Riigiprokurör: Swedbanki menetluse lõpu tingis alles hiljuti saadud teave | Eesti

Tere tulemast Eestisse! Riigiprokurör uurib hetkel Swedbanki kriminaalmenetlust ning on teatanud, et juhtumi lõpptulemus sõltub hiljuti saabunud olulistest tõenditest. See skandaal on vapustanud mitte ainult Eesti pangandusmaailma, vaid ka kogu riiki. Selle tagajärjel on tõstatatud küsimusi usalduse kohta pangandussüsteemi vastu ning kavandatakse rangemaid meetmeid sarnaste olukordade vältimiseks tulevikus. Jääge kursis, sest see lugu areneb jätkuvalt!

Neljapäeval teatas riigiprokuratuur, et lõpetas kriminaalmenetluse Swedbankis aastatel 2011-2016 toimunud võimaliku rahapesu uurimiseks, sest ehkki tõenditega tuvastati pangas toimunud rahapesule viitav tegevus ja rikkumised, pole raha kuritegeliku päritolu kohta tekkinud kahtluste tõendamiseks võimalik lisatõendeid koguda ning sellisena ei saa seda süüdistust kohtusse saata.

ERR uuris prokuratuurilt, miks nad üldse pidasid mõeldavaks, et Venemaa õigussüsteemi otsuseid saab kasutada eelkuriteo tõenditena, arvestades, et selle riigi kohtusüsteemi poliitiline kallutatus ei ole värske areng, Ukraina sõda kestab juba mitu aastat ning ka asjaolu, et kahtlusega seotud Mihhail Abõzovi kohtuasjas Venemaal oli kohtunikuks sama inimene, kes määras karistuse Aleksei Navalnõile ja Sergei Magnitskile, on ammu teada.

Riigiprokurör Sigrid Nurme sõnul ei anna ainuüksi see, et eelkuritegu menetles Venemaa, kohe alust eeldada, et tegemist on poliitiliselt kallutatud või muul põhjusel ebausaldusväärse protsessiga.

“Menetluse alguses kogutud andmed, mis ei olnud saadud ainult Venemaalt, vaid ka erinevatest Euroopa riikidest ja USA-st, toetasid Venemaal tehtud etteheidete õigsust. Kõrvaldamata kahtlus tekkis eelkõige seoses aktsiate müügihinna määramisega ja see info jõudis prokuratuurini alles kaitsja taotluse lahendamisel – sellele viitasid rahvusvahelise ettevõtte auditid, mille olemasolust Eesti õiguskaitseasutused varem ei teadnud ning millele ligi pääsemiseks samuti varem võimalust ei olnud,” ütles ta.

Nurme sõnul ei saa ka praegu tõsikindlalt väita, et Venemaa kohtuotsus oleks kindlasti kallutatud, vaid tekkinud on kahtlus, mida tuleks enne kohtumenetlust kontrollida, kuid ainus võimalus seda teha on küsida lisatõendeid Vene Föderatsioonist.

“Kuna praeguseks on igasugune õigusalane koostöö Venemaaga lõppenud ja oletuste põhjal kriminaalasja kohtusse saatmine oleks vastutustundetu, tuleb tõdeda, et kahtluseid kõrvaldada ei ole võimalik,” lausus Nurm.

Ta lisas, et rahapesu kuriteo menetlemisel ei ole võimalik valida, millises riigis eelkuritegu toime pannakse. Kui välistada automaatselt mõned riigid, mille õigussüsteemi arusaamad ei kattu Eesti karistusõiguslike arusaamadega, siis oskaksid ka kurjategijad oma tegevust plaanida teadmisega, et selles riigis toimunud tegevust ei uurita.

“Juhul kui oleks võimalik kohtusse minna, siis oleks Eesti kohtul võimalus anda hinnang ka Venemaal toimunud eelkuriteole, kuid selleks on vaja materjale, mille pinnalt seda teha,” nentis Nurm.

Ta tõi välja, et praegu kehtiva seaduse järgi ei ole enam vaja tõendada, et raha, mida pesti, pärineb konkreetsest kuriteost, vaid piisab sellisest kahtlusest. Toona kehtinud regulatsioon eeldas aga eelkuriteo tuvastamist ja seadis sellele ka väga kõrge tõendamisstandardi.

Kohtupraktikas on Nurme sõnul praegu tavaline, et rahapesumenetlustes kuulatakse eelkuriteo hindamiseks üle välisriigi kannatanuid või tunnistajaid ja selle pinnalt langetab kohus otsuse, kas võimalik eelkuritegu on tõendatud või mitte. Selle kriminaalmenetluse puhul ei olnud rahvusvahelise koostöö puudumise tõttu seda võimalik teha.

