Sõjaliste kulutuste uurija: Venemaa ei suuda ladudest võetud relvi asendada | Välismaa

Tere tulemast Eestisse! Siin on viimased uudised sõjaliste kulutuste uurijalt – Venemaa ei suuda ladudest võetud relvi asendada. See hoiatus on äärmiselt oluline arvestades Venemaa agressiivset käitumist oma naabrite suhtes. See teema mõjutab otseselt ka Eestit ja meie julgeolekut, seega on oluline olla sellest teadlik. Uurija sõnad kutsuvad üles meid kõiki olema valvsad ja valmistuma võimalikeks ohtudeks. Jälgige uudiseid ja olge kursis, kuidas see olukord võib mõjutada meid siin Eestis.

Venemaa käesoleva aasta eelarve tulu on eelduslikult 35 ja kulu 36 triljonit rubla. Vene valitsus prognoosib majanduskasvuks 3,5 protsenti. Kas me saame neid numbreid Venemaa puhul usaldada?

Me võime usaldada neid numbrid, kuid võime olla kindlad, et eelarvet muudetakse mitu korda aasta jooksul. Isegi valitsus ei tea praegu, milline see eelarve 2024. aasta teises pooles või oktoobris-novembris välja näeb. Nad ei tea seda. Nad muudavad eelarvet aasta jooksul ja eriti just eelarve sõjaliste kulude osa.

Eelmistel aastatel, näiteks 2022-23 nägime, et parameetreid muudeti aastate jooksul korduvalt. Me ei tea lõplikke numbreid. Valitsus ei tea lõplikke numbreid nii nagu ka Vladimir Putin.

Mida siis oodata? Praegu on kolmandik SKP-st mõeldud sõjale, aga kas see osakaal kasvab käesoleva aasta jooksul?

Jah, see on võimalik. Nagu ka see, et seda suurendatakse veelgi rohkem praegusest 10,8 triljoni rubla juurest. See sõltub mitte ainult olukorrast lahinguväljal, vaid ka rubla vahetuskursist, sest Vene sõjatööstuskompleks sõltub endiselt imporditud komponentidest, sisseseadest ehk masinatest.

Kui toimub rubla devalveerimine, siis peab valitsus eelarve ümber kalkuleerima.

Kust valitsus raha saab? Kas see võetakse sotsiaalteenustelt?

Ma ei toeta lähenemist, et proovida sõjalistele kulutustele läheneda nagu raamatupidaja. Peaksime vaatama varasemaid kogemusi eelmise kahe aasta jooksul. Venemaa valitsus ja Venemaa keskpank lihtsalt lõid triljoneid uusi rublasid mitte kusagilt, justkui printerist. Valitsus võib kasutada kõiki vahendeid. Nad suurendavad makse ja nõuavad lisatasusid.

Näiteks üksikmaksed ettevõtetelt. Valitsus kutsub suurkorporatsiooni kohale ja ütleb: meil on vaja kaks triljonit rubla, palun leidke, meid ei huvita, kustkohast!

Sama kehtib ka regionaalsel tasandil. Kohalik kuberner helistab kohalikele ettevõtetele ja ütleb, et tal on raha vaja ja teie peate andma ning teda ei huvita, kust raha tuleb.

Kui kaua niimoodi majandus kestab, et saaks sõda rahastada? Kui kaua saab selline olukord kesta?

Venemaa võimekus sõda jätkata sõltub mitte rahast, vaid poliitilisest ja rahva tahtest.

Mäletate näiteks ISIS-t, kes võitles neli aastat. Neil polnud palju raha, neil oli tahe võidelda.

Venemaa võib jätkata võitlust ka ilma rahata. Endiselt on alles võimalus, ja selle võimaluse tõenäosus praegu kasvab, et kehtestatakse täielikult administratiivne majandusmudel ehk plaanimajandus. See valik on olemas ja seeläbi ka majanduse mobiliseerimine on võimalik. See ei anna kunagi positiivseid tulemusi Vene rahva või Venemaa jaoks, aga Kremli jaoks on see lisavõimalus, lisaallikas sõja jätkamiseks. Ärge alahinnake seda tõenäosust.

Raha pole suurim probleem. Jah, ta on probleem, aga Venemaa võib jätkata võitlust ka ilma rahata. Alati saab luua, nagu bolševismi ajaloost mäletate, sõjakommunismi (военный коммунизм). Siis saab sundvõõrandada omandit, autosid, ressursse, kulda, raha, välisvaluutat inimestelt.

Nad võivad sundida inimesi ostma valitsuse võlakirju. Kõik need tõenäosused sõltuvad rindeolukorrast, sõja intensiivsuse tasemest.

Raha ei ole kõige olulisem faktor. Kõige olulisem on tahe võidelda. Tahe on sellepärast, et isegi kui Venemaa juhtkond väga tahaks pidurit vajutada, ja selliseid signaale nad ju saadavad, et tahavad läbirääkimisi ja külmutatud konflikti või muud, siis tegelikult on nende sõja algne, strateegiline eesmärk endiselt sama.

Eesmärke pole ju ainult üks. Esiteks, Ukraina riigi elimineerimine. Teiseks, ukraina kultuuri elimineerimine, genotsiid. Kolmandaks, transatlantilise ühtsuse ja NATO elimineerimine. Neljandaks, reeglitel põhineva globaalse korra purustamine ja lootus luua uus kord, kus Vene eliit suudaks ellu jääda nii poliitiliselt kui majanduslikult. Need eesmärgid on endiselt alles, vaatamata igasugusele muule retoorikale.

Kas usute, et signaal relvarahuks on ohumärk Balti riikidele ja teistele Ida-Euroopa riikidele, kes on Euroopa Liidus?

Loomulikult. Praegu on Vene armee Ukraina pinnal lõksus ning Venemaa ei saa teha teisi manöövreid. Ta ei suuda viia osa vägesid Balti piirkonda.

Aga relvarahu korral või lääne, eelkõige USA väheneva sõjalise ja majandusliku abi puhul Ukrainale tekib Venemaal manööverdamisvõimalus. Relvarahu puhul sõjaline oht Balti riikidele kasvab, mitte ei kahane.

Kas näete, et selline võimalus tekib?

Loomulikult ma ei tea, kas nad on valmis seda hüpoteetilise relvarahu puhul tegema. Ma ei tea seda, nii nagu ka seda, kas tehniliselt on võimalik Balti riikidesse tungida, sest kasvõi geograafia on oluline.

Aga vaadake Iraani. Kuidas nemad ründavad Lähis-Ida regioonis USA üksusi ja kuidas nad ründavad Iisraeli Lähis-Idas. Nad teevad seda kaude, läbi vahemeeste (proxy).

Isegi, kui Venemaa ei ründa Eestit kohe pärast relvarahu Ukrainas ja pärast sõjaliste võimekuste taastamist, siis nad võivad kasutada näiteks mõnda raketti, uitmoona või Shahed drooni, mis jõuab Tallinnasse või Narva või kuhugi mujale ja tabab, ma ei tea, sõjalist baasi, siis kas see on casus belli?  Me ei tea seda, kuid Venemaa võib neid instrumente kasutada. Need oleksid niiöelda radari alt minevad agressiivsed sammud.

Seega praegu, kui kogu Vene armee on Ukraina pinnal, on sõjalise ohu tase Balti riikidele madalamal, kui siis, kui Ukrainas tekib relvarahu või sõja intensiivsus muutub väga madalaks. Ärge unustage, et Venemaa proovib taastada Leningradi sõjalist ringkonda.

Venemaa majandusest taas rääkides, siis kas näete mõju ühiskonnale? Kas inimestes on tekkinud mingi vastumeelsus või pigem usutakse oma juhti ja proovitakse igapäevaeluga hakkama saada?

See on sügavam probleem. Enamik venelastest on sõjast väsinud, aga nad ei kavatse tunnistada kaotust. Nad ei kavatse maksta reparatsioone Ukrainale või teha makseid hävitatud Ukraina linnade eest. Nad ei kavatse maksta Vene agressiooni ohvritele. Hukkunud on ju kümned tuhanded inimesed või isegi sajad tuhanded. Vene inimesed ei kavatse sellist asja tunnistada, ükskõik, millisest poliitilisest tiivast nad on.

