Rein Raud: kogu aeg käib mingi rebimine Eesti narratiivi defineerimise nimel | Eesti

Rein Raud is a prominent Estonian intellectual and writer who constantly grapples with defining the Estonian narrative. His work delves into the complexities of Estonian identity, critiquing and challenging the conventional narratives that have shaped the country’s history. Through his writings, Raud prompts readers to question and rethink their understanding of Estonia’s past, present, and future. With a sharp intellect and a deep respect for the complexities of his homeland, Rein Raud’s insights are thought-provoking and compelling, offering a fresh perspective on Estonia’s evolving narrative.

Kirjanik, kultuuriteoreetik, professor, japanist, kolumnist ja intellektuaal Rein Raud, tänavu täitub kakskümmend aastat sellest, kui Eesti liitus Euroopa Liidu ja NATO-ga. Ka me võiksime teha ühe ajarännaku ja meenutada – kuidas te kujutasite siis ette Eestit aastal 2024? Kui palju see erineb sellest, milline tänane reaalsus on?

Kui olla tollest ajast pärit ajarändur ja turist, kes lihtsalt niisama siin ringi kõnnib, siis on tulemus minu arvates just niisugune, nagu tollal võis unistada. Mõnes asjas võib-olla isegi natukene parem.

See on see, kui vaadata, mis väljast paistab – meil on terve rida väga suurepärast arhitektuuri tekkinud ja tundub, et inimesed on tänavatel kui mitte otseselt rõõmsamad, siis igatahes mitte kurvemad kui nad siis olid.

Aga kui me satuksime ajalehte ostma, siis me tõenäoliselt üllatuksime, leides, missugused probleemid meil siin praegu on, mille üle arutletakse ja kuidas nii- ja naasugused asjad üldse on võimalikuks saanud. Aga nii ongi, sest tulevikku ei kujuta kunagi täpselt ette. Isegi kui kõik läheb täpselt nii nagu me soovime, siis välja tuleb ikka midagi muud.

Kas meist on saanud need eurooplased, kelleks me unistasime saada?

Enda arvates kindlasti. Kas just kõigist, aga kui ma vaatan nooremat põlvkonda, näiteks oma lapsi ja nende sõpru, siis tundub mulle, et nad ei erine oma maailmavaate ja väärtushinnangute poolest väga omavanustest sakslastest või iirlastest või portugallastest.

Aga kui ma vaatan endast vanemaid härrasmehi, siis võib-olla kuskilt Balkanilt või Lõuna-Euroopast leiab seda vaatestikku, aga üldiselt on selle koha pealt meil natuke teisiti.

Kust see piir vanuseliselt jookseb?

Tahaks loota, et minusuguste juurest. Eks me väliselt justkui kuuluks ühte gruppi ja kui ma vaatan, mida sotsiaalmeedia mulle pakub ehk mida ta arvab, et mulle võiks huvi pakkuda, mida ma võiksin pooldada, siis on seal väga vähe sellist, mis mulle tegelikult sobib.

Aga eks see tuleb ka õppejõu tööst, kus sa puutud alatasa kokku üliõpilastega ning oled ühe otsaga selles vaimses maailmas, mis kogu aeg uueneb. Ma arvan, et see on kasulik.

Inimesed, kellel on lapsed, võiksid nendega rääkida – nad saaksid palju huvitavaid asju teada.

No ilmselt küsiks ka Tiktoki põlvkond, kuidas te nii noor normaalset juttu ajate.

Ei tea, võib-olla. Tiktokki ennast ma siiski ei seedi, mul natuke aega oli ta telefonis ja vaatasin seda, aga seal on mingisugune psühholoogiliselt ahistav või selline kaasasiduv moment sees, et sa justkui ei saa enam sellest lahti. Ma lihtsalt kustutasin selle ära ja tunnen ennast paremini.

Vaatasime korraks minevikku, vaatame nüüd ettepoole. Toomas Hendrik Ilves ütles oma vabariigi aastapäeva eelses kõnes, et Eesti on alati olnud projektirahvas – alates esimesest laulupeost kuni Balti keti ja NATO-ga liitumiseni oleme kogu aeg võtnud ühe vao korraga nagu põllumees.
Mis võiks olla see järgmine üldrahvalik projekt?.

Mul on tunne, et see kogu aeg ühe konkreetse eesmärgi poole liikumine on ennast ammendanud. Kui me mõtleme endast kui vabast rahvast, siis me peame aru saama, et me olemegi väga mitmesugused ja see on täiesti normaalne. Et meil ongi arvamuste paljusus ning on väga normaalne, kui keegi saab täiesti teistmoodi asjadest aru. Ja me ei tohi seda pahaks panna. Kogu aeg käib mingi rebimine Eesti narratiivi defineerimise nimel – et saaks ühe narratiivi kätte, siis kehtestaks selle kõigile ning ülejäänud peavad lihtsalt lõuad pidama ja seda narratiivi jälgima, mis on minu meelest vale.

Suhtlesin kord sotsiaalmeedias ühe isikuga, keda ma isiklikult ei tunne, kel on väga konservatiivsed vaated ja oli suhteliselt agressiivse olekuga ning ma ütlesin talle, et mul ei ole mitte midagi selle vastu, et tema ka olemas on, et ma tahaks just sellist ühiskonda, kuhu me mõlemad ära mahume.

