Ole Rasmussen: maaga seonduvad regulatsioonid tuleb üle vaadata | Arvamus

Estonia is a country rich in natural beauty and resourcefulness, and as such, it is essential that regulations surrounding the land are carefully considered and revised when necessary. Ole Rasmussen, a respected figure in environmental advocacy, has brought attention to the need for a review of land-related regulations. His insights and opinions on this matter are crucial in ensuring sustainable development and preservation of Estonia’s precious land resources. In this ever-changing world, it is imperative that we listen to voices like Rasmussen’s to make informed decisions for the betterment of our country and environment.

Hiljutises arvamusloos juhtisid taastuvenergia ekspert Ingrid Nielsen ja keskkonnajurist Liis Keerberg tähelepanu riikliku taastuvenergia arendamise strateegilise juhtimise vajadusele. Mitmete oluliste teemade seas tõid artikli autorid välja vajaduse pöörata tuuleparkide kõrval rohkem tähelepanu ka päikeseparkide asukohavalikule ja mõjule, kui on tekkimas konkurents väärtuslikule põllumaale.

Looduskaitsjate ettepanek on igati tervitatav, meiegi põrkume päikeseparkide arendusprotsessis aina enam olukordadega, kus kohalikes omavalitsustes puudub selge arusaam ja praktika, millistele aladele päikeseparke võimaldatakse rajada. Just võimaldatakse, sest kohalikul omavalitsusel on kehtiva seadusandluse ja üldplaneeringu toel võimalik kujundada vaakum, mis takistab päikeseparkide rajamist aruka maakasutuse seisukohalt esimestele valikutele, milleks on väheväärtuslikud põllumaad ja jäätmaad.

Tulutoov õlekõrs väheväärtuslikule maale

Taastuvenergiat planeerides on kriitilise tähtsusega sobiv maatükk. Sarnaselt Nielseni ja Keerbergi väljatoodule mõtleb ka taastuvenergiaarendaja mitmetahulisele maakasutusele ning lähtub põhimõttest, et arendus peaks ennekõike toimuma juba inimese mõjutatud aladel ning olemasolevale taristule võimalikult lähedal.

Nii on taastuvenergia arendamiseks perspektiivikad nii jäätmaad kui ka põllumaad, mis toidu tootmiseks ei kõlba, ehk väheväärtuslikud või koguni mahajäetud ja taimkatte kaotanud põllumaad, mis seisavad Eestis paraku sageli kasutuseta või ei teeni parimat tulu. Taastuvenergia arendamine nendel aladel või selle kombineerimine põllumajandustegevusega võimaldab väheväärtuslikud maatükid muuta tuluteenivaks ja majanduslikult kasvavateks aladeks.

Päikesepargi looduskeskkonna mõjude uuringud on seejuures sama vältimatuks osaks nagu koostöö maaomanike ja kogukondadega nende huvide, vajaduste ja ideede mõistmiseks. Kuna nende küsimuste väljaselgitamine on meie töö oluline vundament, saame arendajana tõdeda, et järjest rohkemad maaomanikud ja kohalikud elanikud mõistavad enda olulisust ja võimalusi taastuvenergiale ülemineku muutuse looja ja kasusaajana.

Põllumajandusmaa omandamise piirang

Arendajana oleme maaomanikele taastuvenergiapargi rajamise protsessi alates maaomanikuga kokkuleppe sõlmimisest kuni rohelise elektri tootmiseni võimalikult lihtsaks ja läbipaistvaks teinud, olles avatud nii maa rentimisele kui ka ostmisele. Arendusteks sobilike suuremate põllualade ostmine on aga Eestis kujunenud esialgsest märksa keerulisemaks.

Kinnisasja omandamise kitsendamise seadus (KAOKS) välistab mittepõllumajanduslikele ettevõtetele, nagu seda on ka taastuvenergiaarendajad, kümne või enama hektari suuruse maatulundusmaa (sh põllumajandusmaa) ostu. Kohalikul omavalitsuse volikogul on võimalik arendajale selleks erandina luba anda, ent see vajab volikogu aktiivset osalust ja tahet.

