Svetlana Udras: erivajadustega lastel on üleminek eesti õppekeelele raske | Arvamus

Eestis on paljudel erivajadustega lastel keeruline üleminek eesti õppekeelele, sest nende vajadused ja õppimisviisid erinevad tavapärastest õpilastest. Üks sellistest lastest on Svetlana Udras, kellel on oma kogemustele tuginedes oluline sõna öelda selle teema kohta. Tal on raske leida vajalikku tuge ja ressursse, mis aitaksid tal edukalt kohaneda uue keelekeskkonnaga. Udras rõhutab, et on oluline luua paremad tingimused erivajadustega lastele, et tagada nende õppesisu mõistmine ja aktiivne osalemine haridussüsteemis.

Üleminek eesti õppekeelele on eriti oluline ja keeruline väljakutse erivajadustega lastele, kirjutab Svetlana Udras.

Keelekümblusprogrammi lastevanemate liidule teeb muret kõigi hariduslike erivajadustega laste liigne sundimine eestikeelsele õppele. Kuigi hariduslik erivajadus ei pruugi iseenesest olla võõrkeeles õppimise takistuseks, on kõneprobleemidega lapsed eriti haavatavad. Stress ja segadus täiesti võõras keelekeskkonnas võivad õppimisel muutuda ületamatuks barjääriks.

MTÜ Keelekümblusprogrammi Lastevanemate Liit küll toetab eestikeelset õpet, kuid erivajadustega laste puhul on vajalik individuaalne lähenemine. Lapsevanemad pöörduvad meie poole sageli küsimustega, kas nende laps, kes ei saa hakkama igapäevaste toimingutega oma emakeeles, suudaks toime tulla muukeelses õppekeskkonnas. Selge on see, et haridusliku erivajadusega laps vajab enne keelekümbluse alustamist hoolikat hindamist asjatundjate poolt.

Eriti murettekitav on, kui kõne arengu hilinemisega lapsed võivad sattuda stressi tekitavasse olukorda, kui neid suunatakse õppima täiesti võõras keeles. See võib põhjustada mitte ainult õpiraskusi, vaid ka käitumisprobleeme. Me peame mõtlema ka nendele lastele, kes on alles hiljuti hakanud rääkima ja kelle jaoks võib uus keelekeskkond osutuda liiga suureks väljakutseks.

Kas Eesti koolid on valmis vastu võtma ja toetama erivajadustega lapsi, kes suunatakse eestikeelsesse õppesse? See on eriti oluline, kui arvestada, et mõnedel neist lastest puudub piisav emakeelne sõnavara, mis on oluline uute teadmiste omandamiseks. Meie seisukoht on, et haridusministeerium peab tagama, et iga erivajadusega laps saab õppida keskkonnas, mis on talle sobiv ja toetav.

Praegune süsteem on liialt jäik ja ignoreerib vajadust individuaalse lähenemise järele, mis arvestaks iga lapse unikaalseid õppimisvajadusi. Ei ole vastuvõetav sundida kõiki lapsi ühele ja samale rajale, kui selgelt on näha, et nad vajavad erinevat laadi tuge. Kõnehäiretega ja teiste hariduslike erivajadustega laste automaatne suunamine eestikeelsesse õppesse ilma piisava ettevalmistuse ja toetuseta on vastutustundetu.

Eriti terav on see probleem, et puuduvad muukeelsete erivajadustega lastele mõeldud õppematerjalid, näiteks aabitsad, mis on kohandatud nende algtasemele. Kui me ei suuda tagada isegi põhilisi õppematerjale, kuidas saame siis rääkida edukast integratsioonist eestikeelsesse haridussüsteemi?

“Kuidas saavad lapsed edukalt õppida ja areneda keskkonnas, kus nad ei mõista õppekeelt ega saa juurdepääsu neile sobilikele materjalidele?”

Õppematerjalide puudumine on vaid jäämäe tipp. Kui me suuname kõik lapsed eesti koolidesse ilma piisava ettevalmistuse ja toetuseta, siis riskime mitte ainult nende akadeemilise tuleviku, vaid ka heaolu ja enesehinnanguga. Kuidas saavad lapsed edukalt õppida ja areneda keskkonnas, kus nad ei mõista õppekeelt ega saa juurdepääsu neile sobilikele materjalidele?

Haridusministeerium peaks üle vaatama praegused poliitikad ja seadused, et tagada tõeliselt inklusiivne hariduskeskkond.

Meie ettepanekud on konkreetsed.

Esiteks võiks ajutiselt lubada eriklassidega töötavatel õpetajatel, kes ei oma B2 keeletaset, jätkata õpetamist, kuni leitakse sobivad ja kvalifitseeritud asendajad. See tagab stabiilsuse ja järjepidevuse lastele, kes kõige rohkem vajavad tuttavat ja toetavat õpikeskkonda.

Teiseks tuleks võtta kasutusele järkjärguline üleminek eestikeelsele õppele, eriti lasteaedade erirühmades, kus on juba alustatud haridusteed vene keeles, samuti esimeste ja neljandate eriklasside puhul, andes otsustamisõiguse haridusasutusele. See hõlmab kooli või lasteaia otsustega määratud aineid ja tegevusi, kus järk-järgult minnakse üle eesti keelele, võimaldades lastel kohaneda uue õppekeskkonnaga oma tempos.

Kolmandaks tuleb tagada, et haridusministeerium töötaks koostöös eripedagoogide ja keeleteadlastega välja ja teeks kättesaadavaks kohandatud õppematerjalid, eriti algtasemele mõeldud materjalid, mis toetaksid muukeelsete erivajadustega laste üleminekut eestikeelsele õppele.

Neljandaks on vaja tugevdada koostööd spetsialistide, nagu logopeedid ja eripedagoogid, vahel, tagamaks, et iga lapse individuaalseid vajadusi arvestataks ja nende üleminekut eestikeelsele haridusele toetataks asjatundlikult.

Ootame ka haridusministeeriumilt selget sõnumit, mis keeles töötavad alates 1. septembrist 2024 erivajadustega lastega tugispetsialistid.

Keelekümblusprogrammi lastevanemate liit ei aktsepteeri poolikuid lahendusi. Me seisame järjekindlalt selle eest, et iga laps, eriti need, kes vajavad erilist tuge, saaksid hariduse, mis austab nende individuaalsust ja pakub neile kõiki vajalikke vahendeid edukaks õppimiseks. Haridusministeerium peab astuma kiireid ja konkreetseid samme, et muuta praegust olukorda ja tagada, et kõik lapsed olenemata nende keelelisest või erivajaduslikust taustast tunneksid end meie haridussüsteemis toetatuna ja väärtustatuna.

Kommentaari valmimisse panustasid ka MTÜ Keelekümblusprogrammi Lastevanemate Liit juhatuse liikmed Aleksei Jašin ja Ksenia George.

Overall, Svetlana Udras emphasizes the challenges that children with special needs face when transitioning to Estonian as the language of instruction. This transition can be particularly difficult for these children, and it is important for educators and policymakers to take their unique needs into consideration. By providing adequate support and resources, we can ensure that all children have equal opportunities to succeed in their education. It is crucial to prioritize inclusivity and accessibility in the education system to ensure that every child, regardless of their abilities, can reach their full potential.