Omavalitsused on mures kiirustatud haridusreformi suhtes | Eesti

Eesti omavalitsused seisavad silmitsi murettekitava haridusreformiga, mis tundub olevat kiirustatud ja läbimõtlemata. Uued õppekavad ja meetodid on tekitanud segadust ja vastuseisu paljudes koolides üle riigi. Omavalitsuste esindajad kardavad, et õpilaste haridustase võib kannatada ning õpetajate koormus suureneda. Nende murede taustal tuleb arutada hoolikalt, kuidas tagada Eesti haridussüsteemi parim tulemus ilma liigse kiirustamiseta.

Kohalikud omavalitsused ei välista, et kohustusliku õpiea pikendamine võib aidata noortel haridusteed jätkata, kuid leiavad, et tegelema peaks põhjuste, mitte tagajärgedega. Lisaks pelgavad omavalitsused kohustusi, mis haridusreformiga neile varjatult lisanduda võivad.

Omavalitsused leiavad, et haridusministeerium on plaani, tõsta kohustuslik õpiiga 18-aastani, kokku klopsinud kiirustades ja pelgavad, et sellega kaasneb neile varjatud lisakohustusi, vahendas “Aktuaalne kaamera”.

“Riski- ja võimaluste analüüs on sellel eelnõul hetkel puudulik, sest seda menetleti liiga kiireloomuliselt. Kindlasti tulevad lisakohustused. See halduskoormus, mis on seotud justnimelt noorte jälgimisest tulenevalt ja nende suunamist õppeasutustesse, kindlasti see koormus tõuseb,” ütles Tallinna abilinnapea Andrei Kante.

Tartu haridusosakonna juhataja Riho Raave lisas, et eesmärk iseenesest on õige, aga pelgalt koolikohustuse ea pikendamisest kindlasti ei piisa. “Me peame endale aru andma sellest, et need ei ole need õpilased, kellel on eriti kõrge õpimotivatsioon. Nendega tuleb hästi palju tegeleda, neid nõustada, toetada, see kõik nõuab inimesi, nõuab ressurssi,” lausus Raave.

Kante leiab, et reform tegeleb tagajärgede, mitte põhjustega. “Kui me soovime ,et vähemalt keskharidusega noorte osakaal tõuseks, siis neid ennetus- ja mõjutusmeetmeid tuleks veelgi rohkem pakkuda, selleks, et noored väärtustaksid õppimist üleüldiselt. Me peaksime võib-olla üle vaatama põhikooli õppekava sisu, selleks et rohkem toetada neid noori, kes ei väärtusta õppimist,” rääkis Kante.

Tartus tekib igal aastal umbes 50 noort, kes pärast põhikooli lõppu midagi edasi ei tee. Just nendega tulebki reformi jõustumisel edaspidi tegelema asuda, otsides neile muu hulgas õppekoha. Ent ring ei piirdu vaid nendega.

Riho Raave ütles, et lisanduvad kindlasti need, kes juba õpivad, aga välja langevad. “Ka sealt tuleb õpilasi, kellega edasi tegelda ja ma ei välista Tartu puhul ka seda, et õppimiskohti tuleb leida ka nendele, kes ei ela Tartus, aga tulevad teistest omavalitsustest. Sest igal pool ei ole kutseõppeasutusi, igal pool ei ole koole, kes nendega hakkama saavad,” sõnas Raave.

Eeskätt tähendab see tugisüsteemi tugevdamist. Haridusminister Kristina Kallas on öelnud, et põhikoolinoortele tuleb rohkem karjäärinõustamist pakkuda, ent õpiea pikendamine tähendab ka suuremat vajadust koolipsühholoogide ja sotsiaalpedagoogide järele, keda juba praegugi koolides napib.

“Kui koolid suudavad pakkuda väga häid töötingimusi, mis suudavad konkureerida ka teiste töökeskkondadega, siis kindlasti sellise haridusega inimesed on meil olemas,” ütles koolipsühholoogide ühingu juht Karmen Maikalu.

Ent Maikalugi rõhutab, et õpiea pikendamine üksi võluvits ei ole.

“Me peame tagama nendele lastele ja noortele abi, mida nad vajavad. Kui me näeme, et põhjus koolist puudumisel on nende vaimne tervis, siis me peame aitama korda saada nende vaimse tervise. Kui me niisama käsime neil koolinimekirjas olla, siis sellest on vähe abi,” lisas Maikalu.

Kokkuvõttes võib öelda, et omavalitsused Eestis on mures kiirustatud haridusreformi pärast. Nad kardavad, et muutused võivad kahjustada kvaliteetset haridussüsteemi ning õpilaste õppimist. Oluline on, et kõik osapooled – omavalitsused, haridusministeerium ja õpetajad – teeksid koostööd ning arutaksid põhjalikult enne reformide elluviimist. Ainult läbimõeldud ja kõigile osapooltele vastuvõetav reform võib tagada Eesti haridussüsteemi tuleviku ja õpilaste heaolu.