Andero Uusberg: inimesed otsivad konfliktist teisi psühholoogilisi hüvesid | Ühiskond

2299668h1e20t24

Andero Uusberg, oluline Eesti psühholoog, on uurinud inimeste vastuolulisi suhteid ja konfliktide lahendamist. Tema järeldused näitavad, et konfliktides otsivad inimesed sageli varjatud psühholoogilisi hüvesid nagu eneseväärikuse tunnetamine või iseseisvuse demonstratsioon. Uusbergi uurimused on avanud uusi perspektiive sellele, kuidas inimesed suhtlevad ja lahendavad vastuolusid ühiskonnas. Tema töö on oluline samm kaasaegse psühholoogia mõistmise suunas ning võib aidata lahendada keerulisi suhtekonflikte nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil.

Mõne kuu eest käis mul siinsamas saates külas lavastaja Merle Karusoo. Jutt läks mõistagi ka ühiskonnas toimuvale. Karusoo ütles, et pea iga aeg on rohkem või vähem liigestest lahti. Me oleme pandeemia paar aastat tagasi selja taha jätnud. Meie riigi pinnal sõda ei käi, ent ometi tundub, et meie aeg on liigestest praegu ikka väga lahti. Inimesed on üksteise vastu kurjad, isiklikult ründavad, hoiavad ka väga omaette.

Kui koroona ajal räägiti vajadusest sotsiaalselt distantseeruda selle asemel, et soovitada füüsilist distantseerumist, siis nüüd tundub, et see sotsiaalne distantseerumine ongi juhtunud. Me ei saa teineteisega enam kontakti. Toimub ainult selline kuri kähvimine või siis tõmbutakse omaette nurka. Ollakse kapseldunud. Kas meie ühiskond põeb pikka Covidit, oleme me haige ja katki, ühiskonnana?

Ma arvan, et ei ole haige ja katki. Ma usun, et reageerime loomulikult stressorile.

Selles kirjelduses oli koos mitu asja, mis tasub võib-olla lahti võtta. Üks asi on liigestest lahtiolek Ukraina sõja ja selle kõigega seonduvalt. Teine asi on meie avalikus ruumis toimuv debatt või võistukõnelemine. Kolmas on inimeste omavahelised suhted.

Ma arvan, et neid kahte viimast ei tasu segamini ajada. See, kui selliste kogukondade või tunnetatud kogukondade piiride üle käib väga terav sõnasõda ehk on konflikt rühmade vahel, ei tähenda ilmtingimata, et seesama konflikt on rühmade sees või mingite muude kogukondade vahel. Ma usun, et sõprade, lähedaste, kolleegide puhul ei ole tingimata alust arvata, et suhted on halvemaks läinud. Mul andmeid selle kohta muidugi ei ole, nii et võib olla keegi tõestab vastupidist.

Alustuseks Ukraina sõjaga seonduva paneksin korra lauale küll. Mind inspireerib psüühika seletamisel käsitlus, mille kohaselt kasutame maailma tunnetades jõuliselt mudeleid, mis meil maailma kohta on. Kui ma teen silmad lahti, siis see pilt, mis ma näen, ei ole ajus ja psüühikas ehitatud pelgalt meeleorganite kaudu saabuva sisendi, värvide, helide, varjude, servade ja kujude põhjal. Ma mõnes mõttes kasutan seda sisendit selleks, et oma mälusoppidest valida välja mentaalne mudel selle olukorra kohta, kus ma parasjagu olen.

2299668h1e20t24

Selle kohta on kõikvõimalikke toredaid tõendeid. Üks väga klassikaline katse on näiteks see, kus inimestele näidatakse erinevaid fotosid, millel on lihtsad pealkirjad ja pärast seda küsitakse, mis seal foto peal oli. See katse on võimalik niimoodi üles ehitada, et inimesed kirjeldavad hiljem pilte meenutada paludes asju, mida seal tegelikult pole. Näiteks kirjeldab enamus inimesi ülikooliprofessori kabineti mentaalses mudelis raamatuid, mida pildi peal tegelikult polnud.

See tõestab, et me mitte ainult ei taju maailma, vaid rakendame oma mentaalseid mudeleid. Nüüd võiks kella tundev kuulaja küsida, kuidas on see seotud Ukraina sõjaga. Ma arvan, et on seotud selles mõttes, et need mentaalsed mudelid sisaldavad mingisuguseid kihistusi, mis on väga paigas. Maapind on allpool. Taevas on üleval, lääs läänes, ida on idas.

Lamemaalased sellega ilmselt ei nõustu….

Võib-olla jah, seda saab ka raputada. Mulle tundub, et väga paljude jaoks on olnud selles kihistuses see tõde, et sellised sõjad siin ja nüüd enam ei juhtu. Need juhtusid vanasti. Need võib-olla juhtuvad kuskil mujal. Selle tasandi mudeli ümberehitamine on väga stressirohke.

See lükkab meid kahtlema, millised sama sügaval tasandil olevad mudeli aspektid siis veel ei kehti, kui see enam ei kehti. See on üks paljudest psühholoogilisest peidetuma tasandi mehhanismidest. Sellepärast ma sellele nii palju aega aega pühendasin. Loomulikult see, et me lihtsalt oleme sunnitud lugema traagikast pidevalt ja see traagika ei ole meist kaugel, see kõik annab palju stressi juurde.

Ometigi selline rühmadevaheline hõõrdumine ja üksteisest kaugenemine sai alguse oluliselt varem kui sõda Ukrainas. Kas me saame panna näpu peale, et kus see lahku triivimine algas? Oli see koroonaaeg või veel varem? Mis selleks nii-öelda käivitajaks võis olla?

Ei julge näppu peale panna. Ma usun, et siin on paljude erinevate teadusdistsipliinide tähelepanekud vajalikud: politoloogide, kommunikatsiooniuurijate. Eesti kommunikatsiooniuurijatel on tegelikult pikaajalised andmekogud, kust neid trende võib hakata noppima.

Ma ise tahaksin osutada sellele, kuidas see, mis me näeme, on üsna pikkade juurtega. Üks koht, kuhu võib ajas tagasi vaadata, on see, kui esmakordselt hakkasime kasutama terminoloogiat esimene ja teine Eesti.

Arvan, et see on üsna sarnane. Need jooned, mis toona sotsiaalmajanduslikult paremal järjel, aga ka lihtsalt elukeskkondlikus mõttes linna ja mitte-linna eelistajate, võib-olla pilgu mõttes maailma väljapoole vaatajate ja rohkem koju – olgu siis füüsilises või kuidagi mentaalses mõttes – vaatajate vahel said siis tunnetatavaks. See on võtnud erinevaid kujusid, aga on mõnes mõttes tänaseni meiega.

2299650h7fect24

Teine osutus on see, et siin on nüüd kindlasti oma rolli mänginud meediatehnoloogiad. See, millisel platvormil me ühiskondlikku dialoogi peame, mõjutab seda, mismoodi see dialoog sisuliselt kujuneb. Pean siin näiteks silmas, et sotsiaalmeedias mängime seda mängu enamasti ise kaasa. Ka mina tahan, et minu postitus või minu mõte lendaks.

Me oleme õppimisvõimelised inimesed, mis tähendab, et keegi ei pea meile ette kirjutama, kuidas kirjutada postitust, mis saab palju tunnustust ja levikut. Kui vaadata statistikat, mis on need omadused, mis panevad ühe postituse lendama, siis saavad seal kokku kaks asja. Üks eriti ilmselge on emotsionaalne sisu. See, mis tekitab minus emotsiooni, sh see, kui keegi teine väljendab emotsiooni, olgu see positiivne või negatiivne – juba alates sellest, et see haarab tähelepanu – on sel head eeldused saada saada reaktsiooni.

Selgub, et eriti lennujõuliseks muutub mõtteavaldus siis, kui see väljendab emotsiooni, mille tegelaseks ei ole mitte ainult mina, vaid meie. On üks niisugune uuringutesari, kus on leitud, et kui analüüsida sõnu konkreetseid sõnu postitustes ja hinnata statistiliselt, kuivõrd teatud tüüpi sõnad suurendavad tõenäosust, et see postitus saab reaktsioone ja edasi levitamist – autorid nimetavad neid moraal-emotsionaalseteks sõnadeks – on need näiteks häving, mõrv ja rünnak.

Need on sellised sõnad, millel on ilmselgelt hea-halb mõõde ja ka vaieldamatu emotsionaalne mõõde. Neid sõnu on negatiivse poole peal nendes analüüsides rohkem kui positiivse poole peal, kus on sõnad nagu püha või hoolimine.

2299626h6cedt24

Minu jaoks kirjeldab see moraal-emotsionaalsus hästi tabavalt, et need on postitused, kus ma ei väljenda mitte ainult emotsiooni, mis puudutab mind või peegeldab seda, kuidas mina mingit asja kogen, vaid see pretendeerib sellele, et see puudutab kogu minu gruppi. Keegi meist on teinud midagi imetabast või keegi neist on teinud midagi tülgastavat. See moraalsus tagab selle, et see on üsna selgelt mustvalge. Siin ei ole väga palju vaja vaielda.

See on lihtsalt üks näide ajejõududest, mis on nendesse keskkondadesse pakitud ja mis kindlasti oma väikest mõju omavad. Ma ei taha väita kindlasti, et me selle ühe mehhanismi kaudu peaksime hakkama ära seletama seda, mis toimub. Neid mehhanisme on veel ja kindlasti on seal selliseid nagu tasakaalustatud vastumehhanisme.

Kas sotsiaalmeedia ja internetikeskkonda laiemalt muudavad meie käitumist? Seda, mismoodi me teiste inimestega suhtleme. Tänaval me ju ei kujuta ette, et me astuks võhivõõrale ligi ja ütleks talle midagi solvavat, aga internetis toimub see iga päev.

Ma arvan, et see on hea näide sellest, kuidas mingisugune muutus toimub. Teiselt poolt muidugi need väljendusvormid, mida me seal viljeleme, on väga lähedases suguluses sellega, mida me päris elus teeme. Selline küsimus minu jaoks alati on niisugune, et kui aega ei ole, võiks öelda jah ja ei.

Muidugi midagi ta muudab, aga kui kujutled avalikus ruumis neid väiteid, mis puudutavad seda, kui palju näiteks sotsiaalmeedia meid muudab – ja paigutada nad mingile teljele, siis selle telje üks äärmus minu jaoks kindlasti ei ole usutav. See telg, mis väidab, et (käitumine) pööratakse täiesti kuidagi pea peale või täiesti uued käitumisvormid ilmnevad sellepärast.

Või see toob siis lihtsalt halvima meist esile?

See toob asju esile. Arvan, see on hea raam. Halvima-parima – siin võib ka jälle tasakaalu otsida. Kindlasti on tõsi see, et sotsiaalmeedia võimaldab ja võimestab teatud suhteid. On see siis näiteks tutvusringkonnaga mingisuguses kontaktis püsimine.

Kui mõelda klassikaaslaste või selliste kaugemate tuttavate peale, siis see, et nende elust aeg-ajalt mingid signaalid minuni jõuavad, võib hoida sellist vundamenti. Kui ma ükskord temaga kokku saan, siis meil on, millest rääkida. Sellised perioodid, nagu oli seesama pandeemia, aga ka välismaal viibimine. See, kuidas diasporaad täna suhestuvad koduriigiga ja riik inimestega, kes on koduriigis, ma arvan, on üsna jõuliselt muutunud. See äralõigatus ei ole võrreldav sellega, mis ta oli enne internetti, sotsiaalmeediat ja zoome jne.

Ilmselt ei saa alahinnata ka seda, et vähemalt selles ajaaknas, kus võimud alles õppisid seda, kuidas sotsiaalmeediat kinni keerata, on sotsiaalmeedia võimaldanud vabaduse ja taoliste ilusate väärtuste nimel organiseerumist. Demokraatlikes ühiskondades tänase päevani niivõrd-kuivõrd näeme, et kui näiteks protestiliikumisel on ühiskonna toimimises oluline roll, siis selle protestiliikumise organiseerimisel on sotsiaalmeedial oma tähtis rada künda.

Loomulikult on murettekitavaid dünaamikaid ka. Nende puhul seesama idee, et see toob välja, võimendab või võimaldab mingisuguseid dünaamikaid, mis on psühholoogiliselt täiesti usutavad, selged ja kogu aeg olnud, on, ma arvan, hea raam.

2299608hf852t24

Üks mureallikas sageli on ikkagi sellesama rühmade meie ja nemad vahelise võistluse võimaldamine ja võimendamine. Erinevatel erinevatel põhjustel sotsiaalmeedia kontekstis kuidagi tõesti tuleb see rohkem esile.

Mul ei ole lõplikku loetelu nendest põhjustest, aga võib-olla on seal üks neist sotsiaalmeedias kohatud inimese ikkagi selline nagu paratamatu kahedimensioonilisus või lamedus. Kui muidu inimene tuleb tänaval vastu ja võib-olla on teisest erakonnas, siis seal tänaval tal on rohkem mõõtmeid. Võib-olla kannab ta sama värvi jopet, ta on lapsevanem või tuleb ta järsku sellest poest, kuhu mina just lähen.

Neid aluseid, millel meie sarnasust ja erinevust on võimalik mõõta, on iga inimese paari puhul hästi-hästi palju. Sotsiaalmeedias on lihtne neid ära unustada. Keegi tuleb lagedale väljakannatamatu positsiooniga mingis küsimuses, ja ma pean vaeva nägema, et meenutada, kas võib-olla tal on veel teisi mõõtmeid ka.

Miks me siis ikkagi otsime nende inimestega, kellega meil ei ole loomuldasa võib-olla ühesugused vaated elule, just seda vastandumise punkti ja mitte neid ühisosasid? Miks inimesed otsivad konflikti?

Jäin mõtlema, et kas me ikka otsime konflikti. Ma usun, et meist teevad seda vähesed. Analüüsid on näidanud, et konfliktset sisu toodab vähemus. Umbes viiendik või vähem toodavad neli viiendikku või rohkem sellist sisu, sh võistlevat sisu.

Kerin tagasi selle juurde, et ka need võistlejad ja võitlejad  – need on head terminid, mis juba osutavad sellele, et nad ei otsi mitte niivõrd konflikti, vaid võitu. Oma poole, oma põhimõtete, nende asjade, mis mulle on pühad  – nende asjade eest seismist. Sealhulgas on oluline see, et sageli auditoorium, kellele seda tehakse, ei ole mitte see teine pool, vaid minu pool.  Ma saan teatud tuge, kui ma ise olen rindel omade poolel, mis võib olla väga joovastav ja mõnus kogemus. Ma saan ise realiseerida kuidagi oma väärtusi, et elada kooskõlas sellega, mis ma arvan, et on oluline.

Siin on sellised üsna lihtsad ja loogilised inimese psühholoogilistest põhivajadustest tulenevad põhjused, mis lihtsalt kaaluvad üles selle konflikti ebameeldivuse. Arvan endiselt, et vähe on neid inimesi, kes naudivad konflikti kui sellist. Neid kindlasti on, aga enamike jaoks see konflikt on ikkagi vahend, et saada mingisuguseid muid psühholoogilisi hüvesid.

Kas avalikus ruumis on see konfliktsus läinud teravamaks või robustsemaks. Kui me kasvõi vaatame, mis meil parlamendis toimub, seal on kasutusel täiesti uued võtted, mida me varem ei ole näinud ja ka avalikus ruumis on hakatud üksteisele ütlema asju, mis varem olid nii-öelda hea lastetoa korral pigem tabu.

Loe rohkem:  Teadlane: suuremad trahvid ei pane inimesi liikluses kuulekamalt käituma | Ühiskond

Ma ei tea. Andmeid ei ole, pean ma teadlasena ütlema. Need andmed on meil silme ees, et riigikogus on asjad hullemaks läinud, aga minu vaade demokraatlikele institutsioonidele on juba mõnda aega olnud selline, et võime rakendada siin sellist pealtvaatajatega spordimetafoori. Me oleme loonud geniaalse süsteemi, kus väljaku mängijad sellel hetkel, kui nad väljakul mängivad, ennekõike fokusseeruvad võidule.

Nad fokusseerivad sellele, kuidas saada pall väravasse, kuidas rünnakute kaitset hästi mängida. Me oleme seadnud need mängureeglid üles niimoodi, et mida rohkem nad higistavad, mida paremini nad mängivad, seda parem ühiskonnale tervikuna, Mõni erakond näeb, et mingisuguseid huvid, mis on olnud seni varjul, on seni esindamata ja me võtame need üles. Me väga osavalt mängime need suureks. Isegi kui see erakond nii väga nendest huvidest ei hooli, on tulem see, et see huvi on avalikus ruumis, avalikus arutelus ja sealt edasi loodetavasti seadusandluses ja elukorralduses sees.

See on selline üks metafoor, mis mind aeg-ajalt aitab. Kui nüüd selle metafoori vaadata, tundub lihtsalt, et riigikogus on toimunud mängutaktika innovatsioon. See on natuke murettekitav ja vastik, sest see sisaldab reeglite kallale minekut. Me vaatame, mida kohtunik lubab ja see on tüütu.

Ma ei näe selle taga sügavamat muutust inimestes, vaid pigem mängutaktikates-strateegiates on avastatud mingisuguseid uusi asju, vaadatud, kuidas need töötavad. Need ei ole muidugi sõltumatud sellest, mis me enne rääkisime. See on seotud näiteks sellega, kuidas riigikogus toimuvast mängust infot valijateni viiakse.

Kui oleks me me mingil põhjusel sellises imelikus maailmas, kus me kõik tundide kaupa vaatame ainult ühest kanalist riigikogu, mingit montaaži seal ei toimu ja kaameranurki ei ole, siis ilmselt sellised taktikad ei töötaks. Me oleme aga hoopis teises maailmas. Me oleme maailmas, kus on võimalik kokku lõigata sobivad hetked ja levitada neid oma sotsiaalmeedias, teades üsna hästi, et see ilmselt jääb ainsaks infokilluks suurele osale minu auditooriumist.

2299599hcde8t24

Nii need reeglid töötavad. Sellepärast ma jäingi natuke kõhklevale seisukohale. Ega ma ei tea, kuivõrd see kõik on nakkunud muudesse keskkondadesse. Mingi piirini toetan seda hüpoteesi  – jälle andmeid mul ei ole  – aga võiks püstitada hüpoteesi, et kuivõrd selline eksistentsiaalne stress, millest ma alustasin, on olemas, siis meil kõigil on raske, meil on keskmisest rohkem sellist negatiivset afekti ja küllap see lekib välja.

Võib olla on ärritavust ja sellist nähvamist rohkem, aga põhjuse ma asetaks pigem sellesse, et meil on väljakutseterohke aeg, mitte niivõrd sellesse, et ühel spordiväljakul on võetud kasutusele uued võtted.

Mis ometigi ju võiksid siis peegelduda ühiskonda sellise klassikalise jäljendamise põhjal. Kui minu iidolid parlamendis käituvad ühtmoodi, siis mina võtan kopeerin seda…

See oleks tõsi, kui parlamendis oleks iidoleid.

Valija seisukohast iidolid…

Vist ikkagi ei ole. Kui nüüd mõelda, kes on need inimesed, avaliku elu tegelased, keda te tõesti hindate, kelle moodi te tahate olla, siis poliitikute seas on neid, kes nendesse nimekirjadesse pääsevad, aga vähe.

Ja siis me tuleme iga viie aasta tagant kokku, saame laulupeol kokku ja mängime jälle seda mängu, et me oleme kõik ühtsed, näeme asju ühtmoodi, kuni järgmisel päeval läheb jälle selline tümitamine lahti.

Mõned sellised kohad on meil veel, aga nende kohtade üles lugemisega ma olen nõus, et me võiks sellega tegeleda. Siin peab püsima mingi tasakaal ja kui see tasakaal hakkab libastuma,  siis on probleem.

Ma Eesti laulu vaatajanumbreid ei tea, aga mulle tundub, et see on üks selline asi, mitte te inimesed peaks vaatama seda niimoodi, et oh kui äge ja suur osa vaatavad seda pika hambaga, kuid ometi on meil mingi üks koht. Me elame kaasa tervele reale sportlastele.

On oluline ka võiduna kirja panna need kontaktid, koostööd ja koostoimimised, mis ei hõlma kogu riiki, aga hõlmavad toimivaid gruppe, kogukondi. Olgu need töökollektiivid, piirkondlikud identiteeti toitvad algatused jne.

Metafoorina on ühiskonnal tervis. See ei ole nii ühetasandiline, et me peaks mõõtma 1,3 miljonit inimesel, kui palju meil on neid episoode, kus me lõheneme, ja kui palju on neid episoodi, kus me ei lõhene. Samamoodi võiks mõõta suure kausi sees, kui palju on nende väikeste kausside vahel konstruktiivset dialoogi ja kui palju seal on problemaatilist konflikti.

Selline liim, mis ühiskonda aeg-ajalt kasvõi ainult päevaks kokku toob, on siis ühiskonnale vajalik, olgu see siis laulupidu või Eesti laul või mõni spordisündmus? On see meile psühholoogiliselt vajalik?

Jäin mõtlema, et kas mul on tõenduspõhiselt sellele võimalik vastata. Ma tahan vastata, et jah. Võiks seda liimi proovida defineerida, et see ikkagi peaks olema selline meie-tunne ja meie-tunne on väga paindlik nähtus. See on nüüd selle eelneva kausside metafoori nagu lahtiseletus, et me võime meiestuda ja ümber-meiestuda hämmastava kiirusega.

Seda on psühholoogi tõestanud meile nauditaval moel, et me üritame tekitada sellise olukorra, kus kõik muud sellised, meie-nemad alused on puudu. Kas oleks võimalik tekitada olukord, kus kõik see on laualt maas? Korraldatakse selliseid katseid, kus inimesed tulevad kohale, mitte midagi nad üksteise kohta ei tea ja siis lihtsalt öeldakse põhimõtteliselt: paariks loe. Juba seepeale käivitub mikroskoopiline meie-tunne

2299620hb086t24

Kui inimesed on jaotatud niimoodi kahte rühma ja mängitakse nendega mingeid mänge, palutakse näiteks seal mingisugust raha jagada mingi mängu käigus, tekib tunne, et need ühed on ju minu inimesed, Neile ma annan parema meelega, See meiestumine käivitub väga hõlpsalt. On väga loomulik, et inimeste eludes on neid meiesid hästi palju.

Võib-olla on see nähtus on hästi äratuntav siis, kui reisida. Minul on küll niimoodi, et niipea, kui ma satun Eestist välja, olen ikka hoopis kõvem eestlane kui siis, kui ma siin Eestis olen. 

Kui ma sattusin Ameerika Ühendriikidesse, sai minust eurooplane. Ma enne ei olnud mõelnud, mida meil hispaanlastega nii väga ühist on. Pigem läheb fookus sellele, kuidas me oleme nüüd temperamendilt erinevad jne. Siis ühtäkki taipasin, et me elame maailmajaos, mis on aru saanud, et inimestevaheline võrdsus võiks olla üldiselt üsna tähtis. See tundus tundus väga kodune, väga oma ehk tekkis ühine identiteet.

Neid mõõtmeid, millega me saame meiestuda-grupistuda, on palju. Neid peabki olema palju ja muretsema peaks hakkama siis, kui need grupid hakkavad ülemäära joonduma. See on üks kriteerium, mille alusel näiteks Ameerika Ühendriikides toimuvat polariseerimist peetakse probleemseks. Seal jõuavad väga paljud küsimused sama jaotuseni. On need siis usulised küsimused, on see sotsiaalmajanduslik tase, haridus –  kõiki neid on võimalik järjest paremini ennustada, kui sa tead lihtsalt inimese kohta, kelle poolt ta hääletas.

Mulle tundub, et Eestis on veel õnneks sinna hästi pikk tee minna, et kui ma tean, kelle poolt inimene hääletas, siis need ennustustäpsused, mis ma saan, kui ma hakkan ennustama, kas ta kirikus käib, palju tal lapsi on jne, on ikka õnneks väikesed, kuigi seal juba võivad väikesed korrelatsioonid olla.

Mulle tundub, et inimestelt oodatakse hästi paljudes küsimustes kogu aeg positsiooni võtmist: oled sa poolt või vastu, meeldib või ei meeldi. Väga raske on jääda neutraalseks. Kellelgi ei ole ju ka aega või tähelepanu, et kuulata mitmetasandilisi selgitusi või põhjendusi. Kuidas see meile psühholoogiliselt ja ka ühiskonnana mõjub, kui, kui me peamegi võtma musta või valge seisukoha? See ju iseenesest ongi juba polariseeriv protsess.

See võib olla polariseeriv protsess küll. Mul ei ole siin vist isegi väga palju lisada, see haakub minu jaoks mehhanismiga, mis seisneb parasjagu aktiivsete eesmärkide mõjus sellele, kuidas me käitume, kaasa arvatud nendes probleemsetes valdkondades.

Pean siin silmas näiteks jälle sellist katset, kus inimestele esitatakse läbisegi erinevaid sotsiaalmeediapostitusi, mis on uudised. Osad neist on libauudised, osad ei ole ja on võimalik siis mõõta, kui sageli inimesed neid siis kas kiidavad heaks või jagavad edasi. Manipulatsioon, millest me praegu huvitume, on see, et ühel hetkel esitatakse inimestele küsimused, et vaatasin neid uudiseid ja lihtsalt vajuta seda nuppu, kui sa soovid seda jagada sotsiaalmeediavõrgustikus. Teisele rühmale esitatakse küsimus, et vaata neid uudiseid ja vajuta seda nuppu, mis, mis siis ühte või teist nuppu sõltuvalt sellele, kas sa arvad, et see on libauudis või mitte.

Juba see mikroskoopiline nihe fookuses ehk eesmärgis või pealisülesandes, millega ma seda tegevust alustan, vähendab libauudiste edasi jagamist. See, mis mul parasjagu aktiveeritud eesmärk on, mõjutab tulemust. Selles mõttes võib hoida silma lahti sellistel puhkudel, et kui keegi justkui surub mängureeglid peale, siis võib-olla ma ei taha neid mängureegleid internaliseerida. Võib-olla ei ole ainus vastusevariant poolt või vastu, vaid vastusevariant on ka see, et ma ei tea.

Mis on see protsess, mis toimub inimese sees, mis viib ta aja jooksul üha äärmuslikumate seisukohtadeni? Mis protsessid inimese sees toimuvad? Hästi palju oli just näha koroonaajal, kuidas inimesed mingites seisukohtades muutusid väga-väga äärmuslikuks?

Tahan esimesena öelda, et need protsessid on inimeste vahel. Muidugi vastuseid on peaaegu alati inimeste käitumist kirjeldades rohkem kui üks, aga üks, mis mulle siin meelde tuleb, on seotud hoopis minu positsiooniga minu enda grupis.

Oleme rääkinud palju meie-tundest ja ja kuuluvustundest. Siia pilti üks oluline täiendus on see, et kuuluvustunne on üks psühholoogiline põhivajadus. Ma tahan olla oma ja hoitud. 

Teine seal kõrval on see, et ma tahaks selles grupis ikkagi olla üle keskmise. Meil ei ole väga püsivust nendes gruppides, kus ma võib-olla väga tahaksin olla. Mulle hirmsasti viiuldajad meeldivad, aga kui ma ikkagi olen alla keskmise viiuldaja, siis see hakkab närima ühel hetkel. Kui on ilmavaatelised grupid, siis seal mõnes mõttes läheb käima sarnane loogika. Ma tahaksin olla mitte lihtsalt liberaal, vaid ikkagi üle keskmise liberaal

Seda on pakutud ühe seletusena avaliku debati polariseerumisele. Kui meil avalik debatt on üha rohkem liikunud kõlakodadesse, siis seal kõlakojas ringlevad mõtted annavad mulle kaudse tõmmise sellest, kuidas minu grupp mõtleb või inimesed üldse mõtlevad. Kui see kõlakoda on tegelikult ära lõigatud ja paljusid mõtteid ma ei kuule, siis ma üritan ennast positsioneerida kogu aeg selle kõlakoja suhtes mingisse kohta, kus ma tahan olla. Ma tahaks olla ju üle keskmise liberaal.

Kui me kõik seda teeme, siis nii see lähebki. Täna piisab sellest, kui ma ütlen, et minu meelest on nii ja sedamööda, kuidas teised ütlevad ka midagi sarnast, selgub järsku, et see positsioon on jäänud keskele või isegi alla keskmise. Mulle hakkab atraktiivne tunduma juba see äärmuslikum positsioon.

Kui ma sellest räägin, see võib jätta inimesest eriti nartsitsistliku või kalkuleeriva mulje. Need protsessid ei ole teadlikud, et ma istun ja mõtlen, mida ma postitan. Need on sageli automaatsed. Me ei pruugi neid märgata. See on üks üks mehhanism.

Meenutab seda, kui lapsed lasteaias tahtsid, et teda neid ka mängu võetaks.

Just. Kindlasti on inimesesisene mehhanism ka. See on seotud nende samade mudelite kasutamisega maailma tunnetamiseks- Ühel hetkel, kui mul mudel on juba välja valitudja  paika saanud, siis ma hakkan üha rohkem märkama tõendeid, mis seda mudelit kinnitavad. Seda tugevamaks see mudel läheb, nii et siin on ka selline tunnetuspsühholoogiline mehhanism olemas.

Kuhu paigutub selles kõiges ajakirjandus? Kas ajakirjandus on pigem nende polariseerumisprotsesside võimendaja, sest ikka ju võetakse üks seisukoht ja vastuseisukoht? Mis siis, et võib-olla vastuseisukoht peegeldab ainult marginaalia seisukohta.-Kui nad aga koos kokku saavad, siis tundub, nagu need oleks võrdsed vastasjõud. Kas ajakirjandus üldse peaks seda jälgima, et mitte liialt võimendada neid seisukohti, mis tegelikult võib-olla ühiskonnas niivõrd ei prevaleeri või ongi ajakirjanduse roll olla nagu dokumentaalfotograaf? Ma lihtsalt jälgin ja jäädvustan ning annan edasi seda pilti sellisena, nagu ta on, et ma ei tohikski väga sekkuda.

Loe rohkem:  Jälgimiskapitalismis tehakse uni kaubaks | Ühiskond

Me räägime jälle minu erialaekspertiisist peaaegu et väljapool. Siin on kindlasti targemaid inimesi seda kommenteerima. Mina ise mõtlen sellest niimoodi, et siin on ajakirjanduse poolt õli tulle valavat praktikat küll. Võib-olla enne, kui ma selle juurde lähen, püüan jälle tasakaalu mõttes ära markeerida, mis on oluline selles ühiskonna vaimse tervise tagamisel ajakirjanduse poolt.

See on ikkagi selline faktipõhine maailmavaade, neutraalsuse printsiip ja selle järgimise praktikat, mida tõsiselt võetavad ajakirjanikud, isegi kui nad sooritavad mõningaid patte, mille juurde ma kohe jõuan, milles nad ei anna järele. See on tervisele ikkagi kaugelt väärtuslikum kui see, mis toimub ajakirjanduslaadsetes formaatides. Inimese jaoks sageli ei ole arusaadav, kust läheb piir meediatoote ja ajakirjanduse vahel ja seda enam on see problemaatiline.

Üks asi, mida võib-olla ajakirjandus võimendab, on see, et selles sinu küsimuses sisalduv spekter valikuid, mille ühes otsas on niisugune puhas dokumentalistika, nagu see üldse olemas oleks. Teises otsas on väga tugev autoripositsioon. Ma võtangi papa-jannsenliku koha sisse ja selgitan teile, sõbrad, kuidas maailmas tegelikult asjad käivad. Ajakirjandus ei saa jääda sinna turvakaamera juurde, sest keegi ei tarbiks sellist ajakirjandust. Tuleb tulla papa Jannseni poole.

Seal tõesti need sellised mõttemudelid või matriitsid, mis probleemidele asetatakse, seal ma aeg-ajalt meedia- või ajakirjandustarbijana tunnen kerget ärritussügelust. Mõnikord sobib väga hästi mõttemudel, näiteks, kes on süüdi. Kui meil on probleem ühiskonnas, siis me hakkame avama seda seeläbi, et huvitav, kas tema on süüdi.

Kui te mõtlete, näiteks kasvõi inimestevaheliste konfliktide lahendamise peale, et kas see on ainus raamistus, kuidas on võimalik probleeme käsitleda ja kas see on kasulik raamistus, kuidas on võimalik probleeme kasutada, siis vastused on ei ja ei. Siin tõesti võib-olla üleskutse oleks võtta neid riske ja mängida nende mõttemudelitega, läbi mille avada probleeme. Siin mul on on hea meel viidata ühele oma tudengile, Pärtel Poopuule, kes ühel hetkel avastas sellise liikumise nagu konstruktiivne ajakirjandus. See ongi täiesti ajakirjandusuuringute ja praktikute valdkonda kuuluv nähtus.

Eksperdiks ma ennast pidada ei saa, aga see tundus väga sümpaatne algatus, et otsida aktiivselt alternatiivseid raame. Näiteks olla mingite probleemküsimuste käsitlemisel  lahenduskeskne, hakata otsima probleemi põhjuseid, aga ka seda, mis siis võiksid olla lahendused, mis on need ressursid, mida me lahenduseks vajame. Kui nüüd niimoodi hakata seda lugu või käsitlust üles ehitama, siis see lugu tuleb üsna teistsugune, kui ta võib-olla tavapäraselt tuleks.

Sa küll ei ole labiilse närvikavaga tütarlaps, aga mis tunnetega teie lugesite endise olümpiavõitja seisukohti koolipsühholoogide ja üldse laste kasvatamise teemal. Kas igaüks, kes suu lahti teeb, peaks seda areeni saama ja kas see on hea, kui niisugune inimene tekitab sellise diskussiooni või on see pigem selline lahmiv ja haiget tegev?

Mulle tundus, et antud juhul on hea. Tõesti mulle tundub, et nii mitmekesiselt ebarealistlik – viisaka sõnana  – vaade inimesele, inimpsüühikale on, on lihtsalt hea reklaam. Kui nii ilmselgelt ekslik vaade jõuab järeldusele, et psühholoogiat ei tasu õppida, siis loogiline järeldus on see, kuidas kõik õiged vaated jõuavad selleni, et psühholoogiat tasub õppida.

See oli nii värvikas seisukohavõtt, et mulle tundus, et ta kahju nagu otseselt ei tee. Muidugi see, mida ta peegeldab, neid väärtusi ja hoiakuid, mis viitab vaimse tervise probleemile kui isiklikult nõrkusele – sealhulgas näiteks söömises väljenduvale käitumisele – näha seda niimoodi üksikisiku laiskust või nõrkust , need mõttevoolud on meil ühiskonnas olemas.

Nendega võitlemine on pikk ja teadlaste ampluaasse kuuluv ülesanne, mitte et teadlane peaks siin võtma ideoloogilise positsiooni. Lihtsalt faktipõhiselt saab osad need asjad ümber lükata. Eks see võtab aega, aga taoliste mõttevoolude uuendamiseks see, kui need ühel hetkel mingil põhjusel saavad avalikus ruumis tähelepanu, need on sageli kasulikud hetked, sest siis me kuuleme ka vastuargumente.

Mis siis psühholoogia seisukoht on? Kas head lapsed kasvavad nende pihta uiske visates ehk siis piitsaga või präänikuga takkakiitmise ja pea silitamisega?

Siin on hea näide ajakirjaniku pakutud raamist, mis on eksitav. Need ei ole kaks valikut, valikuid on väga palju rohkem. Eestis on väga head spordipsühholoogid. Jorgen Matsi ja Aave Hannus on mõlemad sel teemal sõna võtnud, kes on minust siin palju pädevamad. Üldiselt võib selle teema võib-olla kokku võtta niimoodi, et üsna tõenduspõhiselt ja pikalt oleme teadnud seda, kuidas näiteks lapse ja vanema suhtes on hea kombinatsioon armastusest ja struktuurist. See on see koht, kus need kaks asja selles mõttes ei ole vastandid. 

Ütleme siiski siinkohal ära, et uisuga ei peaks kedagi viskama, eks…

Ma kasutasin meelega sõna struktuur. Nüüd on küsimus, kuidas struktuuri kehtestada ja on inimesi, kes on jõudnud punkti mingites suhetes oma laste või teiste lastega, kus neile tundub, et selle struktuuri kehtestamiseks tuleb kasutada füüsilist vägivalda. Kindlasti mitte ei ole see ainus ega soovitatav viis. On väga palju muid viise, kuidas seda struktuuri kehtestada.

Veel üldisemalt see vastandus korra ja hoolimise vahel on ilmselgelt kunstlik vastandus. On, võimalik hoolida niimoodi, et säilivad kokkulepped või piirid. Kuna siin tuli spordivaldkonnas väärkohtlemise teema lauda, kus on mu arvates sarnane probleem selle mõistmisel, et kui me mõtleme, kas meil on valik edu või väärkohtlemise vahele, siis me oleme juba surunud valikuruumi liiga kokku. See ei ole ühel teljel. Seal on vähemalt kaks telge, seal see struktuurijutt võib-olla ei kandu nii otseselt üle. Seal on ikkagi küsimus pingutusest. 

Siin mulle tundub küll motivatsiooni- ja saavutusepsühholoogia põhjal, et seal on pingutus mõistagi ülioluline. Nüüd on jällegi küsimus, mis seda pingutust motiveerib. Mina küll ei tea psühholoogina häid põhjuseid arvamaks, et seda peaks motiveerima ainult väljaspoolt ja ainult läbi karistuse. Tegelikult, kui ka analüüsida neid inimesi, kes on elus täiesti uskumatuid pingutusi teinud, eneseohverdusi, siis  sageli on see väga sügavalt seesmiselt motiveeritud

Kas inimene on siis oma olemuselt ratsionaalne olend? On meil põhjust eeldada ratsionaalset käitumist, ratsionaalseid reaktsioone probleemidele?

Sellele küsimusele vastates jõuavad debatid kiiresti ratsionaalsuse definitsiooni juurde. On võimalik konstrueerida ratsionaalsuse definitsioon, mille puhul inimene ei ole selgelt ratsionaalne. See on siis võib-olla selline nagu protsessiratsionaalsus. Ütleme, et ratsionaalne on  näiteks selline otsus, mille puhul ma võtan arvesse kõike põhimõtteliselt saada olevat infot selle otsuse tagajärgede kohta.

Ma loengus räägin otsustamisest sageli pildiga, kus on üks õun ja üks mandariin. Selline igapäevane otsus. Protsessi ratsionaalne otsus oleks see, et ma istun maha, teen arvuti lahti, hakkan seda õuna ja mandariini analüüsima ja panen kirja kõik, mida võiks oodata selle õuna ja söömise ja mandariini söömise tagajärjel. Kui palju ta mind toidab ja maitsenaudingut tuleb jne ja siis langetan otsuse. Nii me muidugi ei otsusta, aga see ei ole ka ainus ega võib-olla kõige mõistlikum ratsionaalsuse definitsioon

Teine definitsioon võiks olla tulemuse ratsionaalsus. Kas see, mida ma teen, on mulle pikas perspektiivis kasulik ja kasulik selle sõna niisuguses kõige laiemas tähenduses, mis sisaldab kõiki minu vajadusi, nii füüsilisi kui ka  psühholoogilisi ja sotsiaalseid. Sellest vaatest tundub, et inimene kogu oma selles piiratud protsessi ratsionaalsuses toimetab valdavalt päris hästi. Muidugi on kohti, kus on võimalik demonstreerida, et inimene libastub aga, aga suures pildis, kui vaadata, millega me kõik hakkama saame, siis tuleb olla rahul.

