tallinnaga lihtne võrrelda, aga ma olen ise Tartust pärit, nii et Lõuna-Eesti pole mulle võõras. 

Kas on midagi, mis praeguses tööfaasis on veel riskantne? Midagi, mis võib ebaõnnestuda?

Riskantseid asju on väga palju. Kui ma mõtlen oma tiimiliikmete peale, kes olid siin algusest peale, kui keegi ei teadnud koroonast ega Ukraina sõjast veel midagi, siis ma väga loodaks, et ei tule sellist järgmist kirvest kusagilt nurga tagant. Et Ukraina võidaks sõja ja asjad läheksid paremaks, et ei tuleks uusi kriise. Ja muidugi on väga ärevaks tegev Iisraeli-Hamasi sõda. Ma väga loodan, et uut kriisi ei tule, aga ilmselt oleks naiivne arvata, et seda üldse ei tule.  Küsimus ongi selles, mis see täpselt on ja kui palju ta meid mõjutab. 

Praktilise poole pealt võib alati juhtuda, et mõni suur esineja tühistab ürituse. Eks me kõik peame olema maksimaalselt paindlikud. Muidu ma arvan, et väga ei saa midagi muutuda, see elluviimise aasta on nüüd käes. Põhimõtteliselt võib kõike juhtuda, aga otseselt ei ole põhjust arvata, et midagi hullu käiku läheks.

Ja lõpetuseks, et mitte sellel masendaval noodil lõpetada, siis millised on olnud isiklikud positiivsed üllatused, mis sulle sellest teekonnast meelde jäävad?

Minu tiim üllatab mind, see on kindlasti kõige parem tiim, kus ma olen olnud. Meil on õnnestunud luua usalduslik ja hooliv keskkond, arvestades seda, kui pingeline see töö ajalise raami tõttu on. Vaatamata pingelisusele on vähe inimesi selle aja jooksul ära läinud.

Suurt projekti on küll emotsionaalselt kurnav ellu viia, aga mul on tunne, et see, kui abivalmid ja hoolivad kõik on ja kui hea õhkkond tiimi sees on, on üllatus. Kultuuri valdkonnas see ikkagi alati nii ei ole. Kui mina programmitiimiga liitusin, olid minu jaoks need võõrad inimesed. Oli isegi üllatus, et Tartus on nii toredad ja võimekad inimesed. Kultuurilise koostöö plaanis olen isiklikult teistest valdkondadest nii palju juurde õppinud ja vahepeal on olnud väga inspireerivaid ja huvitavaid avastusi. 

Kas peale seda aastat on sinu isiklikud plaanid selged?

Hetkel tundub selle peale vara mõelda.

Kati Torp, Tartu 2024 creative director, expressed her excitement about the upcoming cultural collaboration in Southern Estonia. She highlighted the importance of the project in showcasing the region’s rich cultural heritage and promoting creativity and innovation. With the aim of uniting the community and promoting cultural exchange, Tartu 2024 is set to be a major milestone for Southern Estonia. Torp’s vision for the project has the potential to bring about significant social and economic benefits for the region, and it is clear that there is much anticipation and excitement surrounding this ambitious initiative.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga