Sõjapõgenike teekond Eesti ühiskonda läbi sauna, soo ja piparkookide | Ühiskond

Tere tulemast Eestisse, kus sõjapõgenike teekond ühiskonda on täis erinevaid väljakutseid ja üllatusi. Läbi sauna, soo ja piparkookide saavad põgenikud kogeda Eesti kultuuri sügavust ja mitmekesisust. Siin saavad nad leida uut kodu ja loodetavasti integreeruda edukalt kohalikku ühiskonda. See on lugu vastupidavusest, kohanemisvõimest ja väljakutsetest, mis toovad kokku erinevad kultuurid ühes väikeses, kuid avatud ja sõbralikus riigis nagu Eesti.

Siseministeeriumi andmetel on alates 2022. aasta veebruarist Eestisse saabunud 86 661 Ukraina kodanikku piiril öelnud, et plaanivad mingiks ajaks Eestisse jääda. Samas avaldatud statistika kohaselt on ajutise kaitse taotlusi registreeritud 50 859 ja rahvusvahelise kaitse taotlusi 6449. 

Sõjapõgenike olukord Eestis ja nende edasised kavatsused on muutlikud. Paljud Eestisse jõudnud sõjapõgenikud on pärit aktiivsetest sõjapiirkondadest, mis muudab nende tagasipöördumise küsitavaks. Samal ajal on Ukrainasse maha jäänud paljud sõja eest pakku saabunute pereliikmed, eelkõige sõjaväljal võitlevad isad-emad, abikaasad ja elukaaslased, keda käiakse võimalusel külastamas. Sõjategevuse jätkumine Ukrainas tähendab järjest rohkem inimohvreid, sealhulgas ka sõjaveteranide arvu kasvu. Eeldada, et veteranid jäävad sõja poolt rüüstatud Ukrainasse ega ühine oma võõrsile pagenud peredega, oleks lühinägelik ja naiivne. 

Sõjapõgenike olukorda Eestis iseloomustab seega ebamäärasus ning ebakindlus oleviku ja tuleviku osas. Sõjapõgenike pidev liikuvus aga raskendab niigi keerulist kohanemis- kui ka lõimumisprotsessi Eestis. Sõjapõgenike kohanemise ja Eesti ühiskonda lõimumisega on seotud mitmed osapooled. Mil moel aga saavad kohalikud kogukonnad aidata kaasa sisserändajate ja sõjapõgenike kohanemisele ja lõimumisele? 

Loomingulised tegevused ja loodus sõjapõgenike vaimset tervist toetamas

Kriisid panevad inimeste psüühika suure pinge alla. Sõda kui laiaulatuslik kriis tekitab mitte ainult stressi, vaid ka potentsiaalselt traumaatilisi kogemusi nii neile, kes ise vahetult sõjakoledustega kokku puutunud, kui ka neile, kes sellest teiste kaudu osa saavad. Võimaliku traumeerituse tõttu räägitakse sõjapõgenike kohanemise kontekstis sageli traumateadlikkusest. See eeldab arusaamist, et inimese praeguses kontekstis ootamatud reaktsioonid ei pruugi olla seotud tema teistsuguse kultuuritaustaga, vaid traumeerivate läbielamistega. Sõjapõgenikega töös on seega tähtis spetsiifiliste traumale keskenduvate sekkumiste kättesaadavus. Samas on kohanemise ja sihtriigis lõimumise, aga ka tõsisemate psüühiliste probleemide ennetamise seisukohalt oluline pakkuda sõjapõgenikele ka üldisemat vaimse tervise ja psühhosotsiaalset tuge. Järjest enam räägitakse selles kontekstis just kogukonna tugitegevustest ja kogukonna vaimse tervise toetamisele suunatud teenustest.

Uuringud näitavad, et tegevused, mis aitavad pagulastel luua sidemeid ja usaldussuhteid omavahel ning kohalike kogukondade ning teenusepakkujatega toetavad nende vaimset tervist ja heaolu. Uuringute põhjal teame ka seda, et loomingulistes tegevustes osalemine omab positiivset mõju inimese vaimsele tervisele. Samas on need võimalused täna Eestis kohanemis- ja lõimumisprotsessides veel vähekasutatud. 

Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) ja Mõttekoja Praxis läbi viidud uuringust nähtub, et Eestisse jõudnud Ukraina sõjapõgenik on noore ja haritud naise nägu. Neist 74 protsenti on naised ja rohkem kui pooltel on kõrgharidus. Eestisse jõudnud naised peavad sageli üksi hoolitsema nii enda laste eest, ülal pidama ka perega kaasas olevaid vanemaid pereliikmeid ja samal ajal ka töötama. See ei jäta aega enda eest hoolitsemiseks ja võib tekitada tugevat stressi.

Eelmise aatsal MTÜ Loovalt Koos poolt läbiviidud Ukraina sõjapõgenike mõjujõu ja tegutsemisvõimekuse suurendamiseks mõeldud projekti üks sihtrühm olidki Ukrainast Eestisse elama asunud naised. Projektis korraldatud igakuised kohtumised viisid naisi erinevatesse kogukondadesse, andsid neile võimaluse õppida tundma Eestimaa loodust, kohtuda kohalike inimestega, saada uusi teadmisi ja proovida kätt erinevates loomingulistes tegevustes. Näiteks käisid naised matkamas nii Aegviidus ja Kloogal, jalutasid nii metsas kui soos, käisid ujumas ja saunas ning katsetasid loomist nii vildi kui ka piparkoogitaignaga. Paljude jaoks oli soos viibimine esmane kogemus, samamoodi tehti tutvust esmakordselt ka mitmete taimede ja marjadega. Naised olid ühel nõul, et loodus annab võimaluse rahuneda ja lõõgastuda, nii-öelda avab hinge. Metsas jalutades said naised õppida ja harjutada ka näiteks teadveloleku tehnikaid: eneseabivõtteid, mis toetaksid toimetulekut ka stressirohketel hetkedel.

Naised tõid ka välja loominguliste tegevuste olulisuse, mis samuti annab võimaluse unustada hetkeks kõik muu ja olla kusagil mujal. Projektis osalenud Jelena rääkis, et see andis soovi ise mängida ja olla laps. Olulise teemana tuli välja ka soov saada osa eestlaste rituaalidest ja lugudest, mis annab võimaluse saada rohkem aru, mõista  ja kuuluda oma uude elukohta. Samas soovisid naised ka ise pakkuda vastu teadmisi enda kultuurist ja rituaalidest ehk olla ka ise rohkem mõistetud. Naised märkisid, et töökoht sellist võimalust ei paku, sest seal tuleb teha tööd ja omavahelist suhtlust toimub vähe. 

72-aastane Larissa tõi välja, et eestlastega rohkem suheldes harjuksid nad ka rohkem siinse kultuuriga. “Nii saaksime üksteisest rohkem aru. Neil oleks huvitav ja meil oleks ka huvitav näha, kuidas inimesed elavad, milliseid toite valmistavad,” rääkis ta. Larissa tõi välja, et kui harjuda kultuuriga, siis on lihtsam mõista, miks mõni asi on nii nagu see on. Seega pidasid naised sellistel kohtumistel ühtviisi tähtsaks nii omavahelist suhtlust, aga samavõrra sideme loomist kohalikega. Märgiti, et selliste kontaktideni on üksi raske jõuda ja peeti oluliseks mõne kohaliku olemasolu, kes selleni suunaks ja juhataks ehk aitaks seda esimest sammu teha.

Võimekad ja iseorganiseeruvad kogukonnad

Eelnevalt kirjeldatud tegevused näitlikustavad võimalikke kogukonna tugitegevusi, mis toetavad sisserännanute vaimset tervist, kohanemist ja lõimumist kohalikku kogukonda ning ühiskonda tervikuna. Nende tegevuste edukas korraldamine eeldab kogukonna üldist huvi ja valmisolekut panustada, samuti kogukonnaliikmete initsiatiivi ja ressursse. Rõõmustav on, et Eestis on riiklikul tasandil suundumus delegeerida kohanemis- ja lõimumisvaldkonna ülesandeid kohalikule tasandile, mitte tsentraliseerida kohaliku tegevuse juhtimist. Kogukonnad omavad parimat arusaamist sellest, millised tegevused on nende kontekstis kõige mõttekamad ja kuidas neid kohalikul tasandil tõhusalt korraldada

Samas on oluline mõista, mida silmas peetakse, kui räägitakse ülesannete delegeerimisest kohalikule kogukonnale. Selle artikli kontekstis võib kogukonda mõista kui kohaliku tasandi aktiivsust, kus kohalikud elanikud ühes geograafilises piirkonnas mõtestavad ja suunavad oma tegevust kogukonna ühistest huvidest lähtuvalt. Kogukonna eesmärk on jõustada kogukonna liikmeid ja nende võimet ise organiseeruda, püstitades ühiseid eesmärke ja lahendades kohalikke probleeme. See protsess võib hõlmata ka sõjapõgenike või sisserännanute kohanemist ja lõimumist, kui üht kogukonna ühiseid eesmärke.

Kogukonna määratlemisel on seega esmatähtis just sotsiaalne dimensioon, mitte geograafiline piiritletus. Kes kogukonda kuulub ja kes mitte, ei ole alati ilmselge ja väljastpoolt vaatlejatele arusaadav. Liialt jäigad piirid kogukonna ümber on üks võimalikke kogukondade tegevuse negatiivseid kaasnähtusid. Rände kontekstis on piirid meie ja nende vahel eriti tähtsad, sest kuuluvustunne on üks esmaseid kohanemist ja lõimumist toetavaid või takistavaid aspekte. Sisserändajad on sageli need, kes nii-öelda meie tegevustest kõrvale jäävad. 

Eelneva põhjal on oluline mõista, et kogukondade arendamine ja tugitegevuste algatamine ei tohiks sõltuda üksnes mõnest erakordselt aktiivsest kogukonnaliikmest. Pigem peaks tegemist olema teadliku pingutusega tõsta kogukondade pädevust kohaliku tasandi aktiivsuse käivitamisel, arendamisel ja jätkusuutlikkuse tagamisel. Selline võimekus ei pruugi praegu olla igas Eesti piirkonnas kohalikul tasandil olemas. 

Kogukonnad mängivad olulist rolli sõjapõgenike kohanemise ja lõimumise edendamisel. Kogukonnas olemasolevad ideed ja juba aset leidvad tegevused on suurepärane alus, mille pinnalt saab välja töötada tugiteenuseid ja toetusmeetmeid, mis soodustavad sisserändajate sisseelamist.  Samal ajal on oluline mõista, et kogukonnad ei suuda üksi neid ülesandeid täita. Samuti tuleb arvesse võtta, et enne Ukraina sõda Eesti väikelinnades ja maapiirkondades pagulasi praktiliselt ei elanud, mistõttu on  (sund)rännet puudutav temaatika uus ja vajab pidevat enesetäiendamist ja uusi teadmisi erinevates valdkondades. Riigi ja kohaliku omavalitsuse poolne toetus ja ressursid mitte ainult konkreetsete tegevuste läbiviimiseks, vaid laiemalt kogukonna arendamiseks ja iseorganiseerumisvõime tõstmiseks on siin kriitilise tähtsusega.

On sõjapõgenike teekond Eesti ühiskonda olnud täis raskusi ja katsumusi, kuid samas ka lootust ja vastastikust mõistmist. Läbi sauna, soo ja piparkookide on nad leidnud uue kodu ja võimaluse alustada uut elu. Oluline on mõista nende kogemusi ja toetada nende kohanemist Eesti ühiskonnaga. Saame õppida nende tugevusest ja vastupidavusest ning luua üheskoos tervemat ja avatumat ühiskonda, kus kõik saavad end turvaliselt tunda.