Ühe omavalitsuse hiljutine otsus lükata tagasi meie taotlus seadusest erandi saamiseks viitab laiemale probleemile, kuidas algselt teistel kavatsustel loodud seadusest on saanud vahend muude päevakordade mõjutamiseks.

KAOKS-i loomine ulatub tagasi aastasse 2003, mil seaduse motiiv oli piirata suuremate maa-alade sattumist välismaiste omanike valdusesse. Toona ei osatud seadusloomes ette näha põllumajandusmaa perspektiive taastuvenergia valdkonnas. Päikesepaneelidest on saanud 20 aastaga perspektiivikas põllukultuur, mida maaomanikel on võimalik koostöös arendajatega, sh välismaistega, viljeleda.

Kui maaomanik soovib päikesepargi arendamiseks kümne või enama hektari suurust maad üksnes müüa, ongi volikogul võimalik erandit tegemata sundida arendajaid ja maaomanikke ostuplaanilt ümber orienteeruma maa rentimisele. Meie kogemuse järgi on seni olnud tegemist väga kannatlike ning koostöiste maaomanikega, keda pole volikogu otsus sundinud energiapargi arendusest loobuma. See aga pikendab taastuvenergiaparkide arendamise protsessi ning võib pikas plaanis vähendada maaomanike koostöisust ja huvi.

Põllumajandusmaa soetamine mittepõllumajanduslikuks kasutamiseks on oma väljakutsetega teisteski riikides, kus arendajana tegutseme, kuid üheski neist pole seaduslikku nõuet, et seda ei tohi teha. Muutuvate vajaduste korral, nagu seda on taastuvenergiale üleminek, on oluline vaadata otsa kehtivale seadusandlusele ning vastata küsimusele, kas see ikka teenib ka soovitud eesmärki.

Takistused ka planeerimise faasis

Teine maaga seonduv takistus on kohalike omavalitsuste üldplaneeringus laiaulatuslikult ja meelevaldsena kasutatav “väärtusliku põllumajandusmaa” kategooria, mis küll ei takista arendajatel põllumaa ostmist ega rentimist, küll aga parkide planeerimist.

Kui vald koostab üldplaneeringut, on taastuvenergiaparkide rajamisel mõistagi suur hulk piiranguid, mis tulenevad looduskeskkonna kaitsest või muust infrastruktuurist. Avamaa (ka põllumaa) on üldplaneeringutes määratletud viljelusväärtuselt kas väärtusliku põllumaana või mitte, mis on oluline meede nii väärtuslike muldade kaitse kui ka riigi toidutootmise seisukohalt.

Kui üldjuhul on omavalitsuste tööle põllumaade kategoriseerimisel aluseks Maaelu Teadmuskeskuse (METK) soovitused, siis kohtame sageli üldplaneeringutes maa kategoriseerimise lõpptulemuses väärtusliku põllumaa pindala mitmekordset laienemist.

Olles uurinud, millistest objektiivsetest kriteeriumitest omavalitsused väärtusliku maa määratlemisel lähtuvad, ei ole METK ega omavalitsused neid kriteeriume suutnud täpsustada. See jätab mulje, et tegemist on umbmäärastel kaalutlusalusel antud hinnanguga, mis teeb küsitavaks väärtusliku põllumaa liigitamise läbipaistvuse.

Praktika tulemuseks on Eestis väga tüüpiline pilt, kus suur osa avamaast on üldplaneeringutes liigitatud väärtusliku põllumaa kategooriasse ning ülejäänud põllumaa, mis on sobilik taastuvenergiaarenduste rajamiseks, moodustab kaduvväikese osa kogu maast. On ka omavalitsusi, kus ei leidugi lagedat maad, mis poleks looduskaitse all ega “väärtuslik põllumaa”.

