Tallinna autoliiklus on aeglasem kui Rio de Janeiros | Keskkond

Tere tulemast Eestisse! Tänapäeval on autoliiklus üks olulisemaid teemasid paljudes maailma linnades. Kuid üllatavalt võib Tallinna autoliiklus olla aeglasem kui Rio de Janeiros. See võib põhjustada nii rõõmu kui ka pettumust, kuid samas peegeldab olukorda ka keskkonnasõbralikku perspektiivi. Eesti pealinnas on liikluse aeglustumine osa suuremast jõupingutusest keskkonna säilitamiseks ja jalakäijate kaitseks. See on oluline samm linnade kaasaegseks muutmise suunas.

TomTom paigutas 2023. aasta pingeritta 387 linna 55 erinevast riigist ja kuuelt erinevalt mandrilt. Mida kõrgemale tabelis liikuda, seda vaevalisem on ka liiklus. Tallinna leiab maailma arvestuses 106. kohalt, Euroopa lõikes aga 225 linna seast 66. kohalt. Seega võib öelda, et maailma lõikes on Tallinn pigem keskmiselt või üle keskmise ummistunud. Olgu seejuures öeldud, et kümne kilomeetri läbimine võttis Tallinnas võrreldes aasta varasemaga aega 30 sekundit rohkem.

Otse Tallinna taga, 107. kohal, paikneb Rio de Janeiro Brasiilias, kus kümne kilomeetri läbimiseks kulub autoga sama palju aega kui Tallinnas. Küll aga on seal autode tipptunni keskmine kiirus 27 kilomeetrit tunnis ehk Tallinnast kilomeetri võrra suurem. Vahetult Tallinna eest leiab Poola suuruselt viienda linna Poznani, mille vastavad näitajad Tallinnaga kattuvad.

Riias ja Helsingis on samas liiklus oluliselt aeglasem. Neist esimese leiab 72. kohalt ja Helsingi 49. kohalt.

Ummikuid põhjustavad sageli pisiasjad

Tallinna Tehnikaülikooli liikluskorralduse professori Dago Antovi sõnul räägitakse Eestis sageli pudelikaeltest ja läbilaskvusest. Suured ummikud kipuvad tekkima aga muudel põhjustel. “Kui vaadata, kas ehitamisega annab midagi parandada, siis on sellega nii ja naa. Eestis ei ole häid andmeid võtta, kuid USA-s tehtud uuringud näitavad, et vaid veidi üle poolte ummikutest tulenevad pudelikaeltest või muudest kitsendustest,” ütles Antov ERR-ile.

Suurimad ummikute põhjustajad on tema sõnul hoopis tipptunnile sattuvad liiklusõnnetused. “Teinekord käib mingisugune kõks, midagi hullu võib-olla ei juhtugi ja probleem lahendatakse 20 minutiga, aga tipptunni ajal võib tekkida nii väga kiiresti tohutu ummik. Kui inimene jõuab viimaks kohta, kus õnnetus juhtus, ei näegi ta enam midagi ega saa aru, mis tegelikult liiklust aeglustas. Sellised ummikui võivad väga kiiresti eskaleeruda,” nentis professor.

Teise suure liikluskorraldusliku pidurdajana tõi Antov välja kehvad foorilahendused. “Kusagilt autot ei tule, aga mul on ikka punane ja sõita millegipärast ei saa. Sellised asjad suurendavad jällegi läbimise aega. Või on näiteks kusagil teetööd. Märgid on üleval, mõni sõidurada on kinni pandud, kuid samal ajal tööd võib-olla ei toimugi. See jälle aeglustab liiklust,” loetles professor.

Tallinna ummikute iseloom on ajas muutunud

Dago Antovi sõnul räägiti paarikümme aasta eest, eelkõige 1990. aastatel, kuidas ummikuid tuleks vähendada kesklinnas. Umbe kiskus näiteks Viru väljaku ümbrus. Ajapikku kolisid ummikud aga hoopis linna äärealadele. Linnapiiri ületav autoliiklus kasvas tunduvalt kiiremini kui kesklinnas.

Tänapäeval tulebki enamus autodest linna tagamaalt, mitte linna seest. Näiteks kasutavad Mustamäe inimesed autot vähem kui need, kes sõidavad Tallinnasse tööle näiteks Viimsist, Sauelt ja teiste ümbritsevate valdade uusarendusrajoonidest, kus ühistransporti sisuliselt polegi.

“Juhtus see, et äärelinnas hakati taristulahendusi tegema. Esimese näitena meenub Ülemiste sõlme uuendamine või siis Haabersti sõlme ümberehitus. Tartu teeb praegu Lõunakeskusega sama. Ümberehituste tulemusena lahenesid ummikuprobleemid konkreetsetes paikades, aga probleemi tervikuna need ei lahendanud. Ummikud kolisid lihtsalt jälle uutesse kohtadesse,” nentis Antov.

