Suure püssi ajastu | Jagger ja Plant tõid disklahvi, rongisaatja hädapidur aitas esikohale | Laskesuusatamine

Tere tulemast Eesti laskesuusatamise põnevasse maailma! Suure püssi ajastu on tõeliselt põnev aeg, kus legendaarsed sportlased nagu Jagger ja Plant on toonud meie riigile suurt kuulsust. Nende võidud on olnud tõeliselt haaravad ja emotsionaalsed, ning rongisaatja hädapidur on aidanud neid esikohale tõusta. Laskesuusatamine on ala, mis pakub põnevust ja adrenaliini nii sportlastele kui ka pealtvaatajatele. Olge valmis kogema peadpööritavat spordiaktsiooni ja põnevust, kui astute sisse Eesti laskesuusatamise maailma!

2022. aasta parima spordiraamatu tiitli pälvinud raamatu “Biatlon A&O. Ükski märk ei jää üles. 25 lugu laskesuusatamisest” autorite Kristi Kirsbergi ja Jan Jõgis-Laatsi ning ERR-i ühises “Suure püssi ajastu” neljaosalises sarjas meenutavad punaimpeeriumis ringi sõites ette tulnud eriskummalisi juhtumisi sel korral laskesuusatajad Lembit Lätt ja Elmo Parik.

Hädapidur teivasjaamas

Tänapäeval sõidavad koondised ja tiimid võistlustele vaat et minuti täpsusega organiseeritult. Lahkumine Ruhpoldingist pühapäevase võistluse järel kell 16 ja Antholzis juba esimene lõdvestav trenn järgmisel hommikul. Omal ajal sellist minuti või tunni täpsusega planeerimise luksust polnud – koondislased istusid rongi, sõitsid, kuhu vaja, ning jõudsid  kohale siis, kui rong või lennuk Moskvast jõudis.

Lembit Lätt meenutab, kuidas nad ükskord sõitsid eestlastega 1976. aastal toonasele liiduvabariikide vahelistele meistrivõistlustele Slavskesse Ukrainas, hilisematel aastatel ühte tuntumasse NL-i talispordi treeninglaagrisse. Ca 130 kilomeetrit Lvivist loodes Karpaatides, kuhu sõideti, nagu toona ikka kombeks, rongiga.

“Tiksusime seal rongis, meid oli vast kokku 8–10 meest koos treeneritega. Ühel hetkel Matti Paavo ütleb – kuulge, poisid, siin on Slavske,” meenutab Lätt. “See oli kõige otsesem teivasjaam – perrooni polnud, paljas lumi. Ladusime seal oma suuski-püsse välja, kui äkki hakkas rong edasi sõitma, peatus oli heal juhul nii minuti jagu. Õnneks rongisaatja nägi, et mehi muudkui tuli tamburisse suusakotte välja viskama ja tõmbas hädapidurit, et me ikka kõik välja jõuaksime.”

Hädapidurist oli õnneks kasu, teatevõistluse võitsid Lembit Lätt, Elmo Parik ja Jaan Matso. Lätt ise võttis tol võistlusel lisaks esikoha sprindis.

Nudipeata – disklahv!

Eesti oli kogu okupatsiooniaja teatavas mõttes aken läände, siinsel põhjarannikul oli näha Soome televisioon ja liikus lääne muusika, Peterburist ehk toonasest Leningradist käidi siin plaate/linte hankimas. Ehkki ametlikult taunitav, siis 70-ndate keskel oli nii pealinnas kui mujal poistel kombeks juukseid pikemaks kasvatada.

“Meie ju olime Rolling Stonesi ja Led Zeppelini kuulanud, piltegi näinud. Ega siis kultuurimajja peole polnud mingit mõtet lühikese soenguga minna, sest siis poleks keegi sinuga tantsima tulnud,” räägib Lembit Lätt.

Mis ühtlasi tõi kaasa selle, et kui “sõbralikud” treenerid püssil ei proovinud sihikut “ära kruttida”, siis leiti muud moodused.  Mujal Liidus polnud keegi toona rollingutest või zepist kuulnudki, saatigi neid näinud ning kõigil sportlastel oli nekrutilik nudipea. “Olime Iževskis “Nooruse” spordiühingu satsiga noorte meistrivõistlustel. Olime siis üheskoos kenasti sprindi ära sõitnud ja õhtul vaatame protokolli – tulemus tühistatud pikkade juuste pärast. Maha võeti kõik kolm poissi Eestist ja mälu järgi vist ka kõik poisid Baltikumist,” osundab Lätt, kuidas leiti põhjus konkurente elimineerida.

“Peatage laskmine! Laev möödub.”

Paljud tolleaegsed Eesti laskesuusatajad olid osa omaaegsest Dünamo spordiklubide süsteemist, mis teatavasti oli seotud punaimpeeriumi piirivalve ja seeläbi ka KGB-ga. Mis omakorda tähendas, et kehtisid mitmesugused “erisused”, kui käidi treeninglaagrites.

“Kui mõelda tagasi laagritele, kas või näiteks Gelendžikis Musta mere rannikul, kus praegu on samas Putini kuulus loss, siis meil oli toona päevaraha määr selline, et ei jõudnud seda söögilauas kartulile-hakklihakastmele ära kulutada. Ja nii siis ühel hommikul anti meile punast kalamarja, teisel hommikul musta, et saada päevaraha kulutatud,” meenutab Lätt.

Teise meenutusena toob Lätt välja ühe sügisese hooajaeelse laagri sealsamas Gelendžikis 1975. aastal, kus tiir tehti mererannal kõrgendikule märklauad vineeraluste peale.

“Suur püss, mis on eluohtlik viie kilomeetri kaugusele. Lasime märke, sinine meri oli taustaks, ei puuriitu, metsa ega midagi taustaks. Olime seal Eestist kolmekesi laagris – mina, Matti Paavo ja Agu Keemu. Pärast sain teada, et see oli ühe sõjaväeosa lasketiir, aga mina ei näinud seal küll ühtegi sõjaväelast. Aga oli kord juhus, kus ühel hetkel tuli kaugel taustale üks laev, mispeale treener hüüdis ” ОТБОЙ!” ehk “TULE LÕPP!” Aga kui laev ära läks, siis sai jälle edasi lasta,” räägib ta.

Pidevad sõidud Venemaa avarustes tüütasid

Lembit Lätiga koos juunioride klassis sõitnud ja koolis käinud igipõline otepäälane Elmo Parik nendib, et kõige tüütumaks kujunes toona pidev toonase punaimpeeriumi avarustes ringisõitmine. Samas meenutab ta, kuis toona tegid sportlased endale ise kabad.

“Talvedel sõitsime vaat et iganädalaselt kuskil ringi. Võistlused, laagrid talvel, suviti harjutasime ka igal pool. Vaat et igal kuul talve jooksul tuli kuskile sõita,” räägib Parik. “Siit rongiga Moskvasse ja siis edasi kuhu iganes, Kasahstani jne. Ausalt öeldes tõesti tüütas ära.”

Püssidest rääkides, siis kui tänapäeval tellitakse kabad sellele pühendunud meistritelt, oli toona kõik poiste-meeste endi teha.

“Ma arvan, et minu käest käis läbi kokku kaks-kolm suurt püssi ja eks me ise need kabad ka välja nikerdasime, et poleks tehasetoode, vaid täpselt käe järgi. Peitliga lihvisime, samas vaadates ettevaatlikult, et kaba katki ei läheks,” jutustab ta.

Sport andis toona võimaluse ka Eestist ja Nõukogude Liidust välja saada, isegi kui see oli vaid toonastes nn sotsmaades.

“Saime käia Dünamoga näiteks Bulgaarias ja Ida-Saksamaal. Viimasest on meeles teatevõistlus, kus olin viimases vahetuses ja tulin liidrina tiiru. Siis keegi ilmselt kohtunik ütles laskmist alustades – schnell (kiiresti – e.k.). Lasin puhtalt ära, mispeale ta lisas gut (hästi – e.k.) ja võitsimegi suhteliselt pikalt selle võistluse ära,” meenutab Parik.

Kokkuvõttes võib öelda, et “Suure püssi ajastu” laskesuusatamise võistlus tõi kaasa põnevust ja emotsioone. Jagger ja Plant näitasid oma oskusi ning tõid disklahvi, samal ajal kui rongisaatja hädapidur aitas võistluse võitjaks tõusta. Laskesuusatamine on ala, mis pakub alati üllatusi ja põnevust ning see võistlus oli sellekohane tõestus. Loodame, et tulevikus jätkub Eesti laskesuusatajatele edu ja et nad suudavad säilitada oma tugeva positsiooni maailma laskesuusatamise areenil.