Sandra Sillamaa: mitte lahutus ei tee lapsi katki, vaid see, kuidas vanemad suhtlema jäävad | Inimesed

Eestis tuntud psühholoogi Sandra Sillamaa sõnul on levinud müüt, et lahutus teeb lapsed katki. Ta rõhutab aga, et tegelikult ei ole lahutus see, mis määrab lapse tuleviku õnne, vaid see, kuidas vanemad suhtlevad ja toetavad lapsi lahutuse järel. Sillamaa paneb südamele, et vanemad peaksid jääma lapse jaoks tugevaks ning seisma selle eest, et lapsele säiliksid turvatunne ja armastus, hoolimata vanemate lahutusest. Tema sõnum on kantud murest laste heaolu ning vaimse tervise pärast.

Sillamaa on sügisest saadik end külmas vees karastamas käinud. “Mul oli nii stressirohke aeg, mul oli igasuguseid koolitusi pluss kogu see elumuutus ja siis ma sain aru, et see on hetk, mil ma ei mõtle mitte millegi peale. On hea, et aju sai puhkuse.”

“Ma annan võib-olla intervjuusid aegadel, mil ma olen hästi tervislik,” naeris Sillamaa. “Ma ütleks, et ma elan ka väga teadlikult tervislikult. Päris kell viis ma ei ärka, sest eelmine aasta, kui me tuuritasime Trad.Attack!-iga aprillis, oli meil 17 kontserti ühes kuus ja 17 õhtut ma sain liiga hilja enda jaoks magama. Ma otsustasin, et ma ei pane endale äratust, lasen kehal välja magada ja see jäi nii sisse. Ma väärtustan praegu seda rohkem, et keha oleks puhanud, sest siis on energiat terve päev rohkem.”

Sillamaale meeldib end aga endiselt proovile panna. “Ma pean äärmused ära katsetama ja siis ma leian selle rahuliku tasakaalu,” sõnas ta ja lisas, et mingites asjades on ta muutunud siiski paindlikumaks.

Sillamaa annab ka teistele koolitusi, kuidas enda elu paremaks muuta. “Ärge lahendage probleemi, mida teil ei ole. Kui sa ei pea vara ärkama, ei taha lugeda raamatut, ära tee seda,” sõnas ta. “Kõige olulisem on, et kui meil on rasked ajad, et me oskaks ennast toetada. Läbi selle viie aasta on mul tekkinud selline tööriistakast, et mida teha, kui mul tekib ärevus, kui tekib madalseis. Mul on kirjutatud üles “mine jooksma”, “helista sõbrale”. Sel hetkel, kui sul on hästi raske, siis sa ei taha ju midagi teha, aga kui sa vaatad sealt nimekirjast, et see päriselt toimis eelmine kord, siis saad end sealt august välja aidata.”

Viimane aasta on Sillamaale olnud aga tormiline, sest läks lahku abikaasast ja bändikaaslasest Jalmar Vabarnast. “Kui me käisime paariteraapias eelmine kevad, siis terapeut ütles, et te oletegi väga emotsionaalsed, aga kui seda maha keerata, siis te ei saaks ka sellist mussi teha,” sõnas muusik. Bändisiseselt on toimunud Sillamaa sõnul seega kohanemisprotsess. “Suvel panid inertsist edasi, siis vahepeal sügisel oli keerulisem, ajule hakkas kohale jõudma ja nüüd on jällegi stabiilsus.”

Tänavu tähistatakse bändiga ka 10. tegutsemisaastat. “Seda kindlasti ei ole, et saab lugeda lehest, et läkski Trad.Attack! lahku. Ma ei tea, mis jama peaks emb-kumb kokku keerama selleks,” sõnas Sillamaa, kuid tunnistas, et kindlasti tahetakse võtta sügisel paus. “Ka sellepärast, et saada aru, mida me edasi tahame teha. Kui sa oled kogu aeg rattas, siis sa ei saa ka mingit selgust luua.”

Uus elukorraldus, kus lapsed on vahel isaga ja siis emaga, oli Sillamaa jaoks sügisel keeruline. “Mitte logistiliselt keeruline, aga see oli sellepärast raske, et see oli harjumatu. Ma sain aru, et minus tekkis kohe selline motivatsioonilangus, et kui lapsed läksid isaga, siis istusid seal diivani peal, et mis ma siis nüüd teen,” rääkis Sillamaa. “Lõpuks tekibki küsimus, et sa ei tee ju seda kellegi teise jaoks. Küsimus on, kuidas sa tahad ise end sellel nädalal tunda, kasutada seda aega ära. Lugeda rohkem, saada sõpradega kokku, et siis ei pea auku kukkuma, pluss see toetab ikka seda järgmist nädalat, kui on tagasi kaks intensiivset tegelast.”

Sillamaa ei usu, et laste hüvanguks peaks vanemad sundima end koos elama. “Ma olen näinud enda tutvusringkonnas inimesi, kes on olnud laste pärast koos kuni nad saavad 18 ja siis sel päeval lahutavad. Lapsed tunnetavad seda, mis vaib ja energia on, ja öeldakse, et mitte lahkuminek ei tee lapsi katki, vaid see, kuidas vanemad jäävad suhtlema, kuidas sa enda eest hoolitsed,” sõnas muusik.

“Ma olen seadnud enda prioriteedid hästi paika: mina – number üks; lapsed – number kaks. Ja miks ma olen number üks, siis sellepärast, et kui mul ei ole jaksu, ei ole energiat, ei ole vaimset võimekust, siis ma näen, et lapsi mõjutab see hästi palju. Nad on tujukamad, minul on kannatust vähem jne. Ma tahan selles muutuste ja segaduste hetkel nautida seda aega, et ma tõesti suudan olla nendega.”

“Minu soov on, et kui ma hommikul ärkan, siis ma tunnen ennast hästi ja ma teen neid asju, mida ma tahan teha. Et tehagi neid valikuid, et ma tunneks ennast vaimselt ja füüsiliselt hästi,” sõnas Sillamaa.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Sandra Sillamaa artikkel rõhutab olulist fakti, et mitte lahutus ise ei tee lapsi katki, vaid pigem see, kuidas vanemad suhtlevad ja käituvad lahutuse järel. Ta rõhutab, kui oluline on vanematevaheline suhtlus ja koostöö lapse heaolu huvides. Vanemad peaksid jääma lapse jaoks toeks ning püüdma leida konstruktiivseid lahendusi ka lahutuse järel. Lõppkokkuvõttes on oluline, et vanemad mõistaksid oma vastutust lapse heaolu eest ning jätkaksid koostööd ja hoolivat suhtumist ka pärast lahutust.