Sõdadevahelises Eestis pulbitses ühistegevus | Ajalugu

Sõdadevaheline Eesti oli aeg, mil ühistegevus ja kollektiivne jõud olid üliolulised rahva ellujäämiseks ja arenguks. See periood oli täis pulbitsevat aktiivsust ja põnevaid ajaloolisi sündmusi, mis kujundasid meie riigi tulevikku. Sõltumatuse nimel võitlesid eestlased üheskoos ning rahvuslik uhkus ja eneseteadvus kasvasid iga päevaga. Sõdadevaheline Eesti jättis meile pärandiks tugeva ühenduse ja solidaarsuse vaimu, mis on siiani meie rahva südames tugevalt juurdunud. Selles artiklis süüvime lähemalt sellesse ajaloolisse perioodi ja avastame, kuidas ühistegevus kujundas Eesti ajalugu.

Üldistatult võib teise maailmasõja eelse Eesti ühistegevuse ajaloo jagada kolme faasi: esmane areng ja ideede jõudmine Eestisse enne iseseisvumist, õitseaeg ja institutsionaliseerumine 1918-1934 ning edasi tsentraliseerimine ja riigimonopolide loomine kuni maailmasõja puhkemiseni.

“Perioodi enne Eesti iseseisvumist 1918. aastal ilmestasid ühistegevusmõtte esmane levik, ühistute teke ja esimesed ühistegevust reguleerivad seadused Vene impeeriumis. Eriti viljakad olid vahetult esimesele maailmasõjale eelnenud aastad,” selgitas Veski. 

Sellele järgnenud aega, mida on peetud ka üheks Eesti ühistegevuse kuldajaks, võib piiritleda aastatega 1918–1934. Seda iseloomustab senisest tugevam institutsionaliseerumine ja laienemine: tekkisid keskorganisatsioonid, avati erinevad ühistegevuse õppeasutusi ja kursuseid, kaasajastati seadusandlust, sõlmiti kaubanduslepinguid välispartneritega Euroopas, tekkis hulk ühistegelikke väljaandeid jne. Märkimisväärselt suurenes aga ka just ühistute arv. Näiteks oli majandusajaloolase Anu Mai Kõlli andmetel 1926. aastal registreeritud üle 300 piimaühistu, mis jäigi toonaseks tipuks.

Kolmanda perioodi alguseks saab Veski hinnangul lugeda nii suurt majanduskriisi kui ka 1934. aasta riigipööret. Sel ajal võib näha senisest tugevamat riigi sekkumist ja tsentraliseerimist, muuhulgas riigimonopolide teket. “Poliitilise mõtte ajaloolasena on mind ennekõike huvitanud see, kuidas ühistegevus võimaldas mõelda riigi, ühiskonna ja üksikisiku suhetest: eriti see, kuidas ühistegelased nägid ühistegevuses kolmandat teed äärmusliku individualismi ja kollektivismi vahel,” sõnas Veski. 

Ühistegevuse ideoloogia

Ideeliselt on ühistegevus rikkalik traditsioon, mille juuri seostavad ajaloolased eelkõige 19. sajandi Suurbritannia sotsiaalliberaalide ja sotsialistlike utopistide tegevusega. Liisi Veski tõi siin esile kaht industrialiseerimise kõrgajal tekkinud olulist keskust: Rochdale’i pioneerid Põhja-Inglismaal ning töösturi ja reformaatori Robert Oweni loodud kogukond New Lanarkis Šotimaal.

“New Lanarki puuvillatööstus loodi 18. sajandi lõpus Clyde’i jõe kaldale. Selle ümber rajati tööliste ja nende perede tarvis uus küla. Sajandivahetusel võttis tööstuse üle Robert Owen, kes hakkas seal ellu viima oma sotsiaalse uuenduse ideid,” sõnas Veski.. Näiteks said töölispered oma aja kohta väga puhtad ja korralikud eluasemed.

Külla rajati ka hariduskeskus, kus hakati rakendama Oweni elukestva õppe filosoofiat. Omas ajas olid harukordsed nii sealsed väikelastesõimed kui ka töölistele suunatud täiskasvanuharidus. Owen väärtustas kogukondlikku elu, mida pidid juhtima kõrged moraalsed põhimõtted, sealhulgas enda arendamine ja mõõdukus.

Veski sõnul sai New Lanarkist 19. sajandil edulugu, mida käisid uudistamas külalised üle kogu maailma. Nende seas oli ka tulevane Vene tsaar Nikolai I. Mitmed Briti sotsiaaluuendajad hakkasid New Lanarki mudelit ka mujal ellu viima. Lisaks Oweni eetilistele ja hariduslikele põhimõtetele kujunes oluliseks eeskujuks külakese pood, mida on peetud tulevaste ühistupoodide eelkäijaks.

Teine oluline ühistegevuse keskus, milles mõeldud ja elatud ideed hiljem Eestisse jõudsid, oli Manchesteri vahetus läheduses asuv Rochdale’i linnake. Aastal 1844 tuli seal ühise murega kokku 28 kangrut, kelle oskused olid mehhaniseerimise ja vabrikute rajamise tõttu väärtust kaotamas. 

“Nad otsustasid ressursid kokku panna ning hakata mõistlike hindadega müüma esmatarbekaupu, mida muidu nappis: esialgu suhkrut, võid, kaerahelbeid ja jahu. Seejärel moodustati ühistukauplus, mille kliendid said ühistu liikmeteks ja töötati välja dividendide süsteem. Kliendid olid muidugi tänulikud, aga ka lojaalsed, kuna osa kasumist saadi tagasi. Tegu polnud aga vaid ärilise ettevõttega, vaid laiema nähtusega, millel oli oma idealistlik raamistik,” selgitas Veski.

Rochdale’i pioneerid, nagu neid kutsuma hakati, olid inspireeritud nii New Lanarki kogukonna kauplusest kui ka Oweni idealistlikest sotsiaaluuenduslikest põhimõtetest üldisemalt. Ka Rochdale’i pioneerid otsustasid sõnastada ise rea põhimõtteid, mis kujunesid hiljem ühistegevusliikumise alusprintsiipideks. Rahvusvaheline Ühistute Liit (ICA) tunnistab neid tänini oma ideoloogilise alusena. 

Nende põhimõtete hulka kuuluvad näiteks demokraatlik juhtimine ja osalus, poliitiline ja usuline neutraalsus ning kuulus põhimõte “üks liige, üks hääl”. Lisaks elasid pioneerid suhteliselt kogukondlikku elu: koos rajati oma liikmetele eluasemeid, kesksel kohal olid elukestev haridus ja karskus. Pioneeride ridadesse kuulus ka naisi – seda ajal, kui naised ei tohtinud kuuluda ametiühingutesse. Briti ühistegelased andsidki hiljem olulise panuse naisliikumisse.

Rochdale’i ühistegevus sai kiiresti tuntuks üle kogu Euroopa. Sellest kirjutati raamatuid, pioneeride tegevust mainis filosoof John Stuart Mill ja peagi hakati sarnaseid ühistuid rajama ka teistes riikides.

 Ühistegevus Eestis

Liisi Veski sõnul oli Eesti olulisimaid ühistegevuse propageerijaid Jaan Tõnisson, kes hakkas ideoloogia vastu huvi tundma 19. sajandi lõpus. Inspiratsiooni ammutati juba mainitud pioneeridelt, aga ka Saksa, Taani ja Soome ühistegevusest. Kindlasti olid eeskujuks ka baltisaksa põllumajandus- ja krediidiühistud. 

“1901. aastal käis Tõnisson ühistegevuse õppereisil Saksamaal, Austrias ja Šveitsis, jagades oma muljeid ka Postimehe veergudel. 20. sajandi algul propageeris ühistegevust solidarismi mõtte kaudu ka noor Konstantin Päts. Keskse tähendusega oli idee, et ühistegevuses kohtuvad eraisiku initsiatiiv ja töö kogukonna heaks. Selgelt vastanduti vabakaubanduskapitalismile, mida tunti Manchesteri koolkonnana,” selgitas Veski. 

Uurija hinnangul on ühistegevusideede kiire levik eesti rahvuslikus liikumises ajaloolist konteksti silmas pidades igati loogiline. 19. sajandil oli hoo sisse saanud seltsitegevus, mis tõi kokku sarnaste eesmärkide nimel tegutsevad inimesed. Sellele järgnenud 20. sajandi algus oli poliitikas tõeline murranguaeg, mil levisid ideed autonoomiast, kodanikuõigustest ja demokraatiast. Sellele lisandus soov luua endale paremat elujärge.

1917. aasta veebruarirevolutsiooni järel võeti Venemaal vastu ühistute seadus, mis pärast iseseisvumist kehtestati ka Eestis. Eesti ühistegevuse keskorganisatsiooni rajamise mõtteid oli mõlgutatud juba enne maailmasõda, kuid selleni jõuti päriselt alles 1919. aastal, kui loodi Eesti Ühistegeline Liit. Liidust sai mõneks ajaks kõige olulisem ühistegevuse organisatsioon. Veski sõnul oli Liidu eesmärk rahvast ühistegevuse alal harida, valmistada ette dokumente ühistute rajamiseks ja aidata inimesi praktiliste küsimustega.

Muutused hakkasid toimuma 1920. aastate keskpaigast, kui tehti kohustuslikuks ühistute revisjon. “Põllumeeste seas oli välja kujunenud arusaam, et Ühistegeline Liit pole tegelikult nende huvide eest väljas, mistõttu loodi Põllumajanduslike Ühisuste Keskliit. Lisaks tegutses ka väiksemaid keskliite, kuid need kaks jäid kõige olulisemateks ja kujunesid omal moel konkurentideks. 1934. aasta riigipöörde järgses õhustikus hakati sellist konkurentsi kujutama kriisi ilmingu ja ebavajaliku dubleerimisena,” sõnas Veski. 

1930. aastate keskel tekkisid riigimonopolid põllumajanduslike toodete väljaveoks ja riiklik kontroll ühistute üle. Näiteks, kui varem oli riik aidanud iseseisvatel ühistutel sõlmida väljaveolepinguid, siis nüüd pidid võid või peekonit eksportida soovivad ühistud kuuluma vastava monopoliettevõtte ridadesse.

Akadeemiline ühistegevus pärast Pätsi riigipööret 

“Riigipöörde järgne ajastu tõstatab uurija jaoks huvitavaid küsimusi. Ühelt poolt toimus autoritaarsel perioodil tsentraliseerimine, riigistamine, ratsionaliseerimine ja kehtis tsensuur. Teisalt jätkasid tegutsemist liikumised ja organisatsioonid, mille ideelised alused olid autonoomia, demokraatia, sotsiaalne õiglus, omaalgatus, riigi mittesekkumine ja tähelepanu indiviidi ja kogukonna arengul. Minu küsimus oli, kuidas see võimalik pinge avaldus ning kas ühistegevust võidi kasutada, levitamaks demokraatlikke ideid autoritaarsel ajastul,” selgitas Liisi Veski. 

Režiimi vastu suunatud kriitika kõlab Veski sõnul eriti hästi läbi kümneid aastaid ühistegevuse vaimse juhina tegutsenud Jaan Tõnissoni sõnavõttudest. 1935. aastal loodi Tartu Ülikoolis ühistegevuse õppetool, mille professoriks valitigi Tõnisson. Professuuri rahastasid ühistegevuse organisatsioonid – kõige suuremas osas Ühistegeline Liit. Uurija hinnangul võimaldas akadeemiline positsioon Tõnissonil ka poliitilises elus pisut aktiivsemalt edasi tegutseda. “Nagu on sõnastanud Tõnissoni tegevust uurinud Krista Aru: kui Tõnisson kõneles professorina ühistegevuse teemadel, oli tema kõnesid keerulisem ära keelata kui poliitik Tõnissoni omi,” lisas Veski.

Näiteks on tema sõnul põnev 1935. aasta sügisel Tartu Ülikooli aulas peetud Tõnissoni inauguratsioonikõne. Selles tutvustas värske professor kaht ühistegevuse traditsiooni: Rochdale’i pioneere ja Prantsuse solidaristlikku ühistegevust. “Kõne tuumaks oli idee, et ühistegevus ei ole vaid majandusliku koostöö vorm, vaid aitab viia ühiskondlike uuendusteni laiemalt – näeme siin taas seoseid 19. sajandi Briti ühistegevuse mõttega. On huvitav, et Tõnisson märkis ära ühistegevuse ühisosa sotsialismiga, ent ühtlasi ka distantseerus sellest, pidades seda autoritaarsusesse kalduvaks. Ühistegevuse alusena nägi ta inimeste ja ühingute eraalgatust ja selgitas, et ühistegevus vajab riigilt eelkõige tegutsemisvabadust. Tõnisson kõneles sarnastel teemadel mujalgi,” selgitas Veski. 

Muu hulgas kritiseeris ta autoritaarseid süsteeme Euroopas ja väitis, et 19. sajandil liberaalses olustikus alguse saanud ühistegevusliikumine on autoritaarse riigikorraga põhimõttelises vastuolus.

