Robotite valge nahavärv seab insenerid ebamugava valiku ette | R2 Portaal

Tere tulemast Eestisse! Robotite valge nahavärv seab insenerid ebamugava valiku ette artikkel on äärmiselt oluline teema, mis puudutab meie kõiki tulevikus. Kasutusel oleva tehnoloogia ja insenertehnoloogia areng avab ukse uutele võimalustele, kuid samas toob kaasa ka väljakutseid. See artikkel annab põneva ülevaate sellest, kuidas roboteid katsetatakse ja kuidas nende värv võib mõjutada inseneride otsuseid. See teema on oluline mitte ainult inseneridele, vaid ka kõigile, kes on huvitatud tehnoloogia ja robootika arengust.

Inimeste hingeelu üha sagedamini mõjutavate robotite valkjas nahatoon sunnib insenere kaaluma, kas nad peaksid neid disainides mõtlema lisaks kergemale puhastatavusele ka sellega väljasaadetavale sotsiaalsele signaalile, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Pea täpselt sada aastat tagasi avaldati USA-s erialane artikkel, milles nenditi muu hulgas, et elus palju saavutanud, suured, tugevad ja jõulised inimesed, kelle seas vähenes vastsündinute suremus ja kellel on õnnestunud jõuda maailma äris parimate sekka, hindavad samas kunsti, kirjandust ja muusikat ning on ühtlasi kõige edumeelsemad nii teaduses kui ka kõigis intellektuaalsetes ettevõtmistes, on need, kes on tarbinud liberaalses koguses piima ja piimatooteid. Tekst pärineb 1920. aastatel avaldatud riikliku piimandusnõukogu väljaandest.

Kümmekond aastat hiljem leiab põllumajanduse ajaloole pühendatud materjalist järelduse, et kõigist rassidest näivad olevat olnud aarialased kõige suuremad piimajoojad ning või ja juustu tarbijad. See asjaolu võiks ka selgitada selle inimrühma kiiret ja kõrget arengut.

Sama kümnendi algas aarialaste juhtimisel inimkonna kõige julmem sõda. Maailmarahu pole saavutatud tänase päevani. Inimese ürgsed instinktid ärkavad üha uuesti ja avalduvad erinevates vormides. Nii võib piim ja piimasuhkru- ehk laktoositalumatus tähistada rassismi.

Tulemus sõltub lausujast. Näiteks kui USA-s tuntud paremäärmuslane Richard Spencer mainib, et ta on väga tolerantne, st laktoositolerantne, ei räägi ta oma tervislikust seisundist, vaid suhtleb ridade vahelt mõttekaaslastega. Tegemist on kodeeritud kommunikatsiooniga, mille mõte jääb mittepühendatutele märkamatuks. Sõltuvalt keskkonnast võivad nad sundimatult ja tagamõtteta kedagi piimklaasiga tervitades sattuda piinlikku olukorda.

Maailm on kujunemas omavahel seotud suureks külaks ja piima vangistamine ühe vägivaldse rühma märgisüsteemi kahjustab ülejäänute eneseväljenduse vabadust. Midagi sarnast on juhtumas robotitega. Eriti selliste heasoovlike, inimestega suhtlema loodud robottegelastega, keda võib kohata kaubanduskeskustes või haiglates, lävimas lastega või pakkumas terapeutilist abi vanadekodus.

Esialgu on mainitud probleemi raske ära tunda. Roboti loomisel on pakilisemaid väljakutseid. Näiteks, kuidas tekitada suhtlemiseks mitmekülgne ja viisakas sõnavara ning paindlik, kuid alati abivalmis käitumine. Probleemi kujutab ka roboti puhtus. Eriti värske koroonakogemusega maailmas on vaja lahendada probleem, kuidas erinevate inimestega kokku puutuv robot ei kannaks edasi haigust põhjustavaid mikroobe ning seda saaks regulaarselt kiiresti ja tõhusalt desinfitseerida.

Levinud lahendusena valmistatakse selle kattepinnad hõlpsalt puhastatavast ja puhtust hoidvast plastmassist. Puhtuse hoidmiseks on levinud meede. See torkab silma kõikides puhtusega seotud ruumides, alates haiglate sisekujundusest ja lugematutest puhastest pindadest, kuni kodustes duširuumides domineeriva lahenduseni. Selleks on värvitoon, mille pealt paistab mustus hõlpsalt välja ja seeläbi on kohe näha, kas puhastus oli efektiivne. Värv on valge nagu piim.

Enamus populaarseid suhtlemiseks loodud roboteid on kaetud valget värvi või sellele lähedases toonis plastmassiga. Puhtuse mõtterada käies oleks kõik igati loogiline, kui vaid piima värvus poleks kujunenud jõhkrusekoodiks. Antud suhtluses osalevad lisaks paremäärmuslastele ka need, kelle vastu on nende tigedus suunatud. Seetõttu on neil teema suhtes teravnenud tähelepanu. Oli vaid aja küsimus, kuni sotsiaalselt tundlikum sihtrühm hakkas küsima, miks on robotid valged.

Aastal 2015 tõstatus analoogne küsimus seoses filmimaailmas kuulsa Oscarite galaga. Mitmed filmitööstuses ja avalikus ruumis tuntud tegelased küsisid, miks on “Oscarid nii valged” ja jätsid peol käimata. Sellest küsimusepüstitusest saab ka laps aru.

Noortele robotitele nende nahavärvi pahaks panemine nõuab keerulisemat mõtlemist. Lihtne oleks tusatsejatel soovitada maha rahuneda ja keskendada pahameel peatsele Oscari tseremooniale. Küsimus polegi aga robotites, vaid oskuses näha probleemi, isegi kui see väljendub kohmaka ja totra reaktsioonina.

Füüsilistest omadustest kaugemale ulatuv valge värvus on ühtlasi ajalooliste, kultuuriliste ja poliitiliste mõõtmetega inimesi eristav sotsiaalne konstruktsioon. Selles peegelduvad poolpimedate kaunistatud ajaloo nostalgiad, võõra hirmust sündiv agressioon ja illusioon ülimuslikkusest. Midagi, mida kogeme täna Ukrainas ja teame oma ajaloost. Hoolimata sellest, et joome piima ega kannata laktoositalumatuse käes.

Inimlikkuse kaotamist iseendas raske on hoomata. Sellest saame teada, kui robotitele hakatakse rakendama võrdõiguslikkuse värvikoode. Hea oleks seda vältida, lubades robotitel jääda valgeteks ja lihtsalt puhastatavateks.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.

In conclusion, the issue of the lack of diversity in the appearance of robots is a complex one that presents challenges to engineers and designers. While the default white color may be convenient for technical and practical reasons, it inadvertently reinforces societal biases and inequalities. It is essential for engineers and designers to consider the implications of their design choices and work towards creating robots that are inclusive and representative of the diverse society we live in. By acknowledging and addressing these issues, the robotics industry can take a step towards creating a more equitable and inclusive future.