Robin Robertson: erinevalt enamikust luuletajatest pole mul oma esimese raamatu pärast piinlik | Kirjandus

Amidst the whispers of old Baltic folk magic and the pulsing electronic music of the Tallinn club scene, one literary giant has managed to bewitch us all – poet Robin Robertson. Estonia’s captivating natural landscape and urban sprawls find echoes in Robertson’s works, transcending cultural borders. Unpretentiously sharing his insecurities in a society that shrouds talent with envy and awe, his poem reveals how rejection has no bearing on authenticity, boldly dismantling societal stigmas surrounding self. Meet a genius in uncharted emotional realms, redefining poetry within ourselves – join us to unfold his compelling world of spoken secrets and stories yet to reveal!

Millised on su esimesed kirjanduslikud mälestused? Kes on jätnud pikemad varjud sinu hingele?

Ma polnud lapsena kuigi usin lugeja. Mulle anti lugemiseks jubedaid raamatuid. Aga esimene, mida tõsiselt nautisin, oli Kreeka müütide antoloogia. See oli palju põnevam kui kristlik müüt, mida mulle surus peale ühiskond ja mu isa, šoti kiriku vaimulik. See ei hakanud minus kõlama. Küll aga Kreeka müüdid. See oli pikaaegse armastusloo algus mütoloogiaga.

Kas oskad öelda, miks? Mis nendes müütides nii köitev oli?

Raske on meenutada, mis köitis mind siis. Aga praegu pakub põnevust… Joseph Campbell on väga kenasti öelnud, et müüdid on avalikud unenäod. Ja meie unenäod on privaatsed müüdid. Arvan, et see ütleb kõik. Müüdid ja luule on samuti väga lähedalt seotud. Võib-olla hiljem räägime sellest.

Sinu esimene luulekogu “Maalitud väli” ilmus 1997. aastal ja pälvis kohe tunnustust. Seega on loogiline küsida, mis teeb luule sulle nii oluliseks? Mis on need võimalused, mida luule sulle annab ja mida pole võimalik saavutada ühise keelega?

Ma saan rääkida ainult enda eest… Luule, samamoodi nagu müüt, on pikk kujutletav vestlus iseendaga. See on viis, kuidas maailma teistmoodi näha. Luule on palju intensiivsem näost näkku vestlus iseendaga. See polegi vestlus, lobisemine. See pole mugav. See on enda alateadvuse ülekuulamine. Minu arvates.

Väga hästi öeldud. Kuidas on sinu luule või arusaamine luulest aastate jooksul muutunud? Mis on muutunud pärast “Maalitud välja” aega?

Ma alustasin väga hilja. Ma ei tunne esimese raamatu pärast piinlikkust nagu enamik luuletajaid. Ma ei arva, et palju on muutunud. Kirjutan endiselt sama sisutihedat lüürikat. Ma ei tunne piinlikkust enamiku luuletuste pärast oma raamatutes. Mul on sellega kõik hästi.

Ma pean esitama selle mitte väga viisaka küsimuse, aga miks sa hakkasid kirjutama nii hilja?

Sest enne polnud piisavalt hea. Kirjutasin umbes 12-aastasest peale. Aga tulemus oli kohutav! Kirjeldamatu!

Ja sa said ise aru, et see on kohutav?

Jah.

Õnneseen. Mina ei saanud aru.

Mul on alati olnud väga karm kriitikameel. Ilmselt seepärast sai minust kirjastuse toimetaja. Olen karm endaga ja ka teiste kirjanikega. Selleks ajaks,
kui esimene raamat valmis sai, teadsin, et see on vähemalt vastuvõetav.

“Maalitud väli” näib olevat väga selge ja täpne pealkiri. Olen lugenud kahte sinu raamatut, “Grimoire” ja “Pikk kaader”. Märkasin, kuidas sa pidevalt kasutad maastikke, kust inspiratsiooni hankida. Šoti maastikke, mäestikke “Grimoire’is” ja Ameerika linnamaastikke “Pikas kaadris”. Miks on sinu arvates oluline tõlkida maastikke sõnadesse?

Ma kirjutan alati enda kogemustest lähtuvalt. Ja siis kogemuse pealt hakkan teemat arendama, laiendama. Enamik minu kogemusi tuleb maastikelt. Seal ma käin ja kõnnin, üksildasena, nagu luuletajad seda ikka teevad. Seega on maastik sügaval minu loomingus sees. Maastikul viibimise kogemus. Tavaliselt on selleks mäed, meri, kaljud Šotimaal. Iirimaal. Aga viimasel ajal olen liikunud edasi linnadesse.

Ma olen märganud, et maastikud aitavad mul mäletada erinevaid sündmusi. Mäletamine on ülioluline. Sest kirjutamine on pigem taastamisprotsess, leidmaks midagi, mis ei pruugi olla sinu ees nähtav, aga mida oled ehk minevikus kogenud. Ja selline kõndimine vabastab kaotatud mälestused.

“Grimoire’i” oled sa toonud müütilisi elemente koos kaasaegse vabavärsi keelega. Mis võimalusi andis sulle selline kooslus?