Samas jällegi, kui vaadata, kuidas inimkond kliimakriisis käitub, siis vastab see täielikult realistliku psühholoogiamudelile, et me tegeleme probleemiga alles siis, kui see meil käes on. Tulevikuprobleeme, mis ei tundu praegu realistlikud või vähemalt mitte nii suured, me ei kipu lahendama.

See on nüüd muidugi teravalt praegu pandud siia  lauale. Tuleb möönda, et siin selles probleemis saavad kokku väga paljud psüühika nõrkused. Neid on võib-olla peaaegu et kolm. Üks on tuleviku tagajärje arvesse võtmine. See on üks niisugune psüühikauniversaal, sh mitte ainult inimpsüühikale, vaid loomade psüühikale omane, et tulevikus ees ootavad tagajärjed mõjuvad natuke lahjemalt meie jaoks. Kui mul on valida, kas ma saan ühe mandariini täna või kaks tükki homme, siis psüühika jaoks sageli see üks on väärtuslikum kui kaks

Teine väga sarnane piirang on see, et selliste tõenäosuslike tagajärgedega võib juhtuda ja võib mitte juhtuda. Nendega juhtub umbes see sama. Kui mingi tagajärg on niisugune, et see võib juhtuda, aga võib ka mitte juhtuda ehk pole päris selge, siis me ei suuda päris adekvaatselt selle kaalu arvesse võtta.

Kolmas häda on kollektiivsuse ja sellesama, millest me oleme palju rääkinud, sellesama mõõtme mängu toomine, et kui on vaja meil kõigil teha mingeid liigutusi, mis ühteaegu tähendab, et põhimõtteliselt saaks probleemi lahendatud ka nii, kui kõik teised teeks. See on ka inimpsüühikale päris raske väljakutse. See kliimakriis o nüüd hea vastuargument küll minu optimistlikule vaatele, et psüühika on üldiselt ratsionaalne.

Sama vastuargument on vist ka see, mismoodi inimesed käitusid, kui teine pensionisammas vabaks lasti. Selle asemel, et ise seda raha targemana kusagile investeerida, ikka väga paljud lihtsalt lõid selle laiaks.

Täna olemasolevad andmed osutavad küll sellele, et inimesi, kes võtsid selle raha tarbimisse, oli rohkem kui reformi toetajad ennustasid. Siin on oluline märkida seda, et selle tulemi ratsionaalsust saab rakendada igale inimesele eraldi. Ei saa öelda, et poleks olemas inimest, kelle jaoks see poleks mõistlik otsus sellel hetkel. 

Üldiselt aga jah on see pensionisüsteemi tüüpiline korraldus üks näide, kus enamus ühiskondi on jõudnud punkti, kus nad üritavad kompenseerida. See on täpselt seesama psüühika kõverpeegel või silmaklapp, mida ma esimesena mainisin, et tulevikus ees ootavad tagajärjed, et me ei suuda neid päris adekvaatselt tunnetada. Selles mõttes on pensionitemaatika psühholoogidele huvitav

Siin ma ka kasutan võimalust öelda, et mina ei ole siin kaugeltki Eesti parim ekspert. Käitumisteadlastest on siin Heidi Reinson ja Leonore Riitsalu need, kelle tekste soovitan lugeda.

Saatetund hakkab küll peatselt lõppema, aga tänasel naistepäeval siiski on, on paslik korraks rääkida ka hiljutisest Eesti inimarengu aruandest. Sellest selgus, et kui tüdrukud on aastatega läinud ühiskonna selliste progressiivsemate arengutega kaasa, näevad sugusid võrdsetena, siis poiste seisukohad on aastate jooksul hoopis tagurlikumaks muutunud. Paljud neist leiavad, et naiste koht ei ole poliitikas ega ka tippjuhtimises.

Millega sellist väärtuste erinevust poiste ja tüdrukute vahel selgitada ja kuidas need poisid ja tüdrukud siis suureks kasvades nii-öelda kokku saavad kõlada meie ühiskonnas, mis meie ühiskonda selle foonil ees ootab?

Alustuseks väike täpsustus, et need on osad poisid. Nende küsitavatele soorollidele alla kirjutavate poiste hulk oli väike niikuinii ja see tõesti nüüd kasvas. See ei ole ainult Eestis nii. See on tõesti huvitav dünaamika. Ma ei tea, milles see asi on. Olen ise ka eriti tütreisana, sellepärast mures

Olen lugenud mingeid see selgitusi selle kohta, kuidas mõnes mõttes võib see olla seotud sellega, et feministlik liikumine ja ühiskonna võrdsuse suurenemine on saavutanud edu, mis tähendab, et need järele jäänud probleemid võrdõiguslikkusega ei ole väga silmaga näha. Need ei ole eriti näha noortele inimestele.

Kui vaadata meeste ja naiste erinevate karjääri edunäitajad trajektoore vanuse suhtes, siis see lõhe tuleb sisse laste saamise eas. See võib tähendada, et osad noored mehed ei saa aru, milles asi. Kui see on põhjus, siis on muidugi lootus ka lahendusele. Kui me mõtleme välja, kuidas nad aru saaksid, siis ehk saame rajale tagasi.

Kokkuvõttes võib öelda, et Andero Uusbergi väide, et inimesed otsivad konfliktist teisi psühholoogilisi hüvesid, on ühiskonna kontekstis oluline mõista. Konfliktid võivad sageli olla vältimatud, kuid nende lahendamise kaudu õpime enda ja teiste inimeste käitumise kohta ning arendame oma emotsionaalset intelligentsust. Samuti võib konfliktide kogemine anda meile võimaluse kasvada ja õppida uusi oskusi, mis aitavad meil edaspidistes olukordades paremini toime tulla. Seega on oluline mitte peljata konflikte, vaid näha neis võimalusi isiklikuks ja ühiskondlikuks arenguks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga