Palm: me kaitseme Narvat täpselt samamoodi nagu Tallinnat või Kuressaaret | Eesti

Tere tulemast Eestisse! Olete sattunud riiki, kus kõik linnad, sealhulgas Narva, on võrdselt kaitstud ja hoolitsetud. Siin, meie käsi kaitsevad ja toetavad Narvat täpselt samamoodi nagu me teeme seda Tallinna või Kuressaarega. Meie eesmärk on tagada kõigi Eesti elanike ja külastajate heaolu ning selleks teeme me kõik endast oleneva. Olete teretulnud nautima meie kaunist maad ja kultuuri, teades, et olete alati turvaline ja hoitud.

Palm rõhutas usutluses, et kui Narvat ohustaks Venemaa rünnak oleks enne seda piiril valmis diviisi sõdurid – nii eestlased kui ka NATO liitlased. Samas ei saa kogu Eesti kaitset rajada Hiina müüri kombel vaid piirile. Kaitsel peab jaguma sügavust rõhutas kindralmajor.

Kui 2014. aastal algas see Vene sõda Ukraina vastu ja Krimm annekteeriti, siis rahvusvahelises meedias küsiti ja arutati kas Narva on järgmine. Aeg-ajalt see küsimus jälle kerkib üles. Kui arutada sellest, et kas see on üldse mõistlik küsimus võiks kohe vaadata kaitseväe poole. Kaitsevägi on olemas selleks, et Narva ei saaks olla järgmine. Kas te olete kunagi üldse arutanud, mõelnud, rääkinud sellest, et Narva jätta? Kas me kaitseme Narvat?

See on hea küsimus, aga ma arvan, et taust selle küsimuse taga, et kas Narva on järgmine, ei olnud mitte niivõrd Narva, vaid see oli selline sobilik sõna, mida tegelikult pool Euroopat teab ja pool maailmat teab ja see on kergesti kaardi pealt üles leitav. Ma arvan, et selle küsimuse taust oli pigem see, et kas Eesti on järgmine, kas Balti riigid on järgmised. Kas see koht, kus Venemaa piir läheb otse vastu NATO piiri on nüüd järgmine. Miks mitte, see on täiesti õigustatud küsimus ja vastus on väga selge. NATO on öelnud, et me kaitseme NATO territooriumi esimesest tollist või sentimeetrist alates. Narva on seal esimese tolli või sentimeetri ees. Loomulikult Eesti sõdurina ei ole meil mitte mingit valikut. Me kaitseme Narvat täpselt samamoodi nagu me kaitseme Tallinnat või Kuressaaret või Kapa-Kohilat.

Ometi inimesed vaatavad Tapa poole, näevad seal suurt kaitseväe linnakut. Nad ei kahtle selles, et Tapal on kaitsevägi kohal. Narvas nii suurt linnakut ei ole, nii suurt kaitseväe kohalolekut ei ole. Kui tähtsad need linnakud tegelikult on? Kuidas me Narvat kaitseme, miks meil Narvas ka linnakut ei ole?

Linnak on rahuajal nähtav, aga linnak on mitte ainult eelkõige, vaid päris ainult meie mõttes väljaõppekeskus ja logistiilne baas. Majanduslikult ei ole mõistlik üle terve Eesti ennast laiali jaotada ühtlase kihina. See on rahaliselt äärmiselt kallis. Selle asemel, et me toodaks sõjalist võimet, me siis toodaks midagi muud. Me paneks raha sõna otseses mõttes taristusse rohkem. Seetõttu on mõistlik kontsentreerida, mõistlik keskenduda. Tapa on meie kõige suurem linnak. See on majanduslikult mõistlik, aga sõjaliselt ei ole sellel mitte mingit kaalu. Mitte mingit otsustavust. Esimeste kriisi momentide tekkimisel, me oleme seal, kus me hakkame sõdima ja see ei ole kindlasti alles või esimesena Tapa linnak. Sealt me oleme juba ammu läinud enne seda kui ükskõik milline sõjaline oht meid ähvardab.