Põllumaa kaitsmine on oluline, aga see peab väärtuslikuks liigitatuna ka päriselt väärtuslik olema. Päriselt väärtuslikule põllumaale ei olegi otstarbekas energiaparke rajada. Hetkest, mil kohalikes omavalitsustes liigitatakse põllumajandusmaad ulatuslikult läbipaistmatutel alustel väärtuslikuks, muutub taastuvenergia arendamine väga keeruliseks.

“Peaksime ka Eestis ühtse ja läbipaistva mulla kvaliteedi määramise süsteemi suunas liikuma.”

Mõnedes riikides on levinud praktika seada oma põllumajandusmaad tähtsuse järjekorda vastavalt muldade reaalsele väärtusele. Näiteks on ka Saksamaal kehtestatud mulla kvaliteedi punktisüsteem, mis näitab põllumaa väärtust. Taastuvenergiat tohib seejuures arendada ainult põllumajanduspiirkondades, kus mulla viljakus on madal ja mulla kvaliteedi määravad kriteeriumid ei ole seejuures meelevaldsed. Peaksime ka Eestis ühtse ja läbipaistva mulla kvaliteedi määramise süsteemi suunas liikuma.

Vajadus üleriikliku maakasutuse mõtestamise järele

Ehkki Eesti on suhteliselt suure ruumimahuga riik, lähtutakse energiaparkide maa valikul olemasolevast taristust ja looduskeskkonna kaitsest ning juba sellest vaatenurgast on taastuvenergiaparkideks sobilikud alad juba piiratud. Praegu tekitavad kohalikud omavalitsused kõiki maatükke “väärtuslikuks põllumaaks” määratledes ise olukorra, et arendajad hakkavad “väärtuslike” maatükkide poole vaatama. Vastasel juhul ei jää just palju võimalusi, kuidas minna Eestis 2030. aastaks üle sajaprotsendiliselt taastuvenergiale, nagu on eesmärgiks võetud.

Alternatiivina on meil võimalik jõuda ühtse arusaamani selles, et päikesepaneelid, mistahes põllumajandusmaal – olgu see siis “väärtuslik” või mitte – ei kujuta endast saasteallikat ega takista selle maa edasist kasutamist põllumajanduslikul otstarbel pärast paneelide eemaldamist. Viimast kinnitavad nii arendusprotsessis tehtavad keskkonnamõjude analüüsid kui ka teadusuuringud. Paneelide mõju selgitamine ning sellega ringlevate müütide kummutamine vajab aega ja selgitustööd.

Kui tahame, et taastuvenergiale üleminekul oleks päriselt võimalus Eestis reaalsuseks saada, tuleb lõpetada lähenemine, et kohalikes omavalitsustes sellele läbipaistmatutel alustel või ajale jalgu jäänud seadusandluse toel pidurit tõmmatakse.

Üle tuleb vaadata maaga seonduvad regulatsioonid, mis on taastuvenergia arendamise aina kiirenevatele eesmärkide saavutamisele jalgu jäänud. Hästi kavandatud regulatsioonid saavad anda kindluse arendajatele ja maaomanikele projektide realiseerumiseks ning toetavad kohalikke omavalitsusi selgema raamistikuga taastuvenergiale üleminekul otsuste langetamiseks.

Kokkuvõttes on Ole Rasmusseni arvamus väga oluline ja tekitab olulise arutelu maaga seonduvate regulatsioonide üle Eestis. Tema arvamus, et need regulatsioonid vajavad ülevaatamist ja värskendamist, annab mõista, et Eesti peab uuendama oma poliitikat ja seadusi, et tagada jätkusuutlik keskkonnakaitse ja maa kasutamine. On oluline, et poliitikakujundajad kuulaksid spetsialistide arvamust ja võtaksid meetmeid, et tagada, et Eestis oleksid maaga seotud regulatsioonid tõhusad ja vastaksid kaasaegsetele vajadustele.