Priit Strandberg: teater võiks olla kunst, mitte ministeerium | Teater

Tere tulemast Eesti teatrimaailma, kus Priit Strandberg seab kahtluse alla olemasoleva süsteemi ning toob esile olulise küsimuse: kas teater peaks olema kunst või ministeerium? Strandbergi sügavad mõtted ja provokatiivne lähenemine panevad meid mõtlema teatri tõelise olemuse üle. Tema sõnad kutsuvad üles muutma senist paradigmat ning pöörama rohkem tähelepanu kunstilisele väljendusele. Olgu see algus uuele mõtteviisile teatri maailmas!

Priit, sa pead paari tunni pärast juba päris suures rollis laval olema. Ma tegelikult olen natuke üllatunud, et sa meie kohtumiseks sellise aja välja pakkusid, sest ma ikkagi kujutan ette, et kui sa pead lavale minema, siis sa tahad enne natuke keskenduda. Kuidas sinu hetked enne etendust välja näevad? Sa vist päris musta loori alla ei lähe?

“Niskamäe naised” on meil nii sisse mängitud lavastus ja seetõttu ei ole vaja eriti ette valmistada, isegi pigem vastupidi. Võibolla paar keerulisemat tekstilõiku korraks käin peas läbi, aga tegelikult toimib siin paremini isegi see, kui ei mõtle üldse ette, vaid lähed otse lavale, olukorda sisse. Siis on ta värske. Aga mingisugune füüsiline valmisolek on minu jaoks ikkagi alati oluline. Paar venitusharjutust, väike plank – need väga aitavad. Neid ma teen alati, et oleks laval füüsiliselt hea olla oma kehas.

Elmo Nüganen (Priidu kursusejuhendaja – toim.) ütles teile, kui te lavakooli lõpetasite, et teater on nagu maratonijooks. Kus maal sa seal maratonil praegu oled? Hea tempo on sees ja kuskil seal 20. kilomeetril?

Vaadates eluaastaid, võib-olla siis äkki 10. kilomeetril. Aga ma mõistan küll seda pikamaajooksu mõtet nii näitlejana kui lavastajana. Iga uus lavastus õpetab sulle midagi ja mitte ainult tehniliselt, vaid ka inimesena. Et mis suunas liikuda ja kuidas olla enda jaoks loominguliselt värske. Kunagi ei taha ju teha üht lavastust kaks korda. Tahaks midagi uut proovida. Samast kohast kaevamine nagu ei käivita.

Kas see on ka põhjus, miks sul praegu on pooleli “Antigone” lavastusprotsess? Tragöödiat pole veel teinud?

Jah, tegelikult ma otsisin kaasaegset näidendit. 

Ja jõudsid sujuvalt 2500 aasta tagusesse aega. 

Eks tegelikult see põhjus oli temaatiline, just selles väga kriitilises olukorras, kus maailm praegu on ja kus ta tegelikult on juba umbes tuhandendat korda. Probleem on sõda, aga minu meelest see näidend käsitleb väga hästi neid lätteid, kust see kõik algab. Kõik algab ikkagi lõpuks inimesest või siis mingist vaimust, mis hakkab inimeste vahel valitsema.

See näidend käsitleb võimumehhanisme inimese peas, et kuidas sa ühel hetkel ei kuula enam kedagi, kuidas tundub, et ainult sinul on õigus. Vana-Kreekas on muidugi väga olulisel kohal jumalad ja jumala tõde, aga sellest hoolimata ei suuda tragöödia tegelased selget tõde valest eristada. Neil tekib illusioon, et neil on õigus, ükskõik, mis keegi teine ütleb. Ja kui keegi ütleb midagi muud, siis ta on kurjategija ja tuleb hukata.

“Antigones” on see probleem tõstetud Teeba linnas, kus on võim antud ühele türannile ja siin jooksevad tahes-tahtmata väga selged paralleelid meie idanaabri juures toimuvaga. Kuidas seal on juhtunud sama asi: võimul olev inimene on kaotanud igasuguse reaalsustaju ja elab mingisuguses oma tões, mis ta on endale ise välja mõelnud ja mis on kõikide tõdede vastu, mida ajalugu on meile õpetanud. Aga ta on jõudnud punkti, et just see, mis ta teeb, on siiski õige ja kõik teised eksivad.

Eks see toimub muidugi ka väiksematel tasanditel, kus ühel inimesel on võim teiste üle, nii loomingulistel kui mitte loomingulistel erialadel. 

Kunagi ammu-ammu oled sa öelnud, et sulle poliitiline teater ei meeldi. Praegu vist ei ole pääsu sellest, et te kasvõi näiteks Venemaa “presidendivalimistest” proovisaalis räägiks?

Jah. Võib-olla ma ei sõnastanud ennast väga õigesti. Mind veel nii väga ei huvita teater, mis tegeleb otse poliitikaga. Aga ma arvan, et sellised üldised, väga inimlikud protsessid, mis jõuavad poliitikasse, nagu praegu on juhtunud, need on kindlasti teemadena väga huvitavad lahti mängida ja mõtestada. Üldse vist on raske sõnastada või panna kunstile mingisugust nime, kas ta on poliitiline või sotsiaalne. Ühesõnaga, mulle tundub, et teater võiks olla ikkagi kunst, mitte ministeerium.

Tiit Ojasoo ütleb “Vend Antigone, ema Oidipus” kavalehes, et tragöödiad on kirjutatud selleks, et pea oleks selge ja süda oleks vapper.

See on õigesti öeldud. Ja väga olulisel kohal on ikkagi tões tegutsemise julgus. Kui ma tean, mis on õige, siis ma julgen ka tegutseda selles tões. Aga inimeste jaoks on tõde väga erinev. Antiiktragöödia maailmas on väga olulised ka jumalad ja inimesed kardavad jumalate karistust. Et ühel hetkel võib taevast langeda piksenool ja nad lihtsalt surnuks lüüa. Ja seepärast “Antigones” kuningas lõpuks ka muudab oma otsust, sest ta saab aru, et ta ei tegutse tões. Et ikkagi eksisteerib mingi tõde, mis on vaja ära tunda. Ja ma arvan, et see on ajatult oluline. Uskuda, et on midagi, mis on universaalselt õige ja midagi, mis ei ole, eriti kõige suuremate asjade puhul. Mitte, et kas ma usun, et automaks on õige või ei ole, vaid just selliste kõige, kõige olulisemate asjade puhul meie elus.

Meil on praegu poolteist kuud esietenduseni. Näitlejatel on tekstid peas ja me otsime, katsetame, leiame lahendusi. See tragöödia tegemine on ülihuvitav. Ta on keeruline maailm, ei anna ennast hõlpsalt kätte. Moliere on samasugune. Samas küll täiesti teistsugune, aga just selle koha pealt, et … Ma olen näinud palju erinevaid Moliere’i näidendite lavastusi ja ka osalenud ja lavastanud, siis tal on mingi täiesti veider nõks, et kohe, kui sa lähed sellest maailmast liiga kaugele, siis ta ei sobitu enam kokku. Ta hakkab töötama sulle vastu ja antiiktragöödiaga on sama asi. Ta on nii kindlasse aega kirjutatud asi, mille sõnum on igavene. Aga et kuidas leida see mängustiil, mis kõnetaks tänapäeval nii näitlejat kui publikut, aga ei kaotaks ära selle teksti suurust ja võlu. See on tõesti põnev protsess. Kogu see asi läheb meil praegu nii huvitavasse suunda. Ma olen väga elevil, mis sellest lõpuks saab.

Kas vahepeal on kahju ka, et see äge prooviprotsessi aeg saab läbi ja esietendus jõuab kätte?

Nii tihe kevad on olnud, et natuke on ikka hea meel ka, et saab ühe asja valmis. Proovid on ju tegelikult ikka rasked ja tuleb kõvasti tööd teha. Aga kui mõnes proovis hakkavad tekkima viljad, siis see väga rõõmustab ja annab jõudu.

See maailm ei ole kellelegi ennast hõlpsalt kätte andnud. Kõigepealt mulle, kes ma üritasin ennast sinna sisse lugeda, aga heliloojal oli ka väga palju küsimusi, kunstnikul samamoodi ja nüüd teevad seda protsessi läbi näitlejad. Mulle tundub, et see antiiktragöödia maailm on täiesti omaette mull, mis on väga võimas, aga sinna ei lasta hõlpsalt sisse. Väga huvitav on. Kunagi ei tea, milline lavastus lõpuks välja tuleb.

See on teatri üks suuri valusid ja rõõme korraga – sa lähed protsessi, midagi tegema, tahad midagi öelda, sul on vaimusilmas mingi asi, kuidas see peaks kõnetama, mis tundeid tekitama ja kui see lumepall hakkab veerema, siis mis see lõpuks saab olema, on kuidagi ennustamatu. Sa võid teha hästi hea protsessi, hästi palju vaeva näha ja ikka teha sellise tüki, mida keegi näha ei taha. Mul on selline tunne. Mitte küll selle tükiga. Võimalus ebaõnnestuda peab igal lavastusel olema. Õnnestuda saab ainult siis, kui arvestad selle teise variandiga ka.

Sa oled nüüd 12 aastat Vanemuise teatris olnud. Kuidas sa tunned, kas kunstnikuna oma tões tegutsemise vabadus on kuidagi ajas muutunud ka? Me oleme näinud siin viimasel ajal arutelusid, et millest võib lavastusi teha ja millest mitte. Kui vabana sina end kunstnikuna tunned?

Ma mäletan, et minu jaoks oli ikkagi üpris naljakas, kui olid mingid pusad kirjaga  “sõna on vaba”. See oli siis protest selle vastu, et inimesed rääkisid mingeid mõtteid, mida nad justkui ei oleks tohtinud rääkida. See on ju tohutu vastuolu. Kui meil on sõnavabadus, siis me ei tohi sõnu karta. Siis võib lasta ka fašistil rääkida, mida tema asjast arvab. On ju. Kui me ütleme, et sõna on vaba. Aga kui me arvame, et sõna ei ole vaba ning ei tohiks olla vaba, siis me võiks seda ka nii sõnastada. See on väga segane teema ja et me oleme kuidagi jõudnud vihakõneseaduseni ehk keegi hakkab otsustama, missugune sõna on vihane ja missugune mitte. See sõltub ju kuulajast ja siis on mõni kuulaja vabam ja õigem, kui teine. See kõik on väga totter ja tegelikult isegi uskumatu.

Kunstnikuna ma tunnen ikkagi end vabalt. Võin teha, mis soovin, aga sa pead ikkagi olema valmis kõikideks hinnanguteks, mis sulle antakse, kui sinu tõde ei ole kellegi teise tõde.

Jõuame jälle selle tõe juurde tagasi. Aga muidugi on tõsi, et mingid ühiskondlikud suundumused ja tõed mõjutavad hästi tugevalt ka teatrist saadud elamusi. Shakespeare’i “Tõrksa taltsutus” (Strandbergi lavastus, esietendus 2022 – toim.) on selle hea näide. Katariina viimane monoloog istub väga mõnusalt sellise sotsiaalse närvi koha peal. Ja mulle väga meeldib, et see on ikkagi väga mitmeti tõlgendatav. Kui ta ütleb, et mees on sinu isand ja käskija, sellest tekib kohe küsimus, kes on selle mehe käskija. Ehk missugune peab olema mees, kui ta otsustab, et tema on käskija.

Ühesõnaga selles on nii palju huumorit, irooniat ja samas ka ilusat tõde. Ja seda on väga huvitav tajuda, kuidas sellises hästi kerges vormis – ta on lavastatud hästi mänguliselt ja lõbusalt –, kuidas selle viimase monoloogi ajal inimestel tekib küsimus, kuidas ma peaksin sellele reageerima. Ta ei saa seda vastu võtta nii, nagu see on, vaid ta peab kujundama seisukoha.

Kusjuures eriti meesterahvad, kes minuga on rääkinud või kellega ma olen pärast arutanud, on selle koha pealt eriti tundlikud. Naised mõistavad seda palju paremini kui mehed, aga et sa pead arvestama, et see on siis selline asi, kus inimestel tekib tunne, et nad peavad nüüd võtma ühiskondliku positsiooni. Et meil on sellest nii palju räägitud ja kuhu poole nüüd mina siis asetun. Mina ise tean muidugi, et naised valitsevad maailma selle sünnist saati.

Eks see on vist ühe hea lavastuse tunnus, kui sa lähed koju ja pead päriselt nende teemade üle järele mõtlema.

Ma loodan seda. Ta on jah nagu konnasilma peal. Aga see on ka üks kunsti ülesanne, neid teemasid puudutada. Üldiselt ma muidugi seda meelt ei ole, et peaks inimesi tohutult šokeerima või neid raputama liigselt mingite emotsioonidega ja nad lähevad koju ja on justkui katki tehtud. Ja siis peavad hakkama end kokku klopsima, et aru saada, miks seda tehti. Aga esitada mingeid olulisi küsimusi ja panna iseeneses kahtlema, see on kindlasti üks teatri ülesanne. Ja muidugi vahel ka tasakaalustada trööstitut maailma. Peegeldada seda ilusat poolt, anda lootust.

Kui me vaatame teatriteooriat, siis on niisugune mõiste nagu “täismäng”. Kriitikud ütlevad hästi, saalid on täis… Sinu esimene lavastus “Naiste kool” on juba kuuendat hooaega mängukavas ja läheb siiamaani täissaalidele. “Tõrksa taltsutus” kestab küll üle nelja tunni, aga on samamoodi väga populaarne. Mõlema puhul on näitlejad ka teatriauhindade nominatsioone pälvinud. Mis sinu jaoks teeb lavastuse õnnestunuks?

Kui see meeldib trupile ja meeldib publikule. “Meeldib” on muidugi selline lihtne sõna, sest inimesed käivad nii erinevalt teatris. Sa pead arvestama, ükskõik mida sa lavastad, et mõne inimese jaoks on see esimene teatrikogemus üldse, mõni on seda sama näidendit näinud kõikides erinevates versioonides. Iga inimese suhe sellesse, mida ta näeb, on nii tohutult erinev.

Aga ma arvan, et eelkõige teeme teatrit ju ikkagi publikule, kogu austuse juures kõigi kriitikute vastu. Tegijana sa pead ikkagi arvestama nii-öelda selle keskmise vaatajaga, kui ta üldse on olemas, kellel, kui ta tuleb saali, peab olema rikkalik laud, kust ta saab kätte selle, mida ta soovib ja samal ajal proovida ka midagi uut.

Ja minu jaoks, kuna tegemist on kollektiivse kunstiga, on väga oluline, et tegijatele oleks see protsess loominguliselt laetud ja kui ka lavastus tuleb välja, oleks neil huvitav seda repertuaaris mängida. On ju väga palju selliseid lavastusi, kus näitleja on sellises mööbli funktsioonis. Ja ma ei taha olla hinnanguline. Ma lihtsalt tean, et mina ise väga ei naudiks lavastuse mängimist, kus näitleja on rekvisiit, aga paljud lavastajad naudivad selliseid lavastusi. Ja see võib pakkuda publikule väga hea elamuse, aga näiteks mina seda lavastust ei peaks õnnestunuks, kui ma tean, et et näitlejad on mööbel, nad ei viitsi seda teha, lavastus ei paku neile midagi, aga publik saab suure elamuse.

Kas sul on praegu mõni selline lavastus, mis sulle midagi ei paku? Kus ei viitsi mängida?

On selliseid, mis ei ole küll ebameeldivad, aga mis lihtsalt ei paku midagi. Selline tunne, et lähed teed oma asja ära ja eriti ei jõua mõelda sellele, mis sa teed seal. On ka muidugi selliseid kordi, kui tekib tunne, et võib-olla sellist teatrit ei peaks tegema. See on vist näitlejana kõige raskem. Sest olles repertuaariteatri näitleja, sa pead olema kompromissi-inimene. Ei tohi olla liiga hinnanguline ja pead tegema lihtsalt oma rida nii hästi kui sa saad. Aga muidugi tuleb ette lavastusi, mis tekitavad tunde, et see ei rikasta praegu üldse kultuuripilti või et sellist asja kindlasti ei tohiks teha praegu. Mitte isiklikult kellegi pihta, aga see tekitab näitlejana keerulise olukorra, et mida siis teha.

Mis sa siis teed?

Ideaalis võiks olla repertuaariteatris trupil omavahel selline kontakt, et ikkagi mõtestatakse iga lavastust ja on selge pilt, mida mille nimel tehakse. Igasuguste asjade nimel tehakse teatrit. Edevuse ja raha ja kunsti ja ilusa sõnumi ja kurja sõnumi ja kõikide selliste asjade nimel tehakse. Aga just aususe mõttes on see hästi tähtis, et ma tean, mida ma tegema lähen. Kui ma lähen tegema kassat, siis ma tean, et sellega me teeme kassat ja ongi rahu. Ei ole teesklust, et teeme midagi muud. Siis saad ka ausalt endale otsa vaadata, et kas ma tahan seda teha. Aga ma ise mõtlen, et kui teha kassatükki, siis see peaks olema ikkagi loominguline ka näitlejatele ja publikul ei oleks ka sellist tunnet, et nad saavad ajuloputuse, vaid pigem on mingis heas SPA-s (naerab). 

Sa ideaale juba mainisid ka. Otse teatrikoolist tulles on vist kõik näitlejad üsna idealistlikud. Sinu kursavend Pääru Oja ütles selles samas “ID” intervjuus, et 24. või 25. eluaasta paiku hakkas see idealism tal ikkagi murenema. Kui tugevalt sinu ideaalid seni püsinud on?

Kui mina teen teatrit, siis ma soovin, et see ikkagi pretendeeriks mingisugusele loomingulisusele. Et tema kohta saaks öelda kunst ja ta soovib midagi öelda. Neid kriteeriume on väga palju. Kui ma teen Vanemuise suures saalis lavastuse, millest saan aru mina ja veel võibolla 20 inimest ja see võib olla ülihea nendele 20 inimesele, siis see ei oleks ju õiglane. Kui ma tahan sellist asja teha, siis tuleb seda teha kusagil mujal. Mingis saalis, mingis kohas, kus on seesama väga kindlate ootustega publik.

Pole mõtet pakkuda kiirtoidu restoranis hirve tartari või sushibaaris hamburgereid. Lavastajana on muidugi oluline võtta ikkagi materjal, mis sind ennast huvitab ja mille suudad ka trupini viia, nii et nad sellest süttivad ja just sellest ideest, mis sind selle materjali puhul paelub. Iga asja jaoks on kuskil koht. Suuremad ja väiksemad saalid, kus siis neid asju katsetada.

Kuidas sa oled suutnud hoida seda idealismi? Me teame, et näitlejate palgad on väikesed, kuidas see idealism ära ei närbu?

Eks teen ka raha pärast asju, aga võib-olla ma proovin ikkagi alati mõelda niimoodi, et ka need asjad, mida ma teen raha pärast, ei oleks mulle vastumeelsed. Ma üldse ei taha seda, et ma teen asja ainult sellepärast, et ma saan pärast arve kirjutada. Ma üritan ikkagi kõiges leida midagi, mis mulle pakuks ja midagi, mida ise saaks anda. Aga see on paratamatu, et kui inimene käib tööl, meie maailmas on kunsti tegemine ka töö, siis peab ikka midagi koju viima ka, et oleks midagi perele lauale panna. Vabandust, ma läksin nii kaugele eemale sellest küsimusest..

Ei läinud midagi. Ehk aitab neid ideaale hoida natuke ka see, et sa õpetad Jakobi Mäe teatristuudios noortele inimestele teatrit. Kust see õpetamise janu tuli?

Ei tea jah. See vist on küll geenides. Mu vanaisa oli õpetaja ja ma juba lavakooli ajal sain aru, et õpetamine huvitab mind. Küll kunagi ei sõnastanud seda niimoodi, aga jälgisin ikka, kuidas õpetajad mingeid asju edasi annavad, mida nad teevad väljaspool koolitundi, kuidas nad käituvad ja see on millegipärast mind saatnud. Ja siis kui tekkisid võimalused ise õpetada või mingeid töötubasid teha, siis see mind ikkagi väga paelus.

Nüüd see on jah jõudnud sellise väga süsteemse vormini läbi Jakobi Mäe teatristuudio, mis on tõesti mulle väga oluline. Hoiab ennast ka värskena! Kogu aeg tuleb uuesti mingeid algtõdesid mõtestada. Mingeid tehnilisi algtõdesid. Nii hakkad endalt ka küsima, et miks need tehnilised algtõed üldse olulised on. Et miks sa üldse siia teatrimajja tuled või. Ja mis ikkagi väga rõõmustab on see, mida see kõik noorele võib pakkuda. Mitte ainult teatri kontekstis, vaid ka inimesena.

Tänapäeval on noorte hulgas väga sügav probleem nutisõltuvus ja kogu aeg elatakse kahes universumis korraga. Sotsiaalmeedia-universumis ja päris maailmas. Kui teatri abiga õnnestub nad tuua päris maailma juurde tagasi, siis on väga hea meel. Ja teine asi, et Tartus ikkagi ei olnud sellist sellist kohta veel, kus oleks võimalik süsteemselt teatriga tegeleda just keskkooli- ja põhikooliõpilastel. Ja see on tõesti üks mu südameasi, millel, tahaks väga loota, on ka viljad.

Lavakas on iga kursus oma juhendaja nägu. Need noored ka kindlasti vaatavad sind eeskujuna ja tahavad olla sinu moodi. Mis, lisaks teatrikunsti algtõdedele, on sinu jaoks oluline neile edasi anda?

Kui ma üritan nüüd neutraalselt sõnastada, siis võib-olla optimismi ja lootust elu ja kunsti suhtes. See on ka põhiasi, et tegelikult sa õpetad ainult oma eeskujuga ja see ei ole kogu aeg hea eeskuju ja siis vahel on selline tunne, et tahaks kuhugi ära kaduda nende silme alt. Et nad saaksid ainult head, et nad ei näeks kõike halba. Aga eks tuleb loota lihtsalt, et suudad olla võimalikult hea eeskuju.

Ja üks asi, mis on hästi tähtis, on kirjandus. Mulle tundub, et teatris ka on puudu hea kirjanduse mõtestamisest ja üldse kirjandus on taandunud natuke perifeeriaks kunstis. 50 aastat tagasi inimesed janunesid uute luuletuste, raamatute, uute kirjanike järele ja nüüd on nii, et noortele peab raamatu pihku suruma ja tutvustama neile ka neid kirjanikke, keda ometi kõik teavad. Aga kui võtta näiteks üks tugev klassikaline näidend ja hakata seda nendega koos lahti muukima, siis need lukud avanevad ja see on neile ka tohutult sütitav.

Eelmise lennuga me tegime Tšehhovi “Kajaka” ja see hetk, kui nad hakkasid aru saama, mida on tahetud öelda, see paneb ehk palli veerema sinna suunda, et nad hakkavad lugema kirjandust ja oskavad tähele panna head kirjandust. Kirjandus on siiamaani vähemalt olnud üks teatri lahutamatu kaaslane, aga tänapäeval tundub, et kirjanik hakkab natukene nagu taanduma. Ma kuidagi tajun seda.

Seda tahaks ka anda neile kaasa, et uskuda headesse kirjanikesse.

Kui palju sa ise loed väljaspool seda, mis sul on vaja töö jaoks lugeda?

Töö jaoks lugeda on nii palju ja väga vähe jõuan. Aga ikkagi. Seda on loll öelda, aga “Ööülikooli” sari on hästi kiire lugemine, väga mõnus, saab mõtiskleda.

Vahel ma üritan võtta mingi klassika, mis on lugemata jäänud, mingil põhjusel. See on väga rikastav, kui saab sukelduda ilukirjandusse korraks. Eesti autoritest näiteks Viivi Luik on selline, kes on inspireerinud oma sisekaemuslike, mõtisklevate raamatutega, kus ta kirjeldab kogemusi oma elust ja toob sinna juurde mingi suure üldistuse inimhinge ja maailma toimimisest. Need on minu jaoks väga kirgastavad lugemised. Nauding!

Me oleme rääkinud siin sellisest teatrist, mis täpselt, nõuabki, et sa loeks sisse ja muugiks teksti lahti. Sa teed juba kolmandat korda järjest kaasa ka Kiidjärve suvelavastustes. Ja need, vähemalt vaatajana, tunduvad täiesti teistmoodi tegemine.

Jaa, need on täiesti teistmoodi tegemised. Aga seal on selline huvitav kombinatsioon, et seal on kaks produtsenti… (muheleb). See kõlab nagu anekdoot: seal on kaks produtsenti, kes teevad asja südamega. Nad on leidnud oma niši ja muidugi nad mõtlevad ka majanduslikult, aga samas ka väga loominguliselt. Neid huvitab teleajalugu ja minu meelest nad on loonud täitsa uue teatrižanri Kiidjärvele. Ma võrdlen seda populaarteaduslike ajakirjade ja populaarteaduslike saadetega. Et on olemas sügavam teadus ja on olemas populaarteadus, mis on selle kõrval ja selle tõsise teaduse kõige lihtsam äraseletamine.

Kiidjärve etendused ongi lihtsasti vastuvõetavad, meelelahutuslikud, kuid siiski ajaloolised ülevaated Eesti erinevatest kultuuritegelastest või mingist ajastust. Ja sellel on täiesti oma võlu. Kiidjärvele sõidab iga suvi nii 15 000 kuni 20 000 inimest. Nad tulevad vaatama väga meelelahutuslikku teatrit, millel on samas selgelt ajalooline suunitlus. Ta toimib kahte moodi: ühelt poolt äratab inimestes väga palju mälestusi, tegeleb inimese sisemise nostalgiamaailmaga ja noorema publiku puhul, keda mulle tundub, on igal aastal seal üha rohkem, nad tõesti äkki saavad Eesti filmi-, raadio- või teleajaloost kerge ülevaate. Ja oma kultuuriloo jäädvustamine on ju ka kestvuse märk.

Ma igal aastal lähen sinna järjest parema meelega. Sest ka mina kuulun ju põlvkonda, kes tegelikult ei tea paljusid inimesi, kes seal tegelastena figureerivad. Võibolla muusikaliselt tulebki nüüd sel suvel minu jaoks kõige huvitavam asi. “Rohelised niidud” (lavastus Eesti Raadio meeskvartetist – toim.), kus ma mängin Eri Klasi. Mulle väga meeldib mitmehäälne muusika ja seal on käsitlusel see aeg, kui levimuusikud olid veel nagu päriselt muusikud. Vabandust. Ma mõtlen, et nad kõik olid ülitugeva klassikalise taustaga ja nad suutsid panna kuidagi kokku levimuusika ja klassikalise muusika, mis on võibolla natuke sama tasakaal, millest me just ka teatri puhul rääkisime. Ma tõesti ootan väga huviga seda.

Mis suhe sul üldse praegu muusikaga on? Sa oled oma sooloalbumi ka välja andnud, aga nüüd juba 8 aastat tagasi. Kas praegu ikka komponeerid veel sahtlisse?

Jaa, me ikkagi oleme mõelnud, et siis, kui 10 aastat saab mööda, siis peaks uue plaadi välja andma. Aga see on jällegi nii suur töö ja vaev. Muidugi ka enda suhtes ju kasvab nõudlikkus. Ma ei pretendeeri muidugi tohutult laiale levikule, et tahaks muusikamaailmas hakata läbi lööma, pigem on ta ikkagi enda jaoks ja neile mõnele kuulajale, kellele see midagi pakub. Aga on suur töö, et ise rahul olla oma laulude salvestustega. Üks asi on kodus üksi laulda, kuskil lõkke ääres ja mulle väga meeldib lõkke ääres laulda, aga …

… seda plaadi peale ei paneks?

Jah. Neid hetki elus, kus lõkke ääres laulda, neid ei ole juba ammu. Ühesõnaga salvestamine nõuab ikkagi tohutut läbitöötamist, et pärast kuulata ka hea oleks. Kui on juba salvestus, siis see peaks olema selle laulu kõige parem variant. Aga eks mind aeg-ajalt ikka kutsutakse esinema või laulma ja siis ma lähen rõõmuga.

Sa tulid kohe peale lavakooli Tartusse tööle, aga tegelikult kasvanud oled sa ju Tallinnas. On siin Tartus sul piisavalt võimalusi? Nii-öelda suurlinna tagasi ei igatse?

Ei, ei, üldse mitte. Mul on ikkagi praegu võimalik siin ennast loominguliselt teostada ja nii kaua, kui on siin Tartus neid inimesi, kes tahavad mu lavastustes mängida, on kõik hästi. Ma muidugi sügisel lähen lavastama Tallinnasse ka, teen väikese pealinna comeback’i. Just Linnateatris, kus mul on palju kursusekaaslasi ja sõpru ja kus on ka suurepärane trupp. Ma loodan, et õnnestub nendega luua üks ilus lavastus koos. Tallinna ma satun ikka, mul on seal vanemad ja see linn on endiselt mulle ka kallis. Aga minu süda tuksub ikkagi sellises Lõuna-Eesti rütmis nüüd, jah. Pole midagi teha.

Teatripäev on kohe tulemas. Eks me kõik teame, et keegi auhindade pärast oma tööd ei tee, aga siiski. Kui oluline tunnustus sinu jaoks on?  

Mulle on kõige tähtsam kolleegide tunnustus ja peegeldus. Aus tagasiside inimestelt, kes tegelevad selle sama erialaga. Ja ma arvan, et eks see preemiate andmine on ka ju üks niisugune mäng. Tunnustuse saavad ikkagi inimesed, kes on selle ära teeninud ja selle üle on ikka hea meel.

Peaasi, et kellelegi haiget ei tehta meelega. See võib juhtuda niimoodi, kui auhindu antakse, et kellelgi millegipärast natuke haiget ka teha. Seda peab silmas pidama. Ja ma ei räägi iseendast. Ma saan aru, et viis inimest saab nominatsiooni igas kategoorias ja see on paratamatu, et alati jääb väga õnnestunud töid ka välja.

Aga muidugi on tunnustus oluline. Ja see on juba sellepärast oluline, et olla mingis mõttes kontaktis välismaailmaga. Jõudes tagasi selle “Antigone” juurde – oma tõekspidamistest kinnipidamine on väga oluline, aga peab säilima see oluline kahtlev vaim. Et kas mul on õigus. Ja ka üritada mõista, mida teised teevad, isegi kui see ei ole sinu kunst või sinu teater, siis ikkagi üritada sellest 120 protsenti aru saada, mida on üritatud öelda ja mis on see punkt, mis kõnetab siin inimesi.

Seda on hästi huvitav analüüsida lavastust vaadates, et mis on see püüd olnud, mida on tahetud teha ja siis, et kuidas tal on see õnnestunud, mida ta on tahtnud teha. Ja siis võib mõelda isiklikult, kas see, mida ta on tahtnud teha kõlksub minuga kokku või ei kõlksu.

Ma räägiks sinuga veel kaua, aga tundub, et publik juba fuajees sahistab. Mis sa nüüd veel teed, enne kui etendus algab?

Natuke on veel aega. Lähen korraks garderoobi, vaatan, kas kolleegid on saabunud. Ja siis ilmselt räägin inimestega juttu, katsun olla vaimselt ärkvel, siis panen riided selga, siis teen natuke planku. Ja siis loodan, et tuleb loominguline ja hea etendus. Ja ma usun, et tuleb. Partnerid on ägedad.

Aitäh sulle! Head etendust! 

Aitäh!

Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.

Kokkuvõttes võib öelda, et Priit Strandbergi seisukoht teatri kohta on selgelt idealistlik ja võib-olla isegi veidi radikaalne. Ta usub, et teater peaks olema kunst, mitte ministeeriumi alluvus. Selleks, et teater säilitaks oma autonoomsuse ja loovvabaduse, peab see jääma eemal poliitilisest sekkumisest. Samas on oluline meeles pidada, et teatrikunstile on alati olnud omased ka läbikäimised võimu ja poliitikaga ning see võib tähendada ka ministeeriumi rahastamise vajadust. Oluline on leida tasakaal kunsti ja rahastamise vahel, mis võimaldaks teatril jätkuvalt arendada oma kunstilist potentsiaali.