Isegi mõõdukad liberaalid, kes endiselt Venemaal elavad, ei kavatse reparatsioone tunnistada.

Nende jaoks on unistus, ja sellest räägitakse avalikult, Korea stsenaarium Ukrainas. See on nende unistus. Nad ei kavatse tunnistada kaotust, vaatamata faktile, et poliitilistel ja majanduslikel andmetel on see sõda Venemaa jaoks täielik strateegiline kaotus. Nad lihtsalt ei räägi sellest. Nii nagu nad eelmisel aastal ei rääkinud Prigožini vastuhakust või selle mõjust. Nad ei maininud seda, ei pööranud sellele tähelepanu. Nii nagu ei pane tähele sadu tuhandeid tapetud, haavatud ja vangilangenud Vene sõdureid.

Selline eskapismi tase, vaatamata faktile, et see ei lase Kremlil mobiliseerida ühiskonda sõja toetuseks, lubab Kremlil jätkata sõda, sest inimesed ei taha rääkida faktidest, ei taha tunnistada kaotust ega ole psühholoogiliselt valmis tunnistama kaotust.

Nende jaoks on sõja jätkamine parem valik kui kaotus. Seepärast räägin Vene ühiskonna tahtest jätkata võitlemist.

Kas näete majanduse ülekuumenemist?

Ma ei saa aru, mida te mõtlete. See on tüüpiline ajakirjanduslik spekulatsioon – Venemaa majandus kuumeneb üle. Ma ei mõista, mida see tähendab ja miks mõned makroökonomistid seda terminit kasutavad.

Mina kasutan päris andmestikku. See pole ehk päris tõene, aga see on ametlikult Venemaal avaldatud statistika.

Ma näen teatavat tootmistaseme tõusu. Näen tööjõu teatud langust Venemaa sõjatööstuses. Mõõdukas kasv põhineb sellel, et varasematel aastatel oli langus. Seega, kui näed märkimisväärset kasvu mõnes tehases – tankid, soomusmasinad – siis see tähendab, et varasematel aastatel oli väga madal tootmise tase.

Näiteks, aastatel 2017-20 toodeti 200 tanki aastas. Aastatel 2021-22 langetati tootmistaset 100 tankile aastas ning nüüd on taas tõstetud tootmistaset 200 tankile aastas. Ja siis kuulutatakse, et tõsteti tootmisvõimekust kaks korda, kuigi sisuliselt ei suurendatud tootmisvõimekust, vaid jõuti tagasi varasema tootmistaseme juurde. See on tüüpiline bürokraatlik trikk. Sa kuulutad midagi kui oma saavutust, kuid tegelikult see pole saavutus, vaid normaalne töö tase.

Sama kehtib ka näiteks Lanceti varitseva õhuründemoona kohta, mida toodetakse Iževskis. Tõsine tootmine algas 2019. aastal. Enne seda oli tootmine nullis. 2019. aastal hakati midagi tootma. Aastaid kestnud valitsuse investeeringud, miljardid rublad ning 2023. aastal kuulutatakse, et suurendati tootmist mitmeid kordi. See pole ju saavutus. See oligi algne plaan. Taas kord, madala baastaseme efekt.

Nendes tehastes, kus polnud madalat baastaseme efekti ja kus töö jätkus regulaarselt, näiteks lennukite ja helikopterite tootmine, me ei näe mingit kasvu. Amuuri äärse Komsomolski tehases toodeti 12 Su-35 hävitajat aastas ja praegu toodetakse sama palju. Me ei näe mingit kasvu. Novosibirski tehas tootis 12 Su-34 pommitajat aastas ning nad langetasid aastatel 2020-2021 tootmist kuuele aastas, kuna leping valitsusega hakkas lõppema. Nüüd kuulutasid nad, et suurendasid tootmist 30 protsenti ning nad toodavad praegu kümme lennukit. See on ju ikkagi vähem kui 12.

Samasugune protsess käib kõikjal, igal pool Vene sõjaväes ning mingit ülekuumenemist ei ole. Jah, nad proovivad rohkem relvi toota, kuid ei suuda seda teha. Seepärast kasutavad nad ka nõukogudeaegseid relvi. Nad kannibaliseerivad suurtükke, lahingutanke, soomusmasinaid.

Nad teavitasid suurtükimürskude tootmistaseme tõstmisest ja siis ostavad mürske Põhja-Koreast. Mida see tähendab? See tähendab, et nad ei suuda mürskude tootmist märkimisväärselt kasvatada. Võib-olla suutsid nad suurendada mõne teatud mürsu tootmist, kuid taas kord tuleb mängu madal baastase.

Kõige arenenum rakett Tornado-S, mis on täppisjuhitav ja vastukaaluks HIMARS-ile. Kui nad tootsid 150-250 raketti aastas, siis nüüd äkki väidetavalt suudavad nad tootmist kasvatada 400-500 raketile aastas. See ei muuda midagi. Sama kehtib ka Grad rakettide puhul. 2017. aastal tarnis Rostec Vene armeele 10 700 Grad raketti. See on peaaegu mitte midagi. Isegi kui nad suudaksid toota 50 000 raketti aastas ehk viis korda rohkem ning väita, et ollakse superkangelased, siis mida tähendab 50 000 Grad raketti? Sisuliselt midagi. Neid kasutatakse iga päev tuhandeid, kuna sõda on nii intensiivne.

Nad kasutavad nõukogudeaegseid rakette. Nad taastavad ja hooldavad neid ning kasutavad justnimelt neid, sest ei suuda uusi toota sadu tuhandeid.

See on ladude sõda. Venemaa võtab palju relvi ladudest ja ei suuda neid asendada. Näiteks, kui Ukraina hävitab BMP-3 ja Venemaa asendab selle BMP-1 või BMP-2, mitte uue toodanguga, siis ei ole ju tegemist sama kvaliteediga relvaga. Venemaa ei suuda ka toota BMP-1 või BMP-2, sest see on teistsugusest ajast relv.

Või Su-25 ründelennuk. Venemaa kasutab nõukogudeaegset lennukit, aga ei suuda seda toota. Venemaal pole tehast, mis suudaks seda tüüpi lennukit toota, sest Nõukogude Liidu ajal toodeti neid lennukeid Tbilisis Gruusias. Nüüd on kõik elimineeritud. Ja kui ukrainlased tulistavad Su-25 ja vahel lasevad nad neid alla kaks tüüpi päeva, siis Venemaa ei suuda neid asendada.

Kui kaua reservid kestavad?

See sõltub konflikti intensiivsusest. Kui intensiivsus langeb, siis on Venemaal rohkem aega. Kui intensiivsus kasvab, siis ei suuda Venemaa kaua jätkata.

Kui ukrainlased saavad rohkem pikamaa tiibrakette või ballistilisi rakette USA või Euroopa partneritelt ja tabavad nendega lennuvälja Doni äärse Rostovi, Voroneži või Kurski lähistel, siis nad hävitavad mitu lennukit ühekorraga.

Venemaa ei suuda lennukeid asendada. Tal pole võimalust neid asendada lähitulevikus, sest tootmine käib ikka samamoodi ehk 10-12 Su-34 pommitajat aastas. Su-35 hävitajaid 12 aastas. Seega sõltub kõik konflikti intensiivsusest.

Ukraina ei saa ka lubada intensiivset võitlust, sest pole selleks piisavat materjali?

Seepärast peabki ukrainlastele vajalikke relvi tarnima. See pole tõe küsimus – kas peame tarnima Ukrainale või mitte. Ei, lääs peab tarnima. USA peab tarnima. NATO peab tarnima.

Küsimus on NATO ja transatlantilise ühtsuse ellujäämises. Küsimus pole nii palju poliitilises tahtes. USA kongressis on hullud trumpistid, kes ei tea või ei mõista, mis kaalul on. Võin isegi teatud määral aru saada, et nad ei mõista, sest nad pole professionaalid selles valdkonnas. Aga siiski, see on vaid väike hulk inimesi.

Aga lääs peab tegema oma tööd ja Ukraina relvajõud teevad oma.

Ukrainlased teevad oma tööd väga hästi. Alates juunist 2023. aastal ehk kaheksa kuu jooksul tegid nad suurepärast tööd. Ukrainlased elimineerisid palju Vene suurtükke, mida Venemaa ei suuda asendada.

Venemaa ei suuda toota torusid haubitsatele. Venemaa kannibaliseeris nõukogude aegseid haubitsaid, võttes neilt torud ja pannes need rindel olevatele haubitsatele. Venemaa ei suuda toota piisavalt torusid tankidele. Hiljuti said ukrainlased enda kätte T-90 M ehk kõige moodsama vene tanki, millel oli 1992. aastal toodetud toru. Sellel torul oli peal tempel – toodetud 1992!

Ma ei mäleta, kas templil oli kirjas, et toodetud Nõukogude Liidus, sest 1992. aasta oli esimene aasta pärast Nõukogude Liidu lagunemist, aga siiski oli selline tempel. Toru oli ehitatud 31 aastat tagasi. Niimoodi seal kõik töötabki.

Ukrainlased hävitasid palju haubitsaid, mitmikraketiheitjaid (MRLS), elektroonilisi sõjapidamise vahendeid, õhukaitsesüsteeme, aga mis kõige olulisem, elimineerisid palju Vene ohvitsere ehk polkovnikuid, majoreid, kapteneid ja teisi, keda ei ole suudetud asendada. Ukrainlased suutsid oma reserve hoida ja neil ei olnud nii palju kaotusi.

Vaadake, Ukraina eesmärk ei ole territooriumi vabastamine, vaid Vene sõjalise ohu elimineerimine, mille tulemusena territoorium vabastatakse. Nad teevad oma tööd hästi, aga võib-olla olen liiga optimistlik.

See kõik näitab, et Venemaa võib tahta võidelda nii kaua kui võimalik, kuid Vene relvajõud kaotavad oma organisatsioonilise terviklikkuse, materjalibaasi ehk haubitsad, tankid ja muu, siis nad võivad jätkata võitlust ISIS-e moodi ehk kuulipildujatega kastiautodel. Venemaa kaotused on tagasipöördumatud ning ühel päeval kaotab see riik sõjapidamise võimekuse.

Nagu Saksamaa kaotas võimekuse 1918. aastal, mil Saksa üksused oli Prantsuse territoorumil, kuid Saksamaa kapituleerus, sest riik ei olnud võimeline lahinguid jätkama. Isegi kui sakslastel oli tahe võidelda, ei olnud neil enam ressursse seda teha.

Saksamaal ei olnud toona enam ressursse, aga Venemaal on ressursse.

Mis ressursse Venemaal on? Venemaa suudab toota 50-60 toru aastas suurtükkidele ja kaotab neid sadu aastas, aga ta ei suuda tõsta tootmise taset. See on võimatu.

Sa saad toota üht toru ühele haubitsale, kasutades selleks orbitaal-stantsimismasinat (rotary forging machine). Neid masinaid on mitu, alla kümne, mis on imporditud Austriast. Venemaa ei saa enam neid importida.

Aga läbi Kasahstani või mõne teise riigi?

See on võimatu, sest iga orbitaalstantsimismasin valmistatakse kindla tehase jaoks. See pole midagi sellist, mida võid toota kümme tükki aastas ja siis eksportida neile, kes seda tahavad. Ei. Tegemist on väga kindla masinatüübiga.

Venemaa asendas Austrias toodetud masinatega need masinad, mille Venemaa sai USA-st läbi lend-lease’i ja Saksamaalt pärast Teist maailmasõda.

Seepärast ei ole Venemaa võimeline tootma haubitsa osi. Sama kehtib ka suurtükimürsu kohta. Jah, Venemaa mehhaanikatehased suudavad toota sadu tuhandeid mürsukesti, aga kes toodab vajalikku püssirohtu või lõhkelaenguid? Venemaal ei ole palju püssirohutehaseid. Neid on piiratud arv. Võime üles lugeda iga tehase. Need ei suuda tootmist märkimisväärselt suurendada, sest nad sõltuvad samuti imporditud tööstusvahenditest, keemilistest komponentidest, mida näiteks toodi Saksamaalt.

See kõik tähendab, et Venemaal on tahe võidelda ja ta suudab printida triljoneid rublasid, kuid see ei ole ressurss. Tööliste arv väheneb, inseneride arv kahaneb. Tootmistaset ei suudeta märkimisväärselt kasvatada. Tipptase saavutati 2016-17. aastal. Pärast seda oli suurimaks väljakutseks selle taseme hoidmine ning nii mõneski tehases seda hoida ei suudetud ja nad läksid tagasi 2010. aastate tasemel.

Mingit ülekuumenemist ei ole. John Keynesi toetajatest ökonomistid on valel teel. See on täielikult vale lähenemine. Prindid raha, annad raha tehastele ja majandus hakkab tööle. Ei ole nii. Sa proovid tõsta tootmistaset, kuid siis kasvatad tootmiskulu ja kasvab inflatsioon.

Eelarve puhul tuleb arvestada fakti, et Vene sõjalistööstuskompleks tekitab sadu miljardeid puhaskahjumit igal aastal. Isegi enne 2022. aastat oli kahjum 200-300 miljardit rubla igal aastal. Alates 2022. aastast on kahjum suurenenud. Kõige olulisem osa riiklikust kaitse-eelarvest on mõeldud selle kahjumi kompenseerimiseks. Nad proovivad kompenseerida kahjumeid 2021.a astast, niisamuti 2022. ja 2020. aastast.

Lisaks sõjatööstusettevõtete kahjumile ka inimeste kaotus, sest valitsus peab maksma raha iga tapetud sõduri eest. Paljud tapetud sõdurid tuleb veel ametlikult hukkunuks tunnistada. Sel aastal tuleb teha väljamakseid 2022. aastal ja 2023. aastal hukkunute eest. Kui hukkunud sõduri surnukeha on kuskil põllul Ukrainas, siis loetakse seda sõdurit kadunuks.

Aga seadus ütleb, et surnukeha tunnistatakse kadumise asemel hukkunuks pärast pooltteist aastat. See on väga igav, väga keeruline protseduuriline teema ja seda võib olla on keeruline selgitada. Kuid sel aastal maksab Venemaa kahe varasema aasta kaotuste eest.

Kui inimene on kadunud 1,5 aastat, siis tunnistatakse ta hukkunud sõduriks. Seega need sõdurid, kes hukkusid näiteks 2022. aasta novembris näiteks Bahmutis, ja kelle surnukehad on ikka seal, siis käesoleval aastal tunnistatakse nad tapetuks. Vene kaitseministeerium ei taha tunnistada kaotusi ega koristada surnukehasid lahinguväljalt, aga ta peab maksma hakkama. See on vältimatu.

Muidugi peavad hukkunud sõduri omaksed ka pingutama tunnistuse saamiseks, sest kaitseministeerium ei ole huvitatud väljamakse tegemisest. Aga vastavalt seadusele, tuleb saata ametlikke kirju ja palveid ning lõppude lõpuks tunnistatakse sõdurid hukkunuteks ja lähedased saavad kompensatsiooni, muidugi hilinemisega. Ja sellepärast on riiklik kaitse-eelarve niivõrd suur.

Kokkuvõttes näitavad sõjalised kulutused Venemaal, et nad ei suuda ladudest võetud relvi asendada. See tähendab, et Venemaa sõjaline võimekus võib olla vähenenud ja neil võib olla raskusi uute relvade hankimisel. See võib omakorda mõjutada nende võimet reageerida väljakutsetele ja olla efektiivne sõjalistes operatsioonides. Seega on oluline, et rahvusvaheline kogukond jälgiks pingsalt Venemaa sõjalist võimekust ja otsustaks vastavalt, kuidas suhtuda nende tegevustesse piirkonnas.