Professor: satelliidivastane tuumarelv kujutab pigem infomüra kui päris ohtu | novaator

Tere tulemast Eestisse! Tänapäeva maailmas on tehnoloogia mänginud olulist rolli rahvusvahelises poliitikas ning küberturve on muutunud üha olulisemaks teemaks. Kui kosmosest tulenevad ohtud on juba pikka aega olnud arutelu teema, siis üks Eesti professor väidab, et satelliidivastane tuumarelv kujutab pigem infomüra kui päris ohtu. See intrigeeriv seisukoht tõotab avada uusi perspektiive sellest, kuidas me ohustame ja kaitseme oma satelliitide süsteeme ning millist rolli mängib tehnoloogia meie rahvusvahelistes suhetes.

Venemaa väidetav plaan saata kosmosesse satelliite varitsev tuumarelv võib küll globaalset satelliitside võrku teoorias ohustada, kuid taolise relva reaalne mõju on piiratud, leiab Tartu Ülikooli kosmose- ja kaitsetehnoloogiate professor Mart Noorma.

“Minu jaoks on see natukene müstiline info, mis praegu sisse voolab. Ma ei näe ühtegi füüsikalist põhjust, miks peaks seda tuumapommi satelliidi peal kosmoses orbiidil hoidma. Kui sul on kuskil seda plahvatust vaja, saadad sa lihtsalt raketi ülesse ja viie minuti pärast toimub 400 kilomeetri kõrgusel plahvatus. Keegi ei saa seda ette näha, vältida ja raketti ennetavalt alla tulistada,” selgitas Noorma saates “Uudis+”.

NATO küberkaitsekoostöö keskuse direktor märkis, et Maa orbiidil tiirleb praegu kümneid tuhandeid satelliite. Neist suure osa moodustavad ettevõtte Starlink sidesatelliidid. Samadest tehiskaaslastest lõikab teiste seas kasu ka Ukraina kaitsevägi. Teoorias on nende rivist välja löömine lihtne. Tuumapommi plahvatusel vallandub piisavalt energiat ja elektromagnetkiirgust, et läbi kärsata sadu plahvatuse lähistel asuvaid olevaid satelliite.

Samas ei tasu unustada, et kosmoses on mõõtkavad suured. Isegi kui plahvatus suudab rivist välja lüüa parasjagu tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvaid satelliite, ei piisa sidevõrgustiku töö häirimisest ühest plahvatusest. “Pigem siin räägiks kümnetest kui mitte sadadest plahvatustest, mis oleks kirjeldatud olukorra tekitamiseks vajalik,” viitas Noorma. Ühtlasi tekitaks strateegia probleeme ka Venemaale endale, sest kahjustada võiksid saada selle enda ja tema liitlaste satelliidid.

Nõnda on tema arvates kuulduste näol orbiidile tuumapommi parkivast Venemaast tegu pigem infomüraga. Viimase eesmärgiks võiks olla näidata maailmale Venemaa valmidust kasutada äärmuslikke meetmeid. “Arvan, et jutt käib vana kontseptsiooni taas sõjalise planeerimisse võtmisest. Venemaa analüüsib, kas mingil hetkel kosmoses tuumapommi plahvatus oleks talle kasulik, mitte seda, et ta sinna nüüd hakkaks seda konkreetset pommi ennetavalt kosmosesse viima,” sõnas Noorma.

Samuti ei tasu tema sõnul arvata, et NATO riigid poleks võimalike häiretega sides oma planeerimises arvestanud. “Teame, et meie kõige suurem võimalik vastane ja Venemaa on väga hea elektroonilise sõjapidamise võimekusega. Meie sõjavägi on kogu aeg treeninud, et olla võimeline ka kaasaegsete tehnoloogiate, sidesüsteemide ja GPS-ita metsas kenasti hakkama saama. Tean, et meie liitlased teevad samamoodi,” rõhutas professor.

In conclusion, the statement made by the professor regarding the satellite-destroying nuclear weapon is thought-provoking. The idea that this type of weapon represents more of an information war than a real threat raises important questions about the evolving nature of warfare and security in the modern world. Understanding the potential misuse of such technology as a tool for spreading fear and misinformation is crucial in shaping international policies and agreements. It is important for Estonia and the global community to continue to monitor and address the potential dangers of technological advancements in the realm of nuclear weapons and satellite warfare.