Küsimusele, kes vastutab kahtlustuse saanud Swedbanki endiste tippjuhtide maine ja karjääri hävitamise eest, vastas Nurm, et Eestis kehtib süütuse presumptsioon, mistõttu ei ole prokuratuur menetluse ajal ega ka menetluse lõpetamise järel avaldanud kahtlustuse saanud inimeste nimesid ega nende tegevuse üksikasju.

“Prokuratuur ei otsusta inimeste tööle saamise või nende sobivuse üle finantsvaldkonda. Kriminaalasi on kõigi kahtlustuse saanute suhtes rahapesu etteheites lõpetatud, seega konkreetsetes tegudes ei ole kedagi süüdi tunnistatud. Paraku on vältimatu, et kriminaalmenetluse läbiviimine toob kahtlustuse saanud inimestele kaasa ebamugavusi, kuid võimaliku kuriteo kohta tekkinud kahtluste kontrollimine on prokuratuurile seadusega pandud kohustus,” tõdes ta.

Nurm märkis, et Eestis kehtiv legaliteedi printsiip kohustab kuriteokahtluse korral kriminaalasja alustama ja kahtlust kontrollima ja kuna tegemist oli suure avaliku huviga kriminaalmenetlusega, milles tuvastati panga rahapesu tõkestamisega seotud tegevuses rikkumisi, siis selgitas prokuratuur menetlusotsust ning menetluses tuvastatut üldistatult ka avalikkusele.

Endine ja praegune justiitsminister ei pea paslikuks arvamust avaldada 

Nii Swedbankile kahtlustuse esitamise ajal justiitsminister olnud Maris Lauri kui ka praegune justiitsminister Kalle Laanet ei pidanud kohaseks teemat kommenteerida.

“Prokuratuur on sõltumatu ja nad ei anna poliitilisele juhtkonnale aru,” lausus Laanet ja lisas, et teda küll informeeriti otsusest ja selle kohta pressiteate avaldamisest, aga põhjalikumalt pole ta sel teemal prokuratuuriga suhelnud.

“Ma olen endiselt arvamusel, et sellises positsioonis ei saa ma kommenteerida prokuratuuri tegevusvalikuid,” sõnas Lauri.

Swedbanki endiste tippjuhtide maine kahjustamise kohta märkis Lauri, et see on prokuratuuri vastutus, kes sellised otsused tegi.

“Nad peavad ju alati hindama ükskõik millise asja uurimise alustamisel, kas see on põhjendatud, kas see on perspektiivne ja kui kaugele minna, see on nende arutada. See on nende valik ja kui vaatame ükskõik milliseid võimalikke kuritegude uurimisi, pean õigeks, et kui on kahtlus, et on kuritegu, tuleb uurida,” tõdes Lauri.

Ta lisas, et alati on küsimus, kui kaua seda teha, kui kaugele minna ja kui palju avalikkuse ette tuua. Kuriteokahtluse puhul eeldab Eesti õigussüsteem ja põhiseadus, et seda tuleb uurida, aga uurijatel politseis või prokuratuuris on alati kohustus hinnata, mida nad teevad ja kui kaua.

“Kindlasti ka oma põhjendustega välja tulla, kui mingitel põhjustel pole uurimine enam võimalik,” sõnas Lauri.

Ta ütles, et Venemaa õigussüsteemi usaldusväärsus on kahtlane olnud kogu aeg ja kunagi ei tea, kas asi on usutav või mitte, tõene või vale.

“Võidakse väga hästi koostööd teha, võidakse mitte. Võidakse sihilikult valeinfot anda, nii süüdistavat kui puhtakspesevat. Venemaaga on alati olnud raske koostööd teha,” nentis Lauri.

Kalle Laanet märkis, et Eesti riigis on väga selgelt ära määratud, kes mille eest vastutab.

“Selles mõttes on ka selge, kas ja mis on selle menetlusega toimunud ja kas keegi on midagi rikkunud selle menetluse käigus. Kahjuks see nii on, et mainekahju, kui oled kriminaalmenetluse alune, saab igal juhul olema. Kas see saab hüvitatud või mitte, see on teine küsimus,” tõdes ta.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Swedbanki kriminaalmenetluse lõpptulemus sõltub suuresti hiljuti saadud informatsioonist, mis võib mõjutada riigiprokuröri otsust. Eesti võimud on võtnud olulise sammu korruptsioonivastases võitluses, kuid protsessi edukus sõltub paljuski sellest, kuidas suudetakse uus informatsioon tõenditeks vormistada ja süüdistusi tõestada. On oluline, et õiguskaitseorganid jätkaksid põhjalikku uurimistööd, et saavutada õiglus ja tagada, et pangandussektoris ei oleks kohta ebaseaduslikule tegevusele.