Tema ütles, et ei, me ei mahu kunagi koos ära – vihje, et mina peaksin kuidagiviisi kaduma. See eristabki meid. Minu meelest seisneb liberaalne demokraatia selles, et sa võid ja saad olla see, kes sa oled, aga sa pead lubama ka teistel olla need, kes nemad on.

Kui ma küsisin 20 aasta taguse ettekujutuse kohta, siis sealt käis korraks läbi ka julgeoleku küsimus, et kui lugeda täna ajalehti, siis on see hirmufoon ja ärevus suurem, kui oleks osanud ette kujutada.
Ühelt poolt korrutatakse meile pidevalt mantrat, et Eesti pole kunagi olnud nii kaitstud, kui ta on praegu seoses NATO kohalolekuga on ning meil on rahvusvahelises süsteemis stabiilne positsioon, vähemalt kindlam, kui ta oli kolmteist aastat taasiseseisvumisest kuni NATO-ga liitumiseni.
Millest see tuleb, et me loeme järjest rohkem lugusid, kus öeldakse, et mingi ajastu saab läbi.

Siin on mitu asja korraga. Esiteks see, et Eesti pole kunagi olnud nii kaitstud kui praegu, on tõsi. Paradoksaalselt on see suur tragöödia, mis toimub Ukrainas, ikkagi Lääne inimesi palju raputanud. Kui me tahaksime praegu NATOsse astuda, siis meid tõenäoliselt ei võetaks, sest me oleksime veel üks täiendav probleemihakatis.

Aga NATOs me praegu oleme ja kõik saavad aru, et juhul kui siin peaks tõesti tekkima sõjaline konflikt ja NATO ei tuleks meile appi, tähendaks see põhimõtteliselt läänealliansi lõppu, sest siis jäetaks suured lubadused täitmata, mis pole sada protsenti võimatu, aga hindan seda ikka väga ebatõenäoliseks.

Kuid sellisel juhul oleks usalduskrediit ikka täitsa otsas, siis on iga mees omaette. Ja see võib olla midagi, mida idanaaber peab võimalikuks stsenaariumiks, mistõttu on väga oluline neid asju pidevalt üle korrata.

Tundub, et NATO kaitseplaanid Baltimaade suhtes on läbinud olulise uuenduskuuri ning kõik saavad aru, et territooriumi ära anda ei saa stiilis, et võtame hiljem tagasi, nagu oli mõte Ukraina sõjas – et kõigepealt ilmselt Ukraina langeb ja siis üritatakse teda kuidagiviisi vabastada. See lihtsalt ei õnnestu. Empiiriline praktika on näidanud, et sellest on parem hoiduda.

Aga mida ikkagi tähendab see ajastu lõpp, mis paistab?

Ajastu lõpp on minu meelest natukene laiem. Lugesin ka Toomas Hendrik Ilvese kõnet ja seal on mitu asja, mis mulle väga sümpatiseerisid, aga ajastu lõpu all pidas ta silmas külma sõja lõpu ja praeguse aja vahelist kiiret arengut ja meie jaoks väga-väga kiiret õitsenguaega.

See, mis lõpule hakkab jõudma, on üks ajastu palju suuremast hulgast mõtetest. Näiteks see, et loodusvarasid suhteliselt kõhklematult ekspluateerides, majandust järjest rohkem paisutades on kogu edu definitsioon üles ehitatud võimalikult rohkemale tarbimisele ja võimalikult suurele majanduskasvule. Et me mõõdame riikide edukust justkui sellega, kelle majandus kasvab kiiremini. See ajastu peaks saama läbi lihtsalt seetõttu, et loodusvarad on otsas. Või kui kohe veel ei ole, siis kohe saavad.

Oleks mõistlik mõelda ka lastele ja lastelastele, sest meil ei ole vastutus ainult nii-öelda aktsionäride ees, vaid meil on vastutus ka järeltulevate põlvede ees. Ja nemad on väga mures, sest planeet konkreetselt põleb ja midagi pole teha.

Teine asi on see, et kui kunagi tekkis kapitalism, siis oli tegemist ettevõtlike inimeste mõistlike projektidega, alati oli mõte, et inimesed saaksid vabalt tegutseda, sest küll neil siis tulevad ka head mõtted ja küll nad ennast realiseerivad. See vabaduse idee oli üsna suuresti seotud kapitalistliku majandusmudeliga, aga see majandusmudel ei ole praegu samasugune, nagu ta oli kuskil 18. sajandil, ütleme Prantsuse revolutsiooni aegu. Ta on hoopis teistsugune.

Kui me vaatame praegu seda niinimetatud vaba turumajandust, siis see tegelikult nii väga vaba turumajandus ei ole, sest kui mingi pank ikka puusse paneb, siis maksavad maksumaksjad selle kinni. Kõik meie ettevõtted ei pruugiks saada väga hakkama ilma Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuseta.

See, et ühiskonnas jagunevad ja liiguvad ressursid teistmoodi, ei ole tingimata vaba turg. Ja ma arvan, et see on selles mõttes õige, näiteks, kui me mõtleme sellele, et rahvusooperis peaks lavastatama üks ooper niimoodi, et ainult piletitulust tuleks kõik tagasi, siis see on absurdne, see on võimatu.

Ma kirjutan raamatuid ja neid ei ole võimalik avaldada ilma kultuurkapitali toeta, sest isegi kui nad leiavad suure hulga tänulikke lugejaid, siis need lugejad ei jaksaks neid raamatuid osta, juhul kui see kõik toimuks puhta turumajanduse tingimustes. Ja nii ongi.

Kuna majandusmudel on muutunud siis me peame endalt küsima, kas neid väljakutsed, mis maailma ees tervikuna seisavad, on võimalik selle majandusmudeli vahenditega ravida.

Üks metafoor, mida olen ka varem kasutanud, on see, et oletame, et haigel on kõht kinni, siis tuleb talle anda lahtistit ning siis ta saab natuke tervemaks, aga päris terveks veel ei saa. Ja kui arst talle järjest rohkem lahtistit ette kirjutab, ütleb, et see on meil universaalne ravim, et turg paneb kõik paika – lahtisti ravib kõik haigused –, siis see võib lõppeda väga pahasti.

Me loeme arvamusrubriikidest järjest enam, öeldakse otse, et kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks. Sõna otseses mõttes me näeme, mida see lause tähendab.

Jah, nii on.

Mida see tähendab?

Elame teleri ees ukrainlastele kaasa, ütleme, et jah, nad on meie ühise asja eest väljas, mis on absoluutselt tõsi, aga siis räägib keegi, et mingi maks tõuseb ühe või kahe protsendi võrra, sest meie riigikaitsekulutused on tohutult suurenenud seoses sellega, et me peame Ukrainat aitama, samuti on meil terve hulk sotsiaalprogramme, mis on selleks, et aidata Ukrainast siia tulnud inimestel traagiline aeg üle elada, siis meie osalus on antud juhul ju lihtsalt selles, et me maksame mingisuguseid makse natuke rohkem.

Ja see on selle vabaduse eest, mis meil on – vabadus ei ole iseenesest mõistetav – ikka väga-väga vähe.

Võiks juhtuda palju hullemaid asju, ja selleks, et neid ei juhtuks, peaksime vaatama, et poliitikud räägiksid need asjad omavahel läbi nii, et neil suuremad väärtused vahepeal meelest ära ei läheks. Me peaksime kõik olema väga ühiselt selle toetuse seljataga.

Kas te ütlete, et me peaksime tundma hirmu?

Natuke hirmu on alati mõistlik tunda, sellepärast et kui üldse hirmu ei ole, siis saab ju viga – kui ma lähen üle tee, siis ma vaatan ikka vasakule ja paremale, ega mõni auto ei tule.

Ma ei pea hetkel väga tõenäoliseks seda, et meid võidakse otseselt rünnata, aga see sõltub kõik sellest, mis juhtub edasi. See sõltub muu hulgas ka sellest, kes valitakse USA presidendiks, sõltub sellest, kas Ukraina saab piisavalt relvaabi, kas Ukraina tunneb, et ta on toetatud, kas sinna jõuab lennukeid ja mürske ja nii edasi, sellepärast et kui seal peaks minema halvasti, võib mõnes väärastunud peas väga vabalt tekkida ka mõte, et näete, see läks lõpuks päris hästi – meil sünnitavad Siberis naised veel sõdureid, lähme võtame veel midagi.

Üks filosoof, keda viimasel ajal üha rohkem tsiteeritakse, on Francis Fukuyama, kes kirjutas 1992. aastal ilmselt ühe lähiajaloo enim vaidlusi põhjustanud raamatu ajaloo lõpust. Meenutuseks, et aastakümneid kestnud külm sõda hakkas lõppema ja siis tuli teadlane välja hulljulge väitega, et põhimõtteliselt ongi kõik, liberaalne maailm on võitnud.
Kui me vaatame seda, mida teeb Venemaa, Hiina või Iraan, siis kas härra pani puusse?

Tegelikult pole see üldse mitte väga uus mõte. Esimesel kaalukal viisil on selle läänemaailmas sõnastanud Hegel, kes rääkis ka, et ajalugu seisneb selles, kuidas idee väljendub ja võtab materiaalse kuju ning jõuab järjest täiuslikuma momendi poole ja lõpeb sellega, kus idee leiabki puhtal kujul pidevalt sotsiaalses tegelikkuses aset.

Ja siis on niimoodi, et võivad küll olla vaidlused ja konfliktid ja nii edasi, aga nad ei ole antagonistlikud, nad ei ole põhimõttelised. Marx võttis selle idee üle, tema teoorias kannab ajaloo lõpp-punkt nime kommunism, eks ole, kus kõik on jube õnnelikud, robotid teevad tööd ning inimesed kirjutavad sümfooniaid ja maalivad. Ja muidugi on niimoodi, et kuna kõik saavad aru, et tarbida on mõistlik ainult nii palju kui tingimata vaja, siis jätkub kõigile piisavalt.

Ses posthistoristliku mõtte koolkonnas on inimesi küllalt palju. Fukuyama tsiteerib ühte hegeliani, kelle nimi on Alexandre Kojeve, algupäraselt Koževnikov, kes on Prantsusmaal elades oma nime prantsuspärastanud. Aga mõte, et on olemas mingisugune lõpp-punkt, kus niisugune sotsiaalsete võitluste ajastu läbi saab, ega see midagi uut ei ole. On varemgi olnud kohti, kus öeldi, et nüüd on läbi.

Ega seda ole mõtet väga tõsiselt võtta, sest pärast Fukuyamat leidus üsna kiiresti neid, kes ütlesid, et mis me siis selle islamiga teeme, et külm sõda võib olla läbi, aga terroristid paugutavad ja pommid lõhkevad. Pigem oli see hea idee bestselleri kirjutamiseks, mitte adekvaatne vaade.

