Politico: Ida-Euroopa riike pahandab vähene esindatus EL-i ja NATO juhtkohtadel | Välismaa

Estonia is facing growing concern over the lack of representation of Eastern European countries in key leadership positions within the European Union and NATO. As outlined by Politico, the region feels marginalized and overlooked in decision-making processes that directly affect their interests and security. This issue not only hinders the diversity and inclusivity of these organizations but also raises questions about the fairness and effectiveness of their leadership structures. As Estonia strives for a stronger voice on the international stage, addressing this imbalance becomes crucial for ensuring the interests and perspectives of all member states are duly considered.

Ida-Euroopa riike, mis valdavalt liitusid NATO ja Euroopa Liiduga 20 aastat tagasi, pahandab nende esindajate vähene esindatus mõlema organisatsiooni juhtkohtadel, mis võib saada uut kinnitust selle aasta teises pooles, kui vahetuvad nii NATO kui EL-i juhid, kirjutas väljaanne Politico.

Hollandi peaministri Mark Rutte tõenäoline nimetamine NATO järgmiseks juhiks ajab uuematel liikmesriikidel harja punaseks, märkis Politico esmaspäeval avaldatud ülevaates. Ehkki Rutte kandidatuurile on avaldanud toetust nii USA, Ühendkuningriik, Prantsusmaa kui Saksamaa, on kümmekond riiki, eelkõige Venemaa, Valgevene ja Ukrainaga piirnevad liitlased, tema suhtes märksa leigemad.

“Mis on selle mehe moraalne krediit?” edastas Politico Eesti endise presidendi Toomas Hendrik Ilvese küsimuse, viitega sellele, et Hollandi ei ole suutnud Rutte 13-aastase peaministrina oleku ajal tõsta oma kaitsekulutusi NATO seatud kahe protsendi tasemele sisemajanduse kogutoodangust (SKT).

“Kui mõelda geograafilisele tasakaalule, siis see oleks neljas [NATO] peasekretär Hollandist,” ütles Kallas eelmisel nädalal Politicole antud pikemas intervjuus. “Tekib küsimus, kas NATO-s on esimese ja teise järgu liikmed? Kas me oleme võrdsed või mitte?” lisas ta.

Politico toob esile, kui vähe on Ida-Euroopa riikide poliitikuid on olnud Euroopa Liidu ja NATO juhtkohtadel pärast seda, kui suurem osa neist ühines kahe institutsiooniga 2004. aastal. Kaks EL-i kõrgematest ametikohtadest on jagunud regiooni suurimale riigile Poolale. Endine (ja praegune) peaminister Donald Tusk töötas ühe ametiaja Euroopa Ülemkogu alalise eesistujana ning teine endine Poola peaminister, Jerzy Buzek juhtis kolm aastat ehk ligi pool ametiaega Euroopa Parlamenti.

Praegu on EL-i kõrgeimal positsioonil idaeurooplane Läti endine peaminister Valdis Dombrovskis, kes sai enda juhtida mõjuka kaubandusvaldkonna pärast seda, kui tema eelkäija, Iiri poliitik Phil Hogan astus skandaali tõttu tagasi. NATO asepeasekretär on praegu rumeenlane Mircea Geoana.

“Pärast [2004. aasta] laienemist elab Kesk- ja Ida-Euroopas 110 miljonit inimest,” ütles Ilves. “EL-is ja NATO-s on viis suurt ametikohta ja need vahetuvad iga viie aasta tagant, seega kokku 25 töökohta. Selle aja jooksul saab 20 protsenti EL-ist 7 protsenti töökohtadest.” (Ilvese arvutuskäik jääb siinkohal arusaamatuks – toim.)

Politico toob esile, et NATO tegevjuhi kohale kandideerib ka Rumeenia president Klaus Iohannis, kelle valitsus teatas NATO-le tema potentsiaalsest kandidatuurist veebruaris ning Eesti peaminister Kaja Kallas, kelle kandidatuuri pole küll ametlikulr esitatud, kuid kes on selle koha suhtes huvi väljendanud.

Läänes peetakse ida-eurooplasi Vene-vaenulikeks pistrikeks

Politico märkis, et lääne-eurooplased peavad Venemaa naabruses asuvate riikide poliitikuid liiga Vene-vaenulikeks, n-ö pistrikeks Vene küsimuses.

Eestis, Leedus ja Lätis usuvad aga kõrged ametnikud, et Lääne-Euroopa suurriikides suhtutakse neisse ebaõiglase eelarvamusega, pidades silmas nende karmi positsiooni Venemaa suhtes pärast täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Idaeurooplaste seisukohta, et Venemaa kujutab neile eksistentsiaalsele ohtu, tõlgendavad nende lääne kolleegid sageli liiga karmina, märkis Politico.

“Meile [Läti inimestele] tundub, et meiega ei konsulteeritud piisavalt,” ütles Läti endine kaitseminister Artis Pabriks, viidates NATO kõrgeima ametikoha valimisprotsessile. “Neil [lääneriikidel] oli põhjust arvata, et Balti riigid ei peaks praegu kandidaati välja pakkuma.”

Euroopa Komisjoni endine juhtiv asepresident, Hollandi poliitik Frans Timmermans sõnastas kaudselt lääneeurooplaste vastuseisu põhjuse mõne baltlase nimetamisele NATO juhi kohale, öeldes eelmisel aastal, et “ta [Kallas] on Venemaaga piirneva riigi peaminister”.

Kallase järgmine parim lootus kõrgele ametikohale on saada hispaanlase Josep Borrelli järel Euroopa Liidu välispoliitika juhi kohta, märkis Politico ning lisas, et sellest on Brüsselis juba kuid räägitud, aga siin oodatakse Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni toetusavaldust Kallasele.

Samas pole aga mitte kõik veendunud, et Kallasel on võimalus see koht saada, lisas Politico. Anonüümselt rääkinud EL-i ametnik ütles väljaandele, et idee Kallasest EL-i välispoliitika juhina on mõnes EL-i pealinnas endiselt tundlik küsimus. “Ma ei näe, et Prantsusmaa ja Saksamaa oleksid sellega nõus, samadel põhjustel ei olnud ta ka valikus NATO juhi kohale,” ütles ametnik.

Politico toob lisaks Kallasele võimalikele EL-i ametikohtadele pürgivate idaeurooplastena välja Poola praeguse välisministri Radosław Sikorski ja Leedu välisministri Gabrielius Landsbergise.

Kokkuvõttes näib, et Ida-Euroopa riigid tunnevad end petetuna ja alaesindatuna nii EL-i kui ka NATO juhtkohtadel. See võib tekitada pingeid ja lõhet liidu liikmesriikide vahel. Selge on see, et nendel riikidel on vaja rohkem esindatust ja häält nende organisatsioonide otsustusprotsessides. On oluline, et EL ja NATO kuulaksid nende riikide muresid ja arvamusi ning tagaksid võrdse esindatuse juhtimispositsioonidel, et luua tugevam ja ühtsem Euroopa.