Tallinnas soovitakse puudega lapsed säästa eesti keele õppimisest | Eesti

Tallinn, the vibrant capital of Estonia, is taking steps to ensure that children with disabilities are not left behind in their education. In a commendable effort to make learning more inclusive, there is a push to exempt these children from compulsory Estonian language classes. This initiative is aimed at creating a more equitable educational environment where all children, regardless of their abilities, have access to quality education. By prioritizing the needs of every student, Tallinn is setting a progressive example for other cities to follow in promoting inclusivity and diversity in education.

Tallinna abilinnapea Andrei Kante kirjutas haridusminister Kristina Kallasele sooviga saada infot, kuidas korraldatakse haridusliku erivajadusega laste üleminek eestikeelsele õppele. Selle küsimusega on Tallinna haridusameti poole pöördunud murelikud lapsevanemad.

“Me sooviksime saada selgust, kuidas haridusliku erivajadustega lastele on võimalik empaatiliselt, arvestavalt ja tegelikult ka konkreetselt ja õpilase põhiselt lahendusi leida,” ütles Tallinna haridusameti juhataja Kaarel Rundu ERR-ile.

Näiteks on küsitav, mis saab lasteaialastest, kes käivad venekeelse logopeedi juures. Kui nad peavad jätkama õpet eesti keeles, siis kuidas neid sel juhul toetatakse, et haridus ei kannataks, küsis Rundu.

“Eesti Logopeedide Ühing on juhtinud tähelepanu, et eestikeelsete logopeedide järelkasv on väga väike. Kui haridusasutustel ei ole enam võimalik pakkuda tasandusrühmas eestikeelse logopeedi teenust, kas sellisel juhul tuleks need rühmad sulgeda. Kuidas need lapsed saavad siis edaspidi tuge?”

Rundu tõdes, et haridusministeerium on lubanud selle teemaga tegeleda, kuid haridusamet soovib seejuures, et erivajadusega lapsed saaksid paindlikuma toe eestikeelsele õppele üleminekul.

Õppemeetodid ja -tempo otsustab kool

Selle üle, kuidas seni vene keeles õppinud laps jätkab õpet septembrist, otsustab kool, ütles haridusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg. Ta tõi näiteks kõige raskema intellektipuudega õpilased, kelle puhul saab seaduse järgi kool valida õppekeele.

“See ei tähenda kaugeltki seda, et õpe võiks toimuda kogu aeg ja jäädavalt ainult mingisuguses muus keeles. Ei saa mitte mingil juhul öelda, et on olemas lapsi, kes ei ole suutelised üldse eestikeelsele õppele üle minema. Küsimus on alati selles, millises mahus ja millises ajas see kõik võiks toimuda. Loomulikult, kui lapsel ei olegi kõnet, siis on selge, et ka eesti keeles õpet ei saagi toimuda,” selgitas Rakaselg.

Ehk siis ka intellektipuudega vene emakeelega lapsi ei vabastata eestikeelsele õppele üleminekust, vaid leitakse igale lapsele sobiv moodus keel selgeks saada. Rakaselg kirjeldas, et koolidel on hulk võimalusi, kuidas õpilast toetada, näiteks individuaalne, lihtsustatud õppekava ja tugi kooliväliselt nõustamismeeskonnalt.

Kaarel Rundu ütles, et kui koolidel on õigus otsustada õppekeele üle, peab haridusministeerium andma ka kindluse, et kui otsustatakse mõni õpilane jätta venekeelsele õppele, siis sellele ei järgneks sanktsioone.

“Seadusandlik pool tuleks ka selles kontekstis reguleerida ja fikseerida, et haridusasutustel ongi kõik õigused neid otsuseid ise teha. Sellega peaks siis kaasnema kindlustunne haridusasutustele ja lastele ja lapsevanematele, et need ei ole hiljem kuidagi järelevalve objektiks või ettekirjutuse ajendiks,” sõnas Rundu.

Rajaleidjalt loodetakse hinnangut õppekeelele

Üks keskseid küsimusi on lastele õppenõustamist pakkuva võrgustiku Rajaleidja sekkumine õppekeele valikusse. Abilinnapea Kante küsib, kas erivajadusega laps saab jätkata eesti keelest erinevas keeles õpet üksnes juhul, kui kooliväline nõustamismeeskond ehk Rajaleidja on andnud soovituse, et eestikeelne õppetegevus ei ole lapse arengu tõttu jõukohane.

Tallinna haridusametile on teada vanemad, kes on pöördunud Rajaleidja poole, et saada soovitus ja hinnang, millises keeles on erivajadusega laps võimeline õppetööd jätkama. Rajaleidja on aga soovituste andmisest keeldunud, öeldes, et neid otsuseid tehakse alates 1. septembrist. Kaarel Rundu sõnul on see liiga hilja, sest koolidel on ettevalmistuste tegemiseks vaja selgust praegu.

“Nad ei saa tagada võib-olla õigeaegselt vajadustele vastavat teenust. Kevadel saaks veel võimalikult hästi ümberkorraldusi teha ja värvata vajalikke tugispetsialiste,” ütles ta.

Jürgen Rakaselg haridusministeeriumist selgitas, et enne Rajaleidja sekkumist on vaja koolil kohandada õppekava igast puudega lapsest lähtuvalt ja leida moodused, kuidas nad saaksid kõige paremini neile sobivas tempos õpet jätkata.

“On terve rida kohandusi, mida kool saab iseseisvalt teha, ilma et ta peaks kusagilt väljast kellegi nõusolekut või soovitust saama. Kui need on tehtud ja on selge, et õpe ei tule välja, siis on mõistlik tõepoolest Rajaleidja keskuse poole pöörduda,” rääkis ta.

Rajaleidja ei tee teoreetiliselt oletuste peal otsuseid, kas laps on võimeline õppima eesti või vene keeles, rõhutas Rakaselg. Sellepärast oodatakse sellega uue õppeaasta alguseni, kui koolidel peaks erivajadusega lapse õppetöö paigas olema ning hakkama selguma, milline mõju on sel olnud. Ta lisas, et koolid ei pea ootama viimase minutini 1. septembrini, vaid saavad juba praegu valmistuda õppetöö ümberkorraldusteks.

Lootus pääseda eestikeelsest õppest

Rakaselja sõnul paistab praegu, et Rajaleidjalt püütakse saada justkui vabastust eestikeelsele õppele üleminekust. Seda aga ei tasu loota, sest nõustajad annavad üksnes konkreetse lapse kohta soovitusi, kuidas teda aidata.

“Ka Tallinna linna pöördumises kahetsusväärselt räägitakse sellest, et vanemad on hankinud tõendeid, et vabastada laps eestikeelse õppele üleminekust. Need tõendid võivad olla oluline informatsioon selle jaoks, et plaanida, millises tempos ja millises mahus konkreetse lapsega saab edasi minna. Aga öelda seda, et meil oleks kusagil seaduses võimalus, et keegi – ja eriti veel sedavõrd haavatav sihtrühm – võiks jääda eesti keelest kõrvale, kui see on riigis ainukene keel, milles toimetatakse, see tundub ka kuidagi kohatu,” rääkis Rakaselg.

Kaarel Rundu sõnul ei ole Tallinna puhul küsimus eestikeelsele õppele ülemineku edasilükkamises, vaid erivajadustega lastele tahetakse tagada turvaline õppekeskkond.

“Reaalsus on see, et need lapsed vajavad eri lähenemisi, tugispetsialiste ja eesmärk ongi, et lapsevanematele oleks ka arusaadav, mis hakkab juhtuma 1. septembrist nende lapsega, millises rühmas ta õpib, kes on ta õpetajad. Ma ei näe, et see oleks soov või tahe põgeneda eestikeelsele haridusele ülemineku eest, vaid pigem kindlustada lastele hariduse kvaliteet.”

Rakaselg ütles, et haridusministeerium on suhelnud erivajadustega lapsi õpetavate asutustega ning oma abi pakkunud, kuid sealt on kinnitatud, et nad saavad praegu hakkama. Kavas on hakata ka korraldama kohtumisi lapsevanematega.

“Ma saan aru, et inimestel on pika aja jooksul välja kujunenud harjumus. 30 aastat on siin sellist mängu mängitud, et me hakkame justkui eestikeelsele haridusele üle minema, aga mitte päris, ja kogu aeg on kusagilt mõned tagauksed lahti jäänud. Ja kui see nüüd hakkabki toimuma, siis on arusaadav, et on lootus, et ehk nüüd ikkagi ei juhtu seda,” kõneles Rakaselg.

“Aga meil ei ole ühtegi alust öelda, et lapsed ei peaks üle minema eestikeelse õppele. Teadus ütleb väga üheselt, et mitte kellelgi ei ole vastunäidustust. Ka erivajadusega lapsed õpivad eesti keele ära, aga õpivad enda tasemel. Keegi ei oota, et mõõduka vaimupuudega õpilane hakkaks päevapealt õppima eesti keeles. Seda on vaja ette valmistada ja tehagi järk-järgult, nii et see on talle jõukohane.”

Tallinnas soovitakse puudega lapsi säästa eesti keele õppimisest, et tagada nende õigus haridusele ja võimaldada neil saavutada parim võimalik tulemus. See eeldab erilisi õppemeetodeid ja individuaalset lähenemist, mis toetab nende arengut ja eneseteostust. Oluline on tagada, et kõigil lastel oleks võimalus saada haridust, olenemata nende erivajadustest. Ainult nii saame luua võrdsemaid ja kaasavamaid võimalusi kõigile lastele Eestis.