Tegemist on lihtsalt muinasjutuga, kus head võidavad kurja.
No mida me konkreetsemalt näeme, kui kasutada jalgpalli analoogiat, siis ühes meeskonnas on liberaalid ja demokraadid ning teisel pool on türannid ja diktaatorid ning diktaatori juhivad ja kohati tundub, et et nii-öelda head löövad iseenda väravasse.

Kusjuures ma oleksin siin ettevaatlik. On selge, et on mingisugune diktatuuride telg, kus midagi positiivset ei paista – Putin, ajatolla, Põhja-Korea –, aga ütelda seda, et liberaalse demokraatia suured liidrid on lumivalged inglid – Biden, Macron jne – oleks ka nagu liialdus.

Kui muu hulgas ka vaadata, kui palju vastuseisu neile endile oma riikides on, Macron on läinud natuke selle õnge, et ta tuli välja sihukese lunastaja kuvandiga, kus Prantsuse vana poliitiline süsteem oli väga ära mädanenud, aga uut algatust pakkus ainult äärmiselt ebameeldiva ideoloogiaga Le Pen`ide perekond ja siis tuleb Macron, kes pole ei see ega teine, filosoofilise taustaga ja energiline noorepoolne poliitik.

Aga ega ta praktikas siiski väga hästi õnnestunud ei ole, seda just seetõttu, et nende ühiskondade probleemid on sügavamal ja neid ei ole võimalik ühe mõõdikuga ära lahendada. Me elame praegu sügavate polariseerumiste ajastul ja tehnoloogia on teinud meie jaoks väga hõlpsaks selle, et me räägime parema meelega ainult nendega, kes meiega nõustuvad. Siis kapseldume, ehitame endale müürid ümber ja siis need teised…, ah, need on lollid, meil ei olegi millestki rääkida. Mis seal salata, kogu vestluse tonaalsus ongi läinud selliseks ja see on väga raske.

Me võiksime klassikalises süsteemis vaadata, et näiteks Isamaa esindaks klassikalist konservatiivsust, sotsiaaldemokraadid teistsugust, rohkem vasakpoolset ja sotsiaalsete huvidega poliitikat, Reformierakond ettevõtja sõbralikumat liberaalsust, aga see skeem on praeguseks täienenud mingite häälte ja ka nende parteide sees eri algatustega, mis kisuvad selle lõhki nii, et nad ei saagi omavahel jutule.

Kui palju teid on viimastel aastatel isiklikult üllatanud see, kui brutaalselt on võimalik asju ajada. Ma räägin Ukraina sõjast. Kas see olukord on teie jaoks ootamatu?

Jah, tegelikult on mitu asja, mis läksid järjest täitsa teisiti, kui ma arvasin, et lähevad: Trumpi valimine presidendiks, Brexit ja Ukraina sõda. Kui ma oleksin kihlvedaja tüüpi, siis ma oleksin panustanud teistsugustele arengutele.

Arvan, et esiteks on nad osa ühest terviklikust protsessist, sellepärast et praeguseks on üsna selge, et nii Trumpi valimine presidendiks kui ka Brexit on digitaalselt toetatud sealtsamast, kust ka Ukraina sõja eskaleerimine lähtub.

Jah, see diktatuuride telg mängib üsna pikaajalist mängu. See ei ole päris nii, nagu me võib-olla mõtleme, et diktaatorile tuli korraga midagi pähe ja siis ta tegi midagi ära.

Mäletan, et oli vist üks G20 kohtumine, kus Putinit raskelt solvati, lugesin kuskilt, et siis ta läks ära, aga surus kätt mingisugusel lihtsal inimesel, et oleks vähemalt keegi, kes ta kätt surub. Ja siis ma mõtlesin, et see maksab maailmale kindlasti üsna rängalt kätte, hoolimata sellest, et situatsioon oli igati põhjendatud. Ma päris täpselt ei mäleta, mis need tingimused seal olid. Aga et see inimene on pika viha pidaja ja kui kui ta tunneb ennast solvatu ja alandatuna, siis üritab ta kindlasti seda kümnekordselt tagasi teha neile, keda ta selle süüdlaseks peab.

Oleme tihti näinud, et needsamad lääneeurooplased on tihti väga naiivsed ja usuvad Kremli-juttu isegi, kui see suisa vale on ja reaalsusega kontakti ei oma. Kas teadmine, et Venemaa on jätkuvalt päriselt ohtlik, on nüüd jõudnud lääneriikide juhtide peadesse?

Ma ei oska seda öelda, ma ei kujuta seda ette, sest see, mida me näeme ja kuuleme, on avalikkusele mõeldud sõnumid. Väga sageli on ju nii, et avalikkusele ei öelda, kuidas asjad tegelikult on, sest kui me näiteks ütleksime, et toimub tulekahju ja kes kahe minuti pärast veel siin ruumis on, need on kõik surnud, siis sellele järgnev kaos on selline, et surnuid oleks kindlasti rohkem kui siis, kui öelda, et ei ole midagi hullu, olukord on kontrolli all, palun minge ükshaaval läbi selle ukse järjekorda ja nii edasi. Siis õnnestuks päästa rohkem inimesi.

Mina niimoodi ei suudaks, see on ka põhjus, miks ma ei ole poliitik, ma ei saaks selliseid otsuseid teha.

