“Pealtnägija”: miks peab sünnist saadik hoolduspere laps pärisema juurde naasma? | Eesti

2286039h09eat24

“Pealtnägija” on Eesti telesaade, mis tõstatab olulisi ja aktuaalseid teemasid ühiskonnas. Üks selline teema on hoolduspere laste õigus pärisema juurde naasmisele. Miks on oluline, et lapsed, kes on sündinud hoolduspere lapsena, saaksid võimaluse naasta oma bioloogiliste vanemate juurde? Kas see tagaks neile parema tuleviku ja stabiilsema identiteedi? See küsimus tekitab palju emotsioone ja arutelu ühiskonnas ning on oluline mõista, kuidas selliste otsuste tegemine mõjutab laste elu ja tervist.

Daiga ja Arnis Paršovs tunnevad end praegu natuke nagu lindpriid. Tartus elav läti rahvusest abielupaar on viimased neli aastat olnud väikese tüdruku hooldusvanemad, kuni kohus eelmisel aastal otsustas, et lapse – nimetame teda varjunimega Anna – bioloogiline ema saab oma peatatud vanemlikud õigused tagasi. Laps aga oma pärisema tegelikult ei tunne.

Loo teeb tähelepanuväärseks kasvõi see, et sisuliselt ei pooldanud ükski asjasse segatud ekspert lapse sünniemale tagastamist sellisel moel. Ometi kohus nõnda otsustas ja õigusmõistjatel on selleks ka omad selged seadusest tulenevad põhjused.

Aga veel laiemalt näitlikustab see juhtum asjaosaliste sõnul, kuidas palju reklaamitud hooldusperede programmi puhul teadvustatakse ikkagi liiga vähe ohtu, et asendusvanemad võivad lapsesse liigselt kiinduda ning taasühendamist bioloogilise perega peetakse sageli ülimuslikuks lapse huvisid arvesse võtmata.

Daiga ja Arnis Paršovs elavad juba kümmekond aastat Tartus ja töötavad Tartu Ülikooli juures teadlastena. Et paar soovis väga lapsi, aga loomulikul teel neid ei saanud, nägid nad lahendust võimaluses hakata hoolduspereks. Viimastel aastatel on sotsiaalkindlustusamet hooldusperede koolitamist jõuliselt toetanud, nii et praktiliselt igal nädalal läheb Eestis üks laps elama hooldusvanemate juurde. Kahel viimasel aastal on ETV ja ETV+ näidanud isegi hooldusperedele pühendatud saatesarja “Koduteel”.

SKA lapsendaja- ja hooldusperede hindamise teenuse juht Irje Tammeleht selgitas, et hoolduspere puhul on lapse eestkostjaks omavalitsus. Lapsendajaperede puhul on lapse vanemalt aga hooldusõigus täielikult ära võetud või ta on orb, mis tähendab, et laps on lapsendamiseks vaba. Hoolduspere puhul seda ei ole.

Pärast vajalike koolituste läbimist said Paršovsid 2019. aasta lõpul äsjasündinud Anna õnnelikeks hooldusvanemateks. Taust on delikaatne ja kõigest rääkida ei saa, aga oluline on märkida, et Anna ema oli toona vaid 15-aastane ja loobus esialgu lapse kasvatamisest. Õiguslikult fikseeriti asi nii, et Anna ema vanemlikud õigused peatati kuni tema täisealiseks saamiseni.

Daiga Paršovs pole enda sõnul kindel, kas Anna üldse saab aru, mis tähendab bioloogiline ema. “Ta teab küll, me oleme väga palju rääkinud, et ta on kasvanud teise ema kõhus ja sündinud teisele emmele, kes oli liiga noor, et tema eest hoolitseda – seda kõike me oleme rääkinud, aga ta kindlasti ei pea teda emaks,” rääkis hooldusema.

Anna käib eestikeelses lasteaias ja räägib kodus läti keelt, tänu hooldusvanematele ja lastekaitseametnikele on ta saanud igakülgset psühholoogilist tuge. Kõik hoolduspered sõlmivad lapse eestkostjaks oleva kohaliku omavalitsusega vastava lepingu ja peavad järgima rangeid reegleid, mis näevad lisaks lapse heaolu eest seismisele ette ka seda, et võimalusel tuleb säilitada lapse kontakt bioloogiliste vanematega.

“Hoolduspere vanemate suureks ülesandeks, suureks rolliks on seda suhet säilitada, hoida, olla lapse bioloogiliste vanemate suhtes lugupidav ja kui see on vähegi lapse huvides, siis hoida ka suhtlust üleval nendega. See on see, milleks peavad hoolduspere vanemad eeskätt valmis olema,” sõnas Tammeleht SKA-st.

Daiga Paršovs kinnitaski “Pealtnägijale”, et nad on püsivalt olnud kontaktis omavalitsusega ja informeerinud neid, kuidas lapsel läheb, kuidas ta areneb, mis pere elus toimub ja küsinud ka, kas bioloogilise ema poolt on mingi huvi. “Nad ütlesid meile, et ei ole. Siis me küsisime, kas meie peaksime midagi tegema, nad ütlesid, et ei.”

Loe rohkem:  Kliinikum alustas seni suurimat naiste seksuaal- ja reproduktiivtervise uuringut | Eesti

Lapse ja pärisema kohtumisel sidet ei tekkinud

Emeriitkohtunik Donald Kiidjärv soovitab mõelda loobumise põhjusete peale. “Tegemist on alaealise tütarlapsega, kes niigi on sellises seisus – ta ju varjas oma rasedust, mitte keegi ei teadnud, ja kui see avalikuks sai, ta ei teadnud, mida teha. Mul ei ole tõendeid selle kohta, mis seal tegelikult toimus.”

Hooldusvanem Daiga omakorda rääkis, et pere konsulteeris ka peretoetajaga ja MTÜ-dega, kas nemad eestkostjatena peaksid midagi tegema sellises olukorras, kui bioloogilise ema poolt pole huvi. Daiga Paršovsi sõnul said nad endiselt eitava vastuse, kuna bioloogiline ema on teadlik, et temal on laps olemas.

Kohtunik Kiidjärvel on aga oma seisukoht: “Kohtule jäi mulje, et alaealist süüdistatakse sellistes tegudes, mida me temalt tegelikult üldse oodata ei võigi. Ta on sellises eas laps, kes sünnitas ise lapse, järelikult peab tal olema tugivõrgustik, kõik värgid seal taga, aga kohtule jäi mulje, et see kõik jäi kuidagi kõrvale.”

Kuna bioloogilise vanema elukohajärgne omavalitsus ega ka ema ise intervjuud anda ei soovinud, siis võib “Pealtnägija” ainult oletada, kes ja kui palju tegelikult vaeva nägi, et ema ja lapse vahel mingigi side tekiks.

Fakt on, et esimese kahe aasta jooksul leidis Anna ja tema ema vahel aset ainult üks kohtumine – 2020. aasta sügisel. Kaks aastat hiljem õnnestus Paršovsitel lapsendada teine väike tüdruk ja 2022. aasta sügisel avaldasid nad soovi, et võiksid lapsendada ka Anna, et lapsed kasvaksid nagu päris õed. Tartu linnavalitsuse lastekaitseametnikud toetasid Paršovsite soovi ja tegid vastava taotluse kohtusse, kuid vahepeal täisealiseks saanud Anna lihane ema teatas nüüd, et soovib last siiski enda juurde tagasi ning kavatseb teda kasvatama hakata.

Irje Tammeleht sotsiaalkindlustusametist selgitas, et lisaks lapse heaolule on oluline silmas pidada, kuidas läheb lapse bioloogilistel vanematel, kas nad on valmis oma elus muutusi tegema, kas nad on valmis abi vastu võtma, oma käitumist korrigeerima ja kasvukeskkonda lapse jaoks turvaliseks muutma. “Kui bioloogilistel vanematel on seda ressurssi ja valmisolekut, siis neid tihtipeale ka selles toetatakse, eesmärgiga, et laps, kelle parim kasvukeskkond on tema bioloogiline pere, saaks sinna ühel päeval naasta.”

Ühelt poolt on hoolduspere ikkagi ajutine meede ning reeglite järgi tuleks laps bioloogilistele lähedastele tagasi anda niipea, kui nad on suutelised tema eest hoolt kandma, aga seda vaid lapse huvidest lähtuvalt. Teisalt juhtub seda siiski võrdlemisi harva – SKA andmetel paigutati näiteks viimase aasta jooksul hooldusperre 51 last ja sama aja jooksul läks vaid neli last bioloogilisse perre tagasi.

Alates 2022. aasta kevadest, kui Tartu maakohus hakkas Paršovsite initsiatiivil arutama ema vanemlike õiguste peatamise lõpetamist, pandi paika ametlik suhtluskord ja toimusid regulaarsed kohtumised Anna ja tema kahe perekonna vahel ametnike valvsa pilgu all. Paršovsite peretoetaja sõnul ei õnnestunud bioloogilisel emal aga lapsega usalduslikku suhet luua.

Vaidlus läbis kõik kohtuastmed ja vahetult enne Anna neljandat sünnipäeva jäi jõusse lahend, et lapse ema vanemlikud õigused taastatakse. See otsus oli jahmatav, sest kõik eksperdid lastekaitseametnikest kuni lapse enda riigipoolse kaitsjani ei soovitanud last bioloogilisele emale tagastada.

Loe rohkem:  Katri Raik: Narva linnavõim otsib endale sobivaid asutuste juhte | Eesti

“Selles asjas mingisuguseid kohtu poolt määratud ekspertiise tegelikult ei tehtud. Kõigil oli võimalus esitada spetsialistide arvamusi ja kohtule tõesti esitati erinevaid arvamusi psühholoogidelt, arstidelt: need on tegelikult üks dokument kõikide teiste dokumentide hulgas. Kui me räägime tõenditest, siis see on üks tõend teiste tõendite hulgas,” kommenteeris kohtunik Kiidjärv.

Kuna kõrgemad kohtud enam asja sisuliselt ei muutnud, jõustus Tartu maakohtu kohtuniku Donald Kiidjärve otsus. Lisaks sellele, et see oli Kiidjärve jaoks viimane kaasus enne pensionile siirdumist, on kohtunik koos oma abikaasaga ka ise seitsmeaastase tüdruku hooldusvanemad ja sellest ka heal meelel avalikult saates “Koduteel” rääkinud.

Tuginedes ka seaduses selgelt sõnastatud põhimõtetele on kohtu loogika lühidalt, et lihaste vanemate kodu on lapsele igal juhul kõige parem paik. Lisaks mängib rolli see, et Anna ema on vahepeal oma elu ree peale saanud ja tal on uue elukaaslasega järgmine laps.

“Inimlikult ma väga saan aru, et bioloogiline ema on teinud noorena ühe otsuse, mis võib-olla ei olnud kõige parem otsus tema elus – inimlikult see on arusaadav, aga aega ju ei saa pöörata tagasi. Laps on nelja-aastane juba praegu. Ta on suur laps, ta on kasvanud meie peres. Tal on oma identiteet kujunenud meie peres elades ja seda ei saa muuta,” rääkis Daiga Paršovs.

Kiidjärve sõnul pole lihasel emal Anna vastuvõtuks ühtegi hingelist ega materiaalset takistust. Tema sõnul tuleb raske samm vastupidi ära teha just nimelt nii ruttu kui võimalik, sest mida vanemaks saab laps, seda raskem oleks n-ö uue vana perega harjuda. Kiindumussuhtest ja selle olulisusest terve lapse kasvamisel ei räägi aga seadus midagi.

“See asjaolu, mis nüüd selles asjas välja toodi, et ema ja lapse vahel puudub senimaani nii-öelda kiindumus- , olenevalt lapse vanusest me peaksime rääkima lähedussuhtest, et sellel alusel kohtupraktikat üldse olemas ei ole. Eks ma kohtunikuna pidingi siis ütlema välja ja tegelikult otsuses sai sellest kirjutatud, et kohus möönab, et selline alus võiks täiesti olemas olla. Aga mina leidsin teistmoodi,” sõnas Kiidjärv.

Daiga ja Arnis Paršovs kahtlustavad, et kohtud suhtusid neisse teisiti sellepärast, et nad pole Eesti kodanikud, vaid e-residendid. Lisaks leiavad nad, et on laiemalt süsteemi ohvrid. Hooldusperedele antud ülesanne on pakkuda hoolt ja armastust, aga kui nad tegid seda liiga hästi ja lapsesse kiindusid, siis…

Daiga Paršovs ütles “Pealtnägijale”, et kõige hullem stsenaarium, mis nende peret võib ees oodata, on see, et ühel päeval tuleb kohtutäitur, võtab lapse kaasa ja nad ei näe teda kunagi enam.

“Meil on muidugi suur lootus, et bioloogiline ema saab aru, et lapsel on vaja meiega suhelda, aga ta ei pea. Ja keegi ei saa teda sundida.”

 

Kokkuvõttes on oluline mõista, et sünnist saadik hoolduspere lapsel on õigus oma bioloogiliste vanematega kohtuda ja suhelda. See annab talle võimaluse oma juuri ja pärandit tundma õppida ning loob tugevama side oma bioloogiliste vanematega. Samas peaksid hooldusvanemad toetama ja julgustama lapsi suhtlema oma bioloogiliste vanematega, pakkudes neile kogu vajalikku tuge ja abi. Oluline on tagada, et lapse huvid ja heaolu on alati esikohal ning et kõik osapooled teevad koostööd lapse parimate huvide tagamiseks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga