Sinijärve raamatusoovitused: Gert Kiileri “Kass, kes ei osanud nurruda” on isikupärane tervik | Kirjandus

Tere tulemast Sinijärve raamatusoovituste rubriiki! Sel korral soovime tutvustada teile Gert Kiileri raamatut “Kass, kes ei osanud nurruda”, mis on tõeline pärl Eesti kirjandusmaastikul. See lummav lugu räägib ühest erilisest kassist, kellel puudub võime nurruda, ning tema seiklustest maagilises maailmas. Kiileri oskuslikult kirjutatud teos on täis mõistatusi, intriige ja ootamatuid pöördeid, muutes selle tõeliselt ainulaadseks ja köitvaks lugemiselamuseks. Ärge jätke seda võimalust kasutamata ja avastage ise selle isikupärase terviku võlu!

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab sel nädalal kaht teost: Gert Kiileri lasteraamatut “Kass, kes ei osanud nurruda” ja Jaan Krossi valikkogu “Olla laev”.

Gert Kiiler “Kass, kes ei osanud nurruda” (Tänapäev)

Hehee. Jube äge pihutäis parasjagu pikki/lühikesi jutte, mida ette lugeda mini-inimestele või ise une eel napshaaval nurrutada.

Lastele asjade loomine ei ole niisama lihtis sõnastus, nagu esmapilgul tunduda võib. See kas tuleb välja või ei tule. Laps kas jääb kuulama ja magama või kukub nihelema ja nõuab ekraane. Kogenud lugeja näeb aga jo diagonaalis vaadates, kas “ah, mingi titetoode” või jääb lugema natukeseks, siis ka pikemaks ajaks. Gert Kiiler kirjutab niimoodi, et pisi-isikud kuulavad, kõrvad ammuli ja suurtel jääb pilk teksti sisse naksti kinni. Siis saabub lugemise rõõm. Ettelugemise õnn on niikuinii ja alati.

Siin raamatus on kuulda, et autor on lapsest saati mõistnud aega veeta heade lasteraamatute seltsis ega ole seda sõpruskonda ka suurest peast ärr põlanud. Vastupidi, ta on paljud maailmad omaks teinud, seigelnud lugusid pidi ja jõudnud välja täitsa omade jutustamiste ruumi. Hea sõnakasutajana suutnud sest ruumist konkreetsed ja kompaktsed tükikesed me ette/kätte tuua/luua. Siin võib paista natukene Roald Dahli ja terake Donald Bisset’ mõjusid või lausa varajase Kreisiraadio napakust (taustal plaksutavad käsa pandapoeg Juss, pandaema Varje ja pandaisa Rommet). Teos on ikkagi ilus isikupärane tervik, jutud ei kisu harali, mõnus on lugeda. Siin on lumememmed ja jõulupere ja unustet raamatud ja kirjanik ja küüslauk ja jalgpall ja pilved ja kes kõik veel – kass muidugi ka. Lõbu laialt. Lugege teiegi.

Kiidetud olgu ka Elina Sildre pildistik – midagi soojalt naivistlikku, südaeuroopalikult sumedat kumab siit.

Jaan Kross “Olla laev” (Hea Lugu)

Jaan Kross on ausambaga tähistet kirjanik. Ei meenugi, kes võis eelmine olla siin Eestis. Tammsaarest on jo pea pool sajandit möödas ja bareljeefid ei tule arvesse. Kross on suure proosameistrina end kirjandusse kui mitte kivistanud (sest kes kirjanikuna ikka kivistuda tahaks, olgu või post mortem), siis pronksistanud. Selle vastu ei saa, nõnda on.

Et Jaan Kross kehtestas end luuletajana ammu enne esimeste proosatekstide avaldamist, võib nooremale põlvele vähem teada tõsiasi olla. Kross oli üks neist, kes kiskus sõjajärgsel ajal tuima riimimisse tardunud ideoloogilise punapoeesia igavast vormist välja ning lõi luuleloo lainetama. Valmistas ette pinna nii mineva sajandi kuuekümnendatel saabunud tulevastele suurkujudele (Viivi Luigest ja Hando Runnelist Leelo Tungla ja Andres Ehinani) kui tegelikult kogu eestikeelse luule tulevikule (Jüri Üdist ja Doris Karevast tänapäevse vikerkaareni välja).

Seega tasub ta luulet lugeda, mõttega ja naudinguga. “Olla laev” pakub hea kontsentraadi. Ju ilmub kunagi ka käsitsi lugemiseks kõlbmatu hiidklots, kus kõik koos, aga kõht hakkab valutama, kui lebades lugeda. Siinne raamat on paberraamatuna perfektne – mõnus tarvitada ja piisavalt sisukas. Samas mitte miski suvakas ümbertrükk; mõnedki tekstid ilmuvad sel kujul esmakordselt ning mõni ei pruugi õkva prõlla meenudagi. Hea valik ja hea vormistus. Poeet Kross uue sajandi inimeste ees oma veenvaimal võimalikul kujul. Eks va Jaan sai eluajal mitme kvaasikeisri hull olla – ent ta oli seda tulemuslikult. Teose lugemine on kategooriliselt lubatud!

Kiidetud olgu ka Asko Künnapi kuvailm – krossilikult põhjalik, läbitöötatud, nüansjas. Ja unemereline.

Gert Kiileri raamat “Kass, kes ei osanud nurruda” on suurepärane näide Eesti kirjanduse mitmekülgsusest ja isikupärasusest. Sinijärve raamatusoovitused on tabanud naelapead, tuues esile selle teose terviklikkuse ja ainulaadse karakteri arengu. Kiileri kujutatud kass oli võluvalt veetlev ning lugu ise haarav ja südamlik. See raamat pakub lugejatele nii meelelahutust kui ka mõtteainet ning on kindlasti väärt lugemine kõigile, kes hindavad kvaliteetset kirjandust ja originaalsust.