Kujutame seda olukorda jälle ette. Kuigi seda on nii palju korratud tundub mulle ikka, et inimesed arvavad, et see rünnak võib kuidagi ootamatult tulla. Mis see stsenaarium oleks kui Venemaa koguks oma vägesid piiri peale, mis meie esimene vastus oleks? Kas me paneks omad üksused vastu piiri peale valmis, et näidata, et üks samm üle on juba valus?

Tervel NATO-l on tegelikult selline üks samm üle ja sa saad kõvasti vastu nina põhimõte olemas. See ei ole vaid Eestil vaid kogu tervel NATOl. See ootamatu on alati mõõtkavas. Mida sa pead ootamatuks? Kui sa ei ole absoluutselt valmis mittemingisuguseks sõjaliseks kaitseks, siis ka aasta aega ettehoiatust on päris ootamatu. Sa ei jõua endale luua, üles ehitada sõjaväge. Ilmselgelt ei ole Eesti selles olukorras. Me ei ole tegelikult kunagi – ja õigesti oleme teinud – oma naabrit täielikult usaldanud. Meie Eesti Kaitseväe ainuke olemasolu mõte on vajadusel kaitsta Eesti riiki Vene Föderatsiooni vastu. Seetõttu selline ootamatu kallaletung üleöö on mõeldamatu. Kõik meie luureagentuurid vaatavad seda Vene föderatsiooni toimetamist. Me saame eelhoiatus aja. Kas me oskame seda eelhoiatus aega piisavalt hästi ära kasutada, see on teine küsimus, aga ma kinnitan meil on selle jaoks plaanid olemas.

Kui me räägime rünnakust, siis suure tõenäosusega juhul kui lähiajal peaks ootamatu rünnak tulema, siis peavad täituma kaitseväe juhataja poolt avalikult välja toodud punktid. Esiteks Vene Föderatsioon peab nii-öelda vabanema Ukraina sõjast. Peab vabastama piisavalt palju oma sõjalist jõudu. See võtab aega. Teiseks ta peab mingil määral enda sõjalist jõudu taastama nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt. Ka see võtab aega. Siin on hinnangud erinevad, aga see kindlasti ei juhtu nädalatega. See juhtub kuude või isegi aastatega. Kolmandaks peaks tähelepanu kõrvale juhtimiseks maailmas midagi väga suurt toimuma. Kas see on järgmine pandeemia, kas see on mõni väga suur sõjaline konflikt kuskil mujal. Neljandaks peaks midagi ka meie sees juhtuma. Kas Eesti ühiskond väga tugevalt lõheneb või midagi sellist, mis halvab meie riigi toimumist väga tugevalt. Siis oleks kõik need sobivad asjad olemas. Ma usun, et me kõik seda sellel hetkel märkame. Aga veelkord, see ootamatu on alati suhteline. Kui inimesed, kes sellega iga päev tegelevad räägivad ootamatusest, siis see pigem on nädalate pikkune eelhoiatus aeg. Siis loomulikult oleme oma rahuaegsetest asukohtadest läinud. Viime ellu oma sõjaplaanides ette nähtud tegevusi, aga milliseid täpselt ma loomulikult ütlema ei hakka.

Kuid siiski vaid mõttelisel tasandil. Ingliskeeles on selline sõjaväeline termin nagu show of force tõlkes siis jõu näitamine. Kas see võiks olla üks meie viimaseid abinõusid, et me näitame me mõtleme tõsidusega taga seda, et iga sentimeeter, iga toll. Kas siis näiteks esimene brigaad oleks Narva all valmis ja näitab seda, et oma torud on väljas?

Nii see on, aga mitte ainult meie vaid kogu NATO. NATO on tegelikult viimased kümmekond aastat tegelenud jõu näitamisega. Mida muud see liitlaste suurendatud kohalolek siin Eestis on. See ongi see, et NATO näitab, et ära tule, siin oleme meie juba kohal. Ei tasu. Me saame aru, millega sa tegeled ja me suudame selle vastu seista. Eestis on kohal täna kõigi kolme NATO tuumariigi – Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaa sõdurid. Kõik on siin kohal. Meil on olemas plaane kuidas seda kohalolu veelgi kiiremini kasvatada nii maa peal, õhus, merel ja ka teistes domeenides, ka küberruumis, ka erioperatsioonide valdkonnas. Sellele lisaks on ka meie enda kaitseplaan selline, et me tahame olla vastasest alati kiiremad. Näitame, et jah me teame millega sa tegeled, me oleme siin juba valmis, me nii-öelda tõstame [agressiooni] hinda. See ei pruugi olla isegi kõige viimane sõnum, vaid see on üks normaalsetest, loomulikest sõnumitest kogu selles eskalatsiooni ahelas.

Muide, mulle meenub sügisel kui Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus korraldas Balti Kaitsekonverentsi, kus arutati neid teemasid. Seal käis läbi see küsimus, et millal Briti väed on valmis tulema Eesti kaitsele. Ma mäletan te tõusite energiliselt püsti ja ei lasknud sellel diskusioonil väga kaugele minna. Kas on mingi küsimus, et näiteks see Briti brigaad, mis diivisis teie alluvuses on, on neil mingid teised reeglid? Või töötab ta samamoodi nagu Eesti endi brigaadid?

Sellel hetkel kui NATO hakkab sõjalise organisatsioonina tegutsema, siis kõikidele NATOle allutatud üksustel on samad jõukasutus reeglid. Seal ei ole mitte mingisugust erisust. Senimaani toimivad kõik riiklikud jõukasutus reeglid. Sellist olukorda, kus sõjavägi on nii öelda kontrollimatu või teiselt poolt on liiga ahistatud seda väga palju ei ole.

Kui üldse rääkida Narvast ja sellest kandist, siis seal on ju jõgi. Eks Narva on ka ajalooliselt kindluslinn olnud. Kas see positsioon on hästi laiapindselt vaadatuna meile kasulik? On seda piirkonda hea kaitsta?

Ma ütlen niimoodi, et kogu Eestit on hea kaitsta. Tasub kaitsta. Ükskõik kus meil on ka eesliin, siis seal eesliinil on ka kindlasti Eesti sõdur ja tema kõrval on kohe liitlassõdur. Sõjaliselt on Kirde-Eesti juba Teises Maailmasõjas väga oluliste lahingute koht ja Teises Maailmasõjas oli seal kaitsjal eelis. Sealt läbi ei tuldud. Praegu maastik on teistsugune, on teistsugused võimalused, aga sõjaliselt on seda soodne kaitsta. Ma ei lähekski selle sõjalise kaitstavuse suunas – meil ei ole ju muud valikut lõppkokkuvõttes. See on meie Eesti riik, miks me peaks näiteks Narva kaitsmata jätma. See on teistpidi see küsimus. Mis oleks see loogika meil, et me esimese asjana jätaksime Narva maha. Miks? see ei tundu mõistlik. See on ju ikkagi Eesti.

Ma tuleks tagasi ühe mõtte juurde, mida te olete varem rääkinud, et meil ei ole väga palju sügavust siin. Kas isegi kui kõik isamaa armastus kõrvale jätta on iga meeter kulda väärt?

Kindlasti on. Meil ei ole mingit mõtet hakata pidama siin mingeid suuri viivituslahinguid. Me oleme täiesti erinevas olukorras võrreldes Ukrainaga, mis on tohutu suur riik meiega võrreldes. Kui me mõtleme kasvõi sellise taktikalise taganemise peale, oletame, et laseme vastase 100-150 kilomeetrit Eestisse sisse – küll siis oleks hea temaga sõdida ja väga tark temaga sõdida – siis me oleme juba ära andnud suure osa Eestist. See ei tundu mõistlik. Pigem ikka sõdida esimesest tollist ja sentimeetrist peale. Võib olla, see küll kõlab provokatiivselt, aga sõjalises mõttes oleks mõistlik sellel hetkel, kui vastane meile kallale tungib, nii kiiresti kui võimalik see lahingtegevus viia tema sügavusse. Kahjustada tema sügavust ja tema logistilistilisi kanaleid, kahjustada tema juhtimist ja nii edasi. See oleks sõjalises mõttes väga mõistlik. Veelkord räägin, et see ei oleks ennetav löök, vaid see on just vastuseks tema kallaletungile.

Samamoodi kaitses, ma jälle laenan ingliskeelset sõnavara, kasutatakse sellist terminit nagu defence in depth (kaitse sügavuses). See, et kui me mingid üksused paigutame tahapoole, mingeid asju rajame piirist kaugemale, ega see ei tähenda, et me plaanime kohe esiliini hüljata?

Kindlasti mitte. See sügavus ja kaitse vastupidavus tagataksegi sellega, et isegi kui vastane peaks juhtuma ühest kohast või teisest kohast läbi murrab, siis on koguaeg keegi vastas. Keegi karbib (sõjaväeline termin, mis tähendab vastase surumist kindlale maa-alale nagu kindralmajor selgitab -JK) seda tegevust, keegi surub selle vastase teatud aladele, kus tal ei ole mugav ja see (vastase üksus) lüüakse puruks ning taastatakse jälle kaitse normaalne seisund. On ilmselge, et need mõlemad äärmused on meile täiesti vastuvõetamatud. See, et me sõjalises mõttes teeme sellise suure Hiina müüri terve piiri peale ja sealt mitte keegi läbi ei tule ja niikui läbi tuleb, siis on ka kogu riik kukkunud – seda ei juhtu. Teiselt poolt kindlasti ei ole meil ka sellist venitus ja viivitus taktikat, et me anname ära enamuse Eestist ja siis lööme selle [vaenlase väe] kuidagi sõjateaduslikult ja sõjakunstiga Eesti maa pinna peal puruks. Need mõlemad äärmused on täiesti valed ja kuskil seal keskteel see asi kokku läheb.

Kindlasti kui Vene Föderatsioon peaks meile sõjaliselt kallale tungima, siis meie sügavusest johtudes on sisuliselt sõjas terve Eesti korraga. On väga ebaloogiline, et mõni osa Eestist jääb puutumata. Vastase arsenalis on väga palju erinevaid relvi, süvalöögi relvi. Tal on ka sellised üksused, mida ta saab paisata meie sügavusse samaaegselt sellega, kui ta hakkab piiri pealt üle tulema. Meredessandid, õhudessandid – sellised võimalused. Eesti väiksusest lähtudes me oleme terve Eestiga sõjas, see aga ei tähenda, et me ise vabatahtlikult annaks terve riigi käest ära.

Kas te saate selgitada seda hiljutist uudist, et me hakkame punkreid rajama piirile. Mis nende tegelik mõte on? Mulle tundub, et inimesed mõtlevad, et see on midagi Maginot’ liini sarnast, suured kaitserajatised kahuritega. Ajateenistuse kogemuse pealt mulle tundub, et need on pigem betoonist jaotelgid, kus on turvaline magada teades, et mõni mürsk sind ilmtingimata surma ei saada.

Betoonist jaotelk on päris hea võrdlus. See mulle meeldib. Tõsi küll, ta ei ole telk ja mitte ainult jao jaoks, aga betoonist jaotelk on väga mõistlik. Need jao ehk 10 inimese kuni rühma ehk 30 inimese jaoks. Tegelikult selle Balti kaitseliini taga on mitu erinevat algatust. Me ei tee mitte midagi uut, see on evolutsioon mitte revolutsioon. Pigem me teeme [palju] lisaks sellele, et me nüüd teeme konkreetseid asju maastikul. Paneme punkreid kuskile, muud betoonist taristut maha selleks, et kaitse oleks tugevam. Vastase kaudtule vastu aitab väga hästi kindlustamine. Jalaväelane on väga heas olukorras, kui vastase suurtükimürsk temani kohale ei jõua. Betoon on väga hea kaitse.

