Pärmi peal paisuv ekraaniaeg on röövinud kodusest suhtlusest tuhatkond sõna | R2 Portaal

Koduste inimeste suhtlusmaastikul on viimaste aastate jooksul toimunud kiire ja märkimisväärne muutus. Ekraaniajastu pealetung on varastanud meilt tuhandeid sõnu, mida oleksime varem jagatud oma lähedaste ja sõpradega näost näkku. Me oleme sunnitud kohanema uue reaalsusega, kus digitaalne suhtlus on asendanud traditsioonilised vestlused. See paradigma muutus vajab süvenemist ja arutelu, et mõista selle mõju meie igapäevaelule.

Lapsed ja vanemad vahetavad nutiajastul üksteisega päevas varasemaga võrreldes umbes tuhat sõna vähem, selgub värskest uuringust. Oleks naiivne loota, et see ei jäta jälge ka lapse arengule ja tema maailmatunnetusele, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Keegi ei tea, miks selline häälikute kombinatsioon nagu k-o-e-r tähistab või viitab meie kodustatud neljajalgsele loomale. Mõnes muus keelekeskkonnas tähistab sama karvakoonu teistmoodi foneetiliselt kodeeritud infoüksus. Araablased ütleksid kalb, jaapanlased inu, hispaanlased perro ja Ühendkuningriigi Walesi pool räägitavas kõmri keeles öeldakse koera kohta ci, aga seda hääldatakse kei.

Järelikult see, kuidas keel suhestub maailma ja selle asjadega, ei tulene asjadele kuuluvatest sõnadest, vaid sõnalistest väljendustest, mis otsisid maailmas asju, millele viidata. Sõnadeks kujunenud häälitsuste päritolu võib olla täiesti juhuslik.

Sõnade sisustamine on jätkuv protsess. Keeltesse lisanduvad uued sõnad, kuna maailm muutub, täieneb ja ühtlasi ka täpsustub. Näiteks on eesti keelde lisandumas uussõna nöha, millega siin-seal on asutud tähistama nohu koos köhaga. Taastuvenergeetika ajastul peaks tuulegeneraatori kohta lausuma tuugen ja keegi ei vaja enam selgitusi suhteliselt uutele sõnadele masu ega mupo jne.

Sõna ja sellega tähistatava vaheline suhe võib olla esialgu meelevaldne. Pole ju mingit loomulikku põhjust, miks sõna koer viitab loomale, keda tunneme koerana. Ühel hetkel võib see suhe aga keeles kinnistuda ja võimaldab edaspidi kõnelejatel maailmale viidata. Teise teooria järgi konstrueeritakse sõnad läbi sotsiaalse suhtluse ja kultuuriliste tavade. Sõnad viitavad mõistetele, objektidele ja nähtustele vastavalt kogukonna jagatud arusaamadele ja kokkulepetele. Sellest tuleneb, et sõnade ning tähistatavate objektide suhe ei ole fikseeritud ja võib aja jooksul areneda, kui sotsiaalne kontekst ja arusaamad muutuvad.

Ilmselt ei eksi keegi, kui esitatud sõnade ja tähenduste sõnavada tundub tarbetult keeruline. Seda võrreldes mõttevaba kergusega, millega igapäevaselt ja sundimatu sujuvusega igaüks mitmesuguseid sõnu kasutab. Rääkimine on lihtne tegevus ega vaja edukaks suhtluseks teoreetiliste aluste teadvustamist või siiski?

Ilmselt keegi enam ei mäleta, kuidas ta ise rääkima õppis. Sõnu õpitakse hääldama ja kasutama. Uuringutes on näidatud rikkalikuma sõnavara tugevaid seoseid intellektuaalse võimekusega, asjadest arusaamise, eneseväljenduse ja mõistetavuse ning akadeemilise edukusega. Maailmas leiduvatel objektidel on ju palju nüansse ja kasulikum oleks omada isegi koera kohta rohkem sõnu, kui äsja mainitud. Õnneks saab oma oma sõnade omandamise kaduma läinud mälestuse asendada praeguste väikelaste vaatlusega.

Vaadelda võiks ka laste vanemaid, sest lapsed õpivad keelt läbi kokkupuute. Mida rohkemate sõnadega laps juba varakult kokku puutub, seda rohkem on tal võimalusi õppida hilisemaid uusi sõnu, mõista nende tähendusi ja kasutamise kontekste. Rikkaliku sõnavaraga vanemad loovad lastele mitmekesisema keelekeskkonna. Sõnad ei tule ju kaasa geenide ega emapiimaga. Neid omandatakse tänu suhtluskeskkonnale, täpsemalt tänu lapsega vestlemisele.

Tuhandeid aastaid oli mainitud ülekande protsess kulgenud spontaanse sujuvusega, kogudes teel uusi sõnu ja muutes inimesi keskmiselt üha intelligentsemaks. Selle abil arendasid nad esmalt kehalist tööd asendavaid masinaid ja tõstsid vaimse suutlikkuse latti üha kõrgemale. Lõpuks mõtlesid nad välja intelligentsemad masinad, et vähendada jätkuvalt kasvanud vaimse töö koormust.

Selle huvitava kõrvalefektina vähenes vaba aeg ja vahetu suhtlemise osakaal. Ajasurve tõttu ei loetud ega kirjutatud enam pikki tekste, vaid eelistati lühisõnumeid, kuulsatest raamatutest tehtud lühikokkuvõtteid ja TikToki põgusaid videoande. Ühtlasi vähenes suhtlus lastega. See asendus ekraani ees mööduva vaikiva suhtlusega.

Seetõttu vaesestub ka kodune sõnaline keskkond. Seni kõige põhjalikuma uuringu hinnangul on ekraaniaja tõttu ühes päevas vanemate poolt räägitud lapsele kuuldavate sõnade arv üle tuhande võrra väiksem võrreldes varasema, nutiseadmetest vaba ajaga. Ühtlasi räägivad ka lapsed päeva jooksul umbes 800 sõna võrra vähem. Pole vahet, kas ekraanil liigutab sõrmi vaikiv lapsevanem või laps ise, ei liigu huuled, keel, häälepaelad ega uusi ja nüansirikkamaid sõnu mõistvad aju osad.

Nii jõutakse üheskoos tagasi sellesse arengufaasi, milles öeldakse see ja osutatakse sõrmega koerale.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.

Koroonaviiruse levikul ja eriolukorral on olnud oluline mõju meie igapäevaelule, eriti suhtlusele lähedastega. Pärmi peal paisuv ekraaniaeg on viinud meid eemal kodust suhtlusest ning pärsinud tuhatkond sõna, mis muidu oleksime jagatud oma lähedastega. See on õpetanud meid hindama seda, kui oluline on füüsiline suhtlus ja inimestevaheline side. Ühtlasi on see tõstnud esile vajadust uute viiside järele suhtlemiseks ja sõnumite jagamiseks, et säilitada meie lähedased ja suhted ka keerulistel aegadel.