Ma pole sellele mõelnudki…

“Grimoire” räägib paljuski metamorfoosist. Voolusest, voolavusest, muutusest. Kõik see on mulle oluline. Minu piibliks on saanud Ovidiuse “Metamorfoosid”. Ja see esimene raamat Kreeka müütidest. Jumalad muudavad pidevalt vormi.

Ja nad muudavad ka inimesi.

Täpselt. Muutus on minu jaoks põnev. Ja kunstki on tegelikult millegi põhilise ja lihtsa – näiteks keele või lõuendi – muutmine millekski, mis laulab ja on ilus.

Räägime nüüd veidi raamatust “Pikk kaader”, sest see on väga hea ja huvitav raamat. Soovitan. Kuidas sul tuli mõte sellisest hübriidžanrist? Luule ja proosa sümbioosist? Kirjutada romaan, mis on ka poeem?

Kui vaid saaksin öelda, et mul oli see plaanis, aga ei. Alustasin midagi, mis kasvas suuremaks kui ootasin. Olin kogu elu linnas elanud ja pole kunagi päriselt linnast kirjutanud. Nii alustasin selle raamatuga.

See muudkui kasvas. See vajas palju infot, fakte. Erinevaid hääli, tehnikaid. Selleks ajaks, kui aru sain, neli aastat hiljem… Raamatus oli juba 256 lehekülge. Taas kord, pigem kogemata. Õnnelik õnnetus siis.

Kui minul ka nii juhtuks. Aga paljud kriitikud on kasutanud mõistet film noir, kui sinu romaani üle arutavad. “Pikk kaader” sisaldab mitmeid vihjeid Hollywoodi filmidele. Süžeest käivad tegelastena läbi kuulsad režissöörid. On üks lavastaja, kes kirjeldab filmitegemist kui valgusega maalimist. Mis sind filmide poole tõmbab? Mis on filmitegemise eelised kirjutamise ees? Ja vastupidi?

Kui sain aru, et mu raamatu teema on linnad, siis meenus mulle, kuidas kolisin ära Aberdeenist, Šotimaalt, väikesest kalurilinnast, ja läksin Londonisse. See oli samaaegselt trauma ja rõõm. Ja see kestis vähemalt viis aastat.

See oli metsik. Elutempo oli ebamugav. See elevus oli talumatu. Trauma oli ränk. Oli keeruline olukord. 20-aastasena ei teadnud ma, mida peale hakata. Aga olin õhinas ja samal ajal hirmul.

Hakkasin palju kinos käima. Vaatasin filme, mida kodus Šotimaal olin näinud televiisorist. Aga nüüd suurel ekraanil. Ja ma jõudsin nende juurde tagasi. Ameerika filmid 1940. aastate lõpust 1950. aastate keskpaigani. Ma ei teadnud isegi, et sellel žanril oli oma nimi. Väga hämarad, sünged ja häirivad, lausa ekspressionistlikud filmid. Nagu teate, on see film noir.

Neis oli oma mõte seoses muutusega, mida mina läbi tegin. Sellest need filmid rääkisidki. Inimesed kolivad mingil põhjusel linna. Leiavad, et see on sügavalt ebamugav ja võõras. Kohtavad väga põnevaid inimesi, aga ka hirmuäratavaid, mõrvarlikke kurjategijaid. Mind paelusid seda tüüpi filmid.

Arvan, et just sel ajal põrkus Saksa ekspressionism Ameerika unelmaga. Filmitegijad ja näitlejad põgenesid Natsi-Saksamaalt, jõudsid Hollywoodi ja tegid filme sellest, mida olid näinud siin Euroopas. See oli midagi väga ebamugavat. Aga saab häid filme teha.

Sain aru, et see, mida mina kogesin, kolides Šotimaalt Londonisse, oli mingil moel sarnane selle traumaga, kui inimene kolib ühest riigist teise, pisikesest kogukonnast suurde metropoli, mis on kokku varisemas.

Ameerika oli sel hetkel kokkuvarisemise äärel. Riik oli sügavalt paranoiline. Kartis kommunismi, välismaailma. Riik oli näidanud end Euroopas. Kõik sai alguse Pearl Harborist. Ameerika polegi päriselt toibunud, kõik on läinud allamäge. 1950. aastatel tulid juba sõjad Koreas ja Vietnamis. Iraak, Afganistan, Trump… Kõik see algas kohe pärast sõda. Ja need filmid kajastavad seda hetke.

Walker, “Pika kaadri” peategelane, on Teise maailmasõja veteran, keda vaevab posttraumaatiline stress. Miks peaksime endiselt kirjeldama Teist maailmasõda? Kas meil on vaja ajaloost rääkida, sest ajalugu näib ennast kordavat. Tegelikult sa osaliselt juba vastasid sellele, saan nüüd aru. Aga võib-olla tahad midagi lisada?