Aga mis toimub nende arusaamises tegelikult, millest nad omavahel suletud uste taga räägivad – ma väga loodan, et seal on aursaamine mõnevõrra realistlikum. Kindlasti on seal ka küünikuid, kes ütlevad, et kuulge, mis me neist ukrainlastest ja ka eestlastest ikka kaitseme, meil oleks majanduslikult hoopis kasulikum Putiniga asju ajada.

Nüüd te räägite Ameerika vabariiklastest?

No seal on see üsna selgelt ka avalikkuse ette jõudnud. Ent ka vabariiklaste seas on terve hulk väga mõjukaid inimesi, kes arvavad vastupidist.

Kas see, mida me praegu Ameerikas näeme, on demokraatliku süsteemi kaaperdamine?

On jah, mulle tuleb selle koha peal alati meelde see, mida Platon kirjutas oma dialoogis “Riik”, kus ta võttis ükshaaval kõik riigikorrad läbi ja ütles, miks need halvad on.

Demokraatia kohta ütles ta, et demokraatia on sellepärast halb, et kui toimub enamuse tahte kehtestamine, siis on väga lihtne, et ilmub keegi tohutu meelitaja ja valetaja, kes lihtsalt valetab ennast kõigile meeldivaks ja võtab siis selle demokraatia üle, lõpetab ta ära. Kui keegi viitsib guugeldada Trump ja Platon, siis leiab selle tsitaadi kergesti üles, sest kui Trump valiti, oli sellest palju juttu.

Seni on Ameerika demokraatia osutunud tugevamaks, ta on osutunud võimeliseks tehtud vigu parandama. Vähemalt tasakaalustama, vedrutama. Peab ütlema, et see Ameerika riik, mille need kaheksateistkümnenda sajandi Inglise taustaga härrasmehed välja mõtlesid, on suhteliselt hea disainiga. Ja osutunud päris toimivaks. Aga muidugi teeb ka vastane oma parima ja pole ka kes teab, mille pealt riisutud.

Need omaaegsed disainerid ei arvestanud, et võib tulla selline mees nagu Donald Trump?

Ei arvestanud muidugi, sellepärast et nad mõtlesid, et haritud inimene on umbes niisugune nagu meie. See on suurim viga, mida haritud inimesed kogu aeg teevad – nad mõtlevad, et kui keegi teine saab piisavalt haridust ja on ühiskonnas piisavalt olulises positsioonis, siis tal ei ole võimalust mõelda teistmoodi kui meie mõtleme, sellepärast et see on ju nii loomulik.

Täna tähendab nähtus nimega Donald Trump Ukrainas iga päev kaotatud inimelusid, sest toetus on kongressi kinni jäänud ja mine tea, kui temast saab president, siis keeratakse kraanid võib-olla täiesti kinni. See on ikkagi väga karm pilt.

See on väga karm pilt jah, ma arvan, et kõik punased lambid oleksid pidanud põlema minema juba siis, kui Trump saatis toast välja kõik inimesed ja jäi sinna kahekesi Putiniga, õigemini kolmekesi Putini ja nende tõlgiga. Ega me ei tea, mida seal räägiti, kas me saame üldse seda kunagi teada, aga niisugune asi ei tohiks juhtuda põhimõtteliselt.

Hiljaaegu tapeti Venemaal üks viimaseid alternatiivseid jõude, härra Navalnõi ja arutleti korraks ka selle üle, mis edasi saab. Miks ei ole Venemaal juhtunud seda, mida veel aasta tagasi arvati, et võib juhtuda – midagi kodusõja taolist? Mäletame Prigožinit ja kes seal kõik olid – mehed, kellel olid isiklikud armeed ja arvati, et ühel hetkel läheb see katel keema. Aga ei ole mitte midagi juhtunud.

Tegelikult ju juhtus, Prigožin alustas tõepoolest relvastatud ülestõusu. On täiesti arusaamatu, miks ta selle pooleli jättis, aga täiesti vale oleks arvata, et Prigožini võit oleks tähendanud olulist pööret paremuse poole. Võib-olla oleks ta Vene praeguse režiimi lõppu kiirendanud ja tekkinud segadus oleks võimaldanud kogu selle jama seest kiiremini normaalse struktuuri tekkimiseni viia.

See on natukene nagu kergelt valutav hammas – kui minna kiiresti hambaarsti juurde ja ära plombeerida, siis see funktsioneerib veel tükk aega täitsa normaalselt. Aga kui seda kogu aeg edasi lükata, võtta tablette ja nii edasi, siis lõpuks tuleb see välja tõmmata. See on paraku olnud lääneriikide suhtumine, et mis me ikka sinna hambaarsti juurde läheme, see on tülikas ja valus, võtame parem tablette. Ja kui on tüll aega tablette võetud, siis hakkab asi täitsa halvaks kiskuma. Kusjuures praegu on see hambaarsti juurde minek juba palju kallim, võib-olla ka palju valusam.

Sama asi on poliitilise probleemiga – kõik ütlevad, et ärme võta seda kuidagi teravalt ette, sest äkki see läheb kuidagiviisi ise mööda või üle. Ei lähe mööda ega üle, läheb ainult hullemaks. Ja lõppkokkuvõttes tähendab see seda, et see nii-öelda pauk, mida kardetakse, selle potentsiaal läheb ainult suuremaks. Ja ka selle paugu õudus, mida ta endaga kaasa võib tuua, läheb hullemaks.

