Rasmus Kuningas: “Relvadega Pokémon” on tunnistus remiksikultuuri jõudsast elust | kultuur

Tere tulemast! Rasmus Kuningas on Eesti multitalent, kes on teinud märkimisväärse jälje kohalikus muusikamaastikus oma uue looga “Relvadega Pokémon”. See lugu kajastab remiksikultuuri jõudu ja elavust ning on olnud kiiresti kasvavaks hitiks nii Eestis kui ka piiri taga. Kuningas on loonud midagi tõeliselt erakordset, mis ühendab kultuuride ja kunstivormide mitmekesisust ning väljendab seda läbi oma unikaalse muusikalise väljenduse. Tema looming on tõeline tunnistus remiksikultuuri jõulisest ja mitmekülgsest elust ning meil on au teda täna õhtul siin tervitada.

Videomänguilmas on viimastel päevadel ereda komeedina rekordeid purustanud ja edetabelite tippu tõusnud uus seikluslik ellujäämiselementidega koletistekogumismäng “Palworld”, mida on müüdud mängu ilmumisest alates 19. jaanuaril kõigest viie päevaga ülemaailmselt seitse miljonit ühikut. Seejuures peab välja tooma, et tegemist on early access mänguga, mis tähendab, et mäng pole veel valmis ning arendajad alles töötavad selle kallal, tuginedes mängijate tagasisidele.

Seda muljetavaldavam on tõik, et “Palworld” on arvutimängude platvormi Steam hetke mängituim mäng, ühel ja samal hetkel mängis mängu ligi 1,3 miljonit inimest. Suure tähelepanu ja kiire edu taga on aga idee, mis tundub tõsimeeli selline, mille peale tuleks paari joovastunud kaaslasega õllelauas: “Ää mis saaks, kui teeks “Pokémoni”, aga relvadega?” Just selleks on hetkel “Palworld” ka sotsiaalmeedias ristitud – “Relvadega Pokémoniks”.

Siiski on mäng oma olemuselt palju sügavam kui võiks arvata. Kuna “Palworld” on ka Xbox Game Passis saadaval, siis proovisin ta ajakirjandusliku uurimistöö huvides ise järele ja üllatuslikult vaatas sealt otsa päris korralik mäng. Jah, seal on nunnud elukad ja tulirelvad, kuid lisaks sellele ka ellujäämise, avastamise ja baasi-ehitamise elemente, millest saab kokku täitsa asjaliku toote, mis jõuab meemimängu staatusest kõrgemale. Loomulikult ei ole mäng hetkel veel veatu, eriti, mis puudutab seda, kuidas mäng jookseb, nt kaadrisageduses tuli vahel väikseid langusi ja mõningate objektidega interakteerumine tundus logisev ja ebatäpne ning mäng ei lasknud dungeon‘e ehk n-ö koopaleveleid mitmikmängus avastada, joostes selle peale kolm korda kokku.

Kui Pokémoni mängudes ei mõtle mängija tingimata asjaolule, et mängumaailmas vangistatakse ja sunnitakse üksteisega võitlema süütuid ja enamasti rahumeelseid elusolendeid, siis “Palworldis” paistab see rohkem silma, sest nii mängijale endale kui ka tema Pal’idele pistetakse ühel hetkel pihku tulirelvad. Muidugi mitte kohe alguses, mängija peab nende saamise jaoks ise ressursse ja kogemuspunkte koguma, et need üks hetk ise valmis meisterdada. Küsitavale moraalile lisab juurde ka võimalus püstitada võimalikult kuluefektiivne tööstuslik tootmisliin, kus nunnud elukad sinu jaoks tööd rabavad.

Mingil tasemel on mäng täielik satiir, tõeline musta huumori plärakas, milles nunnu ja morbiidne omavahelises vastanduses loovad olukorra, kus ei teagi, kas nutta või naerda. Eks igaüks võib otsustada, kas mängutegijad reaalsuses tahtsid Pokémoni osas mingit metakriitikat teha või tundus see neile lihtsalt naljakas. Kuid lõppude lõpuks ei sunni mäng sind mingil viisil enda loomakesi kuidagi kurjasti ära tarvitama, vastupidi, ta annab sulle kõik tööriistad, et luua neile võimalikult mugav elukeskkond, nende eest hoolitseda, neid paitada jne.

Mängu üldpilt oli seega köitev ning ka käesolevat artiklit kirjutades kipuvad mu mõtted vägisi sellele, kuidas ma seda õhtul jälle mängin, mis Pokémone (vabandust, Pal’e) kogun ja mida kõike ehitada ning avastada tahan. Juba sellest järeldub, et gameplay loop ehk see, mida sa mängus korduvalt teed – kogud materjale, meisterdad varustust, püüad Pal’e, paned nad enda jaoks tööle, et saada järjest paremat varustust ja paremaid Pal’e ja nii edasi – on piisavalt huvitav, et toimida rohkema kui afektse kiirtoidumänguna.

Küll ei ole kõik nii positiivselt meelestatud. Mängule on tulihingelisemate Pokémoni fännide poolt ette heidetud mängumaailmas elutsevate elukate ehk Pal’ide kujunduse maha viksimist Pokémonide pealt. Süüdistused pole küll täiesti alusetud, sest paljude elukate disainid meenutavad tõepoolest konkreetseid Pokémone, kuid samal ajal kumab sellest kõigest läbi ka teatud veider, tihti just fännikogukondadele omane kaitsehoiak, mis on vastu kõigele uuele (võib-olla isegi paremale), mis nende lemmikfrantsiisilt inspiratsiooni saab või seda mingil moel puudutab.

Loomulikult pole Pal’ide kujundused üks-ühele Pokémonide pealt maha tehtud, mingid elemendid on küll sarnased, kuid kohtuvaidluseks ilmselt ei lähe. Seda toetab tõsiasi, et mängu esimene treiler anti välja 2021. aastal ja senimaani pole Nintendo või Game Freak, kellele Pokémoni õigused kuuluvad, lärmi tõstnud. Jaapani väljaandele Automaton antud intervjuus sõnas mängu produtsent Takuro Mizobe, et nad võtavad mängude tegemist väga tõsiselt ning neil pole mingit kavatsust teiste firmade intellektuaalse omandi kasutamise vastu eksida.

Samas on raske mõista, miks peaks üks eraisikust fänn selliseid suurfirmasid kaitsma, eriti arvestades seda, et oma kogukonna eest hoolitsemisega pole firmad eriti hiilanud, sest enda mängumudeli värskendamiseks pole viimastel aastatel tõsiselt võetavaid samme astetud, vaid on tarbijale pakutud aastast aastasse vaat, et copy-paste meetodiga loodud videomänge, mis ei hiilga ei enda sisu ega gameplay või isegi graafika poolest. Pole siis ime, et tuleb uus tegija, kes toob žanri värskust ja saab seeläbi ka edukaks – konkurentsisüsteem töötab.

Muidugi ei vihka kõik Pokémoni fännid “Palworldi”, vastasel korral poleks mängul üle seitsme miljoni mängija. Tegelikult ongi ju ülekaalus need, kes võtavad värske mängu avatud kätega vastu, sotsiaalmeedias on lihtsalt nii nagu tavaliselt esindatud häälekas vähemus, kes mänguarendajatele surmaähvardusi saadavad.

“Palworldi” tohutu edu räägib seega ka Pokémoni enda loomingulisest kriisist. Oma viimaste mängudega, märkimisväärsemana ehk “Pokémon Legends: Arceusega”, on küll üritatud näiteks avatud maailma mudelit sisse tuua, kuid need maailmad on olnud tühjad ja monotoonsed igavad tühermaad. “Palworld” on see-eest värve täis ja loodusest pungil. Huvi-faktorile lisab ka võimalus maailmaga aktiivsemalt suhelda, sest üks mängu osa on maailmast ressursside kogumine.