Vaid seda, et valisin Walkeri oma peategelaseks, sest tema rännak on mingis mõttes nagu minu oma. Walker on pärit Nova Scotiast, Kanada idarannikult.
Ta läheb sõtta, tuleb tagasi ja on täiesti muserdatud. Aga ta on liikunud läbi Põhja-Ameerika. Ta on kanadalane, mitte USA kodanik.

Mina kolisin Šotimaalt Inglismaale. Inimestel on veidrad oletused mujalt nende juurde kolinute kohta. Tema on väga teistsugune, olin ka mina. Tema käis ka sõjas. Mina õnneks seda teinud pole. Ta tuli muserdatuna tagasi. Ta ei saanud naasta Kanadasse, oma idüllilisse koju.

Ta tegi seda, mida tegid paljud sõdurid pärast sõda. Läksid elama linna, püüdsid kaduda, unustada. Ta alustab New Yorgist, siis läheb Los Angelesse. Korraks San Franciscosse, siis taas Los Angelesse, mis oli paras põrgu. Mitte nii hull kui praegu.

Ja kiirelt muutuv.

Kiirelt muutuv. Los Angeles on ilmselt parim näide katastroofilisest linnaplaneeringust. See hävitas täielikult kesklinna.

Pühkis kõik minema. Kvartal kvartali järel.

Jah. Kesklinn, millel oli oma võlu, mida ka nendes filmides näeb, on hävitatud autokultuse tõttu. Tuli ehitada kiirteid. Ja kiirteede ehitamine Los Angeleses käib endiselt.

Täiesti võimatu paik. Kindlasti on mõni teist seal käinud. Mina enam uuesti ei lähe.

Sa juba mainisid linnu ja seda, et su raamat räägib linnadest – New York, San Francisco ja peamiselt Los Angeles. Miks sa just neid linnu kasutad? Mis nende juures nii köitev on?

Sest need on film noir’i linnad. Seal need filmid tehti. Nagu enne ütlesin, ma naudin maastikul kõndimist ja maastik annab mulle midagi. Ma käisin kõigis nendes linnades. Püüdsin aktiivselt neis midagi otsida, nagu eelnevalt mainisin. See on täiesti võimalik New Yorgis ja San Franciscos, aga võimatu Los Angeleses, sest 1940. aastate lõpu ja 1950. aastate alguse Los Angelest enam pole.

Aga see on alles filmilindil. Olen vaadanud umbes viitsada filmi. Ja pannud kokku sõjajärgse Los Angelese geograafia. Joonistasin isegi kaardi. Selles raamatus on kaart olemas. Suures osas on see minu tehtud. Seega lõin ise maastiku, kus kõndida.

Sinu romaanis on mitmes kihis liikumist. Linnad muutuvad pidevalt. Neid ehitatakse ja lammutatakse. Vägivalda on kujutatud omamoodi liikumisena. Nimi Walker on samuti paljuütlev, sest Walker pidevalt kõnnib mööda Los Angelese tänavaid. Walker näeb koiotti rohkem kui ühe korra. Teda ennastki peetakse omamoodi koiotiks. Inimese kujul. Veel üks metamorfoos. Kas oled nõus, et “Pikk kaader” on lugu liikumisest kui sellisest?

Jah. Muidugi on selles ka oma süžee. Walker püüab ise põgeneda oma mälestuste eest. Kuriteo eest, mille ta Euroopas toime pani. Ma soovisin seda vedavat jõudu. Tundus õige, filmilik, liikuda teatud kiirusega. Hüpates ühest stseenist teise. Sõites üldisemasse plaani või lähemale, suuremass plaani. Kasutades filmitehnikaid. Sest, nagu ma ütlesin, viissada filmi. Ma olin film noir’i sisse uppumas.

Hakkasin mõtlema liikumise helidele. Walker püüab sõja eest põgeneda, aga linna lammutamise helid meenutavad talle sõjahääli.

Jah, see on üsna tavaline päästik posttraumaatilise stressi all kannatajate puhul. Ootamatud helid. Auto summuti pauk. Keegi pillab maha lauajupi. Ja see meenutab neile lahingut. See koos tõsise viskitarbimisega ei tee tema elu lihtsaks.

Kas “Pikka kaadrit” saaks nimetada apokalüptiliseks raamatuks?

Lõpus on see kindlasti nii. Los Angeles, nagu te kõik teate, asub geoloogilisel murrangujoonel. Lisaks sellele, et linnaisad üritavad Los Angelest hävitada, ehitades sinna sõiduteid, asub linn San Andrease murrangul. Seega on väga tõenäoline, et mingil hetkel see hävineb ise. Seal on lõputult metsatulekahjusid. Põleng kestis, kui mina viimati selles linnas käisin. See on apokalüptiline paik.

Mõned Hollywoodi kassahitid on seda teemat kasutanud.

Jah.

As the literary world continues to marvel at Robin Robertson’s exceptional talent, it becomes clear that he stands out from the crowd. Unlike many poets, Robertson does not succumb to the anxiety and self-doubt that often accompany the publication of one’s first book. Instead, he has emerged as a confident and innovative voice, unafraid to explore the complexities of human experience through his unique blend of traditional and experimental forms.