“Haabersti puhul kandus ummik edasi Hipodroomile või Taksopargile lähemale, kuid see päriselt ei kadunud. Probleem lahenes nende inimeste jaoks, kes jäid parandatud sõlme vahetusse lähedusse või taha. Kui praegu hommikuti raadiot kuulata, siis kõige sagedamini öeldakse, et umbes on Tammsaare tee, enamasti Sõpruse kandis. Sinna on siis nüüd järgmine punn tekkinud,” lisas ta.

Liikluskorraldus vajaks rohkem nutikaid lahendusi

Vaatamata kohalike elanike sagedasele kriitikale pole Tallinna liikluskorraldus maailma mõistes Dago Antovi hinnangul sugugi kehva. Arenguruumi on tema sõnul siiski tohutult.

“Viite ma hindeks ei paneks, pigem tubli koolipoisi kolme, mõnes kohas võib-olla isegi kerge plussiga kolme. Meie liikluskorralduse planeerimises jääb eelkõige puudu tulevikuvaatest. Ei mõelda sellele, mis juhtuma hakkab, vaid proovitakse lahendada jooksvalt kõige pakilisemaid probleeme,” möönis Antov.

Tallinna liiklusvoo parandamiseks ei lähe Antovi sõnul ilmtingimata vaja hiiglaslikke ja kalleid ehitusprojekte. Liikluskorraldust saaks tema hinnangul oluliselt parandada juba väiksemate, nutikate lahendustega. “Eesti reklaamib ennast nutika digiriigina, aga linna liikluskorralduses nutikaid lahendusi nagu polegi. Natukene on midagi tehtud, aga kõik on väga algjärgus,” täheldas professor.

Näiteks on nüüdseks juba mitu aastat paiknevad Tammsaare teel muutliku infoga liiklusmärgid, mille sarnaseid kasutatakse ka maanteedel. “Samas kui süveneda, kuidas need märgid töötavad, paistavad need tiksuvat mingisuguse kellaaja järgi. Palju rohkem tuleks vaadata seda, milline on parajasti tegelik liiklusolukord,” märkis Antov.

Maanteedel on hakatud sellega tema sõnul juba rohkem mõtlema. “Seal proovitakse saada märkide taha suuremat tarkust, kuid paraku pole need muutinfoga liiklusmärgid Tallinnas kuigi nutikad. Need ei arvesta tegelikku olukorda ja kohati on isegi natukene vasturääkivad,” võttis Antov kokku.

USA autosõbralikkus

TomTomi pingerea eesotsast leiab eelkõige suured Euroopa linnad, aga ka Aasia suurlinnu. Kõige rohkem kulub maailmas autoga liiklemisele aega Londonis. Seal võtab kümne kilomeetri läbimine keskeltläbi 37 minutit ja 20 sekundit. Keskmiseks kiiruseks on seal tipptunni ajal 14 kilomeetrit tunnis. Londonile järgnevad Dublin, Toronto, Milano ja Peruu pealinn Lima. Esikümnest leiab veel ka India linnad Bengaluru ja Pune, Filipiinide pealinna Manila ning Brüsseli.

Euroopa linnade pingereast leiab neljandalt kohalt Londoni, Dublini ja Milano järel Bukaresti. Esikümnes järgnevad sellele Brüssel, Rooma, Bordeaux, Pariis, Toriino ja Wrocklaw.

Pingerea kõige alumises otsas paiknevad valdavalt USA linnad, mis ongi kavandatud valdavalt autokeskseks liiklemiseks. Näitek on 387. kohal Oklahoma, kus kümne kilomeetri läbimiseks kulub autoga pelgalt kaheksa minutit ja 40 sekundit. Keskmine kiirus on seal tipptunni ajal 61 kilomeetrit tunnis. Oklahomale järgnevad Knoxville, San Diego, Albany ja Dayton.

Tagaotsast mahuvad esikümnesse veel sellised USA linnad nagu Detroit, Syracuse, Frenso, Jacksonville ja Pohenix.

Kokkuvõttes võib öelda, et Tallinna autoliiklus on tõepoolest aeglasem kui Rio de Janeiros. See võib olla seotud ümbritseva keskkonna erinevustega, näiteks erineva infrastruktuuri ja liiklusvoogudega. Samuti võib see olla seotud kohalike elanike liikumisharjumustega ja linnaplaneerimisega. Oluline on mõista, et aeglasem autoliiklus võib olla positiivne mõju keskkonnale, vähendades õhusaastet ja müra. See võib innustada inimesi kasutama alternatiivseid transpordiviise nagu jalgrattad, ühistransport või kõndimine, mis omakorda aitaks kaasa tervislikumale ja jätkusuutlikumale keskkonnale.