Pagulasi lahutab Eesti loost tuhat takistust | Ühiskond

Tere tulemast Eestisse! Pagulaste teema on kogu maailmas suur kõneaine ning ka Eesti pole erand. Siin riigis on palju takistusi, mis lahutavad pagulasi Eesti ühiskonnast. Eesti ühiskond on mitmekesine ja avatud, kuid ikkagi valmistab integratsioon pagulastele raskusi. Kultuurilised erinevused, keelebarjäär ja sotsiaalne isolatsioon on vaid mõned probleemid, millega nad silmitsi seisavad. Kuid samas on palju inimesi ja organisatsioone, kes teevad kõvasti tööd selle nimel, et aidata pagulasi Eesti ühiskonnaga paremini kohaneda. Tutvumine kohaliku kultuuri ja traditsioonidega ning keeleõpe on vaid mõned viisid, kuidas me saame neid aidata.

“Nagu minu doktoritöö pealkiri “Hääled väljastpoolt: lähem vaade pagulaste autonoomsusele ja poliitilisele elule Eestis” vihjab, tahtsin ma tuua vestlusesse “väljajäetud hääled” ja Eesti ametliku riikliku diskursuse. Mind huvitas, mis juhtub siis, kui nn ühe malli järgi disainitud asüülipoliitikad põrkuvad keerukate üksikkogemustega,” selgitas uurija.

Väitekirja aluseks olnud etnograafilist välitööd tegi Anderson Eesti põgenike kinnipidamis- ja majutuskeskustes. Selleks, et kohalike elanike kogemusele päriselt ligi pääseda, elas ja töötas ta ühes sellistest peaaegu aasta. Eraldi kuulusid uurimistöö juurde veel mitmed intervjuud asüülitaotlejate ja pagulastega. Ka nende puhul huvitas uurijat eelkõige kinnipidamise, ümberasumise ja kohaliku lõimumise kogemus.

Andersoni sõnul tõukas teda teemaga tegelema isiklik läbielamine: “Ma kasvasin üles El Pasos, Texases, USA ja Mehhiko piiril. Teadagi on see üks maailma suuremaid kahe riigi vahel jaotatud linnapiirkondi. Selle kurikuulsa piiri vägi ja kohalolu paelusid mind. Eesti on muidugi hoopis teine kontekst, kuid ma arvan, et sellisest globaalsest paralleelist on palju kasu, kui tahta näha, kuidas liikuvus, kodakondsus ja varjupaigapoliitika tegelikult toimivad.”

Varjupaigataotleja pole passiivne abisaaja

Timothy Andersoni sõnul oli tema töö keskne järeldus, et tegelikult on pagulaskogemus palju muutlikum, keerulisem ja mitmekesisem, kui selle kujutamine meedias ja teaduses. “Õigusliku staatusena kipub pagulaseks olemine (refugeeness) isiksusi hägustama. Sarnaselt on nende kujutamine tihti liialt homogeenne, vahel isegi ebainimlik ehk pagulasi nähakse kas ainult ohu või ohvritena,” selgitas uurija. 

Kõige paremini võimaldab päris kogemusele Andersoni hinnangul ligi pääseda just etnograafiline ja individuaalsel kogemusel põhinev uurimine. See lähenemine võimaldab varjupaigataotlejate elu rikkalikkust majutuskeskustes tõsiselt võtta. 

“Varjupaigakeskuse roll üleminekukohana kahe etapi vahel muudab inimeste omavahelise läbikäimise ja suhtluse intensiivsemaks, kui see muidu võiks olla. Nägin, kuidas tekivad uued sõprussuhted ja muutuvad arvamused. Nägin hobisid, õppimist, eneseväljendust ja kodustumist. Üks kunstniku taustaga varjupaigataotleja kaunistas oma toa seinamaalingutega, mis tähistasid Eesti Vabariigi sajandat aastapäeva. Nende vahel valitses solidaarsuse ja sugulustunne, mis ongi väljast tulijale väga üllatav,” sõnas teadlane.

Kuigi varjupaigataotlejatel pole Andersoni sõnul tingimata kontrolli, millise lõpptulemuseni nende rahvusvahelise kaitse juhtumites jõutakse, on tegu inimestega, kel on agentsus otsustada oma igapäevaelu üle. Uurija sõnul ongi kõige olulisem mõista, et varjupaigataotlejad pole lihtsalt passiivsed abisaajad, vaid uhked inimesed, kellel on ainulaadsed oskused, teekonnad ja maailmavaated.

Ma tahan olla eestlane 

Kui majutuskeskuste olusid peab Timothy Anderson üldiselt väga heaks, töötajaid pühendunuks ja kohalikku kogukonda võimestavaks, on varjupaigataotlejate teekond Eesti ühiskonda täis takistusi. Need puudutavad nii ametiasutusi, ühiskondlikke hoiakuid, eelarvamusi kui ka avalikult teada-tuntud ideoloogilisi lõkse. Keeruline on saavutada nii kuuluvustunnet kui ka leida tööd, korterit või raha Eesti sees liikumiseks. 

“Eesti riigiasutustel on selged kriteeriumid, millele keegi peab vastama, et olla “eestlane” kui rahvusliku kategooria täitja. Sellel on nii etniline kui ka keeleline mõõde. Näiteks rahvaloenduses loetakse “põliselanikeks” vaid neid, kelle vähemalt üks vanem ja üks vanavanem on sündinud Eestis. Teised kuuluvad “välispäritolu rahvastiku” hulka,” tõi Anderson näite.

Uurija nentis, et mõistetavad on selle aluseks ajaloolised ja kultuurilised põhjused. Samas on taolisel etnolingvistilisel määratlusel omad tagajärjed. “See loob sotsiaalse takistuse, mida sisserändajatel on keeruline ületada. Ma ei mõtle takistuse all eesti keele õppimist või töö leidmist, vaid pigem sügavamat tunnet selle kohta, mida tähendab “kuulumine” või tunne, et oled osa rahvuslikust loost,” selgitas Anderson.

Uurija sõnul on näiteid sellistest juhtumitest palju. Eriti eredalt on tal meeles Kuuba ja Venemaa poliitilised dissidendid, kes kõik saabusid Eestisse kindla arusaamaga kohalikust ajaloost. Teisitimõtlejad imetlesid Eesti vastupanu autoritaarsele kommunismile ja Eesti taasiseseisvumist liberaalse demokraatiana. 

“Nad kõik nägid Eestis potentsiaalset ideoloogilist kodu. Nad nägid enda jaoks kohta riigi rahvuslikus loos. Ühelt poolt saatis seda usk, et ka nende koduriigid võiksid ja peaksid Eestist eeskuju võtma. Teisalt kannustas neid lootus, et traumeeriv kogemus Kuuba autoritaarse võimuga on eestlastele vaistlikult mõistetav,” selgitas Anderson.

Ometi nägi teadlane, et nende varjupaigataotlused lükati tagasi. Kaastunde asemel vaatasid neile riigiasutustest vastu eelarvamused ja kahtlustused. Ametnike jaoks oli nende kogemus Venemaa ja Kuuba autoritarismiga risk, mitte märk sarnasusest või sugulusest. Varjupaigataotlejate arvates ei koheldud neid üksikisikutena, vaid probleemsete etnilis-rahvuslike kategooriate esindajatena. Vaatamata sügavale imetlusele ja soovile olla osa Eestist, lõppes nende “eestluse” kogemus etnonatsionalistliku tõrjutusega. 

“Paljude Eesti inimeste, nii sisserändajate kui ka teiste, jaoks on “eestlaseks olemise” kogemus keeruline ja mitmetahuline. Igapäevaelu tasandil ei ole see samastatav eesti keele rääkimise ega etnilise kuuluvusega,” viitas Anderon. Identiteet on alati seotud individuaalse kogemuse ja tõlgendusega. Nõnda ei ole tema sõnul harv, et keegi tunneb end korraga kuuluvat mitmesse kogukonda. 

“Kas keegi saab olla “kosmopoliitne eestlane”? Mis siis, kui inimene usub, et “eestlus” tähendab eelkõige inimõigusi ja liberaalse demokraatia väärtusi, mitte etnilist identifikatsiooni? Kas ta eksib? See pole minu asi öelda, kuid arvan, et “väljajäetud häälte” toomine ametlikku diskursusesse on oluline. Eesti on mitmekesise ja rikkaliku kultuurilooga riik ja Eestisse “kuulumiseks” saab olla rohkem kui üks võimalus,” arutles Anderson.

Uurija sõnul on oluline rõhutada, et kõik sellised varjupaigataotlejate ees seisvad probleemid tulevad väljastpoolt majutuskeskust. Lisaks tõrjutusele ja võõrandumisele kuulub selle kogemuse juurde pidev mure ning hirm oma taotluse pärast, võimetus leida tööd, korterit ja raha, et reisida Tallinna või Tartusse. Need väljakutsed jäävad tihti püsima ka pärast taotluse rahuldamist ja pagulasstaatuse väljastamist.

Inimõigused annavad lootust?

Kui globaalselt suhtutakse inimõigustesse ennekõike silmakirjalikult, on pagulaste usk inimõigustel rajanevasse maailma Timothy Andersoni sõnul igat pidi võimas. “Organisatsioonid nagu ÜRO ja lepingud nagu Euroopa inimõiguste konventsioon panustavad inimõiguste jõustamisse ja nende legitiimsuse säilitamisse. Samas paljud valitsused, mis väidavad end inimõigusi toetavat, tunduvad kas küünilised või lihtsalt võimetud, et äärmusluse, imperialismi ja tagurliku poliitika tõusu peatada,” selgitas uurija. 

Samas säilitasid pagulased, kellega Anderson uurimistöö käigus kokku puutus, tugeva usu inimõiguste võimalikkusse isegi siis, kui nad olid silmitsi seisnud sõja ja tagakiusamisega. Nad uskusid Eesti kui liberaalse ja inimõigustele orienteeritud riigi potentsiaali. Teadlase hinnangul nägid pagulased inimõigusi tõeliselt globaalse praktikana, st eetikana, milles iga inimene võib osaleda, avaldades kaastunnet ja pakkudes kaitset ja väärikat kohtlemist piiride üleselt. 

“See on arusaam poliitikast ja inimõigustest, millega valdav biopoliitiline lähenemine (arusaam poliitikast, mille järgi teostab moodne riik kehalist võimu põhimõttel “panna elama ja lasta surra”) ei arvesta. Poliitika kui maailmas koos teistega olemise ja organiseerumise vorm ei nõua rahvusriiki, et see oleks “tõeline”. Kas oleme võimelised ette kujutada tulevikku, kus inimõigused ei ole ainult riigivõimu väljendus, vaid osa laiemast ühiskondlikust lepingust inimese ja maailma vahel? Muidugi kõlab see äärmiselt idealistlikult, kuid arvan, et sellist lootust on vaja, et vältida fatalismi,” lõpetas Anderson. 

Timothy Raymond Anderson kaitses doktoritöö “Outer Voices: Examining Refugee Agency and Political Life in Estonia” (“Hääled väljastpoolt: lähem vaade pagulaste autonoomsusele ja poliitilisele elule Eestis”) Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis 4. detsembril 2023. Doktoritööd juhendasid Tallinna Ülikooli dotsent Carlo Cubero Irizarry ja Riia Stradinši Ülikooli dotsent Klāvs Sedlenieks. Oponeerisid Giuseppe Campesi Bari Aldo Moro Ülikoolist ja Henrik Vigh Kopenhaageni Ülikoolist.

Kokkuvõttes, Eesti ühiskonnas on endiselt palju takistusi, mis lahutavad pagulasi kohalikust elust. Alates keelebarjäärist kuni kohanemisraskusteni, on oluline mõista ja teadvustada neid takistusi, et leida lahendusi ja aidata pagulastel integreeruda Eesti ühiskonda. Töötades koos valitsuse, kohalike omavalitsuste ja kogukondadega, võime luua avatuma ja kaasavama keskkonna kõigile, kes soovivad siia elama asuda. Tuleb mõista, et pagulaste vastuvõtmine ja toetamine on oluline samm mitmekesisema ja jätkusuutlikuma ühiskonna poole.