Suurettevõtja Pärnits sooviks võrdsemat ühiskonda | Majandus

2261460hf37ft24

Tuntud suurettevõtja Jaan Pärnits on tõstatanud olulise teema Eesti ühiskonnas – võrdsuse. Pärnits on avalikult väljendanud oma soovi näha Eestis võrdsemat ühiskonda, kus kõigil on võrdsed võimalused ja õigused. Ta usub, et selle saavutamiseks on vaja rohkem panustada haridusse ja sotsiaalsetesse programmidesse. Pärnits on valmis tegema koostööd poliitikutega ja teiste äriliidritega, et aidata kaasa selle eesmärgi saavutamisele. Tema seisukoht on tekitanud elavat arutelu ühiskonnas ning innustanud inimesi mõtlema selle üle, kuidas saaksime luua õiglasema ja võrdsema Eesti.

Sedasorti pereettevõtteid nagu Mainor Ülemiste ei ole Eestis kuigivõrd palju. Samuti pole ka tavaline see, et pärast aastakümneid tööd endiselt jätkatakse oma elutööga. Teie puhul siis juba teise ja kolmanda põlvkonna, aga mitte ei müüda seda pärast kasumi saavutamist kiirelt maha. Mis teie perekonda endiselt ülemistel tegutsemas hoiab?

Ma arvan, et see muidugi, et Eestis ei ole pereettevõtted, see vast päris õige ei ole, sest neid väiksemaid ja keskmise suurusega pereettevõtted on ju küll ja veel. Aga jah, võib-olla sellise suure nagu nähtavuse või mastaabiga ettevõtted pole mitte üleliia palju. Aga noh, mis ta koos hoiab, eks ikka see visioon ja põnevus ja asi, mida saab nagu haardega teha. Ma arvan, niisugused väiksed, vürtspoe taolised pereettevõtted vast meile põnevad ei oleks.

Mainorile ja Ülemiste ärilinnakule pani aluse teie isa Ülo Pärnits. Kas te mäletate veel neid aegu, kui isa Dvigateli tehase maad ja majad kokku ostis ja kui palju oli üldse toona neid, kes arvasid, et see on hullus, millega ta tegeleb, et see ei saa äriliselt kuidagi õnnestuda?

Muidugi Mainori ajalugu läheb ikka väga palju kaugemale kui vigatel erastamine, see läheb ikka nõukogude aega välja. Aga erastamise puhul oli jah niiviisi, et eks ta oli natukene nagu komplitseeritud, seal oli huvilisi palju ja kus on suured tulevikuväärtused mängus, siis seal on ka vaidlusi päris palju ja minu teada käis see asi ka läbi mingite kohtuinstantside. Aga usk sellesse – ega kui meie selle ostsime, ei olnud ka mõte ju seal kinnisvaraäri teha või linnakut arendada. Eks mu isa oli natuke ka niisugune tootmise usku, mis on ikkagi nagu kõikide asjade ema – et sa pead midagi tegema, midagi tootma.

Ja algul oligi mõte seda ju metallitööstusena edasi arendada, küll mitte sõjatööstusena, aga metallasju on maailmas ikka vaja. Aga jah, siis mõtted muutusid, inimesed hakkasid natuke rohkem, vaatama väljapoole, et mis niisugustes kohtades võiks veel teha. Alguses olid selline maht ja ka asukoht küsitavad paljude tol ajal juba tipus olevate ärimeeste jaoks. Ma mäletan seda, et kui isale üks ikka väga tuntud inimene, isegi korra peaminister olnud sõber talle ütles, et kuule, et see on ikka vist sinu jaoks liiga suur tükk. Noh, tuleb praegu välja, et ei olnud.

2261460hf37ft24

Kui palju kordi on teil või siis teie kadunud isal tulnud nende aastate jooksul seda mõtet, et aitab, tõmbame joone alla?

Mitte kordagi! Inimesed ja generatsioonid on erinevad ja ma arvan, et mida vanemad on inimesed, kui minna tagasi, siis seda rohkem nad hindasid omandit ja omandi puutumatust. Ja ega isa oli ka ikka sellest generatsioonist, kus väga nagu ei tahetud nagu asju müüa. Ja ma mäletan seda aega, kuioli võimalus ja vajadus jupp siin Tehnopolis müüa, mille me siis nüüd tagasi ostsime, siis ega ta kuni viimase hetkeni kõhkles ikka väga, et kas see on hea mõte kellelegi müüa või püüda ise edasi punnida. Aga õnneks kaine mõistus, ratsionaalsus võitis.

Just. See nädal tõi teate, et olete tagasi omandamas seda osalust, mis isa oli sunnitud 2010. aastal soomlastele müüma. Siis oli majanduskriisi tipphetk ja rasked ajad. Aga büüd ikkagi seda osalust, mis on vahepeal liikunud Ameerika fondile, ei soovinud mitte teie omal initsiatiivil tagasi osta, vaid ameeriklastelt tuli see initsiatiiv. Mis asjaoludel see vangerdus toimub?

Ma tulen selle mõttekäigu alguse juurde tagasi. Kindlasti ei olnud see sunnitud müük, see oli lihtsalt võimaluse ärakasutamine. Ega ei oleks mitte midagi juhtunud (kui poleks müünud – toim.), võib-olla oleks arengukiirus madalam olnud, aga eks me oleks üksi ka hakkama saanud.

Teine asi on see, et initsiatiiv tuli ameeriklaste käest. Tõsi ta on, et see konkreetne ajastus tuli sealt. Aga juba müües ja kõikide aktsionärilepingute sõlmides oli meil ju pilt silme ees, et me tahaks tagasi osta noh, olgu ta siis eelisostuõigusega või mõne muu diili osana. Nii et ega see meile nüüd selline šokeeriv olukord, et oi, mis nüüd, tuleb hakata midagi ostma, see vast ei olnud. Pigem oli see selline võimaluse ärakasutamine.

