Tanel Veenre: on kohutavalt ilus, et inimesed on nii erinevad | Kunst

Tanel Veenre, tuntud eesti kunstnik ja ehtekunstnik, usub, et inimeste erinevus on midagi imelist ja kaunist. Tema looming peegeldab seda veendumust, olles täis mitmekihilisust, värve ja emotsioone. Veenre töötab erinevate materjalidega, luues unikaalseid ehteid ja kunstiteoseid, mis kõnelevad iga inimese individuaalsusest. Tema filosoofia “Elu on kohutavalt ilus” kajastub ka tema kunstis, mis püüab avada inimeste silmad maailma ilule ning mitmekesisusele. Tanel Veenre looming on elav ja inspireeriv ning kutsutakse avastama ja tähistama inimeste erinevusi ja ilu.

Õpetaja

Tanel Veenre õpetajaks Eesti Kunstiakadeemias oli mullu siit ilmast lahkunud ehtekunstnik Kadri Mälk. “Kadri oli väga sügav, seal oli palju kihistusi, millest paljud olid ka tumedad,” rääkis Veenre ja märkis, et just tänu Mälgile sai ta teadlikuks inimeseks olemise hämaramast poolest. “Elu huvitab mind, ma kogun elamusi, elan elamuste nimel. Elamuses on mitte-elamine kohal, kuidagi see hämarus ja optimism on heas tasakaalus,” arvas ta.

Mälgi loojanatuur oli Veenre sõnul väga võimas ja sümbiootiliselt seotud. “Iga kriips, iga karvake kuskil töö peal, oli jälg tema enda elust. Seal ei ole midagi niisama. Kõige halvem, mis ta võis öelda oli, et need on iluasjakesed. Tema looming on vastukaal sellele, et ehe pole ainult iluasjake,” sõnas Veenre. “Ta vastandas ennast esoteerilisele banaalsusele, mida me enda ümber palju näha võime, sellisele kristallide müügile. Ta oli tohutult teadlik ja haritud, sügavalt teemas sees. Aga ta ei jaganud seda laiali, ta ütles alati, et igaüks peab jõudma selle tõeni ise.”

Muusika

Veenre kasvas üles muusikute peres. Isa mängis ERSO-s teist viiulit. “Tal oli üks töökoht elus. Neljapäeviti olid kontserdid, ma tohutult tahtsin sinna kaasa minna, kuigi ma jäin tihti magama. Mul oli oma kohta parema rõdu nurgas ja mul olid lemmikud nagu Gershwin, Vivaldi,” rääkis Veenre ja lisas, kuidas tal oli ligipääs ka muusikute tagaruumi. “See oli nii maagiline,” sõnas ta, kuidas ta oma vanemate elust osa sai.

“Selle muusika abstraktses ilus kasvamine, on tohutu sisemise ilumuskli treening,” sõnas Veenre, keda ei ümbritsenud sugugi ainult klassikaline muusika. “Vanaisa oli nagu kohvikumuusik, ta mängis sellist džässilikku, ameerikalikku, 50ndate-60ndate muusikat. Gershwin oli mu absoluutne lemmik lapsena, sellised svingivad rapsoodiad mulle väga istusid,” jagas Veenre.

Veenre rääkis, kuidas ta praegu kujundab end väga teadlikult, oma elamusi täpselt valides, kuid lapsena, puhta lehena maailma tulles, leidsid elamused ta ise üles ja jätsid väga sügava jälje. Veenre usub, et iga hetk jätab inimesse jälje. “See ongi inimeseks olemise võib-olla kõige ilusam tahk, et seal on nii palju müstilist ja seletamatut. Maailmas on 8 miljardit erandit, igaüks oma elamuste ja kogemustega ja see on kohutavalt ilus, et me oleme nii erinevad,” mõtiskles ta.

Kunstnikuna mõtleb Veenre aga selle peale, millise jälje jätab ta ise teistesse. “See on nagu vastutus või suhtlus, teatud tüüpi kommunikatsioon, see on mingite lugude rääkimine, väärtuste edastamine, ma seisan millegi eest, millesse ma usun kunstnikuna. Ta ei ole tihti sõnastatav, sest ma olen visuaalne kunstnik mitte kirjanik. Minu mängumaa on kujund,” rääkis Veenre.

Kirjandus

Kirjanduses on Veenrele rohkelt elamusi pakkunud jaapani kirjanik Haruki Murakami. “Ta on ikka mingisse maagiasse sisenemine, mis on kohutavalt köitev. Ta jätab sinusse kummitusliku jälje, millest ma lahti ei saa. Elamus ongi midagi, mis on sinuga kaasas,” seletas ta.

“Kunstnikuna ma ütlen, et ma olen õnnestunud siis, kui mul õnnestub luua selline poolmüstiline elamus, et ma annan mingi impulsi, vihje ja vaataja saab sealt edasi minna. See on õnnestunud teos ja Murakami teeb seda suurepäraselt,” sõnas kunstnik.

Veenre on enda sõnul väga rahutu inimene, suutmata pikalt keskenduda. “Jaapanlikkus ongi see ulm, mida mina ise eales ei suuda, et sa mediteerid, et tõmmata üks joon lõuendile väga pikalt. See on vastaskallas, mida ma tohutult imetlen ja mõnes mõttes ihalen ja olen seeläbi teadlik iseenda puudulikkusest,” avaldas ta.

Maalikunst

Samastub Veenre aga renessansskunstniku El Grecoga. “Seal on seda impulssi ja kirge nii palju sees. Tal on kõik venitatud vertikaali, tohutult kirge, pintslilöök on näha, mis selle aja maalikunstis ei ole üldse tüüpiline. Ta on tohutult ekspressionistlik,” kirjeldas Veenre. “Ma pean õudsalt oluliseks kunstnikuna iseenda taasloomist. Minu jaoks on hirmus, kui emotsionaalselt ja intellektuaalselt manduks,” avaldas ta.

Viimase poole aasta jooksul on Veenre enda jaoks taasavastanud vana Euroopa kunsti ja seda koguma hakanud. “Ma olen väga füüsiline, milles ma väga palju süüdistan end, et ma pean omama, pean katsuma. Mul on paarkümmend pilti juba ja see, et ma saan õhtul koos olla nende piltidega, katsuda neid, on minu jaoks olnud vapustav,” rõõmustas Veenre.

Film ja fotograafia

Veenre jaoks on märgilised hispaania režissööri Pedro Almodóvari filmid. “Ma kasutan igapäevaselt sõna “almodóvarlik”. Ma ütlen alati, et parim pidu on almodóvarlik. See tähendab seda, et seal on karakterit, seal on paraad. See on meeletu kollaaž inimeseksolemisest,” kirjeldas ta. “Mul ei ole lemmikfilmi, mul ei ole mingit lemmiknarratiivi. See on tegelikult selline eksistentsialistlik pillerkaar,” kirjeldas Veenre, kes täheldas filmitegija juures ka camp’i kui esteetilise suuna tunnusjooni.

“Ma olen kindlasti camp’ist väga mõjutatud. Ma arvan, et sel on oluline roll meie kultuuri ja elu teistsuguse häälestuse andmisel, et ta teeb teadlikuks äärmustest.”

Oluline mõju oli Veenrele ka fotograaf Toomas Volkmanni näol. “Ta tõi sellise lääneliku, ägeda, seksuaalselt laetud visuaalse keele meie kultuuri, mis oli selles hetkes täiesti epohhi loov. Seal on väga palju camp’ilikku kindlasti, iroonilist, jõulist. See oli minu jaoks midagi väga olulist. Sealt sai see esteetika mul kindlasti väga palju mõjutusi.”

Filmikunstist olid Veenrele veel olulised ajastudraama “Orlando” ja “Poirot” telesari. “Orlando filmina vapustas mind, ta väga palju vormis mu esteetikat. Ma olen väga palju reinterpreteerinud seda aristokraatlikku Euroopa ilu. Seal esindas Tilda Swinton seda peaosas, kes on ka kauge muusana alati kuskil olemas olnud, ta võtab jalust nõrgaks oma heleda kiirgava müstilise kohaoluga.” seletas Veenre.

“Tilda Swintoni nõiduslikkus on hele nagu allikavesi ja tema nahk helendab, paistab läbi. Ma arvan ma olen loonud seda swintonlikku ilu päris palju.”

“Poirot” on pärit aga Veenre laspepõlvest. “See oli selline nõukalapsepõlve eskapism. Seda hakati Soome televisioonist laskma ja see maailm, mis seal avanes, see 1920ndate ja 30ndate London, inglise väikelinnad, kuurortid, boheemlikud salongid, keerdtrepid, kimonod – see oli vapustus. Ma kannan seda mustrit disainerina edasi, ma taaselustan seda,” jagas Veenre, kuidas ta boheemlikku salongikultuuri siiani ihaleb.

Ilu

Ilu mõistet pelgab Veenre aga sageli kasutada, kaheldes, kas ta seda õigesti kasutab. “Esiteks on see muidugi väga subjektiivne ja teine asi on see, et ta on tänaseks ikkagi väga kitšilik ja sel on palju ebameeldivaid varjundeid. Tänapäeva kunstimaailmas on suhteliselt tagurlik ilu üle üldse arutleda, aga olles sellest teadlik, annab ta mingi julguse seda siiski kasutada,” sõnas Veenre.

“Ütleme nii, et ma kasutan seda väga teadlikult ja kitši kohta ma ei ütle ilus. Ma kasutan seda El Greco kohta, mis mind laeb ja vapustab, mis on rikas, võimas, ekspressiivselt laetud. Selle sõna kasutamisega tuleb ettevaatlik olla.”

In conclusion, Tanel Veenre’s exhibition “on kohutavalt ilus, et inimesed on nii erinevad” beautifully captures the essence of human diversity through his stunning artworks. His exploration of identity, individuality, and beauty is thought-provoking and inspiring. The exhibition serves as a reminder of the importance of embracing and celebrating our differences, and the beauty that lies within them. Veenre’s work encourages us to reflect on our own uniqueness and the value it holds in the world. Overall, his art is a powerful testament to the richness of human experience and the beauty of diversity.