Ei ole minu koht ütelda, mismoodi peaks seda Vene küsimust lahendama. Ma arvan, et see on tervemõistuslike Vene kodanike ülesanne, aga neid on liiga palju, neil on liiga suur territoorium. Arvan, et tõenäoliselt oleks neile üks riigi ära lagunemise faas lihtsalt tervislik, sellepärast et väiksematel aladel oleks demokraatlike institutsioonide teke ja nendega ära harjumine võimalik. Ja võib-olla pärast ühineksid nad uuesti millekski suuremaks, aga siis oleks kõigil kodanikel demokraatlik kogemus olemas.

Praegu on ju nii, et need Vene mis iganes autonoomsed riigid, mis neil seal sees on, need on ju vähem iseseisvad kui Ameerika Ühendriikide osariigid. Nii et millest me räägime?

Kõneleme natuke Eestist ka, räägime haridusest. Tallinna Ülikooli esimese rektorina on teil haruldane kogemus erinevate õppeasutuste ühendamisest, erinevate töökultuuride ja inimeste ühe katuse alla toomisest. Kuidas te vaatate seda, kuidas haridusministeerium üritab Eesti koolivõrku korrastada?

Tegelikult oleks paljude asjadega pidanud hakkama tegelema juba märgatavalt varem, aga ilmselt on siin poliitilised põhjused, miks seda pole tehtud. Samuti haridusmajandusmudeli omad, et kui meil ikkagi on kohaliku omavalitsuse panus väga suur ja kui mõni kohalik omavalitsus on väga suuresti näiteks emakeelena vene keelt kõnelevate inimestega asustatud, siis ei ole seal ühtse Eesti kooli loomine tingimata lihtne.

Seda oleks kindlasti pidanud alustama, projekteerima varem, sellepärast et üks kõige suuremaid ohte ühiskonnas on see, kui mingid erisuspiirid – mis on igas ühiskonnas natuke paratamatud, sest kõik ei saa saada keskmist palka, keegi saab natuke paremat, keegi halvemat  – hakkavad jooksma mööda selliseid piire, milles inimene ei ole ise saanud kaasa rääkida, näiteks, missugune on tema kodune keel.

Inimene sünnib maailma, tal on kodune keel, ta ei vali seda, aga kui see kodune keel, mida rääkides sa üles kasvad, hakkab määrama seda, et sa hakkadki saama keskmisest vähemalt palka, siis on asi halvasti, sest see ohustab ühiskonna sidusust.

Kui meil oleks olnud selline kool, kus sõltumata sellest, mis on inimeste kodune keel, on nende valmidus pärast kooli lõpetamist ühiskonda astuda ühesugune, see tähendab, et nende võime astuda ülikooli oleks olnud samasugune, siis oleks meil praegu märksa sidusam ühiskond. Ja Eestis pole seda teistmoodi võimalik ju teha kui ühtse Eesti kooli kaudu.

Kuid seda on kogu aeg edasi lükatud edasi, kogu aeg käis justkui, et miks peaksid vene lapsed hakkama eesti keeles õppima, aga seepärast, et kui nad soovivad Eestis elada, on neil vaja hankida need kompetentsid, mis on Eesti ühiskonnas toimetulekuks vajalikud.

See ei tähenda, et nad ei võiks olla sinna juurde võtta nende kultuuripärandiga seonduvaid aineid ja seda, et nad õpiksid kirjutama korralikus emakeeles – see on väga normaalne.

Kõige toredam on ju, et meil endal on paarisaja kilomeetri kaugusel, teisel pool Läänemerd, sellised koolid suurepäraselt olemas, ma räägin näiteks Stockholmi Eesti Koolist, mille lõpetajad saavad Rootsi ühiskonna jaoks täiesti piisava rootsikeelse kompetentsi, samal ajal lõpetavad nad ka Eesti kooli, et neil ka see olemas.

Aga maakoolid, mis iseenesest toimivad hästi, aga mis suletakse, sest seal on alla saja õpilase?

No sellest ma lihtsalt ei saa aru! Millest see kohutav megalomaania? Kui öeldakse, et õpetajad on maa sool, siis maakoolide õpetajad on just see kõige ehtsam maa sool.

Keegi kuskil tõmbab joonlauaga ja ütleb, et vot nii- ja naasugused, siit hakkab meil elujõuline mets, aga enne seda on ainult mingisugune puudesalu – see on lihtsalt rumal ja lühinägelik.

Kui keegi ütleks, et majanduslikult on see nii kahjulik, et iga kuu või aasta läheb nii ja nii palju raha vett vedama, siis see ei ole ju nii. Me ju teame tegelikult.

Aga kuskilt on vaja kokku hoida. Muidu ei majanda ära seda väikest riiki.

Selle peale ma meenutan lugu, mida rääkis mulle kunagi üks soomlane – kuskil Põhja-Soomes Kajaani kandis oli üks väike maakool, kus ei olnud füüsikaõpetajat ja siis veeti füüsikaõpetajat kord nädalas sada kilomeetrit taksoga kohale, ta andis oma tunnid ära, istus taksosse ja ta viidi koju tagasi.
Ma küsisin, kas nii kallis ei ole ning selle peale ütles ta, et vaadake, Soome ei ole nii rikas riik, et ta võiks endale lubada seda, et mõni inimene seal maakoolis, kellest tulevikus saaks geniaalne füüsik, jääks ilma füüsika alghariduseta.

No vot, Eesti nähtavasti on nii rikas riik.

Kas see, et meil on sellised arutelud maksude ümber ja see, et neid otsuseid ei suudeta ära teha, kõneleb sellest, et meie poliitikud on otsustusvõimetud või on meil kehv opositsioon või on hoopis mingi kolmas põhjus?

On nii seda kui ka teist. Ma arvan, et üks suur probleem on see, et meie demokraatia töötab valimistsükli kaupa. Kõik hea, mis juhtub, peab juhtuma sellesama valimistsükli sees, sellepärast et siis on võimalik enne järgmisi valimisi näidata, et me tegime selle ära ja meil on nüüd nii- ja naasugused asjad.

Ja kui midagi halba juhtub, siis annab see valimistel kohe tagasilöögi ja seetõttu ei ole võimalik teha plaane, mis ulatuvad kümme, viisteist või kakskümmend aastat edasi. Kui mõelda, et me peaksime nendele eesmärkidele, mis paistavad praegu mõtlema, siis poliitikule on see lihtsalt enesetapp.

Räägime natuke isiklikest asjadest ka. Teie viimane romaan “Katkurong” pälvis Anton Hansen Tammsaare kirjanduspreemia. Palju õnne!

Jah, aitäh! Pärast veel Virumaa kirjanduspreemia ka.

Mida sellised auhinnad teie jaoks tähendavad?

Mul on nende kahe üle väga hea meel, sest need on suuresti lugejate hinnangut peegeldavad auhinnad. Tammsaare kirjanduspreemiale nomineeritakse vist raamatukogudest üle Eesti, samuti on Virumaa kirjanduspreemia vedajad kohalikud omavalitsused ja raamatukogud. Ja esimese žüriis oli mitmeid kooliõpetajaid, mis tähendab, et raamat on oma lugejani jõudnud.

Kirjutades oli mul tegelikult natuke hirm, sest ühest küljest oli teema hästi raske ja siis oli meil just pandeemia ehk see haiguse ja ühiskonna omavaheline suhe on värskelt meeles.

Teine asi on see, et seal oli kirjutustehniliselt kasutatud mõningaid kergelt modernistlikke võtteid, mis võib-olla ei ole nii lihtne nagu niisama ludinal lugeda.

Aga seda toredam, et meil on ikkagi kõrge lugemiskultuur olemas, et inimesed loevad ja tunnevad rõõmu sellisest vanas heas mõttes klassikalisest romaanist.

Kuulge, selle romaani kohta on öeldud, et sellest saaks päris arvestatava telesarja, millel oleks hitipotentsiaali. Teete ära?

Ega see ei ole minu teha, aga kui keegi küsib, siis olen hea meelega nõus.

Te olete väga tundliku sotsiaalse närviga kirjanik, erinevalt paljudest ametivendadest on teil ka poliitiline kuulmine. Miks te viimasel ajal nii vähe arvamust avaldate?

Siin on tegelikult mitu põhjust. Esiteks olen ma muude asjadega võrdlemisi kinni olnud. Teiseks olen ma alati üritanud rääkida niisuguse publikuga, kes on mõttevahetusele lahti, sõltumata sellest, kas nad on minuga nõus või ei ole. Olen võib-olla kõige rohkem kirjutanud just inimestele, kes ei ole veel oma arvamust lõplikult välja kujundanud ja kes tahavad teada argumente ühe ja teise poole kasuks ja kellel ei ole seda, et ah, ma niikuinii tean, mis on.

Mul on oma arvamus, ma esitan selle, esitan ka mõistlikud argumendid, mis minu meelest seda arvamust toetavad ja siis inimene loeb ja vaatab, et võib-olla sellega ma olen nõus, aga vot sellega ei ole ehk siis hakkab mingi diskussioon.

Aga praegu, kus kõik on kapseldunud oma infomullidesse ja räägivad ainult nendega, kes nendega nõus on, siis ei ole sellel arvamusel enam sügavat mõtet.

Kuidas te kriitikutesse ja kriitikasse suhtute, sellesse, mis puudutab teid ennast, teie teoseid?

Loomulikult ma üritan jälgida, mida mu kohta kirjutatakse, aga sellest olulisem, kas kiidetakse või laidetakse on see, kui sügavale loetakse ning kas märgatakse seda, mis raamatus sees on.

Saate te teinekord kriitiku sõnadest aru, et ta ei jõudnud poolest raamatust edasi?

Seda on tulnud ette jah, et sa näed, et mõni väide on pealiskaudne ja kui siis keegi, kes on pealiskaudselt lugenud, üritab veel lõõpida või halvustada, on see muidugi ebameeldiv.

Nimed jätate meelde?

Jätan küll.

Eesti ühiskonnas on viimasel ajal tekkinud fenomen, et kui kultuuriinimesed tulevad välja ja avaldavad mingite ühiskonna asjade, näiteks poliitika kohta arvamust, viimastest nädalatest on võimalik tuua näide kunstnikest, kes riputasid paar pilti tänavatele, siis kohe on inimesed šokis ja solvunud. Mida see meie kohta ütleb?

Siin on võib-olla üks niisugune moment, et kogu aeg on kunstist, kirjandusest ja teatrist üritatud teha meelelahutustööstuse osa või et see peab olema turvaline. Räägitakse kultuuri tarbimisest, kultuuri ei saa tarbida, see ei ole tarbimine. Ja kui ma siis avaldan nii-öelda kliendina arvamust, et miks ma saan sihukest, mis mind kuidagiviisi ärevaks teeb ja nii edasi, tähendab – see on lihtsalt teistsugune maailmavaade.

Mu meelest on see “Hetk” suurepärane projekt, ta toob meid mugavustsoonist välja, näitab meile, et analoogilisi asju juhtub maailmas, juhtub Ukrainas ja me ei saa mõelda, et me elame mingis teistsuguses maailmas, millel on absoluutselt läbipääsmatu kuppel peal ja et me võime sellest mitte mõelda. See näitus on mu meelest väga-väga õigeaegne.

Viimasel kümnendil on üle Ameerika ja Euroopa lainetanud sellised liikumised, mille võiks kokku võtta sõnaga tühistamiskultuur. Aeg-ajalt käib see laine ka üle Eesti. Miks see tuleb ja miks ta vahepeal ära kaob?

On terve hulk asju, mida on varasemates ühiskondades peetud normaalseks. Ka meie ühiskonnas viiskümmend, sada, sada viiskümmend aastat tagasi, aga mis enam normaalsed ei ole ja on väga hea, et nad enam normaalsed ei ole.

Näiteks ei tohi meil enam inimesi müüa, ei ole enam nii, et mõisnik vahetab toatüdruku kahe jahikoera vastu. See on mu meelest väga positiivne areng. Ja on terve hulk muidki selliseid arenguid.

Aga inimesed, kes on kuidagiviisi loomulikult omaks võtnud mingi teatava kultuuri, et aga ma teen ainult nalja. See on umbes nii, nagu koeraomanik ütleb, kui koer üritab teil sõrmi küljest ära järada, et ta tahab ainult mängida. Aga mina ei taha niimoodi mängida.

Inimesed on harjunud, et nende harjumused on loomulikud ja kui siis neile tuletatakse järsku meelde, öeldakse, et see, mida sa teed, võib olla kellegi jaoks äärmiselt solvav ja valus, et sa katsu äkki mitte niimoodi teha, siis mõni võtab õppust, aga mõnel on väga raske sellest üle saada.

Kui meil viidi ära Lenini mälestussambad, sest me ei nimeta seda mingil põhjusel Lenini tühistamiskultuuriks, aga kui mingites osariikides ei soovi mustanahalised inimesed näha mingi mehe mälestussammast, kes on olnud tuntud erilise julmuse poolest mustanahaliste inimeste vastu, siis võivad inimesed siin, kelle meelest Lenini samba mahavõtmine on igati normaalne, ütelda, et mis asja nad seal tühistavad, et see on ju kõik minevik ja lasta seisab. Tuleks keegi ja ütleks meile, et see Lenini värk on osa Eesti minevikust, ärge viige neid mälestussambaid kuskile, las nad olla ja meenutagu meile seda aega, siis me oleks veidi imestunud. Muidugi kõige maha kiskumisel on ka jälle oma teatavad ohud. Näiteks arhitektuuri sees olevate sümbolite välja toksimine on kõik väga keeruline problemaatika.

Ma üldiselt arvan, et see, mis on meie ajaloo osa olnud, ei tohiks ajaloolisest mälust ära kaduda, sellepärast et vastasel korral võib ta mingil hetkel uuesti tagasi tulla. Aga me peaksime suutma seda uutele põlvkondadele vahendada niimoodi, et nad saavad sellest aru.

Mida te nüüd edasi teete?

Eks ma loen ja kirjutan, sellised harjumused mul on.

On juba järgmine raamat töös?

Mõtteid on.

Aga poliitikasse? Europarlamendi valimised tulevad, Rein Raud sobiks oma väärtuste ja põhimõtete järgi päris mitme erakonna etteotsa.

Ma ise ei taha.

Aga helistatud on?

Ei, praegu ei ole. Aga on küll olnud inimesi, kes on ütelnud, et miks sa ei lähe ja et mine katsu midagi ära teha, siis võid ju sealt ära tulla, aga see ei ole kuidagi minu vaimu- või mõttelaadi asi. Poliitik peab esiteks tegema väga praktilisi otsuseid, peab suutma orienteeruda kiiresti, mõelda teisiti, väljendada ennast teisiti.

Ma olen loomupoolest rohkem teoreetik, mulle meeldib asjade üle järele mõelda, pikalt ja aeglaselt süveneda, näha kõikvõimalikke eri aspekte, vaatamisviise. Poliitik peab olema rohkem tegudeinimene.

Tänase vestluse tonaalsus on pigem olnud sünge ja kurb, aga täna on ikkagi reede, ees on nädalavahetus, andke üks tore soovitus, mida teha, et sellisel süngel ajal vaim virge hoida.

Tantsida näiteks.

Kus Rein Raud tantsimas käib?

Üksi kodus.

Mismoodi see käib?

Võib ju panna klapid pähe, leida endale sobiv muusika ja siis rahulikult kepsu lüüa.

Suurepärane soovitus. Aitäh teile vestluse eest!

“Reedene intervjuu” on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Rein Raud on oluline tegelane Eesti kultuurimaastikul, kes püüab pidevalt tuua uusi vaatenurki ja mõtteid Eesti narratiivi defineerimise küsimusele. Tema avatud ja kriitiline mõtlemine on innustav ning julgustab ka teisi kaaluma alternatiivseid vaatenurki. Raudi teosed ja arvamused on mõjutanud mitmeid inimesi ning tema panust Eesti kultuuri arengus ei saa alahinnata. Tema pidev rebimine Eesti identiteedi mõistmise nimel on oluline ja vajalik, et rikastada meie arusaamu endast ja oma kultuurist.