Teie tehing vajab veel ka konkurentsiameti luba. On selle taga siis nüüd teie ettevõtte tegevus või teie kaasatava investoritegevus, kelle nime avalikkus veel ei tea?

Ega ma nüüd ei ole ka konkurentsiseadust täht-tähelt pähe õppinud, aga üldiselt sellised suured tehingud, kes iganes seal osapool on, nõuavad konkurentsiameti luba, see on lihtsalt selline reeglistik. Ma arvan, et siin ei ole ühtegi osapoolt sellel tehingul, kelle osalus selles tehingus võiks kuidagimoodi kahtluse alla seada konkurentsi ametiloa nagu mõtte, et miks neid asju üldse antakse, et ei tekiks monopoli. Siin ei ole see asi ühegi külje pealt vaadates monopoliga olukorraga isegi ligilähedane.

Aga te olete välja arvutanud, et tööjõumaksudelt on Ülemiste City suuruselt Eesti kolmas maksumaksja, see oleks siis Tallinna ja Tartu järel?

Nojah, eks ta ole selline näide, et kui suur on Ülemiste City majanduslik mõju Eestile. Aga see ei ole kindlasti asi, mis läheb läbi meie ettevõtte, me ikka räägime nagu ettevõtetest, kes Ülemiste Citys töötavad, neid on praegu kuskil 500 ja nende tööjõumaksud kokku tõesti ületavad kõikide teiste Eesti linnade tööjõumaksude hulga välja arvatud Tallinna ja Tartu omad.

2261487h9f20t24

Ülemiste on Baltikumi suurim ärilinnak ja seal asuvates ettevõtetes töötab umbes 16 000 inimest kokku ja arendusi on tehtud umbes 300 miljoni euro eest. Kas te teate, kui suur on Ülemiste linnaku ettevõtete töötajate keskmine või mediaanpalk?

No vot, see on nüüd selline asi, milles ma võin eksida, aga minu arust me üldiselt jälgime kogukonna majandustulemusi vägagi. Võib-olla ei ole mina nüüd see inimene, kes neid igapäevaselt jälgib, aga väikseid presentatsioone ikka tehakse. Võin väga mööda panna, aga ma arvan, et see on kuskil 3000 euro tuuris.

Kui suureks teie linnaku majanduslik mõju siis kasvab, kui see tehing nüüd heakskiitu saab?

Ega majanduslikult ei muutu midagi. Need ettevõtted, kes seal on, nad töötavad küll siiamaani kahe operaatori all, siis me muutume üheks. Aga üks number, mis on väga selgelt mõõdetav on, kui suur on meie osalus näiteks Tallinna kinnisvara või bürookinnisvara [osakaal] ruutmeetrite osas. Seda on kinnisvaraettevõtted, kes seda asja analüüsivad, hinnanud kuskil 15-20 protsendi peale. See on selles mõttes suhteliselt suur mõju, aga kaugel sellest, et me läbi selle suudaksime midagi nii-öelda kahjulikus suunas mõjutada.

Te olete öelnud, et võrdsemas ühiskonnas on inimesed õnnelikud. Kuidas seda võrdsust saavutada?

Eks ta ju nii ongi, et võrdses ühiskonnas on inimesed õnnelikumad. Ma võin ka tuua siin näiteks ka peremudeli – seal, kus naine ja mees on võrdsed, on kindlasti õnn perekonnas palju suurem kui seal, kus üks pool on domineeriv. Võime seda ühiskonna peale üle kanda. Aga kuidas seda saavutada? Ma ise arvan niiviisi, et paraku loodus on ju selline, et kõik inimesed ei ole õnnistatud ühesuguse andega või sattunud läbi mingi õnneliku juhuse näiteks vara rohkem teenima kui teised.

Ja ma arvan, et need, kes on läbi mille iganes – sest alati ei ole see kõva töö, seal on ka muid faktoreid juures – et nemad, kes suudavad rohkem teenida, siis see võrdsustamine läbi näiteks minu poolest astmelise tulumaksu võiks olla küll oluliselt hinnatavam Eesti poliitikute lähiaja plaanides kui ta praegu on. Kui me räägime astmelisest tulumaksust, siis see on pigem maailmas levinud. Ma arvan, et ühiskonda on võimalik tasakaalustada rikkuse-jõukuse ümberjagamisel. Kus on see ümberjagamise piir, see on juba teine asi. Aga seda, et natukene alumist poolt järgi aidata ülemise poole arvelt – see, ma arvan, on miski, mis peaks tekitama rahulolu ka nendes, kes panustavad sellesse jagamisse.

Tavaliselt ettevõtjad kiruvad makse, teie olete selles suhtes erand. Kas ettevõtete dividendid näiteks peaksid ka olema maksustatud?

Ma arvan, et mitte. Siin on kaks aspekti. Dividende ei tohiks maksustada, sest siis kaob investeerimise mõte ära. Teine asi, kust tuleks võib-olla leida mingisugune kuldne kesktee, on sellised ettevõtjad, ma pean silmas näiteks advokaate, juriste, juriidilisi firmasid, kus tegelikult võetaksegi palk dividendina välja. Äkki see peaks olema kuidagi niiviisi, et mingil tasemel ja mingitele kriteeriumidele vastavad dividendid võiks minna suurema järele valve all, et sealt võib-olla annab nagu natuke midagi õiglasemalt välja võtta.

Aga see, kui näiteks inimene investeerib börsile ja siis neid dividende maksustada, siis kaob ju kogu investeerimise mõte ära. Aga seal, kus dividende kasutatakse kurjasti, seal kindlasti võiks panna mingi sotsiaalmaksu piiri peale. Ma pean silmas just ettevõtjaid, kes maksavad väga vähe makse või palka endale ja võtavad tohutu dividendi välja. Ma arvan, et seal saab ka loll aru, et siin tegelikult mängitakse maksudega.

2261484hc0bct24

Aga milliseid makse ja kellele siis võiks kehtestada, kas näiteks pankadele?

Dividendide maks on põhimõtteliselt sarnane eraisiku tulumaksuga, aga sel puudub sotsiaalmaks. Ja sotsiaalmaksu osa ongi see, mis tegelikult võiks mingil tasemel lisada teatud juhtudel dividendimaksetele.

Pangad, minu käsitluses selle alla ei läheks, et pankade väljamakstavad dividendid peaksid minema sotsiaalmaksu all, see on liiga jõhker lähenemine. Aga just niisugused väiksed dividendid, mida tegelikult makstakse palga asemel välja – olgu ta siis minu poolest advokaadibürood või ütleme hambaarstikliinikud, kus on niisugune asi võimalik.

Kas praegune valitsus on uute maksude ja maksutõusudega õigel teel?

Mina arvan, et on. Sest esiteks on väikse riigi ülalpidamiseks vaja makse [koguda]. Ja teiseks meil teatud maksud puuduvad, mis on enamuses riikides – ma pean silmas näiteks varamaksu või  ettevõtlustulumaksu, mis minu arust neid hoida nullina ongi hea just ettevõtluse hüvanguks.

Aga kui me siis maksustame tarbimist või minu poolest ka automaks, siis see on ju iseenesest õige. Mul on tunne, et see pole praegu mitte ratsionaalne, et kas on hea või halb, vaid pigem poliitiline kemplemine, mida tehti ka näiteks eile Toompeal automaksu vastu. Minu arust oli see ikkagi pigem nagu selline palagan.

See on see koht, kus opositsioon saab koalitsiooni või ka vastupidi mõjutada. Automaks kui selline – meil ei ole teda olnud, see on uus maks, aga iga uus maks tekitab võimalusi vaielda ja teatud gruppides ka sellist argumenteeritud protesti selle koha kohal teha – aga automaks on ju ülilevinud maks üle maailma, rääkimata siis selle roheaspektist. Aga teatud asju lihtsalt tuleb maksustada ja kas nüüd täpselt nii, kuidas seda Eestis tehakse, on õige, ega minagi neid kõiki detaile ei tea, võib-olla on seal võimalik kuskil mingisugused mööndusi teha või midagi ajatada, kui me räägime siin maarahva autodest ja nende maksustamisest. Aga sihuke asi nagu automaks ei ole mitte midagi uut ja mitte midagi jõhkrat.

Teie isa sõitis 12 aastat vana autoga ja ütles, et ta ei suuda tõsiselt võtta ettevõtjaid, kes tulevad kohtumisele Maserati või mõne muu sellise ülikalli sõidukiga. Milline on teie poliitika, millise autoga teie sõidate?

No eks ta muidugi õige on, et on teatud autode margid, mis on rohkem nagu edevuse laat. Ja needsamad nimetatud autod, Maserati või Bugatti, just sinna kategooriasse kuuluvad. Eks ta natukene kummaline on, aga mis seal ikka – osadele inimestele meeldivad kallid autod, osad tahavad ennast hästi riidesse panna. Sa võid ju endale lubada seda, mida sa lubada saad, aga ma arvan, et mingil hetkel oli see hoopis teistmoodi ja millele võib-olla ka isa viitas, oli see, kui Eestis hakkas eraettevõtlus maad võtma, siis esimene asi, mida esimese raha eest tekitati, oli kohe kas just Maserati, aga vähemalt ikkagi välismaa auto.

Et elasid küll emaga Lasnamäe korteris, aga auto oli uhke maja ees.

See on nii üle maailma, see ei ole midagi eestlaslikku. Ma olin kunagi perega Berliinis ja seal oli keset linna suur park, kus türgi töötajad telkides ööbisid ja iga telgi ees oli uhke must Mercedes.

Nii et eks auto on niisugune staatusesümbol, aga eks ta natuke kummaline oli. Ma tean ka ettevõtteid, kellel oli kaks autot, üks oli Žiguli ja siis mingisugune uhkem auto ning panka mindi raha küsima ikkagi Žiguliga.

Aga millised teie staatusesümbolid on, te olete edukas ettevõtja.

Ega ei olegi. Ma ikkagi pean ennast pigem nagu niisuguseks tagasihoidlikuks inimeseks, kui selliseks, et kes tahab nagu millegagi uhkeldada.

Teie abikaasa Kadi Pärnits on olnud ametiühingu juht ja poliitik praegu töötajate koos, tema juhib Mainorit. Kui palju on teie vaadete ja ärifilosoofia kujunemist mõjutanud teie abikaasa varasemad rollid?

Loe rohkem:  Enamik kaugküttekliente sellel hooajal hinnalangust ei näe | Majandus

Kes see teab, eks me oleme ju koos asju arutanud ja elanud päris pikalt koos, et kes nüüd keda rohkem on mõjutanud, seda ma ei oska ütelda. Aga kui minust rääkida ja mõelda, et ametiühingud on rohkem nagu vasakpoolne või töötajakeskne asi, siis ma arvan, et ma isegi enne Kadi ametiühingutes töötamist olin pigem võrdsuse poolt kui selle, et tahaks teistest eristuda läbi selle, et ma olen jõukam ja töötajad las olla siis nagu pööbli tasemel. Ma arvan, et siin ei ole niisugust jõuga meelsuse muutmist olnud, eks me oleme Kadiga mõlemad ikkagi küllaltki selge arusaamisega maailmast ja väga hea, kui nad paljudes asjades kattuvad.

Aga mida te oma nende vasakpoolsete vaadete juures juhina ja omanikuna teist moodi teete?

Ega nüüd ei olegi mingit teadlikku tegevust, et ma nüüd teen teistmoodi. Küll võib-olla ma ei ole sellise mõttega nagu mõne ettevõtja äri siht on, et toota palju väärtust, aga hoida kulud hästi maas ja seda selle arvelt, et makstakse oma töötajatele hästi madalat palka ja kui nad selle palgaga nõus ei ole, siis leitakse keegi, kes on nõus. See on kuidagi nagu hästi võõras, ega ma muud ei oskagi ütelda.

Ettevõtte juhina olen ma nagu ikka iga teine, võib-olla natukene leebem ja paindlikum kui võiks olla, aga saab ka sellega hakkama.

Aga kui alluvad tulevad palgatõusu küsima, kas siis annate?

Minu arust ei ole minu käest kunagi palgatõusu keegi küsinud, sest pigem on hea olla palgatõusu initsiaator, kui pärast panna ennast sellesse rolli, et nüüd ma tulin vastu kellelegi. Ega siis ettevõte, mida ma reaalselt juhin, Ülemiste keskus, ei ole ju suur, meil on 10 inimest ja ei ole mingit palga diferentseerimist või ebakõla või keegi tunneb, et on nagu halvasti tasustatud. Ma arvan, et pole ka põhjust küsida.

Te ise ei ole mõelnud poliitikasse minna?

Ei, kindlasti mitte. Ma ütlen poliitika kohta niiviisi, et olles ettevõtja ja omades mingeid seisukohti teatud poliitiliste või riiki puudutava käitumise suhtes, siis ega ma ju ei tea, kas need on õiged. Ma olen alati öelnud seda, et ettevõtja ja poliitik peavad koostööd tegema, aga niiviisi, et ettevõtja suudab poliitikule ütelda, et kuidas te peate tegema, ma arvan, et see on natukene vale ja ma usun, et ma äkki ei saakski poliitikas üldse hakkama, sest seal tuleb natuke maailma teistmoodi vaadata.

Ma ei taha ütelda, et ma ei saa hakkama, küll ma ikka hakkama saaks, aga ei näe nagu põhjust.

2261463he289t24

Et Tallinnas edukalt tegutseda ja laieneda, on vist hädavajalikud ka head suhted linnaga. Kuidas teil Tallinnaga koostöö sujub ja kas Tallinn pigem toetab või takistab teie arengut?

Kui ma räägin Mainor Ülemistest või Ülemiste Cityst ja Tallinnast, siis eks igas koostöös kõik ei ole konsensuslikud läbirääkimised või otsused, aga kindlasti on meie koostöö Tallinna linnaga pigem hea kui halb ja ka üsna aktiivne on see koostöö.

Aga alati ei pruugi arusaamad või rahakotid ühtida. Kindlasti me tahame Tallinna rohkem survestada selleks, et ta näeks just nagu läbi liikuvuse Ülemiste City territooriumi. Ma ei pea silmas isegi Ülemiste Cityt kui äriüksust, vaid Ülemiste piirkonda üldse, kus on Ülemiste kaubanduskeskus, kuhu tuleb Rail Balticu terminal, lennujaam on seal – kogu see Ülemiste City piirkond ja muu areneb. Et siin  linn aitaks kaasa selle paremaks ühendamiseks teisel pool raudteed asuva linnaga.

Praegu ma ei ütleks, et me oleme konfliktses seisus – kindlasti on see pigem hea koostöö, aga siiski mõningad nagu arusaamised lähevad lahku. Et kuidas näiteks tuleks Rail Balticu ehitamise käigus arendada tunneleid, olgu siis ühistransport või kergliiklustee, aga lihtsalt raudtee jääb eraldama Tallinna linna ja Ülemise Cityt, mis on kolmas maksumaksja, seinana. See ei ole pika vaatega tegu, neid tunneleid tuleks teha, liikuvust tuleks parandada – see on see, mida me tahame linna käest saada, et infrastruktuur siiski areneks selles piirkonnas selle mõttega, et see on üks linnaosa. Mitte selle mõttega, et pagan, Ülemise City omanikud tahavad midagi.

Arendajad üldiselt kiruvad, et detailplaneeringud Tallinnas venivad, neid menetletakse kümmekond aastat. Kas teil on olnud seal ka mingeid takistusi või on teil kõik ludinal läinud?

Selliste asjade kohta ei saa ütelda ludinal, aga pigem me oleme saanud ütleme need siiski endale mõistliku aja jooksul menetletud need detailplaneeringuid. Tõsi ta on, et planeeringute menetlemine käib liiga pikalt, ma põhjused ei oska ütelda. Ja võib-olla see on ka üks asi, miks ma tegelikult selles süsteemis ei tahaks töötada, sest minu arust on linnavalitsuses või poliitikas väga palju niisugust tühja tööd ja tühja tallamist.

Aga ega siis detailplaneeringute menetlemine ei ole ka mujal maailmas lühike ja meil on pikk. Ta võiks olla kindlasti lühem, aga ta on, kui ma räägin siin lätlastega või norrakatega Oslost, siis ka neil ettevõtja ütleb, et tuleks kiiremini teha, aga linn või kohalik omavalitsus ütleb, et me ei saa seda kiiremini teha. Aga vähemalt suund on sellele, et ka linn on ise aru saanud, et need on liiga pikad ja minu arust praegune kas kirjalik või vaikiv kokkulepe ütleb, et ärme üle kolme aasta menetle midagi – see on juba samm nagu edasi. Sest kui ma eelmisel aastal lugesin lehest, et mingisuguse perioodi ütleme, detailplaneeringute menetlemise keskmine pikkus on seitse aastat, siis see tundub tõesti nagu jabur või mitte jabur, vaid tegelikult pigem nagu saamatu teguviis.

Te olete öelnud ja tsiteerin: “Heaolu takistavad kaks asja, monopoolne käitumine majanduses, mis rikub turgu ja tekitab valesid hindasid ja suur ülepakkumine, mis on sama halb. Kui rääkida kaubandusest, siis on müüjate palgad madalad just seepärast, et kauplusi on liiga palju, kui neid oleks vähem, läheks ka käive ühtekauplusesse kassapidajale oleks rohkem tööd, mis muudaks ka selle töökoha oluliselt efektiivsemaks.” Ülemiste keskus panustab ju samuti sellesse, et poode on palju ja ilmselt liiga palju. Statistika kohaselt on Eestis kõige rohkem kaubanduspinda ühe inimese kohta, arvestades siis Euroopa keskmist. Miks te loote neid poode üha juurde ja kuidas see aitab ühiskonna võrdsust saavutada?

Ega me nüüd kogu aeg juurde ei loo, kuigi tõsi ta on, et keskus on laienenud küll. Aga pigem minu mõttekäik oli rohkem toidupoodide kohta, sest neid on ülemäära palju. See, et Eestis oleks liiga palju rõivapoode või spordipoode või mänguasjapoode, seda ma ei ole kunagi ütelnud ja ka mõtelnud. Aga toidupoode on minu arvates Eestis, jah, ma ütlen Eestis, mitte ainult Tallinnas, ikka ülemäära palju. Ma arvan küll, et Eestis on üks tihedama konkurentsiga toidupoodide kaubamärkide arv, kes turgu jagavad. Ja eks igaüks tahab laieneda ja siis me olemegi selles seisus, et ühe ristmiku peal on neli poodi, kelle kaubamärgid erinevad ja tõenäoliselt nendel sortiment ka mingis osas ei kattu, aga põhitoiduained on kõikides ju samad.

Ja kui sa siis inimesena saad valida ühe piimapoe ja teise piimapoe vahel, siis saad oma piima kätte, aga sind tegelikult teenindab ühes poes üks müüja, teises teine müüja. Aga kui see kõik oleks ühe katuse all, siis saad ikka oma piima kätte, aga seal on üks müüja. Talle võib maksta, võib olla mitte kaks korda rohkem palka, aga näiteks 20 protsenti rohkem ja nii see ongi, et tegelikult vajadust nii paljude toidukaupluste jaoks ei ole.

Aga kuna kette on palju ja igaüks tahab turul olla ja turule jääda ja turuvõitluses teisele peale jääda, siis neid järjest tehakse – jälle loed, et keegi kuskil Assakul hakkas jälle poodi ehitama, kuidagimoodi see toidukaupluste võidurelvastumine ei lõppe. Aga ülejäänud poed, kui me räägime muudest asjadest olgu ta rõivas või elektroonika, siis ma arvan, neid on täpselt parasjagu.

2261478h74c7t24

Aga ometigi on kaubavalik neis üsna sarnane, ei ole väga vahet, millisesse kaubanduskeskusesse ma lähen, poed on üsna samad kaubanduskeskusest kaubanduskeskusesse.

Ega nüüd ju neid niiviisi ei ole. Kui me võtame näiteks Sportlandi, siis tal on kuskil viis-kuus poodi Tallinna peal, kõikides suuremates [kaubanduskeskustes] sees. Ega seda ei saa eirata, aga kuna meil väga ei ole sellist tänavakaubandust, siis need poed koonduvadki suurtesse keskustesse ja keskused ei ole küll nüüd üksteisele liiga ligidal, nad on täpselt Tallinnas kenasti ära jaotatud ja mina küll ei ütleks, et kaubanduskeskusi on liiga palju.

No samas üle T1, mis sinna Ülemistesse teie külje alla kerkis, neil liiga hästi ei läinud.

Sellepärast ma ütlengi, et tasakaal oli olemas ja tõesti siia Tallinnasse rohkem pindasid ei ole vaja. Enne peaks rahva elatustase kõvasti järgi jõudma, mis on ikka pikk protsess. Ma usun, et enne seda, kui T1 hakkas ennast ehitama, oli täpselt õige maht olemas ja kui keegi tahab olemasolevat keskust laiendada, siis ma arvan, et see ei ole nagu halb idee. Aga et midagi nüüd otseselt juurde ehitada keskusena – ma arvan, et sellest on juba rahakad inimesed, kes seda võiksid teha või tahaksid teha, aru saanud, et niisuguseid plaane enam ei ole. 

Aga Rotermanni keskus on mõnes mõttes Ülemiste Cityga sarnane, hästi terviklik linnak. Samasugust asja on püüdnud tekitada Porto Franco. Ja ometi neil ei lähe nii hästi, kui teil.

Ega ma nüüd ei oskagi ütelda, kas neil läheb hästi või mitte, aga need on ikka täiesti teist tüüpi keskkonnad. Esiteks oluliselt väiksemad. Teiseks on nad pigem elule ja ajaveetmisele suunatud. Kui Rotermannist rääkida, siis ta on hästi vahva, selline toitlustus ja restoranid, niisama ringi käimine ja ta on ka niiviisi, et hakkad ühest otsast käima, käid viis minutit ja tuled teisest otsast välja. Kui me räägime Ülemis Cityst, siis me räägime ikka sellisest linnakust, kus sa sõidad ühest kohast teise autoga või bussiga kaks peatusevahet. Meie teeme niisugust ärilinnakut, mida me tahaksime küll mingil hetkel muuta ka 24/7 nii-öelda elukondliku hoonestusega linnakuks, aga ta on ikka suunatud ettevõtetele. Nii et ma ei ole isegi mõtelnud, et me paneks neid asju nagu ühte patta, me räägime tegelikult hoopis teisest turust, sellest keda me püüame.

Aga ikkagi, miks nendel, kes teie konkurentidel, keda te otseselt ei taha samasuguse formaadi vedajateks nimetada, tõesti, teil on erinevusi, miks ikkagi neil ei ole nii hästi läinud?

Aga ma küsin hoopis, et kust see jutt on tulnud? Mina kuulen seda praegu esimest korda, et näiteks Rotermanni ei lähe nagu hästi.

Inimesed unustavad ära, et, et see seal on, et kui nad sinna lähevad, siis nad seal aega veedavad, aga kuidagi inimesi on seal ikkagi vähe käinud, kogu aeg. Seal on väga palju vahetunud rentnikke ja nii edasi.

Vaat ei ole seda nagu analüüsinud. Ega nüüd ülemäära nagu turundust nendel linnaosadele ei tehta ka, kui me räägime nüüd Noblesserist või siis Rotermannist, aga ma kuidagi ei suuda selle mõttega nagu nõus olla, et neil läheb halvasti. Ma arvan, et nad on vägagi kihvtid keskkonna arendajad või keskkonda tekitanud, niisugused väiksed linnaosakesed või väiksed üksused. Kuidas neil äriliselt läheb, ma tõesti isegi ei tea, aga see, et vahetuvad rentnikud paljudes kohtades, ei ole ju mitte midagi erilist. Ma arvan, et neil ikka läheb hästi. Ma loodan, et neil läheb hästi.

