Oidsalu peab Macroni avaldust ebamoraalseks, aga õnnestunud populismiks | Välismaa

Oidsalu, Estonia’s leading political commentator, has publicly denounced Macron’s recent statement as both immoral and successful populism. In a country where political discourse is highly scrutinized, Oidsalu’s criticism carries weight and has sparked a national conversation about the tactics used by world leaders to gain support. As Estonia grapples with its own internal political challenges, Oidsalu’s analysis serves as a timely reminder of the power and pitfalls of populism in shaping public opinion.

Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni avaldus, milles ta pidas võimalikuks lääneriikide vägede saatmist Ukraina sõtta, võib hinnata ebamoraalseks, aga õnnestunud populismiks, ütles julgeolekuekspert ja kunagine kaitseministeeriumi kõrge ametnik Meelis Oidsalu.

“Selline vastuoluline, minu arust sügavalt ebamoraalne, aga samas mõnes mõttes õnnestunud populistlik avaldus temalt,” kommenteeris Oidsalu kolmapäeval “Terevisioonis”.

Oidsalu meenutas, et Macron ei olnud presidendiks kandideerides ühegi klassikalise erakonna juht, vaid tuli juba võimule populistliku rahvaliikumise saatel. “Ta on poliitik, kes hoiab ka võimu populistlikult ja teeb seda ka kaitseküsimustes. Mõnikord populist tabab mingit närvi,” tõdes ekspert.

“Me mäletame varasemast ajast, et Macron on selle sõja ajal teinud igasugu trikke, kaasa arvatud tundidepikkuseid telefoniintervjuusid Putiniga, ta on rääkinud varasemalt ka väga raskel ajal Ukraina jaoks, kui Mariupoli piirati, sellest, et Prantsusmaa võib minna ja kuidagi aidata seda humanitaarkriisi seal sõja ajal lahendada, mis oleks ka eeldanud vägede sisseviimist. Kohati tema populism on olnud ka moraalselt ja inimlikult hästi küüniline,” leidis Oidsalu.

Esmaspäeval Pariisis kokku kutsutud kohtumisega tabas Macron momenti, mil Ameerika Ühendriikides on mõningane peataolek ja ka Saksa kantsler Olaf Scholzi süüdistatakse nõrkuses ning see annab Macronile võimaluse luua endast mulje kui Euroopa uuest liidrist ja globaalsest suurjõust, kirjeldas Oidsalu.

“Aga selle taustal me peame arvestama, et see niinimetatud globaalne suurjõud on toetanud absoluutarvudes sõjaliselt Ukrainat 200 miljoni euro ulatuses vähem kui Eesti: kõiki neid asju, mida me oleme andnud ja mida me oleme lubanud kokku, on Prantsusmaal juba absoluudis vähem,” rõhutas Oidsalu.

Ta tõdes ka seda, et ilma USA-ta poleks ei Prantsusmaal ega ka Euroopal tervikuna piisavalt sõjalist võimsust, et minna ekspeditsioonisõtta Ukrainasse ja sõdida seal sellises mahus ja ajaraamides nagu sealne sõda praegu nõuaks.

“See lihtsalt ei ole sõjaliselt usutav. Kuni USA ei tule selle ettepaneku taha, on see praegu kõik üks selline õnnestunud provokatsioon, mis on ka võib-olla vajalik olukorras, kus lääne kogu muu Ukraina-poliitika on ikka väga kinni kiilunud. Igasuguse sõjalise sekkumise eelduseks oleks poliitiline eesmärk, aga meil ei ole täna isegi seda. Macron ütles, et võiks olla võit, aga seda tegelikult ei ole [USA president Joe] Biden ja Scholz ju välja ütelnud,” märkis Oidsalu.

Samas ei ole ka mõtet välistada lääne tihedat sõjalist koostööd Ukrainaga ning ka lääne sõjaväelaste osalemist sõjas, kuna see on juba tegelikkus, rääkis Oidsalu.

“Ukraina väge õpetavad ju NATO ja Euroopa Liidu riigid. Ja me anname sihtmärgiinfot, mis ei ole otseselt nagu sõjategevuses osalemine, aga suuresti selle võimaldamine Ukraina jaoks, meie luured teevad koostööd. Mingites toetavates küsimustes me oleme juba seal. Mis sellest juhtuks, kui me nüüd selle formaliseeriks ja saadaks kellegi ka ametlikult Ukraina pinnale, siis juhtuks see, et Venemaa saaks argumente juurde oma jutule, et näete – NATO ründab,” kirjeldas ta.

Oidsalu rääkis ka, et ei näe muutust lääne hoiakutes Ukraina suhtes: “Ootan ise ka hinge kinni pidades, mis sel nädalal Ameerikas toimuma hakkab. Aga see üldine kurss täna on ju selline, et me räägime praeguse olukorra jätkumisest rindel kui juba parimast võimalikust stsenaariumist. Me ei räägi Ukraina vastupealetungist ega võidust nagu eelmine aasta ja siin ka konservatiivsed analüütikud juba ütlevad, et üsna tõenäoline, et Venemaa edeneb veelgi, sest pärast Avdijivkast taandumist ei ole enam seda hakklihamasinat, kuhu nad oma vägesid lükkasid ja nad on muutunud seetõttu aktiivsemaks rinde teistes osades.”

Kommenteerides Olaf Scholzi pihta tehtud kriitikat, leidis Oidsalu, et Saksa kantsler peaks oma avalike suhete kujundamisele rohkem tähelepanu pöörama.

“Scholz peaks enda kommunikatsioonitiimiga midagi tegema. Sest kui me vaatame, kui palju Saksamaa on Ukrainat reaalselt sõjaliselt toetanud või lubanud toetust, siis seda on 28 korda rohkem kui Prantsusmaa. Kui me vaatame, kui palju Saksamaa on lubanud vägesid Balti riikidesse ja toomas neid siia, siis seda on rohkem kui kõigil teistel liitlastel. Saksamaa teeb asju, toetab, on selles sõjas tegelikult ressurssidega sees, aga kuidagi jääb alati mulje, et nad ei tee midagi ja nad ei taha midagi,” rääkis Scholz.

“Kui Macron ka tegelikult tahab sellesse sõtta mingisugust pööret tuua, andku kõigepealt sama palju sõjalist abi kui Saksamaa. Hea algatuse oleks seegi,” lõpetas Oidsalu oma esinemise.

Allikas:
“Terevisioon”, intervjueeris Juhan Kilumets.

Kokkuvõttes võib öelda, et Oidsalu arvates on Macroni avaldus küll ebamoraalne, aga samas ka edukas populismi näide. Maailmas on näha, kuidas poliitikud kasutavad emotsioone ja vastuolulisi väiteid, et püüda endale rohkem tähelepanu ja toetust. Kuigi see võib tekitada kõhklusi ja vastuolusid, on oluline mõista, et populism on osa poliitilisest maastikust. Oluline on säilitada kriitiline mõtlemine ning mitte langeda lihtsatesse narratiividesse, vaid hinnata poliitikute tegusid ja sõnu objektiivselt.