Proosapreemia laureaat Meelis Friedenthal: ma olen avastav kirjutaja | Kirjandus

Meelis Friedenthal on Eesti proosakirjanik, kes on tuntud oma avangardliku lähenemise poolest kirjutamisele. Tema loomingus segunevad fantaasia ja reaalsus, luues hingematvalt kauni terviku. Friedenthali tööd on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas maineka Proosapreemia. Tema kirjutamise stiil on omanäoline ja haarav, kutsudes lugejaid avastama uusi maailmu ning mõtteid. Friedenthali lood on nagu lummavalt kaunid maalid, mis võluvad ja kõnetavad sügavalt. Ta on tõeliselt andekas ja inspireeriv kirjanik, kelle looming väärib kindlasti tähelepanu.

Möödunud nädalal kultuurkapitali proosa aastaauhinna võitnud Meelis Friedenthal rääkis, et kuigi premeeritud “Punkti ümber” on kirjaniku neljas romaan, siis päris romaanikirjanikuks ta ennast veel pidada ei oska.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna proosa kategoorias sai Friedenthal möödunud aastal ilmunud romaani “Punkti ümber” eest. Rõõm aasta ühe kõige tähtsama kirjandusauhinna saamise üle on kirjanikul suur. “Muidugi ka pisut kohmetuks tegev, sest tegemist on tõesti suure auhinnaga. Mul on tõesti väga hea meel, et komisjon otsustas selle minu raamatule anda. Nominatsioonid on juba suur asi. Üldiselt katsun igal aastal enam-vähem kõik nomineeritud raamatud läbi lugeda,” rääkis Friedenthal Vikerraadio kirjandussaates “Loetud ja kirjutatud”.

Kuigi “Punkti ümber” on Friedenthali neljas romaan, siis ei ole ta veel kindel, kas ennast romaanikirjanikuks pidada. “Olen olnud ka jutukirjanik. Mõlemaga on väga tore tegeleda ja ma ei teagi, kas seal peab mingisugune vastuolu olema. Selge see, et romaan on suurem ja väsitav töö. Sama saab rahulikult ja pikalt ühe teemaga tegeleda. Mingit pidi on mul tunne, et iga romaanikirjanik on igal juhul ka jutukirjanik, sest juttude abil saab romaani jaoks visandeid teha, katsetada lähenemisnurkasid,” selgitas Friedenthal.

Üldiselt kirjanik oma töid väga detailselt ette ei planeeri ja lähtub üldisematest teetähistest. “Ma tean inimesi, kes alustavad romaani kirjutamist nii, et neil on kõik täpselt paigas. Kogu struktuur, algus, keskpaik, lõpp ja siis see täidetakse sisuga. Mina olen rohkem avastav kirjutaja. Hakkan kuhugi minema ja siis vaatan, kuhu välja jõuan. Mõnikord on lõppeesmärk selgemini paika pandud, mõnikord hägusamalt,” rääkis kirjanik.

Preemia võitnud romaan avaldas kirjanikule algul ka vastupanu. Kui tekst juba enam-vähem valmis oli leidis Friedenthal, et see päris õieti ei toimi ning seda arvamust jagas ka testlugeja. “Ma võin öelda, et sellest algvariandist ei ole uues variandis mitte midagi. /…/ Esimene versioon järgis Friedrich Jürgensoni päris elulugu. Nüüdseks on Jürgenson romaani peategelase ebamäärane ja kauge prototüüp. Algselt kirjutasin seda tagantpoolt ettepoole liikudes. Alustasin sellest, kui ta oli juba vana ja liikusin siis nooruse poole. Teine variant on vastupidine,” avas Friedenthal romaani saamislugu.

Peategelasele algainest andnud Jürgenson oli maalija, filmirežissöör, kes elas väga seiklusrikka elu Odessas, Eestis, Saksamaal, Palestiinas, Itaalias, Rootsis, kus ta hakkas ühel hetkel tegelema surnute häälte lindistamisega, millega ka mehe praegune kuulsus eelkõige seotud on. “Ta on maalinud näiteks ka kahe paavsti portreed. Tõepoolest väga kirju ja natukene hullumeelne elukäik,” rääkis Friedenthal.

Friedenthali hakkas prototüübi juures huvitama paguluses oleva inimese igatsus kodu järgi. “Esimesed hääled, mida Jürgenson n-ö kuulis, oligi see, kuidas tema ema teda kutsus. Koduigatsus ja igatsus kuhugi tagasi jõuda ongi võib-olla selle raamatu põhiline teema. Lisaks on see seotud väikese märkusega, et Friedrich Jürgenson nimetas enda elulugu ühe raamatu algusesse kirjutatud eluloolises visandis odüsseiaks, mis on ka ju koju tagasipöördumise lugu läbi igasuguste keeruliste episoodide,” selgitas kirjanik.

Raamatus sai Jürgensonist välja kasvanud tegelane nimeks Verdi. Friedenthal tahtis, et tegelase nimi ei mõjuks loomulikult ja tekitaks küsimust. “Inimese nimi paneb inimest ennast ka kuidagimoodi olema. Kui kuuleme kellegi nime, siis tekib paratamatult inimesest mingisugune pilt. /…/ Samas on nimesid, mille puhul ei saa täpselt aru, mida see tähendab või mis selle taga on. Ma tahtsingi panna sellist nime, mis tekitaks ebamäärasust,” sõnas ta.

Kuigi püüded teost kokku võtta toovad tulemuseks koju tagasipöördumise loo, siis loodab Friedenthal, et ükski teema täielikult romaani ei domineeri. “Romaan on mingis mõttes sümfooniline tekst, kus peabki palju asju kokku kõlama. Mõte tulebki välja sellest kokkukõlast. On olemas mingisugused kõlad, põhiteemad, mis käivad sellest tekstist läbi, aga minu jaoks ei ole kindlasti ükski neist domineeriv,” selgitas Friedenthal ning lisas, et näiteks on teoses väga oluline koht ka 20. sajandi alguse kunstil ning samal ajal toimunud filosoofilistel muudatustel.

Kokkuvõttes võib öelda, et Meelis Friedenthal on olulisel kohal Eesti kirjandusmaastikul tänu oma avastavale lähenemisele kirjutamisele. Tema proosapreemia tunnustab tema väärtuslikku panust Eesti kirjandusse ning tema oskust luua kaasahaaravaid ja sügavaid tekste. Friedenthali looming on tõeline avastus nii lugejatele kui ka kultuurikriitikutele ning tema ambitsioonikas ja mitmekülgne loometöö jätkab Eesti kirjanduse arengut ja rikastamist. Meelis Friedenthal on kindlasti üks silmapaistvamaid ja olulisemaid kirjanikke tänapäeva Eestis.