Miks teenivad müüjad nii vähe palka, kui nad teenivad, kas see on õiglane?

Aga see ongi üks asi, millest me enne rääkisime, et kui on palju kaubanduspinda, siis tegelikult ju kõik see investeering, see betooni valatud raha tuleb tagasi teenida. Ja kui omanik saab mingisuguse tulu oma poes müüdava kauba pealt, siis ta peab ju jagama seda, et nii palju läheb pankadele, nii palju läheb omanikele, nii palju läheb müüjale või klienditeenindajatele, nii palju ma pean kauba eest maksma. Ja kui see pangale makstav osa on liiga suur, siis sul lihtsalt jääb müüjatele vähem. Ja kui sa ehitad kaks maja, siis sa pead pangale rohkem maksma. Samas tegelikult tulu saad nende pealt võib-olla ühe maja jagu.

Miks maksavad Eestis riided ja jalanõud ja ka toit nii palju?

Ma täna just rääkisin ühe hästi suure kaupmehega, puudutasime ka hinnapoliitikat. Ega see ei ole ka mingi suur saladus, et jaekaubandus on paljuski mahuäri. Üks asi on see, et Eesti kaupmees suudab, suurtelt tarnijatelt või tehastelt osta hästi väikestes kogustes, see on üks asi. Ja see on nii, et kui sa ostad 1000 asja, saad ühe hinna, kui sa ostad 10 asja, saad teise hinna, see on üks pool. Ja teine pool, et seda tuhandet kaupa või eset transportida, on üks hind ühiku kohta, aga kümmet transportides on teine hind. Nii et ma arvan, et üks asi on see, et on konkurents liiga suur kaupluste koha pealt, teine on see, et meil on hästi väiksed mahud, võtame nii-öelda maailma mastaapi. Selles mõttes on meie hinnad ilmselt oluliselt kallimad kui Saksamaal. Ja kolmas on see, et me peame transportima kuskile üsna kaugesse kohta – Eesti on ju siiski natukene perifeeria, kui me võtame näiteks Euroopa või Aasia mõistes, üsna väikest kogust. Nii et eks selles see hind nagu kujunebki, see kindlasti ei taandu sellele, mida siin ütleme, mõned sellised nii-öelda arvamusliidrid on ütelnud, et Eesti kaupmees on hästi ahne. Ei ole ahne, nad teenivad kui teenivad päris mõistlikku kasumit, keegi siin ülikasumit teeni.

Loe rohkem:  Tumeda šokolaadi hind võib hüppeliselt tõusta | Majandus

Aga nii nagu on Eestis nagu kaubandust üleval pidada kallis, nii on ka Eesti riiki või väikest riiki juhtida kallis ja võib-olla siin tuleb ka leida mõningaid asju, miks me peame võib-olla makse tõstma kellegi jaoks ebaõiglaselt palju, sest see riik tuleb lihtsalt üleval pidada.

2261469hba4dt24

Seega see on paratamatus, sellega tuleb leppida?

Ma arvan, et me peame paljude asjadega maailmas leppima, mis tunduvad algul ebaõiglased ja kõigi vastu ei tule nagu võidelda. Aga tuleb muidugi õigeid asju teha ja ma arvan, et Eesti riik ei ole kõiki asju õigesti teinud, ma arvan, et mõned asjad on suisa ebaõnnestunult tehtud.

Nagu näiteks?

No ma vaatan praegu niisugust asja nagu migratsioonipoliitika. Kui me räägime sellest, et Eesti püüab hästi nagu säilitada oma rahvusriigi identiteeti ja samas näiteks ei lase seda majanduslikult areneda just välistööjõu baasil inimestega, kes tegelikult tahavad õppima tulla Eestisse, Eesti kõrgkoolidesse. Siin on piirangud-kvoodid peal. Kuna Mainor omab siin ühte ingliskeelset õppeasutust International School of Tallinn, seal on palju õpilaste voolavust ja see on just sellest, et inimeste tööload, kes siin töötavad, lõpevad ära ja väga hea meelega ei pikendata neid. Ja see tähendab seda, et me jääme ilma mõnest tublist noorest, kes võiks siin oma juured alla ajada ja meie majandusse panustada.

Ja kui siis loed ja kuuled seda, kui palju me tõrjume tublisid väliskodanikke siia tulemast, kas õppima või tööle, siis mõtled, et miks me seda teeme. Kui ma räägin näiteks norrakatega ja norrakas ütleb, et neil on hästi tasakaalustatud ühiskond ja nad väga palju ütlevad, et see on tänu sellele, et me oleme väga avatud olnud välistööjõule, olgu see siis sellest, et meie oma kodanikud enam kõiki töid ei taha teha. Siis sa näed siin töö tööpuudust ja me ei saa pakkuda nendele inimestele piisavat teenindust, sest meil ei ole lihtsalt näiteks kasvõi klienditeenindajad või restoranitöötajad piisavalt, keda tegelikult me võiksime lasta siia riiki palju rohkem sisse. See on madalama otsa tööjõud, mida võiks ka rohkem. Aga eriti kurjasti on see, kui tegelikult kvalifitseeritud inimesi, olgu ta siis IT-vallas või tööstuse vallas või energeetikas me ei lase siia. See on minu arust väga nagu valesti tehtud, see ei ole pikk vaade. Majandus ikkagi areneb seal, kus on inimesi ja kui sa ise ei suuda taastoota inimesi, siis ole selline, kes targalt, aga lubab teistel siia tulla.

Ehk kvoodid on liiga väikesed?

Kvoote tuleb muidugi vaadata ja migratsiooni tuleb kontrolli all hoida, et siia ei tuleks nüüd ükskõik kes sisse, aga seda on täiesti võimalik teha. Aga mingisugune kvoodimajandus, et näiteks mul on kvoot 1000 ja 1010. inimene, keda oleks majandusel vaja, [ei saaks tulla], kuna kvoot on täis – et kuule, tule järgmine aasta – see on niivõrd tobe skeem. Pigem tulgu nii palju, kui ühiskonnal on vaja – see võiks olla piir.

Teil on palju IKT-sektori ettevõtteid, te näete nende käekäiku kõrvalt. Kui palju on nende areng võib-olla pidurdunud just seetõttu, et on tööjõupuudus?

IKT ei ole väga asukohakeskne, nende tööjõudu võib ju kasutada, kus iganes sa istud. Selles mõttes ma arvan, et IKT sektor on Eestis siiski pigem eelistatud, aga ma ütlen, et kogu majandus ei saa baseeruda IKT sektorile – on olemas ka tootmised, on olemas energeetika, on olemas tehased – ka nemad on ju selle probleemi küüsis. Minu teada IKT sektoril väga palju kvoote isegi ei ole, neile on erisus tehtud ja nemad saavad hakkama. Pigem on see selles, et kui inimene, kes tuleb kvoodi väliselt, ma mõtlen IKT-sektoris, tuleb siia, siis ta tahab saada võib-olla seda sama teenust, mida talle pakutakse mujal ja kui selle teenuse pakkujaid lihtsalt turul ei ole, kuna on tööjõupuudus näiteks teeninduse, siis ta võib-olla ei tunne ennast nii hästi siin, ta ei saa sellist teenust, mida ta võib-olla vääriks või saab kuskil mujal riikides, kus teenindussektor on paremini tööjõuga mehitatud kui meil on.

Teie linnakus tegutseb ka rahvusvaheline kool, millest me rääkisime. Millised on nende perede mured Eesti riigiga, meie organisatoorse poolega kokku puutudes?

Seda on minul raske ütelda, ma otseselt ei tegele sellega. Selles mõttes ma võib-olla panen siin natukene mööda. Aga eks ka nende mure on ju selline, et kui nad siia tulevad, siis nad on ebastabiilses olukorras, nad ei saa enda pikka tulevikku siin planeerida, sest mingil hetkel lõpeb see tööluba ära ja ei tea kunagi, kas seda pikendatakse või mitte.

Võib-olla see, kui inimene tuleb siia ja tal on pikem siin olemise perspektiiv, siis ju ta suudab ka siia midagi panustada rohkem kui sellisesse ajutise peatuspaika, kus ma võib-olla pean nagu järgmine aasta juba ära kolima. Vast sihuke mure on, et me ei tekitaks enda riiki sellised kodanikke juurde, niisuguseid läbikäijaid.

Ma arvan, et muidu nad saavad siin ühiskonnas hakkama ja ma arvan, et eestlane on võõramaalase või võõra keeleruumist tuleva inimese vastu päris tolerantne. Seda ma küll ei usu, et Eestis nüüd mingit rassivihkamist oleks, et nad tunneks ennast halvasti, kuna nad ei ole siit maalt tulnud või ei oska meie kombeid või räägivad natuke teist keelt kui eestlane. Ma arvan, et seda vast ei tunta. See võib olla muidugi lokaalselt mingis töökollektiivis natuke teistmoodi, aga üldiselt eestlane, kui nüüd üks suund või partei välja arvata, on päris selline okei võõramaalaste suhtes.

Räägime veel ka keskkonna poole pealt. Ülemiste Citys on päikesepaneelid ja taaskasutusnõude tagastuspunktid ja murukatused. Teise poole pealt jällegi te ju arendate kogu aeg majandust edasi. Kas teil endal tekib ka vahel selline sisemine vastuolu, et kui eetiline on seda majandust üha kasvatada? Teisest küljest tuleks keskkonnahoidlikumalt võibolla vähem SKT-sse panustades toimetada?

Ma arvan ikkagi, et areneda tuleks, seismine on pigem nagu tagasiminek. Aga seda küll, et kui midagi teed või arendad, siis võib-olla ei pea seda tänase päeva nii-öelda Excellikku majapidamist rakendama. Selge see, et roheline asi on kallis või kallim ja kui tahad roheliselt midagi arendada, siis täna ta tundub liiga kallis, aga pikas perspektiivis on ta kasulik. Pigem me püüame ikkagi areneda ja siis pigem roheliselt ning ma arvan, et siin on küll kohti, kus on võimalik mõistlikku kompromissi teha. Et mitte nii-öelda puhtalt ütleme betooni teha, vaid kasutada selliseid kallimaid, aga paremaid tehnoloogiaid – võib-olla teha näiteks, kui me räägime kinnisvarast, siis kasutada vertikaalhaljastust, mis tegelikult ju sulle kohe midagi sisse ei too, aga ta on ilusam, kui tavaline betoonsein, ta rikastab, keskkonda, muudab rohelisemaks. Ja kui me räägime näiteks Ringo-pakenditest, mille käitlemine on päris kulukas, aga samas, kui me teame, kui palju me sellega säästame prügi, siis tuleb see kulu lihtsalt tulevikku vaadates enda kanda võtta.

Kas kõik sellised arendused, ma mõtlen just need, mis keskkonda panustavad, on kõik nii-öelda õigel teel, kas Eesti ja Euroopa Liit on õigel teel või kui palju te näete ka sellist rohepesu ja silmamoondust?

Noh, eks seda näeb ju palju, sest seda tekki ikka tiritakse. See on niisugune vana majanduse armastus, et kõige tähtsam on majandus ja kui palju sealt kasumit tuleb. Muidugi, mida rohkem kasumit, seda rohkem paremini elavad ka inimesed, eks ole. Ja teised on siis need, kes tegelikult keelaks nagu kõik nagu arendused ära. Eks seal kuskil see kesktee tuleb leida.

Võib-olla on seda nagu halb ütelda, aga kui ma mõtlen, et kuhu nagu sellised nagu suured majandused on nagu praegu pöördumas, siis nad on pigem selle peale pöördumas, et kõige tähtsam on majandus ja siis on see nii-öelda rohepesu alla kuuluv asi. Et pingutame natuke selle rohelisega üle. Näiteks Saksamaa – kuigi ta kunagi mõtles küll seda et, paneme kõik tööstused kinni ja hakkame uut moodi, aga sa ei saa ilma selleta. See on asi, mis annab inimestele tööd. Nii et, et ma arvan, et seda rohepesu on maailmas väga-väga palju, aga suund, kuhu me liigume, on ju tegelikult õige.

Võib-olla ongi minusugusel raske seda täpselt kirjeldada, et mis see õige teha on, aga selline nii-öelda niisugune puude kallistamine – see on see asi, mida tegelikult ei tohiks nagu tolereerida.

Kas Eestis tehakse keskkonnahoiu nimel piisavalt ka ettevõtjate tasandil?

Ega ma nüüd küll ei tunne, et kuskilt oleks midagi nüüd nagu vähe tehtud või üle tehtud, eks tehakse vastavalt oma jõule. Muidugi võib ju ütelda seda, et meil on hästi palju näiteks vanu hooneid, mis kütavad justkui õhku – ma pean silmas elukondlikku hooneid, terve Lasnamäe ja Mustamäe on seda täis. Võiks tõesti utoopias mõtelda, et võtame viie aasta plaani ja soojustame kõik majad ära. Aga eks kuskilt tuleb see reaalne võimekus vastu ja ma usun küll, et need inimesed, kes sellega tegelevad, tajuvad seda piiri ja püüavad ikkagi õigeid asju teha vastavalt meie võimetele.

2261484hc0bct24

Aga kas Euroopa Liidu muutunud suund kuidagi ka Ülemiste City plaane suunab, olete te oma plaane töö käigus pidanud palju korrigeerima?

Ega ei ole ausalt öeldes kui me räägime nagu Ülemise Cityst kui kinnisvara arendajast. Muidugi, eks me peame iga järgmist maja korrigeerima vastavalt keskkonnanõuetele, et mis energiaklass üldse lubatakse ehitada. Enam ei saa niisuguseid odavaid, mittesoojuspidavaid majasid ehitada, teatud nõuded on olemas. Mõni asi on võib-olla nagu üle võlli – kui me räägime energiaklassist, et enam eriti ei tolereerita avanevaid aknad, et kõik nagu peaks justkui olema siis nagu sundventilatsiooni peal, mis üldiselt inimestele väga ei meeldi – ikka tahad vahest akna lahti teha ja värsket õhku sisse lasta.

Eks niisugused asjad on muidugi, mis natukene häirivad. Aga noh samas muidugi, et kui on jällegi avatavad aknad, siis võib juhtuda, et kõik hoiavad aknad lahti ja võib-olla see ei ole jällegi keskkonnahoidlik. Eks me neid reegleid muidugi vaatame, et energiaklass, mida me majasse panustame, oleks see, mis oleks ka tulevikus jätkusuutlik. Ja pahatihti on ka niiviisi, et suured rahvusvahelised rentnikud, kui nad tulevad, vaatavad väga selgelt, et milline on selle maja energiaklass. Kui me püüame hästi Exceli-põhiselt ja võimalikult suurema kasumiga ehitada, siis võib-olla on meil tulevikus raske sinna rentnikke leida. Nii et neid mõistlikke lahendusi, mis võib-olla ei ole esimesel pilgul kõige efektiivsemad, tuleb ikka teha.

Teil on endiselt veel tohutu lahmakas maa-ala arendamata. Millal Ülemiste linnak valmis saab?

See on muidugi sihukene klišee, et Tallinn ei saa kunagi valmis. Mul on ka arvamus, et Ülemise City valmis saamine on generatsioonide taga. Kui me räägime sellisest mahust nagu 500 000 ruutmeetrit ehitusõigust, siis see on ikka väga-väga palju. Kui võtta üks suur kontorihoone, mis on kuskil 20 000 ruutmeetrit, siis on ikka kuskil 30 maja ehitada. Ja 30 maja ehitada ühe põlvkonna jooksul ühel pereettevõttel on päris keeruline. Nii et ma arvan, et siin jätkub tööd nii mulle, minu pojale kui ka tema lastele.

Aga Ülemiste vanake on ikka teie palgal? Et ta kunagi siis teile seda järve kaela ei tõmbaks, kui valmis saate?

No eks me püüame siis hoiduda sellest valmissaamisest. Mina ise mõtlen seda niiviisi, et praegu on see 30 hektarit, aga kõrval on ju maid küll! Kui sa oled piisavalt võimekas ja sul on hea kontseptsioon, mida müüa, siis miks mitte siis tegelikult kaasata Ülemisse Citysse ka naaberkinnistud, olgu nad siis nüüd tulevikus meie omad või kellegi teise omad. Aga tähtis ei ole ju alati see, kellele see maja kuulub, vaid kellele see kontseptsioon kuulub, kuidas seda kogukonda seal arendada või koos hoida.

Nii et ma arvan, et tulevikus võib-olla see niiviisi, et Ülemiste Cityks me nimetame mitte seda meie käesolevat kinnisvarakogumikku, vaid võib-olla kogu seda suurt Ülemistet ja miks mitte ei võiks ka Ülemiste keskuse kohta kunagi öelda, et ta asub Ülemiste Citys.

Kokkuvõttes võib öelda, et suurettevõtja Pärnits esindab üha kasvavat huvigruppi Eestis, kes soovib näha ühiskonnas suuremat võrdsust. Tema arvamused ja ettepanekud seavad sotsiaalse ebavõrdsuse teema teravalt päevakorda ning annavad mõtteainet nii ühiskonnajuhtidele kui ka teistele ettevõtjatele. On oluline, et sellised prominentsest positsioonist tulevad seisukohad saaksid avalikku tähelepanu ja arutelu, kuna ainult nii saab leida lahendusi, mis aitavad kaasa terviklikuma ja õiglasema ühiskonna loomisele Eestis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga