Priit Hõbemägi: in memoriam Eesti Päevaleht (1995-2024) | Arvamus

Today, we gather to remember and honor the legacy of Priit Hõbemägi, a respected journalist and influential figure in Estonian media. As a former editor at Eesti Päevaleht from 1995 to 2024, Hõbemägi made significant contributions to the development of the newspaper and the country’s media landscape. His insightful commentary and fearless reporting left a lasting impact on the community. Join us as we celebrate the life and work of Priit Hõbemägi and reflect on the valuable contributions he made to journalism in Estonia. His memory will forever live on in our hearts and in the pages of Eesti Päevaleht.

Viimastel aastatel on Eesti Päevalehe peamine ülesanne olnud anda Delfile usaldusväärsuse kuvandit. Kui Eesti Päevaleht midagi väidab, siis on sellel hoopis suurem kaal, kui et väitjaks on Delfi. Seda teeb Päevalehe bränd ka edaspidi, paberlehte pole selleks otstarbeks vaja välja anda, kirjutab Priit Hõbemägi.

Üks aasta jäi puudu, et Eesti Päevaleht oleks saanud 30-aastaseks. See on juba selline küps iga, kui mõistus on peas, aga vallatusi võib veel endale lubada küll. Vaatan nüüd Eesti Päevalehele tagasi selle endise peatoimetaja (2001-2006) pilguga.

Eesti Päevalehe algus oli ühest küljest kaine ja lootusrikas, teisest küljest veidi hüsteeriline. Kuna omanikele sai selgeks, et Eesti on liiga palju päevalehti tekkinud, siis oli Hommikulehe, Rahva Hääle ja Päevalehe liitumine Eesti Päevaleheks otsustatud. Ja hiljem liideti kavaluse abil sellega veel Eesti Sõnumid. Esimene peatoimetaja Kalle Muuli käis Rootsis ilmuva Eesti Päevalehe toimetuses luba küsimas sama nime kasutada ja president Lennart Meri andis esimesele lehenumbrile head soovid kaasa.

Kuid Mart Kadastik tõi ka Postimehe toimetuse Tartust Tallinnasse ning see ajas Päevalehe kitsikusse. Mõnda aega käis äge konkurents ja Päevalehe tiraaž aeti kunstlikult üles. Küllap sama tegi ka Postimees.

Kui trükiarvud olid võrdsustumas, siis lõid Päevalehe aktsionärideks olnud Rootsi Bonnieri kirjastuse emissarid rusika lauale: “Aitab raha kulutamisest, nüüd hakkame raha teenima!” Olin ise selle otsuse juures ja juba siis oli mulle selge, et see oli Eesti Päevalehe pika allakäigu algus. (Nagu Mart Kadastiku memuaaridest mulle mulje jäi, oli ta valmis juba võitlusele käega lööma ja Postimehe Tartusse tagasi viima.)

Ometi oli Päevaleht ambitsioonilt, sisult ja kvaliteedilt suurejooneline ettevõtmine. Jaanus Piirsalu, Kärt Karpa (Anvelt), Tuuli Koch, Urmet Kook, Enno Tammer, Hannes Rumm, Kaarel Tarand, Vallo Toomet, Toivo Tänavsuu jpt – puha Eesti ajakirjanduse raskekahurvägi, mitmed neist praeguseni ajakirjanduses tööl.

“Ja need mitmevärvilised pealkirjad, mida ajalehtedes näha, on pärit sellest samast kontseptsioonist.”

Päevalehest sai 2000. aastatel tehtud kujundusreformiga, mille teostas tolle aja üks juhtivaid kujundusfirmasid maailmas moodsaima välimusega päevaleht Skandinaavias. Ja need mitmevärvilised pealkirjad, mida ajalehtedes näha, on pärit sellest samast kontseptsioonist. Kui veel mainida, et Päevalehe reklaamikampaania tegi Olav Osolini reklaamifirma, siis oli peaaegu ideaalsest päevalehest vähe puudu. Ütleme nii, et puudu oli… raha.

Koos peadirektori Aavo Kokaga algatasime kasumi teenimiseks suurejoonelise raamatusarjade kirjastamise kampaania, millega Eesti Päevaleht sai hoobilt Eesti kõige suuremaks kirjastuseks, raamatukirjastajate suureks meelehärmiks. Nad kartsid, et leht rikub raamatuturu ära. Seda ei juhtunud, aga Eesti lugejad said mitu suurepärast raamatusarja võileiva hinna eest. Tõenäoliselt on need tänaseni kodudes riiulitel seismas.

Aga juhtumas oli paratamatu: Päevaleht võitles oma suhteliselt napi rahaga, Postimees suunas teenitud raha tagasi lehe arendusse ja turundusse. Ja see hakkas vilja kandma. Kui oli selge, et Päevaleht ei suuda enam täita täisväärtusliku päevalehe ülesandeid, siis muudeti selle fookust. Päevaleht keskendus ainult põnevamatele teemadele, kuid loobus järjekindlast lugejate informeerimisest kõigil olulistel teemadel.

Nii triivisid Postimees ja Päevaleht teineteisest kaugemale. Postimees jätkas oma lugejate pidevat kursis hoidmist kõigi oluliste kodu- ja välismaiste uudistega. Päevalehe meetod oli olude sunnil parimate või siis skandaalsemate palade noppimine laiast uudistevoost.

Tegelikult oli juba mitmeid aastaid selge, et Päevalehte ei ole enam mõtet paberil välja anda. Pärast 2011. aasta suurt toimetusreformi Ekspress Meedias, kus Eesti Päevaleht, Delfi, Eesti Ekspress ja Maaleht sulatati üheks meediaettevõtteks jäi kahte esimest sisuga täitma üks ja sama meeskond. Just nii oli see minu välja töötatud ja juhitud toimetusreformi kontseptsioonis ette nähtud.

Viimastel aastatel on Päevalehe peamine ülesanne olnud anda Delfile usaldusväärsuse kuvandit. Kui Eesti Päevaleht midagi väidab, siis on sellel hoopis suurem kaal, kui et väitjaks on Delfi. Seda teeb Päevalehe bränd ka edaspidi, paberlehte pole selleks otstarbeks vaja välja anda.

Päevalehe ajaloole tagasi vaadates võib öelda, et see oli kainest arvestusest sündinud väljaanne, mida tehti innu ja kaasaelamisega ja mis aastaid teenis ausalt Eesti lugejaid ning paljastas hulga korruptsioonijuhtumeid ja väärkasutusi. Kirjastajate konkurentsist võidab alati lugeja. Samuti käis sealt läbi plejaad väärikaid Eesti ajakirjanikke. Ja seda pole sugugi vähe. Pigem isegi väga palju.

In conclusion, the passing of Priit Hõbemägi marks the end of an era for Eesti Päevaleht. His contributions to the publication from 1995 to 2024 have left an indelible mark on Estonian journalism. His insightful and thought-provoking opinions have sparked important discussions and have informed the public on a wide range of issues. His legacy will continue to inspire future generations of journalists and his presence will be sorely missed. Priit Hõbemägi’s impact on Eesti Päevaleht will forever be remembered with respect and admiration.