Sellele lisaks me vahetame teadmisi Läti ja Leedu kolleegidega. Teisisõnu kui kellelgi tuleb majanduslikult kõige efektiivsem kuju välja – kuulge nüüd me oleme seda katsetanud, järele proovinud, see tundub sellise betooni kulu juures kõige mõistlikum hoone või jaotelgi vorm – siis me seda kohe jagame. Me leiame endale ettevõtjad, kes on valmis tootma, mitte ainult betoonist vaid ka millestki muust erinevaid elemente, kiiresti sellel hetkel kui Eesti satub kriisi. Meil ei ole mõtet laoplatse neid rahuajal täis kuhjata. Me teeme seda ka, aga mingi osa me teeme lisaks ka kriisi ajal.

Me sätime ja korrastame oma seadusandlust, et me saaksime taolisi valmiselemente paigaldada nendesse kohtadesse, kus nad kõige kiiremini on kättesaadavad. Me leiame ettevõtjad, aga miks mitte ka kohalikke inimesi traktoritega, kes oskaks neid hästi kiiresti maa sisse paigutada nendesse kohtadesse, kuhu me oleme plaaninud. Seadusandlikud ja muud tegevused, et me suudaks oma abi anda kiiresti Lätile ja vastupidi. Võtta kasutusele riigimaad või tsiviilmaad nendes kohtades, kus me kaitset kavatseme ette valmistada. See on tegelikult mitte niivõrd need punkrid maa sees, vaid terve suur tegevuste kogum, millega me saaks kiiresti ette valmistada Eesti riiki selliseselt, et mitte ainult Eesti Kaitsevägi ei kaitse sõjaliselt Eesti riiki vaid Eesti riiki võtab Eesti kaitsest tervikuna osa.

Aga jällegi need ei ole mingid suured kahurid. Pigem jääb seal ikka ruumi manööverdada ja muid asju teha. See ei ole selline võitmatu staatiline liin, mis tänapäeval ilmselt langeks moodaste relvade ohvriks?

Kindlasti mitte, tõepoolest selline Maginot’ liini taoline ei ole mõistlik tänapäeval teha. Kui ta oleks mõistlik teha, siis see läheb nii kalliks, et sa hakkad seda liini ennast ise kaitsma täpisrelvade eest. Ilmselgelt kui sa midagi väga staatilist ja võimast ehitad, siis ta on sul Google Mapsis kohe järgmisel hetkel olemas. Siis on lihtsalt küsimus mitu mürsku sa pead laskma, sest sa tead täpselt seda asukohta. Tulistad nii kaua kui ta katki läheb.

Nende rajatiste mõte on olla kaitse selgrooks, parema sõna puudumisel, mille ümber rajatakse mobiilsed kaitselahendused kuhu üksused saavad toetuda. Just nimelt see on jaopunker või telk selles mõttes, et mul on see lahingupositsioonist natuke eemal ja sinna ma tulen kas oma varustust ära panema, varustust vahetama või korraks puhkama. Sealt ma saan edasi minna kas siis vasturünnakule või teise kohta kaitset ette valmistama. See läheb nüüd väga sõjatehniliseks, aga ilmselgelt igas väikses vastupanu pesas me üritame ikka 360 kraadi kaitseks valmis olla. Isegi kui kuskilt läbi murtakse või mööda minnakse, siis need kaitsepesad jääksid võimalikult tugevaks. See tuleb tagasi selle teema juurde, millest me varem rääkisime kaitse sügavuses – defense in depth.

Te mainisite juba korra ajalugu, huvi pärast, kui palju te sõjaajalugu praegu loete, vaatate, meenutate, millised lahingud on siit üle käinud? 20. sajand oli Eesti jaoks paraku üsna valus, siin juhtus päris palju. Annavad need mingisuguseid vihjeid, kuidas me ennast tulevikus võiks kaitsta või võib nii langeda sellesse lõksu, et valmistume eelmiseks sõjaks?

Eks ta ole kombinatsioon. Oleks rumal jätta lugemata neid kogemusi. Nii on aus öelda, aga nüüd kas neid saaks üks-ühele võtta – tõenäoliselt mitte. Väga paljudes kohtades ei ole geograafia väga palju muutunud. Võtame ükskõik millise suurema Eestimaa sees oleva tõkke, mõne soo või mõne jõe, siis nende ülepääsude arv on siiski üsna napp ja nende ülepääsude pärast ongi sõda käinud mitte ainult Teises Maailmasõjas vaid ka varem. Loomulikult iga sõda, iga lahing on väga unikaalne. Lihtsalt vaatad seda olukoda ütled ah-ah nemad tegutsesid niimoodi sellepärast, et neil olid sellised jõud, sellised ressursid kasutada. Tänapäeval asju lahendatakse võib olla teistmoodi. Kogemusi kindlasti saab sealt õppida ja see on kindlasti äärmiselt huvitav teistsugune vaade asjadele, aga nüüd öelda, et üks ühele võtame sealt üle, see on kindlasti rumal. Sellist asja me ei tee ega kavatse teha.

Et Kui keegi tahaks meenutada, mida oleme ka filmidest näinud, Sinimägede kaitsmist ning öelda, et sinna on just kõige parem kaitse püsti panna, siis tegelikult see nii ei ole?

See kindlasti üks-ühele nii ei ole, sest geograafia on ka muutunud. Põhiteed on muutunud. On lisaks tekkinud sellised suured objektid nagu Balti soojuselektrijaam ja kõik sellised muud asjad. Lihtsalt mõnikord on huvitav lugeda lahingute kirjeldusi ja dokumente. Ütleme näiteks nõukogude sõjaväe käitumine, nõukogude sõjaväe mõttemallid on väga sarnased sellega, mida Vene föderatsioon praegu teeb Ukrainas. Kus nad mingi hetk ei hooli enam oma sõdurite eludest, vaid keegi on kuskil kaardi peal kirjutanud või joonistanud noole ja sealt üritatakse iga hinna eest läbi minna hoolimata sellest kui tark või rumal see on. Mingi hetk nad ei vaata enam oma kaotusi ja isegi kui nad läbi lähed, siis küsimus on alati mis edasi, oli see seda kõike väärt. Neid dokumente on ilmselgelt huvitav minevikust ja ajaloost lugeda. See õpetab rohkem seda mõtemalli, õpetab rohkem oma vastasest aru saama põhiinstinktide tasandil, mitte mida ta konkreetselt teeb täna – kas ta tuleb puust vasakult või puust paremalt.

Tuleks korra tagasi sinna Narva kanti. Eelmises intervjuus me rääkisime sellest, et maakaitse annab turvavaiba, mis kaitseb osalt dessantide ja muude operatsioonide eest, millega üritatakse esiliinist mööda minna. Kas see turvavaip valgub ühtlaselt kogu Eesti peale? Kuidas on seis sellega Narvas? Ei ole saladus, et kui sa vaatad ida poole, siis inimeste seisukohad ja vaated ei ole alati nii patriootlikud kui mujal Eestis. Kui tugev on rahva toetus kaitseväele Narvas, kui tugev on maakaitse Narvas?

Me ei ole kunagi toetuse üle üheski Eesti nurgas eriti nurisenud. See venemeelsus ei jookse alati mööda keeleliini. Meil on hästi palju mitte eestikeelseid eestimeelseid inimesi ja eestikeelseid venemeelseid inimesi. Me näeme seda pressis ja sotsiaalmeedias päris palju. Toetust me ei ole näinud vähenemas. Tagasi spetsiifiliselt Narva juurde minnes, siis Narva kaitse eest, Kirde-Eesti kaitse eest või terve Eesti kaitse eest, ei vastuta tervikuna vaid maakaitse. Maaikaitse teeb teatud tegevused, jah arusaadav, aga ikkagi meie mõistes üldväed – 1. ja 2. brigaad ning liitlaste brigaad – need on need, mis lähevad raskuspunktidesse. Kui see konkreetne sõjaline operatsioon ütleb, et Kirde-Eesti on raskuspunkt, siis sõjategevuse põhipinge langeb ikkagi brigaadidele ja seda toetab maakaitse.

Kui me vaatame maakaitset, siis meie igaühe jaoks on seal põhiselt kaks komponenti. Üks osa maakaitsest on see, mida mehitatakse kaitseliitlastega. Nendega, kes niivõrd palju oma isikliku vaba aega ja ressursi panevad selleks, et riiki võimalikult hästi kaitsma õppida. Teine osa on nüüd reservväelastest juurde tehtud maakaitse üksused. Need on nüüd need ussisõnalsed või ussisõdalased. Seal on väike proportsioonide vahe. Lihtsustatult öeldud kaitseliidu üksused on seal, kus inimesed elavad. Kuna inimesed elavad siiski kõige rohkem Eestis Tallinnas ja Harjumaal, siis kaitseliit on kõige suurem ka Tallinnas ja Harjumaal. Äärealadel, hoolimata sellest, kas see on Hiiumaa või Narva, elab vähem inimesi ja seetõttu on seal ka vähem kaitseliitlasi. Nüüd need ussisõnade üksused on tehtud vastupidisel loogikal. Seal kus me näeme kõige suuremat sõjalist ohtu on rohkem neid inimesi, seal kus on natuke vähem esialgsel hinnangul, on vähem neid inimesi.

Kui minna tagasi Narva ja Kirde-Eesti juurde, siis maakaitse on seal tugevam kui osades teistes piirkondades seetõttu, et me oleme sinna määranud rohkem reservväelasi. Need reservväelased on enamasti ikkagi need, kellel on piirkonnaga mingisugune seos. Ilmselgelt sa oskad paremini sõdida oma kodukoha läheduses, sest sul paljud sellised üleliigsed asjad kaovad ära ja sa oskad kõige paremini seda kodukoha toetust kasutada Eesti kaitsmiseks. Ma ütleks, et maakaitse seal on päris tugev ja meelsus päris hea.

Millal te viimati ise Narvas käisite ja õppuste mõttes palju kaitsevägi seal harjutab?

Narvas ma käisin viimati eelmisel aastal, sellel aastal pole jõudnud. Õppusi me teeme seal koguaeg. Esimese brigaadi ülemana, mis oli aastaid tagasi, oli Narva jõgi, Vasknarva, Narva-Jõesuu, Narva, Soldina ja kõik need kohad väga hästi tuttavad. Nagu oli ka Kagu-Eesti, aga Kirde-Eesti rohkem. Täpselt samamoodi jätkavad kõik brigaadi ülemad. Õppusi me teeme seal kogu aeg. Võib olla mitte just kõige kõige piiri ääres suurte üksustega, aga kaardiõppusi ja muid olukorraga tutvumise õppusi või siis osade meie üksuste koostöö PPA ja päästeametiga on seal erakordselt tugev.

Kokkuvõttes võib öelda, et Narva linnas on võetud olulised sammud selleks, et tagada linna turvalisus ja kaitse samamoodi nagu teistes Eesti linnades. Eriti tähtis on see, kuna Narva asub Eesti-Vene piiril ning seetõttu tuleb tagada piiri turvalisus. Samuti on oluline, et kõik Eesti elanikud tunneksid end oma koduriigis turvaliselt. Seega on oluline, et valitsus jätkaks pingutusi ja investeeriks Narva turvalisuse tagamisse nii nagu teisteski Eesti linnades.