“Pealtnägija”: aastaid tagasi tehtud töövõimereform pakub endiselt üllatusi | Eesti

Tere tulemast Eestisse! “Pealtnägija” on tuntud Eesti uuriv ajakirjandusprogramm, mis on viimase aja üllatavate paljastustega taas tähelepanu keskpunktis. Aastaid tagasi tehtud töövõimereformiga seotud uued paljastused on tekitanud palju kõneainet ning tõstnud esile olulised küsimused sotsiaalpoliitika valdkonnas. Reformi käigus tehtud otsused ja nende mõju on jätkuvalt päevakajalised ning pakuvad jätkuvalt üllatusi. Ole valmis avastama Eesti poliitika telgitaguseid ning sotsiaalpoliitika keerukust “Pealtnägija” uurimuse kaudu.

2013. aasta 16. juuni jääb Ott Hiisile igaveseks meelde. Praegune müügitöötaja ja varasem paintball’i mängude korraldajast üksikisa oli töö tõttu koju toonud pürotehnikat, mis seisis ehitusjärgus oleva maja toanurgas. Vanim poeg, toona kuueaastane Kristjan mängis samal ajal, kui isa teisel korrusel toimetas.

“Mängis ja toimetas ja leidis seal ühe karbi, kus sees oli üks paugutaja. Ja võttis selle paugutaja, astus siia ukse vahele, kaks meetrit mu selja taha…,” meenutas isa.

“Ma arvasin alguses, et need on üldse need paberkahurid mingil põhjusel. Ja siis lihtsalt otsustasin ühte tõmmata. Käis pauk ja siis silme eest läks kõik mustaks,” jutustas Kristjan Hiis.

Isa proovis poja verd lahmavat kätt köögirätiga kinni siduda ja kutsus kiirabi. Ott Hiis mäletab, kuidas keegi kiirabitöötajatest käskis näppe otsida. Isa otsiski neid koos päästeametnikega, ent ei leidnud.

“Alustati menetlust raske kehavigastuse tekitamisel hooletuse tagajärjel, millega ma olen absoluutselt nõus, sest sellel päeval lapsevanema ja isana mina oma töös põrusin,” sõnas Ott Hiis.

Kristjan elas üle mitu operatsiooni, mille tulemusel jäi lõpuks ilma kahest ja poolest sõrmest. Ta ei saa ise küll saapapaelu siduda ega mõningaid töid teha, aga õpib Tallinna mehaanikakoolis. Ehkki ta on elanud suuresti sarnast elu nagu temavanused, siis juba kümme aastat tagasi määrati talle puue, mida – nagu kord toona ette nägi – pikendati regulaarselt.

“Kümme aastat, iga aasta tuli minule meili peale teade, et puue hakkab aeguma, tulge ülevaatusele, näidake siis riigile, et näpud ei ole tagasi kasvanud. Käisime alati kohe, kui kutsuti, midagi ei venitanud, ei jokutanud. Keegi mitte midagi kunagi juurde ei küsinud, mitte ühtegi probleemi ei olnud,” kirjeldas Ott Hiis. Ent nüüd, kui Kristjan sai tunamullu detsembris 16 ehk siis riigi silmis tööealiseks, leiti, et ta võiks tööle minna.

Juba kaheksa aastat tagasi toimus Eestis töövõimereform, mis muutis hulga põhimõtteid ka puude ja töövõime määramises, mille tagajärjel jõudis ajakirjandusse ka üksjagu kriitikat ning absurdseid näiteid. Et ka temast ja tema pojast saab üks jaburavõitu juhtum selles reas, sai 38-aastane üksikisa Ott aru alles möödunud novembris, kui ta hakkas taotlema puudega lapse vanemale mõeldud lisapuhkuse päevi.

Selgus, et töövõimereform muutis muu hulgas ka vanemaid lapsi puudutavaid põhimõtted. Nimelt, kui laps saab 16, muutub ta seaduse silmis tööealiseks ja toimub nihe ka riigi vaates. Kui sotsiaalkindlustusamet määras lapsele varem puude, siis 16. eluaastast alates liigub ta ka töötukassa vaatevälja, kes hakkab määrama tema töövõimet. Ehk väga lihtsustatult – kui enne hinnati, mida noor teha ei suuda, siis nüüd vaadatakse, mida ta ikkagi teha saab. Kusjuures info liigub kahe asutuse vahel automaatselt ja piisab ühe taotluse tegemisest.  

Seega, kui Kristjanil täitus 2022. aasta lõpus 16 eluaastat, tegi isa töötukassale avalduse ja poisile määrati osaline töövõime, aga Hiisid ei märganud esialgu, et sotsiaalkindlustusamet enam puuet ei määranudki.

Sotsiaalkindlustusameti õiguse ja järelevalve osakonna juhataja Leila Lahtvee selgitas, et esmase ekspertiisi teeb töötukassa ekspertarst, kes annab piirangud või hinnangu kõikidele esinevatele piirangutele põhivaldkondades, mille tulemusel kujuneb puude raskusastme tuvastamise otsus. “See tähendabki seda, et ka meie süsteemis see otsus mõnes mõttes tuleb automaatikaga.”

Ott Hiis saatis ametile kirja koos pildiga poja käest ja palus inimlikus eesti keeles seletada, mis põhjusel sellise käe omanik ei vasta mitte ühelegi puude tingimusele.

Leila Lahtvee kommentaar: “Jaa, sõrmi ikka ei ole, aga jällegi, Kristjanil tuvastati osaline töövõime, mis on tõenäoliselt õigustatud, sest piirangud käelises tegevuses ei võimalda kõiki töid teha. Aga puude raskusastet ei tuvastatud. Ehk jah, tal esineb piirang käelistes tegevustes, aga tänase süsteemi kohaselt mitte sellises määras, et puude raskusaste oleks tuvastatav.”

Keerulist juttu lühidalt kokku võttes: loomulikult ei kasva ametnike sõnul lapsepõlves amputeeritud jäsemed imeväel tagasi, kuid aja jooksul näiteks proteesid arenevad ja töövõime võib paraneda. Nii võibki nende sõnul välja kukkuda, et Kristjanil või teistel on küll mingi eluaegne diagnoos, aga see ei tähenda igavesti sama puude määra. Sotsiaalkindlustusamet vaatas “Pealtnägija” palvel Kristjani juhtumi uuesti üle ja ei näe olemasoleva info põhjal, et midagi oleks valesti tehtud ja otsus tuleks ümber hinnata. 

Eesti Puuetega Inimeste Koja väitel on ülalkirjeldatud reform kaasa toonud, et puuetega inimeste arv arvestuslikult aasta-aastalt väheneb, aga täpsest põhjusest ei saa ka nemad aru. Ühelt poolt on rõõmustav, et puudega inimesi justkui kaasatakse rohkem tööellu, teisalt tähendab puude kaotus erinevate, näiteks taastusraviks mõeldud toetuste või lisapuhkepäevade kadu inimesele või tema hooldajale. See arvestuslik tervenemine, mille taga mõned näevad ka riigi soovi toetuste pealt kokku hoida, tekitab Ott Hiisis trotsi.

“Vastus, mida ma lugesin sealt, oli, et teil ei ole puuet, te olete põhimõtteliselt võrdne kõikide teistega. See oli natukene nagu löök jalaga näkku. Ei ole ju! Ükskõik kui positiivselt ma üritan seda olukorda vaadata, ma ei saa talle öelda, et nii, Kristjan, seo nüüd oma saapapaelad kinni, lippa õue, tõmba kümme korda lõuga, siis võta labidas, viska parkla lumest tühjaks. Ta lihtsalt ei saa seda teha nii nagu teised inimesed. Ja see ei muutu kunagi,” on Ott Hiis nördinud.

Eraldi teema on, kuidas info, et Kristjanile puuet enam ei määratud, ei jõudnud vanemani. Õigemini ametlikult jõudis, kuid praktiliselt pidi isa seda ise süsteeme kammides taga ajama. Seejärel algas kantseliitlik ja automatiseeritud suhtlus ametkonnaga.

Leila Lahtvee möönis, et kommunikatsioonis on olnud murekohti. “Ja, nagu ma ütlesin, me tegelikult täiendavalt kõikidest otsustest ei informeeri. Tõepoolest, see teavitus läks lapse meiliaadressile, mitte isale, millest on väga-väga kahju.”

Eestis on ligi 120 000 puudega inimest, neist umbes 10 000 alla 17-aastased, nagu oli Kristjan. Isa sõnul on kummaline, et tema poeg ja tema saatusekaaslased on justkui alaealised täiskasvanud.

“Suitsu osta ei või, alkoholi osta ei või, autoga sõita ei või, aga sotsiaalkindlustusametiga puude üle vaielda võib. Natukene nagu imelik.”

Nii sotsiaalkindlustusamet kui puuetega inimeste koda leiavad, et praegu üpris keerulist ja segadust tekitavat süsteemi tuleks lihtsustada. Häda on, et sellega tekib ilmselt rahulolematust juurde, sest kuigi Kristjani puue kadus ära, siis talle määratud osalise töövõime rahaline toetus on suurem kui oleks puudetoetus.

“Selguse, läbipaistvuse ja mis iganes asjaajamise huvides oleks ilmselt mõistlik, kui see eagrupp võiks samamoodi olla seotud täisealisega. Ehk siis me ei hakka tööealisuses tegema erisusi vanuses 16-17, vaid ikkagi laps on laps kuni 17 ja alates 18 on tööiga,” sõnas Kristi Rekand puuetega inimeste kojast.

See muudatus võib tekitada aga nokk kinni, saba lahti olukorra, sest teemas on väga palju peensusi ning osale puudega 16-18-aastastele noortele võiks see kaasa tuua hoopis tulude ja toetuste vähenemise.

Kokkuvõttes võib öelda, et “Pealtnägija” paljastas, et aastaid tagasi tehtud töövõimereformil on endiselt negatiivseid tagajärgi, mida inimesed ei osanud ette näha. Uurimuse tulemused näitavad, et reform ei ole saavutanud oma eesmärki parandada puudega inimeste töövõimet ning on hoopis tekitanud rohkem bürokraatiat ja ebavõrdsust. See paneb tõsiseid kahtlusi reformi mõju ja efektiivsuse suhtes ning nõuab põhjalikku läbivaatamist ja võimalikke muudatusi, et tagada puudega inimeste õiglane koht ühiskonnas.