Surmauurija Karl Käsnapuu: surmalähedane kogemus muutis mu elu | Inimesed

Surmauurija Karl Käsnapuu on tuntud Eesti kriminaaluurija, kelle elu on pööranud pahupidi üks surmalähedane kogemus. Tema lugu on täis põnevust ja intriige ning tema kogemus on muutnud tema elu igaveseks. Käsnapuu on jagamas oma lugu ja kogemusi, et anda inimestele aimu surma ja kuritegevuse maailmast ning julgustada neid mõtlema elu hapramuse üle. Tema lugu on inspireeriv ja paneb inimesi mõtlema elu sügavamatele tähendustele ning mõjuvõimale, mis surmalähedane kogemus võib omada inimese elule.

Aasta viimane “Kajalood” tõi raadioeetrisse surmauurija Karl Käsnapuu, kes keskendub oma uurimistöös surmalähedase kogemuse uurimisele. Surmalähedane kogemus on Käsnapuu sõnul täielikult elumuutev sündmus, mida teaduspõhiselt on keeruline tõestada.

Käsnapuu sõnul on surmast rääkimine viimastel aastatel nii Covidi kui ka laiemate kultuuriliste muutuste tõttu ühiskonnas levinumaks muutunud. “Inimesed vajavad selle suure tundmatusega teatud suhestatust, on selline ajastu,” sõnas ta.

Käsnapuu on ka ise surmalähedase kogemuse läbi elanud, kui ta Indias peaga vastu betoonserva kukkus, mille tulemusel ta teadvuse kaotas. Sõpradel õnnestus Käsnapuu õnneks üles turgutada ja haiglasse toimetada. “Ma olin vahepeal teadvusel ja vahel jälle kadusin ära päris palju selle ühe päeva jooksul. See jäi väga värvikalt meelde, kuidas ma sain tervele oma elule otsa vaadata, nii detailselt nagu ma oma elu kunagi ei mäletaks,” kirjeldas Käsnapuu,

Käsnapuu sõnul ei osanud ta toona seda surmalähedaseks kogemuseks kutsuda. “Ta oli lihtsalt utoopiline imelik asi, mis juhtus,” märkis ta. Lisaks ei osanud mees enda kogemust teistega jagada. “Kuidas sa üldse väljendad, mis asi see oli. Sa said ka aru, et inimesed ei tule mõtetega kaasa, nagu räägid tühja kohta. Küllaltki endas hoidmine oli suures osas.”

Kogemus muutis ka Käsnapuud inimesena. “Tuli isu siin elus mingit tõelist panust anda, mitte niisama ära töötada, vaid ma pean midagi selle maailma heaks tegema.”

Järgmise taipamiseni jõudis Käsnapuu Kesk-Ameerikas ringi rännates. Mehhikos sai ta teada, et seal tähistatakse surnute päeva. “Neil on surm kultuuris sees ja nad räägivad sellest vabalt. See õpetas mulle nii palju. Mulle hakkaski tunduma, et peaks sellega tegelema ja meie poole ka tulema rääkima, sest siin on puudus sellest,” rääkis ta.

Tartus omandas Käsnapuu teoloogia ja religiooniuuringute kraadid. “Meil on väga palju erialaseid lähenemisi surmale. Kõik need tundusid, et tegelevad ühe kitsa probleemiga. Laiem vaade on hästi oluline, et võtta neid tarkusi kokku ühe inimese jaoks, kes ise surmale peab otsa vaatama.”

Peale Tartut jätkas Käsnapuu oma õpinguid Hollandis Utrechtis. Peamise põhjusena valis ta Hollandi, kuna seal on eutanaasia seadustatud.”Ma valisin Hollandi, kuna seal on palju rohkem teadust sellest kirjutatud. Nende debatt surma ümber on nii teises kohas,” selgitas ta.

Surmalähedase kogemuse termin tuleb Käsnapuu sõnul 1975. aastast Raymond Moody raamatust “Elu pärast elu”. Et kogemus oleks surmalähedane, peab see täitma teatud kriteeriume, näiteks rahulolu tunne, kehaväline kogemus, kohtumine valgusolendiga, ülevaade elatud elule, tunnelist läbi minemine jms.

Kõige enam on Käsnapuu sõnul kogutud selliseid surmalähedaste kogemuste kirjeldusi, kus inimene näeb enda keha kõrvalt. “Selle keha üle muret ei tunta, sest mina ise ju olen siin. Sügavamate surmalähedaste kogemuste puhul tuleb see ette, kus võidakse läbi tunneli minna. Seal lõpus on see valgus, kus kohatakse oma lahkunuid või muud valgus- või vaimolendit.” Käsnapuu sõnul on inimesel keeruline seda kõike kirjeldada, mis teeb ka teema uurimise keeruliseks.

Tihti omandavad inimesed läbi surmalähedase kogemuse mingi uue tarkuse, arusaama või moraalisüsteemi. “See on minu jaoks üks huvitavamaid nähtusi, millele proovin tähelepanu pöörata,” märkis Käsnapuu.

Oma raamatu ja uurimistöö jaoks küsitles Käsnapuu ka umbes 150 surmalähedase kogemusega eestlast. Selgus, et eestlaste kogemused on ülejäänud maailma omadele täiesti sarnased. “Meie kultuuriliselt tingitud olukord paneb meile samadest asjadel rääkimisel suhu erinevad sõnad. Tekib äratundmine, et inimene räägib samast asjast, aga kasutab teisi sõnu,” märkis Käsnapuu.

Surmalähedast kogemust on teaduslikult keeruline uurida, kuna näiteks puudub võimalus korduvaid katseid läbi viia. “Millele saab teadus sõrme peale panna, on nende inimeste muutunud elud. See juhtus ka minul, mul tuli teistsugune vaade elule. Aga kõik, mis seal keskel toimub – me ei saa tõenduspõhise teadusega jälile. Aga sisuanalüüsi tasandil saame me kõiki neid andmeid võrrelda. Selle teeb huvitavaks, et nad on kõik paljuski sarnased.”

Käsnapuu tunnistas, et teatud määral või juhtudel võib surmalähedast kogemust seletada ajukeemiaga. Teadlased on välja selgitanud, et minutid enne surma kasvab inimese ajus plahvatuslikult virgatsainete sünteesimine. Sellegipoolest usub Käsnapuu, et pilt on reaalsuses suurem. “Kunagi pole kellelgi võimalik olnud paika pidavalt selle kaudu ära seletada kogu selle inimese ajus toimuvat. Tuleks püüda ka teiselt poolt küsida, ei tasu kinni jääda, mis füüsikalises maailmas toimub ja kõigele selle läbi proovida seletust leida, sest võib-olla jääb nii midagi märkamata.”

Karl Käsnapuu’s story of a near-death experience has had a profound impact on the people of Estonia. His journey has touched the lives of many, providing hope and inspiration to those who have faced similar challenges. Käsnapuu’s resilience and determination in the face of death have shown that even in the darkest of times, there is light and the possibility of a new beginning. His story serves as a reminder to cherish each moment and to never give up, no matter how difficult the circumstances may seem. Käsnapuu’s experiences have changed the lives of many, leaving a lasting impact on the people of Estonia.