Võrreldes ühistegevusliitude juures tegutsevate ühistegevuskoolidega, kus keskenduti praktilisele ühistegevusharidusele, olid õppetooli juures loetavad ained pigem teoreetilisema sisuga. Koos 1922. aastal loodud Akadeemiline Ühistegevuse Seltsiga korraldas õppetool ka aruteluõhtuid ja referaadikonkursse. Aadressil Gildi 8 tegutses ühistegevuse seminar, kuhu oli koondatud muuhulgas väike ühistegevuse raamatukogu. Tõnissoni professuur kestis 1939. aasta kevadeni, mil ta enne õppeaasta lõppu pensionile saadeti.

Ühistegevus kutsekodade süsteemis 

Pärast 1934. aasta riigipööret hakkasid võimuringkonnad, eriti Päts ise, laialdaselt propageerima uut kutsekodade süsteemi. Kojad pidid esindusorganisatsioonina asendama poliitilisi parteisid, mille tegevus 1935. aasta märtsis lõplikult keelati. Kokku loodi 17 kutsekoda, neist kaks olid küll asutatud juba enne 1934. aastat. Ühe uue kojana asus tegutsema Ühistegevuskoda. 

“Kirjanduses on jäänud domineerima arusaam, et tegu oli puhtalt riigi algatuse või isegi sunnimehhanismiga. Koja rajamisega seotud arhiiviallikad aga näitavad, et see järeldus ei vasta päriselt tõele. Algatus ja konkreetne kavand tulid nimelt ühistegelaste enda ridadest. See tähendab, et Koja loomisest võiks mõelda hoopis kui ühistegelaste kohandumisest uute oludega,” selgitas Liisi Veski.

1934. aasta detsembris pakkus Ühistegeline Liit majandusministrile välja Ühistegevuskoja seaduse projekti. Liidu esindajad selgitasid, et uus keskorganisatsioon, mis tegutseks majandusministri haldusalas, oleks viidud avalik-õiguslikule alusele – varem oli ühistegevus riigist suuresti sõltumatu. See pidi aitama ühistegevusliikumist ratsionaliseerida ja lõpetama konkurentsi keskorganisatsioonide vahel. Samas pidi ühistegelastele jääma alles võimalus enesemääramiseks, autonoomiaks ja eraalgatuseks, st ühistegevuse demokraatlikud alusprintsiibid pidid jääma kaitstuks.

Oma konkureeriva kavandiga tuli välja Põllumajanduslike Ühistute Keskliidu juhttegelane Jaan Hünerson, kes arvas, et Ühistegelise Liidu plaani näol on tegu linnameeste katsega põllumehi üle kavaldada. Tema eelistanuks, et põllumajanduslik ühistegevus kuuluks Põllutöökoja alla.

Peale jäi siiski Ühistegelise Liidu kavand ja Ühistegevuskoja seadus võeti vastu 1935. aasta novembris riigivanem Pätsi dekreediga. Esimesed valimised toimusid 1936. aasta suvel ja tõsisemalt hakkas Koda tegutsema 1937. aastast. Tollase ajakirjanduse hinnangul jäid selle juhtkonnas peale Ühistegelise Liidu tegelased. Näiteks Koja esimeheks valiti Eesti Rahvapanga direktor, Ühistegelise Liidu juht Aleksander Kask.

Aja jooksul tsentraliseerimine süvenes ja Koda võttis üle üha uusi seni liitudele kuulunud ülesandeid. Liidud jäid samuti edasi tegutsema, kuid kaotasid oma varasema juhtrolli. Nüüd oli tegu puhtalt ühistegevusmõtet tutvustavate asutustega. Ühistegevuskoja ja teiste kodade toimimine autoritaarse süsteemi osana vajaks Veski hinnangul kindlasti edasist uurimist.

“Kokkuvõtlikult võib öelda, et ühistegevus mängis olulist rolli Eesti kodanikuühiskonna loomises ja arengus. Tulevane uurimisteema võiks olla, kuidas tavaline põllumees neid mõtteid vastu võttis. Igatahes oli ühistegevusel oma organisatsioonide, väljaannete ja suure võrgustikuga Eesti ideoloogiate turul oluline roll,” võttis Veski teema kokku.

Sõdadevahelises Eestis oli ühistegevus oluline osa ühiskonna arengust ja eneseteadvuse tõusust. Inimesed tulid kokku, et üheskoos lahendada ühiseid probleeme ning luua parem tulevik. Ühistegevus aitas tugevdada kogukondi ning arendada riigi majandust ja kultuuri. See periood oli oluline samm Eesti iseseisvuse taastamise suunas ja näitas, kui oluline on koostöö ja ühiselt tegutsemine. Sõdadevaheline aeg jääb oluliseks peatükiks Eesti ajaloos, mis aitas kujundada ka tänapäevast Eestit.