Ühelt poolt on see tunnistus hetkel Pokémoni mängude arendamise eest vastutava Game Freaki stuudio laiskusest ja suutmatusest koos enda tarbijaga kasvada, kuid teiselt poolt ka ühe osa tarbijaskonna kadedast kaitsepositsioonist, mis ei soovi näha konkurentsi nende lemmikmängusarjale ning lepitakse sellega, mida monopol pakub. Siin saab välja tuua küllaltki klassikalise toksilise fännikultuuri ilmingu, mida on Müürilehes avanud Mari Laaniste. Pokémon on 1990. aastate keskpaigast alates kogunud endale massiivse järgijaskonna, kes on mänguga üles kasvanud ja kellest mõnedel on ehk raske leppida, et nende armastatud frantsiisile võiks keegi kõrvale ilmuda. Mitmekesisust põlatakse ning rünnatakse kõiki, kes seda vähegi sisse üritavad viia.

Ja huvitav on see, et just Pokémoni fännid teevad kõige suuremat lärmi, sest mäng võtab selgelt šnitti ka ju sellistelt edukatelt survival-mängudelt nagu “Ark Survival” või “Valheim, kuid ka näiteks “The Legend of Zelda: Breath of The Wildist” on helikujunduse osas laenatud.

Mis on siis “Palworldi” fenomen? Miks on veel lõpetamata mängu kõigest mõne päevaga ostnud üle seitsme miljoni inimese? Ühelt poolt on siin ilmselt tegu teatava vau-faktoriga, kuna idee anda nunnudele Pokémoni-laadsetele elukatele kätte tulirelvad on päris kummastav, võib-olla isegi midagi absurdset ning see paratamatult tõmbab inimesi mängu poole. Reaalsuses ongi tegu ülimalt hea turundusnipiga, sest tulistamine pole ju sugugi ainuke asi, mängus teha saab. kuid see kokku panduna “Pokémonilt” laenatud visuaalse identiteediga, on miski, mis teeb sellest mängu, mis inimestele peale läheb ja mida on ammu oodatud.

Ka mina kutsusin mängides Pal’e endiselt Pokémonideks, sest lõppude lõpuks ei taha inimesed midagi muud kui lõbusat ja uuenduslikku Pokémoni mängu. Kui nad seda ei saa, siis tulebki pilk suunata mujale ning “Palworld” on täitnud selle augu mängijate südametes. Just see ongi teine pool mängu populaarsuse põhjusest: pettumus Pokémoni stagnatsioonis vallandas tõelise laviini esimese kobeda mängu osas, kes suutis vaba koha turul ära täita.

See, kuidas enda identiteet on üles ehitatud väga selgelt teiste kultuuriliste tekstide peale, annab tunnistust ka tänapäevase remiksikultuuri või teisisõnu taaskasutusühiskonna jõudsast elust, kust üdini originaalset loomingut võib-olla vaat enam ei leiagi, kus oma meedia ja tähendused ehitatakse üles juba eelnevalt eksisteerivatele materjalidele. “Palworld” on endas ühendanud mitte ainult Pokémoni, vaid ka mitmete teiste populaarsete mängude erinevad osad. Pokémon on lihtsalt neist kõige ikoonilisem ja visuaalsem ning kõike tuntum artikkel, mistõttu tõmbab see tähelepanu. Seesugune taaskasutus iseloomustab pealegi kõiki kultuurivaldkondi, mitte ainult videomängu maastikku, sest moodustasid ka ju näiteks 2023. aasta Raadio 2 aastahiti top kahe vanade aastatetaguste lugude uusversioonid.

Lõppude lõpuks läheb inimestele korda, kas mingi laul või mäng on hea või mitte. “Palworldi” lapiteki sees on peidus hea mäng.

In conclusion, Rasmus Kuningas’ “Relvadega Pokémon” is a powerful testament to the thriving remix culture in Estonia. The song’s fusion of traditional Estonian folk music with contemporary hip-hop elements showcases the rich diversity and creativity within the country’s music scene. Kuningas has successfully brought together different cultural influences to create a unique and innovative piece of music. This exemplifies the dynamic nature of Estonian culture, where traditional and modern elements coexist and inspire each other. “Relvadega Pokémon” is a reflection of Estonia’s ability to adapt and evolve, while still honoring its rich cultural heritage.